Liiga ilus, et tõsi olla

Sai eile madratsipoes käidud, sest vana, korteriga kaasa tulnud madrats on mul siin Luxis puhta lohkus ja see annab mõnikord juba seljas tunda. Kurjam, peab ikka paika küll, et alates 35. eluaastast hakkab keha korrapealt siit ja sealt lagunema ning ilma ka ennustama. Hmpf. Igatahes, Katrin teadis Sandweileris ühte spetsiaalset poodi, kuhu saigi sammud seatud. Proovisin seal üht-teist, leidsin külje all mõnusa madratsi ka. Oli küll natuke kallim, kui oleksin algselt plaaninud, aga samas oli ta 40% alla hinnatud ja mitte nüüd ka üle mõistuse hinnaga...

Suutsin müüjatüdrukult välja pommida ka samal päeval kohaletoimetamise. Ta oligi nõus, et ta siis pärast tööpäeva oma autoga toob, sest muidu oleks livraison jäänud alles järgmiseks laupäevaks. Olin väga rõõmus, saigi diil tehtud. Aga asi tundus algusest saadik Luksemburgi kohta kuidagi väga kahtlaselt ilus. Siin ju oodatakse oma kraami poodidest teinekord mitu kuud ja siis tahetakse seda kindlasti tuua ainult keset tööpäeva, aga ilmtingimata mingil ette planeerimatul ajahetkel, mida keegi prognoosida ei oska, nii et saadetise kättesaamiseks võta või terve nädal töölt vabaks. Novat. Ja mulle lubati, et saan sellise suure asja nagu vedrumadrats samal päeval poe laost kätte??? Väga kahtlane.

Kõigi ootuste kiuste see madrats tuligi. Täitsa lubatud kellaajal kah veel. Tarisime ta siis Katrini ja müüjanna abiga trepist üles. Pakkisime lahti. Panime voodile. Ja mis selgus? Madrats on liiga pikk. Voodi on liiga lühike. Nuta või naera. Selgub, et mul on krdi PRANTSUSE voodi, sest sealne standard pidavatki olema 1.85, mitte 2.00 pikk. Kes oleks osanud seda küll ilma peal arvata? Madratsi laiuse mõõtsin ma loomulikult ära, aga minu teadvuses on kõikide  täiskasvanud inimeste voodite standardpikkus 2 meetrit. Ma ei oleks isegi parimagi tahtmise juures tulnud selle peale, et ka PIKKUS ära mõõta. Oikurrrrja!

Nüüd tellitakse mulle kuskilt Prantsusmaalt sama madratsi Prantsuse standardile vastav versioon, mille müüjatüdruk neljapäeval oma autoga omal vabal päeval läheb ja ka siis millalgi omast vabast ajast ära toob, sest muidu tuleks madratsit juba Luxi lattu vähemalt kolm nädalat oodata ja sealt kohaletoimetamist siis veel ka... Uus pikk madrats seisab seni mul seina ääres püsti ja mina magan ikka lohkus madratsi peal. Nomaivõi! Küll mina ikka oskan!

Hallerbosi Murphy

Tjah. No oligi nii, et kogu selle aja, mis me pühapäeval metsas olime, sadas vihma. Kõvasti. Varbad jäid kuivaks, sest matkasaapad on mul, paistab, ägedad. Ise sain aga märjaks ja kõik asjad kotis olid varsti läbi ligunenud. Fotokale tõmbasin kilekoti pähe, aga objet tuli kuivatada iga jummala klõpsu vahepeal. Ja vahepeal oli ta lihtsalt udune. Tagatipuks liikusid kõik viimsed kui liikuvad asjad tuule käes. Kolme viimase häda tagajärjel olid pooled pildid julgelt udused või vihmapiisaplekilised. Mis tähendab, et mina olen kergelt pettunud. Aga no pole hullu. Ilus sinine oli ja kõik lõhnas ka hästi. Mõned muljed on nüüd olemas - ja õppimist järgmiseks korraks ka. Ja üks aasta lähen ma sinna tagasi ja siis olen seal terve päeva ja teen miljon pilti!

 

 

Belgiast

Nüüd on läinud nii, et ma olen kaks nädalavahetust järjest Belgia vahet käinud. Kõigepealt emmega ja siis nüüd ise jälle. Istun praegugi Halles ühes suht jõledas AirBNB korteris ja valmistun hommikul kell 5 tõusma, et siis viieteistkilone kott fotovarustusega selga vinnata ja metsa poole astuma hakata. Eesmärk on minna päikesetõusuks siinset legendaarset sinilillemetsa pildistama. Kui see päike ikka tõuseb. Tänu Murphyle lubatakse siin homme üle pika aja jälle esimest tõeliselt vihmast päeva ja eelmise nädala 20 kraadist on saanud ka jälle 12. Mis tähendab, et kell viis hommikul on üldse heal juhul mõni plusskraad..

Enivei. Eks ma olen selleks loomulikult valmistunud. Ja siin olen ma nüüd sellepärast, et üks Luxi suht tuntud fotograaf, Christophe van Biesen, korraldab siin fotoworkshopi (https://christophevanbiesen.com/workshops/book-workshop/photo-workshop-hallerbos-april-2018) ja ta oli lahkesti nõus mind ka transpordiga aitama, st hommikul tee äärest peale korjama ja pärast workshoppi Luxi tagasi sõidutama, nii et ma siis haarasin pakkumisest kinni. Muidu oleks siia Hallerbosi metsa ilma oma autota ikka väga jama saada, aga tegelikult olen ma lausa mitu aastat seda sinilillemetsa siin nillinud... Häda on selles, et kui nädalavahetusel tulla tahta, siis ühistransport sinna metsa praktiliselt puudub. Sellepärast olen ma iga aasta ka asja edasi lükanud. Aga nüüd lõpuks saan ühe asja "to visit" listist maha kriipsutada - ja ehk mõne ilusa foto ka selle tõestuseks.

Enivei. Aga tahtsin öelda seda, et üldjoontes minule ikka ei meeldi Belgia linnad. Ma kohe iga kord tõden seda, kui Brüsselis käin. Ja nüüd siin Halles pean ka jälle sedasama ütlema. Ja asi on just linnades, muidu rongiga sõites on maastik väga numpsik ja maaliline. Ka see maakoht, kus me eelmisel nädalavahetusel ööbisime, oli üliäge, selline hästi ehe ja kodune ja üldse väga meeldis. Ilm oli ilus, kohalik surnuaed oli täis II maailmasõjas hukkunute romantilisi haudu, õhk oli sõnnikune, lehmad nunnud ja sõbralikud, kassid paimaiad ja kuninglik losski oli seal kohe seal künka peal paistmas. Täielik maaidüll oli! Kohe Kloodi laut ja Olustvere puudeallee ja Navesti jõgi tulid meelde... Näete:

 

Aga Brüssel ja Halle ja Spa ja ülejäänud linnad, kus ma olnud olen, on kohe sellised... Pussakad ja räpased ja rasvased ja täispissitud ja... Belgias olles on mul pidevalt tunne, et tahaks käsi pesta, sest alates rongide istmetest ja lõpetades restoranilaudadega on kõik viimseni silmnähtavalt plekiline, plätserdatud ja jäle, nii et ainult vaatamisest piisab, vastu ei taha üldse kuskile minna. Tänaval kõndideski on igal pool näha ärakuivanud kuseojad ja prügikastid on nii rokased, et sinna on isegi prügi veidi halb panna. Majad on pisikesed pusserdised, inimesed on kõik mingit pidi imelikud (Halles tundub olevat ka erakordselt suur joodikute ja täitsa värskelt Aafrikast tulnute (mis ei ole päritolu mõttes halvustav, aga käitumise seisukohast väga iseloomustav tähelepanek) kontsentratsioon) ja üldse. Ma üldiselt ei pea end väga pedandiks, aga siin on kohe kogu aeg selline tunne, et kahtlane on. Et ei taha nagu midagi katsuda ja et üldse ei ei saa ennast vabaks lasta ja mugavalt tunda. Ja no vaadake kas või Bruxelles Nordi raudteejaama. Iga kord on mul sinna sisse sõites tunne, et mingi 70. aastate Ida-Berliini oleks jõudnud... Brr. Ja eelmine nädalavahetus oli näiteks otse keset Brüsselit börsihoone ees keset teed pikali mingi kipsjalaga tüüp, kargud kõrval, magas sealsamas keset remondis sõiduteed, katkine kontoritool öökapiks kõrval... No ei ole ju normaalne???

Neil on ilusaid kohti ja maju ka, ma tunnistan, aga seal ka kindlasti midagi hallitab, midagi mureneb, kuskilt kukub krohvi - ja kui ei kuku, siis on kindlasti inimesed, kellega sa seal majas kokku puutud, nii uhhuud, et kohe imelik on. Ei, muidugi, loomulikult on palju kohti eraldi võetuna ägedad - kas või see kuninglik Aafrika muuseum ja kuninglikud kasvuhooned ja Brügge kanalid ja Horta majad ja nii... Spa oli ka tore, kuniks ma end Radissoni hotelli sulgesin ja sealt maja siseliftiga ainult veekeskuse ja oma toa vahet liiklesin. Aga kõik muu oli nagu ikka - kiiksuga. Euroopa esimene kasiino seal oli näiteks täis väga kahtlasi inimesi ja teenindus oli lausa meeldejäävalt vilets. Ja see ka ei aidanud, et kui rong tund aega hilines, oli umbes viie kvartali peale ainus koht, kus aega parajaks teha, sinise rääsunud rasvapilve sisse mattunud friikartulikoht...

Hmm. Kas teie, armsad lugejad, kes te Brüsselis elate, ei tunne (või ei ole tundnud) samamoodi? Või olen ma liiga peenutsev või olen ma vaadanud igal pool täitsa valesse suunda ja näinud kogemata valesid asju? Mh. No ma igatahes loodan, et see kurtmine nüüd ei tähenda, et mind varsti Luxist kuskile Brüsselisse ümber kolitakse. See oleks küll halvasti, ehkki muidugi tüüpiline saatuse iroonia...

Enivei, aga kell on kümme. Äratus on kell 4.50. Kiire matemaatika näitab, et viimane aeg on magama minna. Olge terved!

M. 

Fantastiline Holland

Meil on umbes nädal aega olnud täielik suvi. Ja Hollandis toimus lilleparaad. Üle pika aja sai seda vaadata päikesepaistes ja mõnuga. Täiesti fantast oli! Vaadake ise!

The crimson field

Vaatasin nädalavahetusel ära kaks kuueosalist Esimesest maailmasõjast rääkivat minisarja. Ühe Austraalia oma, millel nimeks The Anzac Girls, ja siis samal teemal ühe BBC oma, millel nimeks The Crimson Field. Olgu öeldud, et austraallased meeldisid mulle tunduvalt rohkem, The Anzac Girls oli ikka täitsa haarav kohe. BBC sari oli sedakorda võrdluses aga kuidagi eriti uinumuinu ja selle peategelane lihtsalt vahtis sõnatult kaugusse, täpselt nagu Eesti filmides. Lisaks käisid pidevalt mingid vihjed selle või teise varjatud minevikule, mida teadmata oli natuke nagu igav. Ühtlasi olid seal kõik nii ühte nägu ja need õed olid seal ikka nii abitud ja naiivsed, et kohe jabur. Aga seal oli üks tore laul, mille ma juutuubist üles leidsin, ja nüüd ma kohe ei saa selle kuulamist lõpetada. Hmpf. Mulle ikka meeldivad sellised laulud, kus on meloodia ja mis kõlavad harmooniliselt ja loogiliselt ja on üldse ilusad. Ma saan aru, et ma olen täiesti lootusetult konservatiivne, aga miks ei võiks praegu ka natuke rohkem ilusat meloodilist muusikat teha ja päriselt ilusat silmi paitavat kunsti nikerda???

Enivei, kuna mul ei saa sellest hetkel küllalt ja kuna ma võib-olla kunagi paari aasta pärast tahan seda laulu just selles esituses uuesti üles leida, panen selle teile siia ka:

Vaieldamatult parim koht lihavõtete veetmiseks

Juhtus nii, et see aasta sai lihavõtete pikaks nädalavahetuseks Sevillasse sõidetud, ja juhtus nii, et ma olen nüüd täiesti veendunud, et see on lihavõtete veetmiseks maailma kõige ägedam koht. Ma teadsin küll, et seal tähistatakse seda kannatustenädalat ehk Semana Santat uhkelt ja suurte rongkäikudega, aga ma ei teadnud, et see on nii grandioosne ja pidulik. Põhimõtteliselt toimub neil seal nädala jooksul üle 60 rongkäigu, millest igaühest võtab osa tuhandeid kostümeeritud osalejaid + pealtvaatajad. Rongkäigud on nii pikad, et võib mööduda poolteist tundi, enne kui üle tee saab. Kõige ees käivad torbikmütse kandvad nazarenod, kes käivad küünalde ja kirikuriistadega ning moodustavad saabuva kandetooli ees spaleeri. Siis jõuab kohale kandetool neitsi Maarja või Jeesusega, edasi tulevad orkestrid, ristikandjad, leinariides naised ja kes iganes veel. Iga paarisaja meetri takka tehakse paus ja vahetatakse kandjaid, sest ma ei taha teadagi, kui mitu tonni need kandetoolid kannavad. Ja siis vahepeal tehakse veel lisapaus, sest kuskilt rõdult hakkab mõni pealtvaatajatest laulma ja siis teeb kogu tänav "tšš" ja kõik kuulavad. Ja neid rongkäike on ööpäevaringselt, mõned alustavad öösel kell kaksteist ja lõpetavad päeval kell 12, mõned alustavad pärastlõunal ja lõpetavad kell 3 öösel... Täiesti fenomenaalne! Ja milline pidumeeleolu! Vanakesed on endale ka piduriided selga tõmmanud ja tädikesed kepsutavad hommikust õhtuni tikk-kontsadel ringi. Kuidas, mina aru ei saa, sest meie kõndisime jalad tenkudes ka suht ümmarguseks. Aga no ausalt, kohalikel olid seal rahvamassis munakividel piduriided ja kontsakingad... Noja loomulikult kirikutesse on tohutud järjekorrad ja pooled linnatänavad on kinni ja ülejäänud pooltest pooltel on parajasti rongkäigud, nii et põhimõtteliselt tuleb kogu aeg veeta rahvasummades. Aga kuidagi möödus see kõik ilma igasuguse tülinata, sest kõik on leebed ja heas tujus, no täitsa nagu meie laulupeo ajal. Ja tänavad lõhnavad apelsiniõite järele ja päeval on üle 20 kraadi sooja (ehkki hommikul ja õhtul kisub see alla kümne, nii et külmetada on väga lihtne). See oli ikka väga eriline. Ei olegi suurejoonelised religioossed kogunemised-vaatemängud ainult eksootiliste usundite teema. Euroopas leiab ka selliseid! Kõik järgmiste lihavõtete ajal Sevillasse!

Vaade meie rõdult

Jaa, ma tean, et mõned pildid on tiba udused ja mõnel on white balance paigast ära, aga ärgem norigem :). Need siin on emotsioonipildid :). 

Enne protsessiooni algust olid valmis pandud Maarjad ja Jeesused kirikutes ka vaatajatele välja pandud...

Naiste leinariietus

Kirikusaba. Ütleks, et ca 400 meetrit / 15 minutit.

Isegi kehakinnitamiseks ei võtnud kontsastatud prouad istet.

Peatribüünid

Ühe protsessiooni algus tulemas

Protsessioonidel käisid järel ristikandjad. Nagu päriselt ristikandjad.

Ja vanalinna tänavad on ju nii kitsad, et põhimõtteliselt on see suur manööverdamine. Inimesed said rõdudelt kujudele pai teha. 

Meie ei olnud muidu ainult Sevillas, vaid veetsime ühe täispäeva ka Jerez de la Fronteras, mis on maailma šerripealinn, ja ühe Cadizis Atlandi ookeani ääres. Mõlemad olid Sevillaga võrreldes kuidagi äärmiselt provintslikud ja räämas, aga oma võlu oli neil siiski. See lihtsalt avaldus pikkamisi. Järgmised pildid on siis nüüd Jerezist. 

Sattusime vaimustusse salmorejo supist ja šerrist. Hakkan nüüd ka kodus salmorejot tegema. Otsisin juba retsepti üles.

Ja siit edasi tuleb Cadiz: