Camino de Santiagost

Nonii. Reis on otsas. Terve istunginädal takkapihta. No ei olnud aega kirjutada siis, kui muljed veel päris värsked. Isegi pilte ei olnud terve nädal otsa aega arvutisse tõmmata, sest ma jõudsin alles pühapäeva öösel vastu esmaspäeva tagasi ja esmaspäeval tabas mind ju kohe istung kõige täiega. Esmaspäeval-teisipäeval tegin ületunde, kolmapäeval käisin uisutrennis, neljapäeval läks jälle tööl kaua ja reedeks oli kõigest kopp nii ees ja selline väss peal, et siis tahtsin ka ainult molutada ja kell kaheksa magama minna :). No mis teha. Jõle vilets on ikka niimoodi reisilt tagasi tulla, et üldse ei saa kottigi lahti pakkida, muljete maitsmisest rääkimata. Kohe nagu pool reisimõnu kustutatakse joonelt ära. Aga Luxair lihtsalt ei lenda laupäeviti Madridi vahet, nii et muud ei jäänud sedakorda üle.

Muidu reis oli hüper-super absoluutselt mega. See maanurk seal oli nii ilus, et see ületas mu igasugused ootused. Milline rannik! Millised rohelised aasad! Millised imelised rannasopikesed! Ilmadega vedas meil ka roppu moodi, sest kuigi tavaliselt pidavalt seal septembris ainult sadama, oli see aasta nii eriline, et me saime ainult ühel päeval kerget uduvihma. Muidu valitses ideaalne matkailm - mitte väga palav, mitte väga külm, enamasti päikseline ja parajalt värskendavalt tuuline. Kaks korda käisime isegi ujumas, sest õhk lubas. Vesi oli hirmus külm küll, aga kuna väljas oli mõnus, siis kannatasime need jäised Atlandi lained ka välja... Oh, väga mõnus oli!

Jalad, nagu näha, kannatasid ka retke päris hästi välja välja. Esimesel nädalal oli küll mul alatasa siit valus ja sealt valus ja kolmandastki kohast valus, aga no eks meil oli igasugust poslamöslat ka kaasas... Noja kui ma olin emme põlverohu ära kulutanud ja nädal otsa vingunud, et mina enam päevas rohkem kui 20 km ei kõnni, harjus keha lõpuks uute nõudmistega ära ja reisi lõpuks läks kõndimine mul juba päris libedalt. Siis oli tunne, et võiks veel kaua aega edasi kõndida, aga just siis sai reis kuidagi täiesti ootamatult ja enneaegselt otsa... Kuidas see küll alati nii on? Hehee, ühtegi villi ei saanud me emmega ka kumbki, ehkki ühel päeval mul hakkasid küll mõlemad jalavarjud hõõruma. Ma lihtsalt tõmbasin siis kohe mõlemale kannale kinesioteibi peale, sest lisaks igasugustele muudele headele omadustele on see piisavalt paks ja piisavalt lai, et ka säärane probleem lahendada.

Ühesõnaga, kui nüüd kõik enam-vähem lühidalt kokku võtta, siis me alustasime oma retke Santanderist. Kõndisime mööda Camino de Nortet, st piki rannikut kuni Colungani, siis avastasime, et edasi läheb tee mitu päeva lihtsalt tuimalt mööda sõidutee äärt ja otsustasime bussiga Oviedosse sõita, et sealt mööda Camino Primitivot veel natuke edasi matkata, kuniks tagasisõidukuupäev kukub. See oli üks väga huvitav otsus, sest selgus, et Camino Primitivo ja Camino de Norte on kui öö ja päev. Rannikul olid sellised ilusad, hoolitsetud külad ja väikelinnad, uhked vaated, erilised rannad, toredad kohalikud, vähe matkajaid ja kuidagi... rõõmus, ilus ja lahe olemine. Selline, et ma tahaksin mingi jupi seda rannikuteed veel kunagi ette võtta. Näiteks Irunist Santanderini. Primitivol oli aga matkajaid massiliselt, kohe tervete gruppide kaupa, külad seevastu olid lagunenud, hallid ja õnnetud, kohalikud imelikud, tõsised ja matkajate masside tõttu kuidagi tõrjuvama suhtumisega. Koeri pidasid nad seal eranditult ketis, isegi yorkiesid, lisaks olid kohalikud seal eranditult ikka kõik ainult vanakesed ja sihuke... Sihuke matusehingus oli igal pool. Külade teadetetahvlid olid ka ainult matuseteateid täis, tänavad olid ääristatud ridamisi tühjaks jäänud ja kvartalite kaupa kokku kukkunud majadega ja... Seal oli ikka veel palju depressiivsem kui depressiivsetes Eesti väikelinnades, mis tegelikult ei olegi ju nii depressiivsed. Aga vot seal Primitivo ääres, seal oli ikka lausa ängistav. Mingit olevikku ega tulevikku ei paistnud seal kohe enam mitte kuskilt otsast, ainult hääbumine.

