Barcelona

Augusti alguses otsustasin ma täiesti lambist Barcelonasse sõita. Ilmad olid ilusad ja ma tundsin kangesti merest puudust, nii et ma otsisin rannanädalavahetuseks võimalikke sobivaid sihtkohti... Noja mingil hetkel avastasingi rõõmuga, et Luxist saab Barcelonasse täiesti ideaalsete lendudega ja mõistliku raha eest. Ostsingi uiu ajel ühel hommikul piletid ära. Rääkisin ühe töökaaslasega, rääkisin teisega. Sain igasugust hääd nõu, leppisin kokku ühe kohtumise ja õhtusöögi, ostsin Sagrada Familia piletid ette ära, laenasin kaasa kaardiraamatu ja läksingi. Hotelli valisin kohe Rambla kõrvale Ravali kvartalisse. Kaardi pealt tundus see lihtsalt kõige mõistlikum variant, sest ega ma ju enam mäletanud, et Barcelona on nii jalakäijasõbralik ja lihtsalt liigeldav linn. Valik osutus aga täielikuks tillikaks. Linnajagu tundus selline kahtlasevõitu (pärast sain teada, et just minu hotellitänavale paigutas Carlos Ruiz Zafón ühes oma raamatus unustatud raamatute surnuaia) ning hotell oli veel kahtlasem ja skisofreenilisem - koridorid olid tintmustad ja kitsad nagu ööklubi keldris, toad seevastu valged, akendeta ja hullarilaadsed. Ei soovita kellelegi. Aga linn... Linn oli fantastiline. Ma olen seal käinud küll, aga umbes nii vähemalt kümme aastat tagasi. Ega mina mäletanud, et seal käivad kõik varbavahede ja lühikeste pükstega, kannavad värvilisi riideid ja on hästi ladnad, joovad sangriat, et kõik on nii palju odavam ja lohakam lõdvam vabam kui Luxis ja õhk on soe ja meri lainetab ja kell kaksteist päeval pakutakse sulle kohvikutes veel iseenesestmõistetavalt hommikusöögimenüüd, samas kui õhtul on kell 22.30 veel restoranides saba. Ooo, Barcelona oli nii tore, et ma tulin koju tagasi, mõtlesin paar päeva endamisi, et nii tore oli, tahan tagasi... Ja ostsin siis kohe järgmiseks nädalavahetuseks uued lennupiletid :). Teisel korral lendasin odavlennufirmaga ja ööbisin hostelis hoopis teises kandis, Catalunya väljaku lähedal. Otsisin Gaudi maju, peesitasin rannas, tegin pilti, sõin kalmaare ja nautisin elu. Ja olen siiamaani nii sillas, et kaalun tõsimeeli sügise poole veel tagasi minemist. Päriselt... pärast lühikest reedet jõuab ilusti lennuki peale, lend kestab ainult kaks tundi, lennujaam on linnale hästi lähedal ja kõik on nii lihtne ja mõnus ja mõistliku hinnaga... Idüll :)!

Esimesel pärastlõunal jalutasin niisama mööda kesklinna ringi. Hoidsin vanalinna, st hotelli lähedusse, sest mul olid õhtuks flamencoetenduse piletid soetatud ja seetõttu ei võtnud ma midagi muud enne plaani. Käisin ringi, istusin kohvikus ja vaatasin inimesi... Neid oli seal igasuguseid!

Vaesed lõvid. Igaühe seljas istus keegi...

Milline mõnus elu. Meri lainetab, pillimees puhub saksofoni, paadi peal on baar ja päike on nii tugev, et laiaservaline kübar on täiesti asjakohane...

Õhtune flamencoetendus toimus restos, mis asus üllatuslikul kombel suures vabaõhumuuseumis. Flamencopilte näitan teine kord, aga vabaõhumuuseumi omad panen kohe siiasamasse. Poble Espanyol kujutas endast põhimõtteliselt väikest Hispaaniat - selle eri nurgad olid ehitatud Hispaania eri piirkondade stiile järgides ning kogu muuseum oli täis poekesi, restorane, kohvikuid ja terrasse. Muu hulgas leidsin vabaõhukino, vürtsiaia ja hulgaliselt ilusaid vaateid...

Mõlemal korral veetsin suurema osa laupäevast rannas. Lained. Soolane vesi. Rannakohvikud. Mereannid. Mmm...

Teisel korral elasin hoopis teistsuguses linnajaos. Täpsemalt Catalunya väljaku lähistel üsna Gaudi majade kõrval. Pariisiga võrreldes oleksin esimesel korral ööbinud justkui kümnendas ja teisel korral Champs Élysées'l :).Seal olid laiad puudealleed, avarust ja õhku, palju noori ja uhkeid poode...

Teisel korral otsustasin ka teist rannariba proovida. Sõitsin olümpialinnakusse ja hängisin sealkandis....

Santa Maria del Mari kiriku leidsin täiesti kogemata. Väga uhke oli, seni vist linna kõige uhkem leid!

Minu meelest oli see hästi pentsik, et otse uksest algaski mingi väike kitsas tänav, kus kuivatati pesu ja kerjati... Tavaliselt on kirikute ümber kuidagi rohkem ruumi...

Täiesti erakordsel kombel oli esimene pühak, kes mulle kirikusse astudes otsa vaatas, püha Rita, võimatute asjade pühak :). Tema on Pariisis elamisest saadik minu suur lemmik :).

Kas keegi teab, mis lill see on, mis niimoodi rõdult tekina alla voolab...? Niiiiiiiiiii ilus!

Katedraali ees oli parajasti mingi suuremat sorti rahvaüritus, kus tantsiti rahvasummas ka katalaani tantse...

Ja milline šokk! Mõlemal korral ootas meid Luxis ees tõeline uputus. Terve lennukitäis rahvast saabus soojast päikeselisest Barcelonast suveriietega suurde lompi. Esimesel korral oli padukas nii kõva, et lennujaamabussi uks aeti praktiliselt maabumistreppi ja bussijuht seisis siis kahe vihmavarjuga lennukitrepi kohale, et saabujaid vähegi kaitsta. Ütleme siis ausalt, et ega temast suurt kasu ei olnud, aga nii head teenindust pole ma ka ammu näinud :).

Esimesel korral saime Barcelonas kokku ka ühe toreda töökaaslase ja tema elukaaslasega. Käisime nendega koos Gracia linnajaos jalutamas ja õhtustamas ning lobisesime maast ja ilmast ja keeltest ja raamatutest ja katalaanide iseseisvusreferendumist ning tagatipuks sõime illllllllllmatuma häid suitsumaitselisi kaheksajalgu. Nii vahva oli, mulle väga meeldis! Teiseks korraks olid nad kahjuks juba Eesti poole teel, aga ükskord tuleb seda õhtut igatahes korrata :). Näiteks Luxis :). 

Vot. Ja nii tore oligi! Tõeliselt vahva. Oi, ja purskkaev, see kuulus võlupurskkaev! See oli überäge! Ja flamencoetendus oli samuti tõeline pärl ja Sagrada Familia interjöör võttis mul ka karbi lahti, aga nendest piltidest tuleb eraldi postitus (puhtalt seetõttu, et ma laadisin need pildid teise kausta ja see praegune postitus on juba isegi pikk :D). Et jääge kuuldele!

M.