Karussell-karussell

Ma olen nüüd tervelt nädal aega Luxis tagasi olnud. Puhh... Puhkus! Endalegi üllatuseks olin ma kogu möödunud nädalate ringirändamisest kuidagi nii väsinud, et tööelu tundus sellel nädalal tõsiselt taastusravina :). Ma mõtlesin kohe mitu korda, et täielik idüll on minna hommikul tööle ja kobida õhtul koju voodisse ja jääda jala pealt magama, nii et und ka ei näe. Hihii... Õnneks oli meil tööl veel vaikne nädal. See oli kuulu järgi küll viimane, aga kulus igati ära...

Aga jah, alustagem natuke varasemast ajast... Täpselt nädal aega tagasi tuli Frantsuaa tuli mulle lennujaama vastu ja viis mu sealt pärast väikest kohvi otsejoones laadale õhtusöögile, nii et ma sain ikka ka korra ka 2014. aasta Schueberfoueril ära käia. Sõime perekeskis kala ja käisime mõnede atraktsioonide peal ka, nii et õhtu lõpuks olime kõik enam-vähem näost rohelised ja unistasime pikali heitmisest. Minul oli lihtsalt süda paha, Frantsuaale sai saatuslikuks karusell ja 11-aastane Lisa läks küll söakalt haamri otsa, aga see oli tema jaoks liig ning alla tuli hirmust kange laps sealt juba talutada. Muidu käisime me veel vabalangemistornis ja mitme karusselli peal ja 5D kinos ja kuskil veel... Kusjuures ma pean tõdema, et see oli vist kõige tõhusam viis mu pea otsejoones Luxembourgi saamiseks. Muidu ma elan pärast iga Eestis käiku veel tükk aega kuskil poolevinnases maailmas, nii et ma ei saa ise ka aru, kas ma olen omadega Eestis või Luxis, aga kogu see füüsiline loksutamine, keerutamine ja kukutamine mõjus õige reaalsussetoovalt. Hurraa! Nii on tore!

Terve selle nädala katsusin aga üldjoontes ennast kuidagi välja magada. Läksin igal õhtul järjest varem magama ja tegin päris mitu maratonund, kuni jõudsin lõpuks selleni, et täna läks mul hommikul uni jälle iseenesest ära. Hurraaa! Nüüd võib mõelda järgmiste elementaarsete tegevuste peale - võtan järgmise nädala projektideks näiteks kohvri lahtipakkimise, nõudepesu ja lillekastmise. IRW. Samas selleks, et ma liiga ära ei puhkaks ja igavaks ei muutuks, sai ikka kuidagi käigu pealt otsustatud, et me sõidame järgmisel nädalavahetusel Eliane'iga paariks päevaks Istanbuli (noja ülejärgmist nädalavahetust ootan ma üldse juba ammu, sest siis me lähme Frantsuaa, Patricku ja Eliane'iga Pariisi ja seal ootab mind mingi peen üllatus, millest keegi mulle silpigi rääkida ei tohi). Vot. Ja enne on mul veel teisipäeval esimene kohtumine uue letseburgi keele õpetajaga ja üleüldse on järgmisel nädalal sügishooaja esimene istung ja millalgi on tööl veel üks arvutikursus ja ülejärgmisel nädalal hakkavad hispaania keele tunnid ka. Neljapäeva hommikuti! Ja siis ma pean uuesti välja mõtlema, kust leida kolm minutit ujula jaoks. Ja piltidega peaks ka absoluutselt millalgi järgmisel nädalal tegelema, sest enne uusi reise tuleks vanade piltidega midagi ära teha... Sellegi nädalavahetuse fotod ootavad... Mul oli nimelt lisaks magamisele täielik takistusradade nädalavahetus, sest eile käisime ühe töökaaslasega Leudelange'i hobuvõistluste ja täna agility maailmameistrivõistlusi vaatamas ja borderkollidele kaasa elamas. Väga tore oli, aga muljed peavad nüüd natuke settima ja pilte on ka jälle mitusada :D. Teate küll. Nagu alati! :)

Vot. Aga tegelt on nüüd nii, et ma võtan leiva ahjust ja kobin vanni ära. Olge mõnusad! Järgmise korrani!

M.

Suvi sai otsa

Pärast Barcelonas käimist olen ma jõudnud veeta paar päeva Istanbulis ja poolteist nädalat kodus Pärnus, homme hommikul pean aga kohvri näppu võtma ja jälle lendama hakkama. Sedakorda siis koju Luksemburgi. Kodust koju. Ühest universumist teise. Juba lubati mulle lennujaama vastu tulla, et mind siis otse Schueberfouerile restorani viia. Ja ülehomme hommikul olen jälle kontoriinimene, kuigi tegelt tahaks nüüd puhkusest puhata. Vaja oleks kohe paari nädalat, et ennast ka välja magada ja natuke eimidagi teha ja muljetel settida lasta ja nii... Õnneks paistab, et nädala alguses saab veel tavalisest pisut lühemaid tööpäevi teha, abiks seegi.

Aga okei, tegelikult oli puhkus pikk. Kahte nädalasse mahtus nii palju eri emotsioone, et mul on selline tunne, et see puhkus on kestnud mitu kuud. Istanbul oli positiivne ja päikeseline, soe ja eksootiline. Eesti oli kontrastiks juba sügisene ja seeneline ja kodune ja kurb, sest pärast puhkuse eriti ilusat algust pidi meie ilus väike titekas karvand auto alla jääma ja see lõi kõigele eelnenule musta pitseri. Jah, ta ei olnud meil esimene koer matta, aga eelmised on elanud vanaks ja surnud haigustesse, nii et nende puhul ei tulnud surm nii ootamatult. Nüüd aga tuli maailma kõige ontlikum terjer mind ühel hommikul musiga äratama ja järgmiseks hommikuks teda enam ei olnudki. Teate, see on kõige ebaõiglasem asi üldse. Ja kõik sellepärast, et usaldasime ta päevaks inimesele, kes ei osanud teda hoida... Tervelt aasta sai ta meie juures olla, täpselt aasta tagasi me ta ju tõime...

Vot niimoodi koledalt saigi suvi otsa. Ja sügis tuli seentega. Vähemalt jõudis Mannike kaks korda elus ka päris paksus metsas seenel käia ja suurest puravikuuputusest osa saada. Meie oleme end igatahes puravikuks söönud - kolm korda on meil olnud terve köök puravikke täis ning nendest on saanud praadi, suppi, pirukat, külmutatud seeni ja marinaadi. Kusjuures meie metsast on muudel aastatel välja toodud heal juhul 4-5 puravikku. Nii et selle poolest on tõesti tegemist erilise aastaga.

Muud... muud nagu ei oskagi praegu öelda. Pilte on mul muidugi palju. Nagu alati. Aga pole tuju nendega tegeleda. Kunagi hiljem.

Flamenco ja Sagrada Familia

Esimesel Barcelonas veedetud nädalavahetusel oli mul plaanis teha kindlasti ära kaks asja: käia flamencoetendusel ja Sagrada Familias. Broneerisin mõlemad ette ära ja jäin mõlema valikuga ilget moodi rahule. Flamencoetendus oli üliemotsionaalne ja äge, mulle anti eriti hea laud kohe lava ees ja pilti lubati ka teha. Noja flamencos on ju eriti oluline see spontaansus ja improviseerimine ja duende ning sellest igatahes puudu ei jäänud... Mul ei olnud vahepeal üldse sellist tunnetki, et tegemist on etendusega. Väääääääga vinge! Etendus toimus restoranis nimega Tablao de Carmen ja ma julgen seda küll kõigile soovitada. See asub mäe otsas vabaõhumuuseumis, kuhu saab etenduse bronniga tasuta sisse, ning õhkkond oli tõsiselt mõnus. Resto oli pealekauba selline väike ja õdus... Ja etendus oli pikem kui kesklinna kohtades pakuti, ent hinnaklass oli sama...

See tüüp suutis ennast nii kiiresti liigutada, et seda ei näinud palja silmagagi. 

Noja siis Sagrada Familia... Teate, ma pean ausalt ütlema, et selle välimusest ei pea ma suurt lugu. Teistmoodi on see ju küll, aga minu meelest on see nagu üks nendest liivalossidest, mida lapsed rannast plönnidest kokku mätsivad. Aga seest on see hoopis uskumatu... väga ootamatu ja teistmoodi. Kusjuures seest on see peaaegu valmis, aga väljas jätkuvad tööd veel vist mingi 12 aastat või nii. 

Barcelona

Augusti alguses otsustasin ma täiesti lambist Barcelonasse sõita. Ilmad olid ilusad ja ma tundsin kangesti merest puudust, nii et ma otsisin rannanädalavahetuseks võimalikke sobivaid sihtkohti... Noja mingil hetkel avastasingi rõõmuga, et Luxist saab Barcelonasse täiesti ideaalsete lendudega ja mõistliku raha eest. Ostsingi uiu ajel ühel hommikul piletid ära. Rääkisin ühe töökaaslasega, rääkisin teisega. Sain igasugust hääd nõu, leppisin kokku ühe kohtumise ja õhtusöögi, ostsin Sagrada Familia piletid ette ära, laenasin kaasa kaardiraamatu ja läksingi. Hotelli valisin kohe Rambla kõrvale Ravali kvartalisse. Kaardi pealt tundus see lihtsalt kõige mõistlikum variant, sest ega ma ju enam mäletanud, et Barcelona on nii jalakäijasõbralik ja lihtsalt liigeldav linn. Valik osutus aga täielikuks tillikaks. Linnajagu tundus selline kahtlasevõitu (pärast sain teada, et just minu hotellitänavale paigutas Carlos Ruiz Zafón ühes oma raamatus unustatud raamatute surnuaia) ning hotell oli veel kahtlasem ja skisofreenilisem - koridorid olid tintmustad ja kitsad nagu ööklubi keldris, toad seevastu valged, akendeta ja hullarilaadsed. Ei soovita kellelegi. Aga linn... Linn oli fantastiline. Ma olen seal käinud küll, aga umbes nii vähemalt kümme aastat tagasi. Ega mina mäletanud, et seal käivad kõik varbavahede ja lühikeste pükstega, kannavad värvilisi riideid ja on hästi ladnad, joovad sangriat, et kõik on nii palju odavam ja lohakam lõdvam vabam kui Luxis ja õhk on soe ja meri lainetab ja kell kaksteist päeval pakutakse sulle kohvikutes veel iseenesestmõistetavalt hommikusöögimenüüd, samas kui õhtul on kell 22.30 veel restoranides saba. Ooo, Barcelona oli nii tore, et ma tulin koju tagasi, mõtlesin paar päeva endamisi, et nii tore oli, tahan tagasi... Ja ostsin siis kohe järgmiseks nädalavahetuseks uued lennupiletid :). Teisel korral lendasin odavlennufirmaga ja ööbisin hostelis hoopis teises kandis, Catalunya väljaku lähedal. Otsisin Gaudi maju, peesitasin rannas, tegin pilti, sõin kalmaare ja nautisin elu. Ja olen siiamaani nii sillas, et kaalun tõsimeeli sügise poole veel tagasi minemist. Päriselt... pärast lühikest reedet jõuab ilusti lennuki peale, lend kestab ainult kaks tundi, lennujaam on linnale hästi lähedal ja kõik on nii lihtne ja mõnus ja mõistliku hinnaga... Idüll :)!

Esimesel pärastlõunal jalutasin niisama mööda kesklinna ringi. Hoidsin vanalinna, st hotelli lähedusse, sest mul olid õhtuks flamencoetenduse piletid soetatud ja seetõttu ei võtnud ma midagi muud enne plaani. Käisin ringi, istusin kohvikus ja vaatasin inimesi... Neid oli seal igasuguseid!

Vaesed lõvid. Igaühe seljas istus keegi...

Milline mõnus elu. Meri lainetab, pillimees puhub saksofoni, paadi peal on baar ja päike on nii tugev, et laiaservaline kübar on täiesti asjakohane...

Õhtune flamencoetendus toimus restos, mis asus üllatuslikul kombel suures vabaõhumuuseumis. Flamencopilte näitan teine kord, aga vabaõhumuuseumi omad panen kohe siiasamasse. Poble Espanyol kujutas endast põhimõtteliselt väikest Hispaaniat - selle eri nurgad olid ehitatud Hispaania eri piirkondade stiile järgides ning kogu muuseum oli täis poekesi, restorane, kohvikuid ja terrasse. Muu hulgas leidsin vabaõhukino, vürtsiaia ja hulgaliselt ilusaid vaateid...

Mõlemal korral veetsin suurema osa laupäevast rannas. Lained. Soolane vesi. Rannakohvikud. Mereannid. Mmm...

Teisel korral elasin hoopis teistsuguses linnajaos. Täpsemalt Catalunya väljaku lähistel üsna Gaudi majade kõrval. Pariisiga võrreldes oleksin esimesel korral ööbinud justkui kümnendas ja teisel korral Champs Élysées'l :).Seal olid laiad puudealleed, avarust ja õhku, palju noori ja uhkeid poode...

Teisel korral otsustasin ka teist rannariba proovida. Sõitsin olümpialinnakusse ja hängisin sealkandis....

Santa Maria del Mari kiriku leidsin täiesti kogemata. Väga uhke oli, seni vist linna kõige uhkem leid!

Minu meelest oli see hästi pentsik, et otse uksest algaski mingi väike kitsas tänav, kus kuivatati pesu ja kerjati... Tavaliselt on kirikute ümber kuidagi rohkem ruumi...

Täiesti erakordsel kombel oli esimene pühak, kes mulle kirikusse astudes otsa vaatas, püha Rita, võimatute asjade pühak :). Tema on Pariisis elamisest saadik minu suur lemmik :).

Kas keegi teab, mis lill see on, mis niimoodi rõdult tekina alla voolab...? Niiiiiiiiiii ilus!

Katedraali ees oli parajasti mingi suuremat sorti rahvaüritus, kus tantsiti rahvasummas ka katalaani tantse...

Ja milline šokk! Mõlemal korral ootas meid Luxis ees tõeline uputus. Terve lennukitäis rahvast saabus soojast päikeselisest Barcelonast suveriietega suurde lompi. Esimesel korral oli padukas nii kõva, et lennujaamabussi uks aeti praktiliselt maabumistreppi ja bussijuht seisis siis kahe vihmavarjuga lennukitrepi kohale, et saabujaid vähegi kaitsta. Ütleme siis ausalt, et ega temast suurt kasu ei olnud, aga nii head teenindust pole ma ka ammu näinud :).

Esimesel korral saime Barcelonas kokku ka ühe toreda töökaaslase ja tema elukaaslasega. Käisime nendega koos Gracia linnajaos jalutamas ja õhtustamas ning lobisesime maast ja ilmast ja keeltest ja raamatutest ja katalaanide iseseisvusreferendumist ning tagatipuks sõime illllllllllmatuma häid suitsumaitselisi kaheksajalgu. Nii vahva oli, mulle väga meeldis! Teiseks korraks olid nad kahjuks juba Eesti poole teel, aga ükskord tuleb seda õhtut igatahes korrata :). Näiteks Luxis :). 

Vot. Ja nii tore oligi! Tõeliselt vahva. Oi, ja purskkaev, see kuulus võlupurskkaev! See oli überäge! Ja flamencoetendus oli samuti tõeline pärl ja Sagrada Familia interjöör võttis mul ka karbi lahti, aga nendest piltidest tuleb eraldi postitus (puhtalt seetõttu, et ma laadisin need pildid teise kausta ja see praegune postitus on juba isegi pikk :D). Et jääge kuuldele!

M.