See ainus öömaja, kus me Primitivol ööbisime, oli ka otse Ameerika õudukatest välja võetud... Täpselt selline hostel, kus inimesi järjest kaduma hakkab. Enne meid ei olnud seal keegi küll väga kaua aega ööbinud ja üldse oligi terves hotellis ainult kaks kasutatavat tuba, nii et me olime seal täitsa ainsad. Teistel tubadel olid nimelt koridori peal kõigid võtmed ees ja ma siis piilusin neisse ka. Kõik olid segi paisatud - mõnel madratsidki voodist välja lennutatud, enamikus lihtsalt voodipesu pärast viimase magaja lahkumist laiali heidetud ja toad koristamata... Sihuke natuke uhhuu olemisega hotellipidaja, kellel olid hästi vesised silmad ja sinised kotid silmade all, naeris ka täpselt sama õõvastavalt-hüsteeriliselt-rahulolevalt kui õudukates, kui ta meilt raha võttis ja meile võtmed andis. Ma küll kujutasin ette, kuidas ta läks seejärel oma punkrisse nuge ihuma ja olin pooleldi valmis selleks, et hommikuks oleme me vorstiks tehtud. Sest kõik ümberkaudsed majad olid ka sellised juba kokku kukkunud või kohe-kohe kokku kukkuvad tondilossid, et no nende kunagistest omanikest tehtud vorstid pidid juba ammu otsas olema... Mõnevõrra üllatuslikul kombel magasin ma seal aga sellegipoolest väga hästi ja sügavalt! Ilmselt sellepärast, et seal ei olnud isegi mitte ainumastki wifi võrku ega akna taga lällajat und häirimas...

Reisi kõige ootamatum aspekt oli see, et selgus, et meil läks kolmanda reisikaaslasega veidi viletsasti. Me ju teame-tunneme üksteist küll aastaid, aga nii tihedalt ei olnud me siiski kokku puutunud, et oleks osanud ette kujutada, KUI lahknevad võivad ka omavahel tuttavate inimeste vaated ja eluarusaamad olla. Lisaks ei tulnud me selle pealegi, et ta võib nii umbluuna reisile tulla, et temaga on lõppkokkuvõttes rohkem häda kui meil oma kutsuga oleks olnud. Ta ei olnud ikka kohe nagu üldse mitte midagi meie teekonna kohta ette lugenud või välja mõelnud, mida näha, mida tahta, kus ööbida võiks ja nii. Tuli nagu turist matkale, et tehtagu talle kõik ette-taha ära, ise töötab ka ometi giidina, räägib keeli ja ei jäta esmapilgul kõige abitumat muljet... Kusjuures kõige naljakam oli see, et enne reisi rääkisime ju kõik mõtted läbi ja leppisime kokku, et käiks enamasti nii 15-20 km päevas ja kõige odavamates albergodes kaheteistkümnekesi toas ei tahaks ka magada ja nii... Aga seal selgus ikka, et tema oli pettunud, et me ei jookse palju rohkem kilte läbi ja tahame 12 eurot maksva peldiku asemel 16 eurot maksvas puhtas pansionaadis ööbida. Oeh. Ja oleks ta siis ise midagigi ära teinud selleks, et me kuskil öömaja leiaks või check-ini tehtud saaks või midagi tellitud või makstud või otsitud saaks. Kord juhtus näiteks nii, et ta põrutas jälle mitu kilomeetrit meist ette, siis eksis ära ka (selles olime, muide, meie süüdi alati) ja vantsis rahumeeli 4 kilomeetrit mööda sõiduteed autosiltide järgi sellesse külla, kus me olime rääkinud, et võiks öömajale jääda. Meie kõndisime selle 4 km asemel no umbes 10 kilomeetrit mööda märgistatud matkarada. Aga kuigi tema jõudis lõikamise tõttu 3 tundi enne meid kohale, ei võtnud tema küll vaevaks öömaja otsimisega tegeleda. Istus teine need kolm tundi linna piiril liiklusmärgi all ja kui meie siis ükskord kohale jõudsime, jalad palju pikemast teest (selleks hetkeks oli meie päevakilometraaž 25,9 km) üdinisti läbi, teatas tema, et ongi viimane aeg, et talle öömaja otsitaks, ta on juba tüdinud tee ääres isutmisest. Noja siis ta veel hakkas loomulikult pirtsutama ka, et see talle ei sobi ja too ka mitte, et otsitagu talle ikka ka odavam ja parem, ometigi nägi ise ka, et kella kuueks õhtul olid kõik kohad juba täis... Urr, kuidas see mul kopsu üle maksa ajas.

Noja üldse oli ta nagu kolmeaastane laps, kes muudkui päris ja päris ja päris kõige absurdsemaid asju ja ei saanudki aru, kuidas ma ei tea enne restorani sissegi astumist, kas selle või teise söögikoha omanik paneb selle või teise söögi sisse sibulat/pipart/muna/võid/margariini või et kuidas ma ei teagi iga nime etümoloogilist päritolu ja kõiki hispaaniakeelseid sõnu ja iga suvalise maaliinibussi peatuskohti. Sest ma ju olen Hispaania kultuuri tundja ja tulingi talle spetsiaalselt ekskursiooni tegema. Samas kõik asjad olid tal kogu aeg ülihalvasti, tal olid kõige jaoks ainult negatiivsed sõnad varuks - toit oli plöga, öömajad olid peldikud, rannakaljud olid jõledad, linnad olid tüütud, asfalttee oli igav, kruusatee oli halb, restoranipidaja oli röövel, rong oli vana susla ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Lisaks osutus ta maailma suurimaks koonriks, nii et meil oli igal hommikul ja igal õhtul pidevalt üks sendilugemine kavas. Küll oli tema emmele 27 senti võlgu ja küll oli emme talle 10 senti võlgu ja seda siis korrutati igal võimalikult juhul ette ja taha, et see ikka tal saamata ei jääks. Samuti ei ole ma kohe ikka väga ammu kohanud inimest, kes ei jätta mitte kellelegi mitte kuskil viite sentigi tippi. Aga tema kohe arvas, et tipp on röövimine ja tema põhimõtteliselt ei jätnud, olgu teenindus kui tore tahes! Süüa temaga koos ei saanud, ta luges sõna otseses mõttes paella sees kõik riisiterad üle, et teine jummala eest kahte terakest rohkem ei võtaks. Valis endale maitseva kala asemel selle, mis talle ei maitse, sest see oli 40 senti odavam. Ja üks õhtu tegi skandaali sellest, et me ei jäänud 12-eurosesse lutikaid täis albergosse, vaid otsustasime minna poolteist kilomeetrit edasi 15-eurosesse paremasse hostelisse. Oh jah. Kui aga keegi kuskilt midagi tasuta andis või valas, oli tema kohe mees kahmama. No et kui enne ostmist küsid, et kas sa veini tahad, siis ta ei taha ja tema veinipudeli ostmises "ei osale". Aga kui siis keegi ikka ostis ja küsis, et kes tahab, oli tema kohe esimene klaasi sirutama... Nii jube vastik ja häbi ja piinlik oli nii palju kordi. Ja ärge nüüd saage valesti aru, rahas ei olnud tegelikult küsimust, sest inimene käib Rolexi kellaga, sõidab bemmiga ja Madridis oli tal vaja osta Pepe Milani disainerkingad...

Õnneks saime me tänu sellele, et ta meil kohe hommikul eest minema pühkis, päeval temast rahu ja omas tempos kõndida ja nautida :). Meil emmega oli ikka tore, tegime kohati iga kümne meetri takka pilti ja ahhetasime vaadete üle ja istusime kohvikutes ja jõime palavaga külma õlut ja loputasime allikates varbaid ja rääkisime lehmadega ja tervitasime koeri ja nii...Ohsaa, ja kas teate, ma pole vist kuskil mujal maamuna peal nii palju koeri näinud kui seal Hispaania põhjarannikul! Seal oli peaaegu kohe nagu igal inimesel kolm koera. Oli suuri ja väikeseid ja krantse ja tõukoeri ja pruune ja siniseid (ühel bolonkal tõepoolest olid mõlemad kõrvad juuksevärviga erksinisteks värvitud, väga naljakas oli!). Ja no peale ühe või kahe olid kõik pitsud eranditult ka nii kohutavalt sõbralikud. Enamik neist jalutas oma peremehe kõrval lahtiselt ringi ja keegi neist ei tulnud selle pealegi, et minema joosta või erutuda või kellelegi kintsu karata. Mõni neist tuli ja ütles hoopis lahkesti tere - näiteks Oviedos tuli pargis üks suur Berni karjakoer ja pistis mulle lihtsalt pea kõhklemata kõhtu, et tere, paluks üks pai. Ja üks teine väike valge puudlike hakkas emmele juba kaaaaaaaaaugelt naeratama ja siis tuli ja otsustas, et ta tahab nüüd poole kohaga emme koeraks ka hakata. No ronis kõnnitee peal peaaegu sülle, võttis kahe käega emmel ümber jala kinni ja ei tahtnudki enam edasi minna... Jube tore!

Hmm, mis veel? Ma nüüd tõmbasin pildid arvutisse. Ootasin huviga, kuidas telefoniga ja selle uue väikese kompaktkaameraga tehtud pildid arvutis tunduvad, ja paistab, et täitsa kenad on! :) Memuaaride jaoks sobivad igati! Ehkki ma tahaksin meie kaks esimest matkapäeva ükskord ka oma digipeegliga uuesti läbi matkata, sest seal oli lihtsalt niiiiiiiiiii ilus, et ma tahaksin seal kohe mitu päeva igas asendis ja parema kaameraga valgust ja vaatenurki jahtida. Tõesti, nii ilusat rannikut annab otsida!

Muidu ma mõtlen, et ma katsun siia järgmistel päevadel mõned pildipostitused reisietappide kaupa üles riputada. Siis tuleb kindlasti ka konkreetseid muljeid, kohti ja jutte pähe, mida ma veel lisada tahan. Sest no tegelikult olid kõik päevad nii erilised ja vaheldusrikkad, et juttu jagub küll :). Lisaks rannikule leidsime me ju ka Tom Sawyeri raamatust välja võlutud koopaid ja kaljulõhesid ja salarandasid ja maa all möirgavat vett ja ronisime üle karjaaedade ja eksisime natuke ära ka ja sattusime maailma kõige võimatumates kohtades lehmadele otsa ja rääkisime eeslitega ja ronisime mööda taevatreppe ja nägime päris erilisi kirikuid ja küla kohalikku härjavõitlusareeni ja isegi dinosauruste jalajälgi. Ja Santanderis käisime Magdalena palee juures ja Oviedos imetlesime tõeliselt suurejoonelist arhitektuuri. Ja reisi lõpus olime me ju ka mitu päeva Madriidis, mis oli ka tore, ehkki silolõhnaliste, kruusakiviliste, põldmarjaliste matkaradadega võrreldes ikka väga teistmoodi. Isver, kus seal oli rahvast! Ja kus seal oli kohvikuid ja restorane! Ja kõik need olid täis! Ja kõikide terrasside juures oli järjekord - nii kui keegi kuskilt lauast tõusis, jooksis mõni lauatahtja ta jalust maha... Madriid, muide, ei olnud minu vastu seekord väga sõbralik. Reisi alguses jätsin ma sinna hotelli maha oma laadijate kotikese. Õnneks märkasin ma seda veel Santanderis, mis on ka päris suur linn. Sain sealt enne pärapõrgu poole suundmist uued laadijad asemele osta. Aga reisi lõpus õnnestus mul Madriidis ilma jääda vöökotist, kus oli nii umbes 300 eurot. Ei teagi, kas ta klõps läks ise lahti ja ta kukkus mul kuidagi nii maha, et ma ei märganud, või napsaks keegi pikanäpumees selle mul rahvamassis küljest... Vedas, et mul oli seal ainult sularaha ja paar kõrvarõngaid. Kõik kaardid ja dokumendid ja tagavararaha oli teise tasku sees ja jäi õnneks alles... Aga no siiski... Päris nii see sellegipoolest mõeldud ei olnud :).

Olgu pealegi, aga kes see ikka nii pikki heietusi korraga lugeda jõuab. Panengi siia praegu punkti ära ja asun oma piltide kallale. Üksikasjalikumad muljed tulevad seega juba lähipäevil koos piltidega...

M.

Seljakott

Sellega (+magamiskott, käterätt ja seljariided) kavatsen ma nüüd 18 päeva hakkama saada. Päris hirmus! 

Sellest, kuidas me nüüd kaheks nädalaks Jaakobiteele matkama läheme

Camino de Santiagost räägitakse viimasel ajal päris palju. Või vähemalt jõuab seda juttu minu kõrvu rohkem kui varem. Ja nüüd on nii, et me ka siis läheme empsi ja Annega sinna Caminole kõndima. Alustame juba natuke vähem kui nädala pärast Santanderist. Seda, kuhu välja jõuame, vaatame käigu pealt. Sõna otseses mõttes :).

Mina ei olegi ühtegi sellist suurt jalgsimatka enne teinud. Et nagu kogu elu seljakotiga seljas ja siis lihtsalt ainult kõnnidki, kuniks maha istud. Ootan huviga. Ka seda, mida mu pirtsakad jalad asjast arvavad. See remonditud jalg on mul viimasel ajal väga tubli, aga teise jala põlv streigib aeg-ajalt. Eks ta on väsinud sellest, et pidi aastaid teise jala tegemata tööd kompenseerima. Aga no õnneks käivad ta streigid niimoodi hooti, nii et eks ma siis loodan, et tal seal seda hoogu ei tule.

Ma olen muidu harjutanud küll, kilometraaž on mul viimastel aegadel vinge. Suure osa suvest olen ma hullunult rattaga sõitnud, ikka nii vähemalt 25-35 kilomeetrit korraga ja kindlasti 2-3 korda nädalas ikka. Juulis sai päris palju rullitamas käidud. Noja nüüd viimasel ajal olen ma ikka võimalikult palju jala ka käinud. Londonis sai kõvasti marsitud, vastavalt 18+15+15+10 km päevas. Noja Luxis ma käisin näiteks eelmine nädalavahetus laupäeval jala Belle Étoile'i kaubanduskeskuses ja pühapäeval võtsin koti selga ja kõndisin kodust Senningerbergi ja tagasi. No kena kolm tundi kiirel sammul käiku ja 16,2 kilomeetrit, ütles kell. Oi, pärast olid sääremarjad haiged ja põlved kanged küll... Nagu vanainimesel ikka :).

Kott aga ei andnud ennast üllataval kombel seljas üldse tunda. Ma ikka muretsesin selle pärast ka, sest teinekord Eesti-Luxi vahet tolgendades on mul küll seljakott olnud nii raske, et kael, kukal, õlad ja selg kõik protesteerivad juba ainult poole päeva peale. Aga selleks spetsmatkaks õnnestus mul hankida hästi kerge 28-liitrine matkakott ja eks ma olen pakkimisega olnud ka kohutavalt säästlik. Ja tänu puusa- ja rinnavöödele jagunes see koormus kuidagi nii kenasti selja peale ära, et seda ma justkui ei tundnudki. Lihtsalt jalad arvasid umbes kolmeteistkümnenda kilomeetri peal, et nüüd võiks hakata aitama. Palun võimalikult varsti! Õnneks me ei plaanigi (vist) mingeid hulle kolmekümnekilomeetriseid päevi teha. Mina propageerin igati sellist 15-20 km vahemikku jäämist, mille mu jalad võiksid veel ilma päris üles ütlemata üle elada. Noja kuna mu reisikaaslastegi jalad päris terved just ei ole, siis ma loodan, et see nii ka kujuneb. Slow strollers on the Camino.

Muidu olen ka muidugi üksjagu ettevalmistusi teinud. Vaatan juba kuude viisi FBs vastavates gruppides toimuvat arutelu ja tellisin palverändurite giidiraamatu, kus öömajade inf sees. Ostsin väikese kompaktkaamera, sest kahte kilo fotovarustust ma küll lisaks muule elamisele kaks nädalat kaelas ei jaksa kanda. Veel ostsin matkapoest õhukeste lehtedena müüdavat peapesuvahendit ja pesupesemislehekesi. Tavapärase harja asemel otsustasin kahe nädala jooksul hakkama saada tillukese plastmassist kammiga, võeh. Siis esmakordselt elus on mul nüüd ka mobiilse andmeside pakett, lihtsalt nii igaks juhuks. Ja uus telefon, sest kuna Nokia enam rakendusi ei tunnista ning messenger ja FB lihtsalt lõpetasid töötamise, siis ma otsustasin, et ma ei saa minna kaheks nädalaks niimoodi reisile, et ma ei saagi teekonnast vahepeal ühtegi pilti FBsse laadida :). 21. sajandi probleemid, ma tean! Veel muretsesin spetsiaalsed matkasokid, mis väidetavalt takistavad villide teket ja mida ei pea iga päev pesemagi. Londonist muretsesin ühe lobedas stiilis Hispaania lähiajalugu lahkava raamatu, mida ma iga päev usinalt loen. Tuleb läbi saada, kaasa ei mahu! Rohukott on pakitud, tilluke magamiskott ka. Esimene öömaja Santanderis on ka bronnitud. Ja edasi... vaatame jooksvalt.

Ootan ühtlasi huviga, kuidas ma saan kahe nädala jooksul kõikides võimalikes olukordades hakkama ainult matkapükste, lühikeste pükste, ujukate, kahe sokipaari, kolmede alukate, kahe särgi, ühe dressika, plätude, tossude, vanade tenkude ja kilekaga. Tantsulkale ilmselt nii ei lähe ja väga peentesse poodidesse ka mitte :). Aa, no muidugi plaastreid ja teipisid võin endale meetrite viisi kaunistamiseks külge kleepida, kui vajadus peaks tekkima. Aga rohkem ma nagu ei plaanigi midagi kaasa võtta...

Minek-tulek käib meil Madriidi kaudu. Seal saame kokku ja siis paneme rongiga Santanderi poole ajama. Tagasi... pakuks, et tuleme Oviedost rongiga Madriidi ja siis sealt jälle läheb igaüks oma koju laiali. Mm. Küll ma olen põnevil selle Santanderi pärast, ma väga tahan minna sinna rannikule seda Palacio de la Magdalenat vaatama. Ma vaatasin kunagi ühte hispaaniakeelset sarja Gran Hotel. Vot see palee oli seal filmis selleks gran hoteliks. Ja Oviedos on mingisugused vanad romaanikaeelsed kirikud. Ja siis jääb poole tee peale see Altamira koobas, kus on kuulsad koopamaalingud (mida, tõsi küll, vaatama ei lasta). Ja kuna me kõnnime piki rannikut, siis ma väga-väga loodan mõne korra ujuma ka saada. See on küll rangelt võttes ookean, nii et võib juhtuda, et vesi on hirmus külm. Aga no loota ikka võib, eks!

Vot. Ühesõnaga, olen väga põnevil, võetagu teadmiseks! :) Ja hoitagu pöialt! Uued uudised ilmselt juba siis, kui me oma äratembeldatud palveränduri passiga kodus tagasi oleme...

Seniks olge aga mõnusad ja räägime jälle!

M.

Londoni suvitaja

No mina ei tea, neil nädalatel, kus ma kodus Luxis olen, ei jõua ma enam üldse kirjutamiseni. Elu on iseenesest kuidagi niimoodi ära organiseerunud, et kogu aeg on midagi teha - või kui tõesti ei ole, siis ma kohe ei tahagi midagi teha. Naudin lihtsalt niisamaolemist. Kirjutamise mõtted tulevad pähe ainult seoses reisidega...

Nüüd ka. Eile õhtul jõudsin nimelt Londonist Klairi juurest tagasi ja pea kohe kubiseb igasugustest tähelepanekutest ja muljetest. Kogu pikk nädalavahetus oli hirmus tore, ma kohe imestan isegi, et kuidas ma kohe nii mitu aastat jälle pole vahepeal Londonis käinud, kuigi ma ju tean, et seal on nii tore ja see on ainult tunniajase sõidu kaugusel... Praegu tundus mulle isegi, et London on kuidagi vahvam ning oma eripära ja võlusid paremini säilitanud kui Pariis. Seal oli nii palju rohkem inglaslikku ja erilist kui Pariisis, mis siis, et mõlemas linnas on turiste ja sisserännanuid ilmselt ühepalju ja poeketid on ka mõlemas linnas samad. Aga no see valesuunaline liiklus ja punased bussid ja telefoniputkad ja lillelised pubid ja full English breakfast ja üldse - nii paljud eri asjad tegid Londoni teistest Euroopa suurlinnadest selgelt erinevaks... Pariisis ma juba viimasel ajal enam ei tunne väga nii, see on muutunud lihtsalt selliseks ülerahvastatud suurlinnaks. Aga võib-olla on muidugi asi minus - ja selles, et ma olen ise Pariisis palju rohkem käinud :).

Ühesõnaga. Londonis oli tore. Klairit oli ka vahva näha. Ta oli suurepärane võõrustaja - hoolimata sellest, et temal oli nii selja taga kui ka ees pikem töönädal kui mul, jaksas ta minuga vapralt poode kammida ja kesklinna rahvamassides tungelda, teatris käia, söögikohti välja mõelda ja ka Canterburys ära käia. Ja oi, poode me kammisime ja ringi me trampisime! Kokku õnnestus mul nädalavahetusega maha marssida 58 kilomeetrit. Teiseks hommikuks olid sääremarjad nii valusad, et sellist asja ma ei mäletagi kohe keskkooliaegsest kergejõustikutrennist saadik :). Oi, ja ma armusin Klairi kodusse üsna ära, sest, teate, ta elab otse jõe ääres ja lisaks jõele on tal sellele ka ilus avar vaade. Sellist võimalust mul siin Luxis ju ei ole, nii et see tundus lihtsalt ülieksklusiivne ja kadestamisväärne! Tänu sellisele mugavale asukohale saime me isegi ükspäev laevaga - ei, st clipperiga - kesklinnast koju. Lihtsalt fantast! Ma ei olnudki enne Thamesi peal sõitnud!

Esimest korda tal külas käies tundus see Canary Wharfi kant mulle muidu hästi võõrana ja üldse mitte londonilik, seekord ma juba teadsin, mida oodata, nii et see pilvelõhkujate ja vanadesse laohoonetesse ehitatud eksklusiivkorterite kant tundus mulle nii äge. Seal oli mitu peidetud sadamakest, mis tundusid nii ilusad, ja rahvast tundus meeldivalt vähem kui kesklinnas... Muide, seekord sain ma jala maha pandud ka Poplaris, kus toimus "Kutsuge ämmaemand" tegevustik. Väga huvitav oli, selline põnev võrdluspunkt tekkis, kui ma sellele Tower Hamletsile otsa vaatasin, millest ka raamat kirjutas... Need vaestemaja huilged ja muu säärane. Oo, ja siis me käisime veel kuskil Ida-Londoni kohalikus leedukate poes, kust ma endale Karumsi kohukesi ja Rakvere lihatööstuse kujundusega lätikeelses pakendis seakõrvu kaasa varusin :). Meil võiks ka selline pood olla! (Ehkki ega ma tegelt ei ole meie kohalikku venelaste poekesse siiani jõudnud. Mine tea, äkki oleks ka neil kohukesi ja seakõrvu...).

 

Käisime ka Canterburys, katedraali vaatamas. Oli teine hoopis teistsugune kui ma oleksin arvanud. Ja linnake osutus äärmiselt šarmantseks. Sellised toredad ülimadala põhjaga paadikesed sõitsid seal igal pool ringi. Ja katedraal ei olnudki selline ülepakutud ja äranikerdatud eksemplar nagu Westminster Abbey, vaid kuidagi... väga mandri-Euroopa moodi ja... ootamatu. Seal oli kunstinäitus parajasti! Vuot.

Uisud jäid aga ostmata. Läksin küll reede hommikul kohe kõige esimese asjana uisupoodi, aga ehkki see oleks pidanud lahti olema juba kella kümnest hommikul, ei olnud see veel pool kaksteistki lahti. Siis lugesin ukselt välja, et tegelikult avatakse see kell kaksteist. No, jalutasin Hyde Parkis ringi ja läksin kaksteist läbi tagasi. Nada. Poes tuli põles, aga uks oli lukus ja mitte ühtegi hingelist ei paistnud. Nii palju siis sellest. Muidugi ega mul nende uute uiskudega nüüd nii kiire ka ei ole, lihtsalt mõtlesin, et seal on suurem valik ja saan kõiki oluliste firmade uiske korraga jalga proovida ja võrrelda. Aga ega's midagi. Eks ma siis nüüd lähen kunagi järgmine kord Pariisi sattudes St Cloudi. Seal peaks ka mingi uisupood olema.

See-eest leidsin, et mulle väga meeldib Kanada spordiriiete kett nimega Lululemon, mis on küll päris kallis, aga mõned nende rõivad olid lihtsalt nii minu mokka mööda lõikega, et ma läksin sinna poodi veel pärast esimest korda viimasel päeval tagasigi :). Ostsin endale sealt püksid, mis on nüüd juba mu lemmikpüksid üldse. Nii kohutavalt mugavad, et oleks justkui dressid, aga sellisest voogavast läikivast riidest, et nad tegelt pole üldse dresside moodi ja kõlbavad kontoris ka käia ja reisimiseks ja... :). No lihtsalt ülimugavad. Vot. Nojah, ja lisaks Lululemonile käisin ma muidugi vist üldse kõik Londoni spordi- ja matkapoed läbi. Mul oli ju vaja Hispaaniasse matkapükse, mida ma pidin vähemalt kolmes poes enne proovima, kui miskit ära ostsin, ja eks ma ikka ostsin siis juba mõne trennipluusi ka, sest neid ju ikka kulub... Ja siis vist neli raamatut ja kindlasti veel midagi, mis praegu pähe ei tule. Ahjaa, ühe seeliku Camdenist näiteks. Ühesõnaga, uiskudele mõeldud ruum kohvris sai kõigele vaatamata täidetud :).

Vot. Aga kuna ma rohkem ei jaksa nüüd jälle ekraani vaadata, siis ma panen siia lõpetuseks veel paar kategoriseerimata pilti ja punkti ja lähen Hispaaniast pajatava reisiraamatuga vanni ära. Teie olge tublid ja eks me jälle kohtume!

Lennujaamamõtted

Istun Tallinna lennujaamas. Joon veini, üritan konditsioneeri eest kõrvale hoida ja loen uudiseid. Puhkus sai jälle kuidagi ruttu läbi. Sedakorda tundus see veel eriti lühike, ehkki maikuus olin sama kaua Eestis kui nüüd. Aga praegune puhkus tundus maiga võrreldes poole lühem. Mitte ei mõista. No hea küll, poole ajast olin seekord üsna tatine ja tõbine, see ilmselt mõjutas mu ajataju ja tegevuse tihedust ka. Aga samas käisime mitu päeva Saaremaal ringi ja siis sõitsime veel Võsule ja Käsmu, veel käisin juuksuris ja tegime pilti, kuulasime Saragossa bändi ja käisime mitu korda supitamas, nii et tegime justkui ka piisavalt.. Aga ikka tundub, et olin puhkusel vaid nädala... Ei tea, kuidas see nii on.

Enivei. Nüüd järgneb kolm nädalalt tõsist tööd, siis sõidan mõneks päevaks Londonisse Klairile külla. Siis järgneb veel mõned nädalad tööd ja juba lendamegi empsi ja Annega Hispaaniasse Santiago de Compostela palverännuteed matkama. Pärast seda reisi tulevad veel mõned nädalad tööd, neile aga järgneb novembri alguse pikk nädalavahetus, milleks on ka vaja Luxi lähistel mingid plaanid leiutada. Noja siis juba tulevad jõulud ja ehk ka lühike suusapuhkus.. Küll läheb see va aeg kiiresti. Natuke rohkem kui kuu aja pärast saab juba uisutama! :) Hm, ja Berliini võiks ka mingi nädalavahetus jõuda, Nairale külla...

Mm, Pärnus oli seekord, muide, just hirmus põnev. Meile tulid terrassitomatitele lehetäid. Keelasin empsil mürgitamise ära ja nii me siis käisime eile õhtul hoopiskist tikutopsiga rannas lepatriinusid püüdmas. Tõime umbes kümmekond lepatriinut koju ja puistasime nad tomatipõõsastesse. Täna hommikul askeldas neid vähemalt neli tükki seal ringi. Ootan huviga, kas nad söövad nüüd me tomatid täidest puhtaks ja kas selline putukatõrjemeetod töötab või mitte... :) Tahaks kohe kaustikuga rõdul istuda ja statistikat teha. Et kes ja kui palju sööb ja kas menukamad on lillede täid või tomatite omad...

Siis vaatasin poolteist nädalat õhtuti Vene sarja "Katariina", aga selle viimaseid osi ma ju jälle ei näe, sest neid raudselt ei saa Luxis interneti kaudu vaadata. Täitsa pähh kohe, ega ma ei mäleta ju ka nii täpselt, kuidas selle Katariina II elukene kulges. Hakka või ajalooraamatuid üle lugema, et teada saada, kuidas sari lõpeb... IRW. Vot nii lihtne ja simplistlik mu elu neil päevil ongi :). Võtan vabalt, mõtlen väikeste asjade peale :).

Lehed ja uudised pasundavad seevastu küll igasuguseid hullusi. No mina aru ei saa, kuhu on inimesed oma aru pannud. Laste vaktsineerimise vastu sõditakse, sest vaktsiinid olla mürgised, aga see-eest joodetakse kõigile pereliikmetele MMSi mürki sisse. Igal pool lokkab kivikeste poekesi, justkui lahendaks Karjala graniidi tükike kõik probleemid, mida inimene enda jaoks selgeks ei suuda mõelda. Sellest ma ei hakka rääkimagi, et nõidu ja nägijaid on Eestis liikumas ja end ajalehtede kaudu reklaamimas massiliselt... Mis lahti on, ah? Mitte et ma ei usuks, et mõni inimene võib teistest rohkem näha ja taibata või et mõni kivike võib päriselt olla kasulikum kui mõni teine. Aga selline massiline nõidadesse, kividesse ja kloorivette uskumine ajab küll hirmu peale, sest ogarate inimeste massi jõud hakkab väheste normaalsete jõust ju mingil hetkel üle käima... Kui need kõik veel näiteks EKREt hakkavad valima või midagi, siis keertakse ülejäänutel ka elu suht peesse... :). Täitsa jama lugu!

Aga nüüd vist tuleb punkt panna ja arvuti ära pakkida, sest pardaleminek peaks kahe minuti pärast avatama... Olge siis tublid ja nautige suve! Luxis pidavat täna olema tervelt 26 kraadi, see on ju suisa luksuslikult jahe! Jah, Helle, hakkan ka juba sinu usku minema ja leian, et natuke jahedat vilu sügisilma ei teeks vahelduseks paha... Kets, ja sinu peale ma mõtlesin mitu korda selle puhkuse jooksul, aga ikka ei jõudnud millegi korraldamiseni... Räägime mõnikord, eks! :)

Jällenägemiseni!

M.

La lengua de las mariposas

Kunagi lugesime me hispaania keele tunnis novelli "La lengua de las mariposas" ehk "Liblikate keel". Täna tegin ma meie Pärnu rõdul elava kapsaliblika keelest nüüd siis ka pildi :). Millel ei ole novelliga peale pealkirja midagi pistmist, aga mis on täitsa ootamatult pikk ikka kohe! Vaadake, see tundlatest pikem niit, mis lahti kerituna kaugele lille südamesse ulatub!

Muidu on nii, et ilmad on hirmus palavad ja täiesti iroonilisel kombel on mul nüüd konditsioneerist tatitõbi. Läkastan ja turtsun ja luristan ja söön peotäite viisi igasuguseid olemist talutavamaks tegevaid tablette ja küüslauku. Natukene nöök. Puhkus ikkagi ju ja ilusad ilmad ka veel. Aga no mis siin ikka... Ju läheb üle.

Meri õnneks vist ongi maatuulte pärast kohutavalt külm praegu, nii et sinna ei tahakski niikuinii, ja seenemetsad paistavad nii krõbekuivad, et meie kukeseenemetsas ei olnud eile mitte ühtegi seene moodi asja. Selles mõttes ei jää ma liiga paljust ilma. See-eest rõdult saame täna-homme esimese tomati. Juhhuu...

Mia teeb meile siin alatasa nalja. Tuleb välja, et tema on äärmiselt jutukaks muutunud ja veel paras moepolitsei ka. Kui tänaval liigub keegi, kelle rõivastus temas hämmingut tekitab (laia servaga kübar peas, pikk voogav kleit, nii et inimesel justkui jalgu polekski, või ujumisrõngas kaenla all), jääb tema jõllitama, keerab inimese möödudes veel talle järelegi vaatama ja siis lõpuks raudselt ütleb midagi ka veel sellise poolkoomilise näoga. Umbes stiilis "eino mis lugu see siis nüüd on, inimesed ju ei näe sellised välja!". Ja Saaremaal, kui me randa minnes tema veemänguasja maha unustasime, arvas ta heaks meiega pikalt ja tõsiselt pahandada ning pidada meile tiraadi à la "mis mõttes te toote mu randa ja vähki ei võtagi kaasa? Kõik on ikka täitsa mokas praegu! Mida ma teie meelest siin nüüd siis tegema pean???" Ükski meie varasem koer ei ole nii andekas suhtleja olnud!

Aga kuna mul peale nende mõningaste tähelepanekute rohkem midagi erilist öelda ei olegi, siis võtke palun heaks ilusat ilma nautida ja eks kuulmiseni jälle!

M.

Saaremaa

Aga meie käisime vahepeal Saaremaal!

Kus ma ei olnud käinud kohe hirmus ammu!

Jube tore oli. Ilmad olid superilusad, inimesi oli vähe ja uudistamist oli palju. Käisime kõik peamised kohad läbi (tuulikud ja kirikud ja Sõrve sääre ja pangad ja muud säärast), lisaks ka veel Miaga võistlustel. Ja sõime ja jõime ja olime rõõmsad ja ööbisime kämpingus ja mängisime sulgpalli ja ostsime Muhu leiba. Kirjutada hästi ei jaksa praegu, aga mõned pildid valisin küll välja, mida näidata ka võib. Küll saate nendestki aru, mis tehtud ja kus käidud sai.

Olge terved!

M.