Camino de Santiagost räägitakse viimasel ajal päris palju. Või vähemalt jõuab seda juttu minu kõrvu rohkem kui varem. Ja nüüd on nii, et me ka siis läheme empsi ja Annega sinna Caminole kõndima. Alustame juba natuke vähem kui nädala pärast Santanderist. Seda, kuhu välja jõuame, vaatame käigu pealt. Sõna otseses mõttes :).
Mina ei olegi ühtegi sellist suurt jalgsimatka enne teinud. Et nagu kogu elu seljakotiga seljas ja siis lihtsalt ainult kõnnidki, kuniks maha istud. Ootan huviga. Ka seda, mida mu pirtsakad jalad asjast arvavad. See remonditud jalg on mul viimasel ajal väga tubli, aga teise jala põlv streigib aeg-ajalt. Eks ta on väsinud sellest, et pidi aastaid teise jala tegemata tööd kompenseerima. Aga no õnneks käivad ta streigid niimoodi hooti, nii et eks ma siis loodan, et tal seal seda hoogu ei tule.
Ma olen muidu harjutanud küll, kilometraaž on mul viimastel aegadel vinge. Suure osa suvest olen ma hullunult rattaga sõitnud, ikka nii vähemalt 25-35 kilomeetrit korraga ja kindlasti 2-3 korda nädalas ikka. Juulis sai päris palju rullitamas käidud. Noja nüüd viimasel ajal olen ma ikka võimalikult palju jala ka käinud. Londonis sai kõvasti marsitud, vastavalt 18+15+15+10 km päevas. Noja Luxis ma käisin näiteks eelmine nädalavahetus laupäeval jala Belle Étoile'i kaubanduskeskuses ja pühapäeval võtsin koti selga ja kõndisin kodust Senningerbergi ja tagasi. No kena kolm tundi kiirel sammul käiku ja 16,2 kilomeetrit, ütles kell. Oi, pärast olid sääremarjad haiged ja põlved kanged küll... Nagu vanainimesel ikka :).
Kott aga ei andnud ennast üllataval kombel seljas üldse tunda. Ma ikka muretsesin selle pärast ka, sest teinekord Eesti-Luxi vahet tolgendades on mul küll seljakott olnud nii raske, et kael, kukal, õlad ja selg kõik protesteerivad juba ainult poole päeva peale. Aga selleks spetsmatkaks õnnestus mul hankida hästi kerge 28-liitrine matkakott ja eks ma olen pakkimisega olnud ka kohutavalt säästlik. Ja tänu puusa- ja rinnavöödele jagunes see koormus kuidagi nii kenasti selja peale ära, et seda ma justkui ei tundnudki. Lihtsalt jalad arvasid umbes kolmeteistkümnenda kilomeetri peal, et nüüd võiks hakata aitama. Palun võimalikult varsti! Õnneks me ei plaanigi (vist) mingeid hulle kolmekümnekilomeetriseid päevi teha. Mina propageerin igati sellist 15-20 km vahemikku jäämist, mille mu jalad võiksid veel ilma päris üles ütlemata üle elada. Noja kuna mu reisikaaslastegi jalad päris terved just ei ole, siis ma loodan, et see nii ka kujuneb. Slow strollers on the Camino.
Muidu olen ka muidugi üksjagu ettevalmistusi teinud. Vaatan juba kuude viisi FBs vastavates gruppides toimuvat arutelu ja tellisin palverändurite giidiraamatu, kus öömajade inf sees. Ostsin väikese kompaktkaamera, sest kahte kilo fotovarustust ma küll lisaks muule elamisele kaks nädalat kaelas ei jaksa kanda. Veel ostsin matkapoest õhukeste lehtedena müüdavat peapesuvahendit ja pesupesemislehekesi. Tavapärase harja asemel otsustasin kahe nädala jooksul hakkama saada tillukese plastmassist kammiga, võeh. Siis esmakordselt elus on mul nüüd ka mobiilse andmeside pakett, lihtsalt nii igaks juhuks. Ja uus telefon, sest kuna Nokia enam rakendusi ei tunnista ning messenger ja FB lihtsalt lõpetasid töötamise, siis ma otsustasin, et ma ei saa minna kaheks nädalaks niimoodi reisile, et ma ei saagi teekonnast vahepeal ühtegi pilti FBsse laadida :). 21. sajandi probleemid, ma tean! Veel muretsesin spetsiaalsed matkasokid, mis väidetavalt takistavad villide teket ja mida ei pea iga päev pesemagi. Londonist muretsesin ühe lobedas stiilis Hispaania lähiajalugu lahkava raamatu, mida ma iga päev usinalt loen. Tuleb läbi saada, kaasa ei mahu! Rohukott on pakitud, tilluke magamiskott ka. Esimene öömaja Santanderis on ka bronnitud. Ja edasi... vaatame jooksvalt.
Ootan ühtlasi huviga, kuidas ma saan kahe nädala jooksul kõikides võimalikes olukordades hakkama ainult matkapükste, lühikeste pükste, ujukate, kahe sokipaari, kolmede alukate, kahe särgi, ühe dressika, plätude, tossude, vanade tenkude ja kilekaga. Tantsulkale ilmselt nii ei lähe ja väga peentesse poodidesse ka mitte :). Aa, no muidugi plaastreid ja teipisid võin endale meetrite viisi kaunistamiseks külge kleepida, kui vajadus peaks tekkima. Aga rohkem ma nagu ei plaanigi midagi kaasa võtta...
Minek-tulek käib meil Madriidi kaudu. Seal saame kokku ja siis paneme rongiga Santanderi poole ajama. Tagasi... pakuks, et tuleme Oviedost rongiga Madriidi ja siis sealt jälle läheb igaüks oma koju laiali. Mm. Küll ma olen põnevil selle Santanderi pärast, ma väga tahan minna sinna rannikule seda Palacio de la Magdalenat vaatama. Ma vaatasin kunagi ühte hispaaniakeelset sarja Gran Hotel. Vot see palee oli seal filmis selleks gran hoteliks. Ja Oviedos on mingisugused vanad romaanikaeelsed kirikud. Ja siis jääb poole tee peale see Altamira koobas, kus on kuulsad koopamaalingud (mida, tõsi küll, vaatama ei lasta). Ja kuna me kõnnime piki rannikut, siis ma väga-väga loodan mõne korra ujuma ka saada. See on küll rangelt võttes ookean, nii et võib juhtuda, et vesi on hirmus külm. Aga no loota ikka võib, eks!
Vot. Ühesõnaga, olen väga põnevil, võetagu teadmiseks! :) Ja hoitagu pöialt! Uued uudised ilmselt juba siis, kui me oma äratembeldatud palveränduri passiga kodus tagasi oleme...
Seniks olge aga mõnusad ja räägime jälle!
M.
Mina ei olegi ühtegi sellist suurt jalgsimatka enne teinud. Et nagu kogu elu seljakotiga seljas ja siis lihtsalt ainult kõnnidki, kuniks maha istud. Ootan huviga. Ka seda, mida mu pirtsakad jalad asjast arvavad. See remonditud jalg on mul viimasel ajal väga tubli, aga teise jala põlv streigib aeg-ajalt. Eks ta on väsinud sellest, et pidi aastaid teise jala tegemata tööd kompenseerima. Aga no õnneks käivad ta streigid niimoodi hooti, nii et eks ma siis loodan, et tal seal seda hoogu ei tule.
Ma olen muidu harjutanud küll, kilometraaž on mul viimastel aegadel vinge. Suure osa suvest olen ma hullunult rattaga sõitnud, ikka nii vähemalt 25-35 kilomeetrit korraga ja kindlasti 2-3 korda nädalas ikka. Juulis sai päris palju rullitamas käidud. Noja nüüd viimasel ajal olen ma ikka võimalikult palju jala ka käinud. Londonis sai kõvasti marsitud, vastavalt 18+15+15+10 km päevas. Noja Luxis ma käisin näiteks eelmine nädalavahetus laupäeval jala Belle Étoile'i kaubanduskeskuses ja pühapäeval võtsin koti selga ja kõndisin kodust Senningerbergi ja tagasi. No kena kolm tundi kiirel sammul käiku ja 16,2 kilomeetrit, ütles kell. Oi, pärast olid sääremarjad haiged ja põlved kanged küll... Nagu vanainimesel ikka :).
Kott aga ei andnud ennast üllataval kombel seljas üldse tunda. Ma ikka muretsesin selle pärast ka, sest teinekord Eesti-Luxi vahet tolgendades on mul küll seljakott olnud nii raske, et kael, kukal, õlad ja selg kõik protesteerivad juba ainult poole päeva peale. Aga selleks spetsmatkaks õnnestus mul hankida hästi kerge 28-liitrine matkakott ja eks ma olen pakkimisega olnud ka kohutavalt säästlik. Ja tänu puusa- ja rinnavöödele jagunes see koormus kuidagi nii kenasti selja peale ära, et seda ma justkui ei tundnudki. Lihtsalt jalad arvasid umbes kolmeteistkümnenda kilomeetri peal, et nüüd võiks hakata aitama. Palun võimalikult varsti! Õnneks me ei plaanigi (vist) mingeid hulle kolmekümnekilomeetriseid päevi teha. Mina propageerin igati sellist 15-20 km vahemikku jäämist, mille mu jalad võiksid veel ilma päris üles ütlemata üle elada. Noja kuna mu reisikaaslastegi jalad päris terved just ei ole, siis ma loodan, et see nii ka kujuneb. Slow strollers on the Camino.
Muidu olen ka muidugi üksjagu ettevalmistusi teinud. Vaatan juba kuude viisi FBs vastavates gruppides toimuvat arutelu ja tellisin palverändurite giidiraamatu, kus öömajade inf sees. Ostsin väikese kompaktkaamera, sest kahte kilo fotovarustust ma küll lisaks muule elamisele kaks nädalat kaelas ei jaksa kanda. Veel ostsin matkapoest õhukeste lehtedena müüdavat peapesuvahendit ja pesupesemislehekesi. Tavapärase harja asemel otsustasin kahe nädala jooksul hakkama saada tillukese plastmassist kammiga, võeh. Siis esmakordselt elus on mul nüüd ka mobiilse andmeside pakett, lihtsalt nii igaks juhuks. Ja uus telefon, sest kuna Nokia enam rakendusi ei tunnista ning messenger ja FB lihtsalt lõpetasid töötamise, siis ma otsustasin, et ma ei saa minna kaheks nädalaks niimoodi reisile, et ma ei saagi teekonnast vahepeal ühtegi pilti FBsse laadida :). 21. sajandi probleemid, ma tean! Veel muretsesin spetsiaalsed matkasokid, mis väidetavalt takistavad villide teket ja mida ei pea iga päev pesemagi. Londonist muretsesin ühe lobedas stiilis Hispaania lähiajalugu lahkava raamatu, mida ma iga päev usinalt loen. Tuleb läbi saada, kaasa ei mahu! Rohukott on pakitud, tilluke magamiskott ka. Esimene öömaja Santanderis on ka bronnitud. Ja edasi... vaatame jooksvalt.
Ootan ühtlasi huviga, kuidas ma saan kahe nädala jooksul kõikides võimalikes olukordades hakkama ainult matkapükste, lühikeste pükste, ujukate, kahe sokipaari, kolmede alukate, kahe särgi, ühe dressika, plätude, tossude, vanade tenkude ja kilekaga. Tantsulkale ilmselt nii ei lähe ja väga peentesse poodidesse ka mitte :). Aa, no muidugi plaastreid ja teipisid võin endale meetrite viisi kaunistamiseks külge kleepida, kui vajadus peaks tekkima. Aga rohkem ma nagu ei plaanigi midagi kaasa võtta...
Minek-tulek käib meil Madriidi kaudu. Seal saame kokku ja siis paneme rongiga Santanderi poole ajama. Tagasi... pakuks, et tuleme Oviedost rongiga Madriidi ja siis sealt jälle läheb igaüks oma koju laiali. Mm. Küll ma olen põnevil selle Santanderi pärast, ma väga tahan minna sinna rannikule seda Palacio de la Magdalenat vaatama. Ma vaatasin kunagi ühte hispaaniakeelset sarja Gran Hotel. Vot see palee oli seal filmis selleks gran hoteliks. Ja Oviedos on mingisugused vanad romaanikaeelsed kirikud. Ja siis jääb poole tee peale see Altamira koobas, kus on kuulsad koopamaalingud (mida, tõsi küll, vaatama ei lasta). Ja kuna me kõnnime piki rannikut, siis ma väga-väga loodan mõne korra ujuma ka saada. See on küll rangelt võttes ookean, nii et võib juhtuda, et vesi on hirmus külm. Aga no loota ikka võib, eks!
Vot. Ühesõnaga, olen väga põnevil, võetagu teadmiseks! :) Ja hoitagu pöialt! Uued uudised ilmselt juba siis, kui me oma äratembeldatud palveränduri passiga kodus tagasi oleme...
Seniks olge aga mõnusad ja räägime jälle!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar