Tango!

Oeh, jälle on üks vahva nädalavahetus Pariisis möödas. Oli äärmiselt lõbus, inspireeriv ja huvitav, nii et aeg lausa lendas. Mul on nüüd jälle üks uus tore tuttav juures ning elamusi sain ka kuhjaga! Ma pole näiteks kunagi viibinud Pariisis nii õdusas kodus, kus on ruumi, palju raamatuid ja hommikupäike. Ma ei teadnud, et Napoleoni poeg on maetud Père Lachaise'i surnuaiale ja ma polnud kunagi käinud tangoõhtul. Siis polnud ma veel kunagi Pariisis taksoga sõitnud ja ma ei teadnud, et Varrakul on ilmunud raamat "Pariis: salajane ajalugu". Ma ei teadnud midagi tangost ega tangokuningas Pablo Veronist. Ma ei teadnud, et prantslased on teinud kurva filmi raamatust "Perekonnata". Ma ei teadnud, et nüüd peab Sacre Coeuri kirikusse enne kümmet õhtul sisse minema, sest missa ajaks pannakse uksed kinni. Ma ei teadnud, et St. Denis turul on pühapäeva hommikuti NIIIIII palju rahvast. Ma ei teadnud, et kebabi kutsutakse elevandijalaks. Ma ei teadnud, et Fragonardil on nüüd Montmartre'i treppide vastas ka pood. Ma ei teadnud, et 8. septembril toimub seal Euroopa kõige suurem ilutulestik :). Ja üldse ei teadnud ma varem palju asju :).

Aga selle nädalavahetuse kõige suurem elamus oli siiski vaieldamatult tangoõhtu, kus me mu suurepärase võõrustajaga reedel käisime. See oli täiesti teine maailm! Praegu tundub see nii ebareaalne, et see oleks justkui muinasjutt olnud... Vaadake, seal kuskil kaugel seitsme maa ja mere taga oli nimelt üks väljak, mille nimi oli juhtumisi République'i väljak. Sellel konkreetsel õhtul, millal meie muinasjutt alguse saab, oli väljak juba pimedusse mattunud ja tänaval magas isetehtud baldahhiinvoodis üks kolmeliikmeline pere. Nende ümber kihas elu: kohvikud, kebabiurkad, piibukohvikud, sagivad inimesed, lõhnad, varjud, helid...

Ja mina nägin unes, et jalutasime õhtul kell üksteist just sellisel tänaval seal kaugel seitsme maa ja mere taga... kuni ühel hetkel karjatas Kristina, et oot, me oleme möödas (vot nii suures jutuhoos olimegi kogu aeg...)! Ja tõsi ta oli, kümme meetrit meist tagapool oli kebabiputkade vahel üks uks, millel seisid kaks tursket turvat. Neil oli päris naljakas, ma kujutan ette. Hajameelsed kliendid... Aga nende selja tagant hakkaski võlumaa. See oli mingi kentsakas vana saal - koooohutavalt pikk ja vanamoeline, hämar ja muusikat täis. Terve õhtu jooksul olime meie vist ainsad, kes RÄÄKISID, muidu valitses seal ragisev muusika. Ausõna, sealne helidebukett oli täiesti eriline: selline valuliselt kähe laul + vinüülplaadi ragin ja sussisahin. Laes rippus seal aga hoopis teise ajastu tunnusmärgina kobaratena sätendavaid diskopalle ja värvilisi tulukesi. Saali ühes otsas olid lauakeste ja pinkidega eraldatud boksid nagu mingis vanas USA keeluseaduse aegses baaris (Al Capone oleks sinna meie seltsi hästi sobinud), saali teises otsas oli mingi balustraad ja lava ning tantsupõrandaid oli suisa kahel tasandil. Ohsamumeie, ja millised inimesed veel seal olid! Mõni taat oli nii kidurake ja vana, et ta käis vist vabal ajal kepiga. Aga tantsida jaksas veel küll kenasti! Mõni noormees oli lokiline, sire ja ennasttäis kui noor jumal. Mõni tütarlaps tantsis õhtu otsa tikk-kontsadel. Mõnel tütarlapsel oli kaks klaasi juua korraga käsil ja mõnel mehel olid triibulised lokid ja lehvivad püksid. Hea küll, vastupidi. Aga kõik olid nii põnevad...

Oli pime, oli punane, oli liikuv, oli emotsionaalne, oli lumm, oli udune, oli pragisev, oli higine ja kõik oli seetõttu justkui eriti efektne. Sussisahin oli täiesti võluv. Muusika oli täiesti ootamatu - kõik lood lõppesid kohutavalt järsku ära ja ma ei suutnud kuidagi ühegi paari õiget fikseeritud lõpupoosi pildile saada. Kõik oli täiesti fantast... Ja natuke seda lumma ja hägusat unenäolisust jäi piltidele ka!

M.

Neli päeva!

Meil on juba tervelt neli päeva suvi! Pühapäevast saadik pole tilkagi sadanud ja päikese käes on päris palav kohe. Rõduust saab öösel pärani hoida ja õhtul voodist õuelõhnu nuusutada. Hommikul saab kleidi üll tõmmata ja ilma pikemalt tseremoonitsemata tööle lipata, ei mingit mõtlemist, et kui mitu pikkade varrukatega asja peaks kaasa võtma. Mis nii viga! Muidugi homsest pidavat jälle tavaliseks vihmaseks sügiseks minema (meie koristaja jõuab igal õhtul enne mu töölt lahkumist kohale ja tema on mul isikliku ilmaennustaja eest - ta pistab alati pea mu ukse vahelt sisse ja õpetab, et ma peaksin nüüd ruttu õue minema, sest siis ja siis hakkab sadama, või et ma ei peaks nädalavahetuseks midagi suurt planeerima, sest siis ja siis sajab). Oh, aga õnnis suve maitse on nüüd küll viimaks suhu saadud. Mul on isegi käed üsna beežid juba... Pruunist on asi muidugi  veel kaugel, aga vähemalt ei paista need enam läbi.

Ja siis ma lähen homme Pariisi kah! Kella neljase rongiga... Kui mul ikka meeles on pilet enne välja printida, irw. Ostsin selle nii ammu, et see on mu postkastis juba ammu teiste kirjade alla mattunud ning sestap pole mul olnud meeles seda välja ka trükkida... Aga igatahes, kui hästi läheb, on Pariisis ka suvi ja siis... Oi ja siis... Tähendab, ma täpselt ei teagi, et mis ma siis kõik ära teen, aga kui ilm peaks ilus olema, siis oleks tore üle saja aasta Versailles' pargis piknikku pidada ja Père Lachaise'il jalutada, lisaks tahan piibukasse minna, arhitektuurimuuseumis käia (neil on seal väga põnev näitus üleval - sellest, kuidas liiklus linnade kujunemist mõjutab) ja tossusid otsida ja paar poodi läbi vaadata, ühe kiriku üles otsida ja, ahjaa, tangoõhtu on kavas ja veel igasuguseid mõtteid on :-D. Äge! Kibelen juba minema.

Rohkem praegu ei jutusta, lähen nüüd ruttu rattaga sõitma, et soojast ja päikesest ikka viimast võtta. Mine tea, millal jälle antakse - see aasta on ikka tõeliselt pentsiku ilmaga. Aga mine muidugi tea, võib-olla ongi siin kogu aeg sellised suved. Sest vaadake, meil on tööl seina peal üks aastatevanune üürikuulutus. Lugege teist ja kolmandat rida!  Millegipärast on George otsustanud, et päike on nii haruldane, et sellega seonduv tuleb isegi üürikuulutuses selgeks teha...

Järgmise nädalani siis! (Hoian kogu nädalavahetuse hästi püüdlikult kõikidest ekraanidest eemale!)
M.

Lõpuks ometi: jaanipäev!

Täna tuli jutuks, et jaanipäevast on möödas täpselt kuu aega ja et seda tuleks kuidagi tähistada. Ma siis tähistan seda nüüd jaanipäeval (ehk siis siinsel suurhertsogi päeval) tehtud piltide ülesriputamisega :). Ega mul küll mingeid erilisi kunstteoseid pole, sest püüdsin ju pimedas liikuvaid inimesi pildistada ja ma ei oska oma fotokaga ilma välguta pildistades isegi statiiviga selgeid ööpilte kätte saada, kui miski pildil kasvõi natukenegi liigu(ta)b. Samas polegi alati nii suurt selgust vaja ja öösel peavadki kõik asjad hägused olema :). Mina olen oma udukogudega rahul. Kusjuures ma olin muidugi ise ka tobu ning jäin alguses valele poole - nimelt olin seal, kust tulid juba hertsogi eest läbi käinud pundid. Nendel oli jube tõtakas samm, sest nemad pidid teistel jalust ära lippama ja sellepärast jäid nemad hästi hägused. Ma taipasin alles õige hilja, et need rühmad, kes pole veel hertsogi ette jõudnud, nemad ju kõik seisavad ja ootavad teisel pool oma järge... :) Nendest sain pärast paar teravamat pilti ka, sest nemad lihtsalt ei sebinud nii palju ringi :)

Aga jah, linn oli sel õhtul rahvast puupüsti täis ja üsna meeleolukas õhtu oli. Põhimõtteliselt seisnes pidu siis suures vahtkonnavahetuses, tõrvikurongkäigus, ilutulestikus ja hilisemas joomingus. Mina vaatasin seekord ainult tõrvikurongkäiku, vahtkonnavahetus mind väga ei tõmmanud ja rahvamassi sisse ilutulestikku vaatama ei tahtnud ma ka trügida (inimesed olid juba kell kaheksa kõik paremad kohad ära hõivanud ja hoidsid neid kinni, nii et pärast tõrvikurongkäigu lõppu läks lahti suur tung vabadele parema vaatega kohtadele ja ma otsustasin selle trügimise asemel oma kohvikusse minna ja maha istuda, enne kui seal ka kõik istekohad otsa oleksid saanud :D). 

Vot, aga vaadake siis terviseks, ma nüüd lähen otsin endale midagi hamba alla!

See on mõttetu pilt, aga mu meelest oli see nii kurb. Seal oli kaks portugali vanapaari, kes vihtusid rongkäigus tantsida nagu neil seal Portugalis vanadel aegadel ilmselt kombeks oli (see oli mingi Portugali folktantsu rühm). Need vanapaarid olid läbi kui Läti rahad, neil ikka otsaesine leemendas ja nad ähkisid kole raskelt, aga nad vehkisid jube uhkelt oma tantsusammu (veel hilja öösel pealekauba). Ja nende järel tulid nende lapselapsed, kes olid kenasti ka samades rõivastes ja puha, aga neil oli kole igav - mitte ükski neist isegi ei teinud moe pärast tantsusamme kaasa ja nende nägudelt võis lugeda, et nad oleksid parema meelega kuskil hoopis mujal. Sellega oli ühesõnaga täpselt nii:

Tantsutaktis keeled kõlavad, 

sekka lööb kitarr. 

Ehtsat polkat ei saa põlata – 

üksi näib vaid narr. 

Noortel nüüd on kondid nigelad, 

moodsad kingad liiga libedad... 

Tunnen, et ma muutun tigedaks – 

katki jääb see tants! 

Viiul viisi sätib sisukalt, 

poogen täis on tuld. 

Tantsiks polkat, tantsiks isukalt, 

nii et tuiskab muld. 

Aeg on teine, mis seal salata – 

moes on tvistid, pole parata. 

Noor ei viitsi polkat karata – 

katki jääb see tants! 

(KÕIGE PAREM POLKA)

Järgmise korrani, 

M.

Tere, minu armsaim sõber...

Vau! Naersin end kõveraks! Sain täna sellise kirja...





Tere, minu armsaim sõber.

Minu rõõm teiega kohtuda, ja kuidas sul läheb täna?

Minu nimi on Hanna Kabamba, üks noor tüdruk. Ma olen lihtne minna, aus,

hooliv, viisakas, tagasihoidlik, armastav, rahulik ja otsivad täiskasvanud

inimene, hea huumorimeelega ja armastus, pigem näeme seda nii lõbus, ma nägin

oma profiili kohapeal sirvimisel ja otsustas Sinuga. Ma tahaksin, et me

oleksime sõbrad. Palun minuga koos üle e-posti aadress, ma üksikasju enam

minust teile minu kõrval vastust ka teile. loodan kuulda esmajärjekorras. Tänu

ja on tore päev.



Lugupidamisega.

Hanna

Luxi nädalavahetus

Selleks et minevikuga järje peale saada, tuleks kirja panna ka möödunud nädalavahetuse tegemised. Nimelt emme läks mul küll neljapäeva lõuna paiku Eestisse tagasi, aga reede õhtul saabusid mulle juba uued külalised: Helle ja William. Nendega sai ka üks vahva nädalavahetus veedetud, kuigi see oli meil seekord üsna tubane, sest väljas kallas lihtsalt kogu aeg vihma. Õnneks polnud meil suuri plaane niikuinii, mõte oli ainult seal mu kohvikus käia (õigemini "me" kohvikus, sest Hellega me selle eelmisel suvel ju avastasimegi) ja ülejäänud aeg jooksvalt täis improviseerida.

Hihii, noh, ja lõpuks veetsimegi me vist kõige suurema osa ajast mu köögis juttu ajades ja kokates :). Ausõna, me tegime küll mitu korda katset välja minna, aga see lõppes alati korraliku märjakssaamisega. Esiteks ligunesime me reede õhtul kohvikust tulles päris korralikult läbi - no küll siis ikka kallas! Kohe niimoodi, et polnud enam mõtet isegi kössitada või kuskile varju hoida, sest jalad niikuinii lirtsusid täiega ja nina otsast sirises veejuga. Aga hästi lõbus oli! Õnneks oli selline mõnus soe vihm ja tuult ka ei olnud, nii et kuidagi kodune oli. Lapsepõlv tuli meelde :).

Nojah, ja edasi läks muudkui samas vaimus. Laupäeval venitasime end pärast rasket ööd linna peale täikale, aga saime ka jälle märjaks. Ühel kuival hetkel jõudsime me siiski hertsogilossi juures ühe suuremat sorti vahtkonnavahetuse ära näha, nii et mu külalised nägid ikka midagi peale mu köögi veel. IRW. Järgmise vihmapausi ajal viskasime pargis natuke lendavat taldrikut (hurraa, 2/3 mu visetest olid juba üsna sirged!) ja käisime laste mänguväljakul kiikumas, aga siis läks taevas jälle tintmustaks ning me jõudsime nibin-nabin viimasel hetkel koju vihmavarju. William jäi meist paarkümmend meetrit maha, tema sai juba korraliku sahmaka vett krae vahele :-D. Pisut hiljem saime me kuidagi kuiva jalaga kohvikusse, aga pühapäeval jõudsin ma oma külalised just rongi peale saata, kui jälle sadama hakkas. Ma passisin kena kolmveerand tundi raudteejaamas, enne kui sealt ära sain. Selle peale andsin ma täielikult alla. Ülejäänud päeva veetsin kodus Downton Abbey esimese hooaja seltsis :-D. Vaatasin kõik seitse osa jutti ära, kobisin siis magama ja olin eluga täiesti rahul kohe. Oli üks igavesti mõnus viikend.

Helle on ju teadupärast sõjandusasjatundja. Tema käest sain teada, et see tüüp on langevarjur! Voh, Luxil on oma langevarjur. Huvitav, kas üks ja ainus?

Seesama sõjaasjatundja pani tähele, et meestel on üks püksiäär kõrgemal kui teine! Äärmiselt ebaprofessionaalne, ma ütlen!

Seal oli tüdruk! Ma pole siin kunagi naist vahtkonnas näinud...

No mis karikatuuri see mulle meenutab? Ma tean, et ma tean mingit sellist joonistust või karikatuuri või multikat või midagi, aga ma ei tea, kust ma seda tean. Äkki meenutavad nad mulle raamatu "Nublu" illustratsioone? Või Švejki???

Sedagi pani Helle kogenud silm tähele, et Luxi sõdurite saapaninad läikisid :P. Päris peen!

Brüsselit avastamas

Kõigepealt tuli mulle meelde, et emme tõi mulle suure karbiga kukeseeni. Nämm, küll olid head. Siin on ka juba poes seeni müüa. Tikreid ja sõstraid ja mustikaid ja muud säärast ka. Hinnad on muidugi ebareaalsed. Tikrid näiteks maksavad 6 euri peotäis (ca 200 g vist). Kukeseente hinda ei mäleta, see on kindlasti veel hingelisem. Marjad tunduvad kohe järsku kohutavalt eksootilised asjad. Ei suuda kohe uskudagi, et kõik mu lapsepõlve suved möödusid kümnete sõstrapõõsaste ja jubehirmuskoledate maasikapõldude vahel. Sõstarde vastu ei ole mul õnneks midagi, tikrid meeldivad mulle koguni väga, aga maasikate vastu on mul siiani nii suur tõrge, et vabatahtlikult ei pane mind neid miski sööma...

Aga jah, hästi. Lubasin Brüsselist rääkida, sest seal sai igasuguseid uusi asju tehtud. Nüüd koju jõudes leidis emme muidugi värske põneva raamatu "100 põhjust minna Belgiasse", kust ta veel terve portsu põnevaid ideid välja luges, aga no midagi peab ju järgmiseks korraks ka niikuinii jääma. Muuseas, kas mõni brüssellane teab rääkida, kas 21. juuli rahvuspüha on seal midagi väga erilist? Nägin plakateid ja olin intrigeeritud, aga ma ei ole sugugi kindel, et viitsiksin juba selle nädala lõpus uuesti 2x3 tundi rongis loksuda. Võib-olla on see kurikuulus lillevaip seda sõitu rohkem väärt? 

Mm, enivei, me alustasime siis eurokvartalist. Luxembourgi väljakul toimus parajasti järjekordne põllumeeste meeleavaldus. Elus visside asemel olid kohale toodud kipslehmad, aga munakivide vahel pragudes voolas piim. Seda vist juhtub seal sageli. Igatahes seekord ei jõudnudki ma taibata, mida need väikepõllumajandustootjad (mhmh, eelmine aasta tegin ma kõigile palju nalja, sest kasutasin sõna "talunik", mis on eurokõnepruugi jaoks kaugelt liiga lihtlabane sõna) seekord tahtsid. Mingi subsiidiumide teema kindlasti...

Eurolinnakusse läksime sellepärast, et tahtsime teada, kui kaua sealt jala kesklinna läheb. Gruppidega pole me kumbki sinna jalutama sattunud, aga eelmisel aastal juba siin praktikal olles ei jäänud meil jälle piisavalt aega, et parlamendi juurest linna lonkida. Nii läksimegi siis spetsiaalselt sellepärast seal maha ja jalutasime linna poole. Uskumatu, see on kuningalossile NII lähedal! Bussiga tundub see Brüsselisse sissesõit megapikk ja ma olen alati pidanud kõvasti pingutama, et kogu tee eurohoonete juurest katedraali juurde midagi asjalikku seletada.

Nojah, jalutasime siis sealt linna poole ja meie esimene suurem eesmärk oligi kuningaloss, sest ma avastasin alles millalgi eelmisel aastal, et see Brüsseli esimene palee oli ka sealsamas ja et selle täiesti külastatavad varemed asuvad siiani kuskil kesklinnas, otsapidi veel praeguse kuningalossi all. Nüüd tuli emmel mõte, et me võiks need siis üle vaadata. Mõeldud, tehtud. Minul oli selleks ajaks kere kohutavalt hele (parlamendi keskpäevane lõuna on mulle nüüd nii sisse kodeeritud, et nälg võtab mul ka puhkepäevadel kell kolmveerand kaksteist silmanägemise ära), nii et ega ma väga detailidesse ei suutnud süveneda ja pilte tegin seal ka mõned üksikud, aga huvitav oli sellegipoolest. Ma ei olnud endale sellisest järjepidevusest seni küll nii selgelt aru andnud ja kogu see maa-alune kompleks oli üsna mastaapne. Noh, ja seda ma ei hakka ütlemagi, et mul on nii ehk naa maa-aluste kohtade vastu nõrkus. Selles mõttes oli hullult äge.

Ühest küljest oli see krüpt aga hästi naljakas - nimelt selle väljapääs oli kuskil täiesti suvalisel kitsal hoovitänaval prügikonteinerite vahel, nii et me olime mõneks hetkeks kohe täiesti segaduses. Hea küll, jõudsime sealt natuke suuremale tänavale välja, aga kuningaloss, mille ühest nurgast me maa alla olime läinud, oli täiesti kadunud. Selle asemel vahtisime tõtt ühe suure kirikuga, mida me kumbki polnud varem näinud, ning teisele poole paistis ilus suur park, mida me samuti kumbki varem näinud ei olnud. Seisime, kratsisime kukalt ja imestasime. Siis avastasime sealtsamast ka ühe tõsiselt ägeda juugendmaja, milles emme tundis ära muusikainstrumentide muuseumi. Valgus hakkas koitma... 

 

Kui olime kirikus käinud, avastanud sealtsamast veel I-punkti, rahvusraamatukogu ja Magritte'i muuseumi, võtsime suuna vanalinna poole, sest mul oli lihtsalt tappev kebabi isu. Aga ausõna, mina olin vähemalt küll arvanud, et Brüsseli keskosa ei saa mulle enam VÄGA palju üllatusi pakkuda, sest seal oleks juba nagu küll käidud. Eksisin!

Mulle nii meeldis, et üks tüüp oli sinna posti otsa lugema roninud. Posti ees mängis üks viiuldaja, nii et tal oli seal üleval ilus vaade, mõnus meeleolumuusika ja värske õhk ka. Täiesti idülliline!

Hotellis saime seekord rõduga toa ja puha... Jah, hotellis, mitte hostelis. Emme taipas küsida sealt hotellist, kus meil tavaliselt grupid on. See on sihuke hullult pentsik vana maja, kus on hästi palju soppe ja käänakuid ja nurgataguseid ja kriuksuv lift, aga minule ta meeldib. Asukoht on tal ka hää. Voh!

Muidugi sattusime me mingil hetkel jälle poodidesõltuvusse. Käisime kogu vanalinna poetänava läbi ja mina sattusin seitsmendasse taevasse, kui Hilfigeri poest oma igatsetud teksased leidsin. Suure soodukaga pealekauba. Siis mõtlesime, et otsiks üles selle pissiva koera ja võtaks midagi hamba alla. Pissiv poiss on juba klišee, pissiva tüdruku otsisin eelmisel korral üles, nüüd on siis pissiv koer ka nähtud. Oi, andis seda ikka otsida. See on iseenesest puhta kesklinnas, aga me ei osanud järsku enam kumbki kaarti lugeda. Kratsisime iga tänavanurga peal kukalt nagu pesuehtsad turistid :). 

 

Sööma jõudsime kohta, kus olid imehead sinikarbid. Need olid kohe tõsiselt maitsvad - ja kui me olime just potitäie hinge alla pannud, kuulsin üht möödujat teisele seletamas, et see pidavat olema Belgia kõige kuulsam karbirestoran. Mõni ime siis! Ja meie kõrvallauas istus üks äärmiselt kena tasane noorpaar, kes tegi meile täieliku tillika, sest nad rääkisid mingis täiesti tundmatus keeles. Me emmega mõistatasime ja mõistatasime, et mis keel see küll võiks olla... Lõpuks emme küsis. Ja arvake ära, nad olid türklased! Tõsiselt piinlik lugu muidugi, et me kumbki türgi keelt ära ei tundnud, aga muidugi nemad panid meie puhul ka täiesti põõsasse - nende meelest olime me portugallased!

Järgmisel hommikul võtsime kõigepealt suuna Brüsseli suure mošee poole. Me justkui mäletasime, et see peaks olema uus ja uhke, aga võta näpust - hoone osutus hoopis vanaks raskepäraseks tündriks. Kuna me juba kohal olime, astusime siiski koridori... ja kõige naljakam ootas meid alles ees. Seal oli mitu araabia papit suures jutuhoos. Nad tegid meid vaevu märkama, küsisid ainult, et kas me tulime visiteerima või. Ma muidugi ütlesin, et mhmh, misjärel viibati meid täitsa omapäi edasi astuma. See polnud ka selline tavaline mošee, kus on üks suur põhiruum ja siis kõik ülejäänu on seal ümber. Brüsseli mošee oli kohe mitmekorruseline ja palvesaali ei paistnud kuskilt. Küll aga oli seal palju muid asju - väikesi ja suuri palveruume, klassid, juhatuse ruumid jne jne jne. Me siis seisime kahekesti seal koridoris ja ei osanud kohe kuskile minnagi, kuni üks koristaja harjaga viipas, et minge üles teisele korrusele. Või esimesele. 

Hmpf, uskumatu. Eks me siis ronisimegi oma äranägemise järgi üles teisele korrusele. Emmel oli lühike kleit seljas, mina olin üldse põlvpükstes. Meie riietus ja jalavarjud ei huvitanud mitte kedagi. Igal pool olid tuled kustus ja uksed kinni ning seal ülemistel korrustel ei paistnud üldse hingelistki, aga kuidagi leidsime me teiselt korruselt ikka selle põhilise palvesaali üles. Võtsime loomulikust intelligentsist ukse taga kingad jalast ja puha. Hästi pentsik tunne oli.

Edasi jalutasime läbi juubelipargi metroopeatuse poole. Otsisime nimelt Henrilaani, sest seal pidavat olema Brüsseli ainus InterSport. Siin paistab suurte spordipoodide defitsiit olema, aga nett ütles, et aadressil Henrilaan 351 võiks midagi suuremapoolset olla. Noh, see tõepoolest oli tervelt kolmekorruseline, aga mina olen endiselt jalavarjudeta ja emme, kes otsis seljakotti, ei leidnud ka otsitavat. Henrilaan oli aga muidu selline hästi naljakas pisikeste poekeste tänav. Väga... Londoni moodi. Iseenesest hullult äge kant!

Piilusime salaja armeemuuseumi aknast sisse. Tundus hullult äge! 

Jah. Mis veel? Siis leidsime ühe väga ägeda hiinaka, kus ma tellisin omast arust Szechuani siga, mis peaks olema hästi peeneks hakitud sealihast tehtud vürtsikas roog. Lauale toodi meile aga midagi hoopis muud, aga see hoopis muu viis keele täiesti alla ning me saime mõlemad kõhu lõhkemiseni täis ka. Hind oli mõistlik ja asukoht täiesti imeline - sinna võib vabalt teinekordki sööma minna, neil olid ka päris head ja odavad lõuna- ja õhturoad. Mul on hea meel, sest kui mul näiteks kesklinnas ainult paar tundi vaba aega on, olen ma tavaliselt kebabi söönud. Aga hiinakas meeldib mulle ka üliväga! See on suurepärane alternatiiv!

Vot, meil oli kavas poole neljase rongi peale tulla, aga enne tegime veel vanalinnas aega parajaks. Seal oli parajasti mingisugune festivalipäev ja raekoja platsil pidavat kontserte antama. Läksime siis vaatama - ja pidime naerukrambid saama. Kontsert tõepoolest käis, aga keegi geenius oli oma tõstuki täpselt niimoodi lava ette parkinud, et esinejaid nägi ainult teatud nurga alt ja hoolega pingutades. Keegi ainult väga ei imestanud, ju nad siis on sellega harjunud :-D. 

Vot nii. Vist sai nüüd kõik enam-vähem kirja. Või noh, vähemalt põhiasjad. Tegelikult käisime me ka St. Géry kvartalis, leidsime Etioopia restorani (!), sõitsime metrooga edasi-tagasi, avastasime igasuguseid põnevaid maju, käisime kaks korda Desiguali poes nende ilusaid värvilisi kotte ja riideid proovimas, otsisime Kwaki õlleklaasi, proovisime kingi, kotte ja kübaraid, sõime vahvlit, käisime hästi pentsiku türklase poekese teisel korrusel asuvas internetipunktis, kus arvutitel oli loomulikult prantsuse klaviatuur. Ning lõpuks leidsime tõsiselt ägeda ehtepoe, mis oli otsast otsani täis ülivahvaid portreesid. Pood oli kahjuks kinni, nii et sain pilti teha ainult nendest, mis aknal olid, aga isegi need olid tõsiselt šeffid. Nende piltidega ma tänaseks ka lõpetangi, nii et järgmise korrani!