Darmstadt

Sellest ajast, kui ma siia viimati pilte riputasin, on küll aastaid juba möödas. Aga näe, nüüd järsku tuli tuju uuesti proovida! IRW. Sest sel nädalavahetusel sain ühe väljasõidu pildid lõpuks sorteeritud :). Ja kohe tekkis tahtmine nendega midagi teha :). 

Vot. Võtke siis teatavaks, et me käisime hiljuti Saksamaal Darmstadti ümbruses huvireisil. Et valitseks võrdsus ja et me ei käiks kogu aeg Prantsusmaal või Belgias. Prantsuskeelsetesse kohtadesse kisub mind tavaliselt rohkem, sest, noh, selle va saksa keele olen ma täielikult ära unustanud ja prantsuskeelsetes kohtades on palju mugavam :). Ka seekord sai peaaegu juba la France valitud. Aga siis selgus, et soovitud kohas on parajasti mingi muuseumide nädalavahetus või midagi muud sellist, mis tõotas iga vaatamisväärsuse juures suuri järjekordi ja soovimatut tunglemist. Mistap langes liisk lõpuks Saksamaale.

Sai tehtud selline pisikeste kohtade tiir (ma suurlinnadesse väga autoroolis ei kipu, veidi hirmus on ja päris kurnav on ka, kui kogu aeg on tihe ja võõras liiklus ümberringi). Kõige suurem koht oli Darmstadt, ülejäänud kohad olid kõik tillu-lillu külakesed ja linnakesed seal lähistel, ümbruskonnas. Huvitaval kombel oli see kolme liidumaa piiriala, nii et ehkki kohad olid üksteisest mõnekümne kilomeetri kaugusel, sai nädalavahetusega külastatud kolme eri liidumaad. Aga hästi, mul on tiba kiire, nii et pikalt ei räägi, teen pildilise ülevaate ja panen kohanimed alla.

Disclaimerina ütlen, et ma täpselt ei tea, kuidas ja mis mõõdus Blogger neid pilte üldse pärast avaldamist näitab. Ma lihtsalt vahelduse mõttes teen mõned pildid suuremaks, aga kui siis pärast postitamist selgub, et nad on liiga suured või liiga rõhulised, siis... Noh. Vaatame veel, kas ma viitsin neid tagasi väiksemaks teha kõiki ükshaaval või ei viitsi :).

Esimese öö veetsime täiesti tundmatus Heppenheimis. Mis oli väga nunnu linnasüdamega. Ja seal oli 150 uhkelt kaunistatud tänavalaternat. Need olid kõik muinasjuttude teemalised ja iga viimane kui laternaklaas kujutas erinevat muinasjuttu.

Heppenheimi peaplats

Lorsch

Staatspark Fürstenlager

Saksamaal oli ette nähtud, et iga vaatamisväärsuse või ilusa maja ette peab tingimata olema pargitud suur valge kaubik. No selle ilusa sammastel seisva raekoja ees oli ka neid kogu aeg. Käisime küll mitmetunnise vahega seda uuesti vaatamas, aga lõpuks pidimegi pildistama ainult ülemist korrust.

Eulbach

See oli üks loomapark, aga sama hästi oleks võinud seda nimetada seenepargiks. Seal kasvas ilusasti niidetud muruväljadel männiriisikaid, pilvikuid, puravikke, austerservikuid, tõmmuriisikaid, tindikaid ja ka hulgaliselt tundmatuid seeni. Oma prae jagu oleks ikka saanud. Ma tahaks endale ükskord sellist imeliselt niidetud seenevälja.

Amorbach

Miltenberg

Bronnbach

See Bronnbach oli üks naljakate kaunistustega kompleks. Need putod näevad välja nii, nagu nad oleks äsja taibanud, et kukuvad kohe lae alt alla, ja alljärgnev hobune on ka, selline omamoodi :).

Wertheim

Aschaffenburg

Bernt Notke, et te teaksite!

Darmstadti linnasüda ei olnud teab mis ilus. Et mitte öelda - oli päris kole. Küll aga oli neil seal üks uhke Hundertwasser ja terve Mathildenhöhe nimeline juugendstiilis kunagine kunstnikelinnak, mis nüüd kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. 

Hundertwasser

Mathildenhöhe

Mathildenhöhe

Oi, ja siis ma polnud nii ammu käinud kunstimuuseumis vana maalikunsti vaatamas. Nüüd käisime Hessisches Landesmuseumis. Nii huvitav oli üle pika aja!

No eriti mulle :)

Vuot. Selline tore, suurte ettevalmistusteta spontaanne nädalavahetus oli! Ja takkajärgi on mul hirmus hea meel, et Saksamaa sai valitud. Ma kipun sellest nii kergekäeliselt üle vaatama, aga tegelikult on alati tore, kui sinna jälle satub. Peab teine kordki pilgu itta suunama :). Ja, noh, tasapisi harjutama end suuremates linnades ja kohtades ka sõitma.

Enivei, aga sellega ma tänaseks ka lõpetan. Kiiremas korras on vaja sättima hakata. Uisutama, loomulikult. Seega jooksen!

Tšau-pakaa!

Maris

Kui uni ei tule

Mul on juba umbes poolteist nädalat unevõlg. No küll ei saa õigel ajal magama, sest trenn lõpeb hilja ja buss jõuab veel hiljem ja siis ei tule uni. Küll peab eriti vara üles ärkama, et kontorisse või tööeelsesse trenni minna. Küll ei tule lihtsalt uni. 

Täna on variandid kaks ja kolm. Tahtsin juba kell pool kümme magama minna, sest niigi oli hull väss ja hommikul peab 5.50 ärkama, et trenni jõuda. Ja no siis see uni ei tule. Vahepeal käisin tegin veinipudeli lahti, sest punane vein teeb garanteeritult uniseks. Aga mitte täna. 

Noja nii ma siis siin keerutan. Üks mõte ajab teist taga. 

Kuidas ma jaksan homme koolitust kuulata, kui ma olen maganud vähem kui viis tundi? 

Ma tahan autot! Eile õhtul oli kohe eriti tõbras bussijuht ka, ei lasknud mind trennist tulles bussi sooja ootama. Niigi käib sellel kellaajal busse vähe, pean alati 20 minutit lõpp-peatuses bussis istuma, enne kui too liikuma hakkab. Koju jõuan enne südaööd. Aga nüüd oli mingi Erdogani välimusega papi, kes mind üldse bussigi ei lasknud, teatas, et temal on oma asjad ajada ja oodaku ma õues. Ootasin siis, üleni higine, eriti jäisel õhtul seal õues. Urr. Autoga oleksin ma olnud kodus ja pestud kümme minutit enne, kui see tüüp mind bussi lasi.

Kas ma ikka tõesti tahan autot?

Kui ma tahan autot, siis millist?

Kuhu ma sellega siis läheks, peale trenni, ja kuhu ma teda pargiks?

Kui palju see kõik maksab ja kuidas see kõik käib?

Ja kui ma Luxist ära kolin? Kas ma kolin Luxist ära?

Tegelt ei peaks ikka autot ostma. Vist. Veel.

Või tegelt tahaks ikka kohe homme autot. Oeh.

Autoga saaks sõita Verduni. Ei tea küll, miks, ma olen seal käinud. Aga tore oli, ilus karge sügispäev oli.

Kuidas küll kõik olema hakkab, kui meie ülemus mujale sunnitakse?

Huvitav, millised filmid sel aastal filmiauhinnale LUX kandideerivad? Kas ma saan ka mõnda tõlkida?

Kuidas ma järgmisel nädalal nahaarstile saan, kui nahaarst on kell 8 teises külas, aga eelmisel õhtul on vaja teha ülekaid, nii et õhtul ei saa ennast külla sättida, hommikusne liiklus on õudne ja üleüldse on mul nahaarstiga samal ajal hispaania keel, millest ka nagu puududa ei saaks?

Kas ma harjutan hommikul piruette või pöördeid või  olen üldse magamata ööst laip seal jää peal? Kas ma jõuan pärast trenni ja enne tööd veel 15 minutit magada?

Ei tea, kas peaks mingiks nädalavahetuseks Pariisi sõitma? Või Orkney saartele?

Ei tea, kuidas küll see kool ikka olema hakkab, kui ta  nüüd ükskord lõpuks hakkab? 

Ei tea, kas peaks kandideerima sinna ja tänna ja kolmandasse kohta?

Kust ma uue koristaja võtan? Minu oma teatas, et ta on ikka liiga vana, et nii palju tööd teha. Oeh.

Üleüldises plaanis oleks vaja selleks, et teha kõike, mida tahaks teha, täispalka ja nulltööaega. Kuidas ma jõuan jõulukingid ette valmistada, kui jõuludeni on vähem kui 3 kuud???

Puslet tahaks kokku panna. Sellist 3000-tükist. Aga puslet pole ja aega on veel vähem.

Kui mul on nädalavahetusel üks päev, milleks mul ei ole ühtegi plaani, siis mille peale ma seda kulutan? Ajan asju, molutan niisama või saan kellegagi kokku? Ahjaa, uisulaat on ju.

Homme õhtul saab magada, jess.

Issand, mis kell juba on. Kurat, ma nüüd proovin magada!

Meelde mul jäävad septembrikuu päevad, kui päike see meil puistas tuld veel...

Meil oli eile tööl pidu. Kohe peaaegu kahekümne inimesega ja puha. Õues ja eestlaslikku distantsi hoides, aga PIDU! Üks töökaaslane hakkab pensioneeruma. Ja siis oli piknik. Šampanja ja kookidega. Isegi ilm võimaldas. Uskumatu.

Sellega seoses oli meid eile kontoris ka erakordselt palju. Tundus natuke nagu päris elu. Teate küll, selline, mis oli enne COVIDit. Koridorides tuli mõni inimene vastu. Mõnes kontoris põles tuli. Mõnes istus inimene! Ma sain kõrvalkabinetti astuda ja Katrini kohvile kutsuda! Sest, noh, me olime lausa ühel päeval kontoris. Fenomenaalne! Peaaegu nagu vanasti! Ainult teises majas.

Ja siis on september. Naljakas, see aasta mulle lausa meeldib see „uued asjad uue hooga“ tunne. Varasematest aegadest ma seda väga ei mäleta. On olnud aastaid, kus mul oli hea meel, et inimtühi Luxi suvi otsa sai ja rahvas jälle keskpõrandal kokku sai. Päris vanasti oli mul ikkagi eelkõige suve lõpust kahju :). Aga nüüd – täitsa uskumatu lugu, septembrist on kohe lausa hea meel! Lihtsalt, sest nii palju huvitavaid asju toimub kogu aeg.

Näiteks sel nädal sain ühena vähestest parlamendi esindajatest osaleda esimesel rahvusvahelisel audiovisuaaltõlke konverentsil. See toimub Portugalis, aga no osalemine käib virtuaalselt, eks. Juba mitu päeva olen õhtuni välja igasuguseid loenguid kuulanud. Hästi huvitav vaheldus. Siis ootab ees tõlketöötoa korraldamine kahe nädala pärast toimuval mitmekeelsuse päeval. See on ka väga lahe väljakutse. Ja ei tundu enam isegi hirmus, sest pärast pikka vaikust on selle laiemad korraldajad nüüd tegevusse astunud ja nad paistavad oma töös täiesti ebaharilikult pädevad. Mis nii viga teha! Noja. Varsti hakkavad jälle keeletunnid, küll parlamendi kõige igavama õpetajaga, aga siiski. Päris mitu muud koolitust on ka siginenud. Ja isegi ilmad on veel nii kobedad, et eelmise nädalavahetuse neli päeva kestnud Belgia huvireis oli kohe nagu juulikuine! Päike kõrvetas ja sandaalirandid muutusid jala peal jälle täitsa eristatavaks. Ja see nädalgi sai veel üks õhtu pimedas restoraniterrassil süüa, külm ei olnud sugugi. Nii mõnus!

Ühtlasi hakkas eile ka uisuhooaeg. Tavapärasest paar nädalat varem ja mõnevõrra intensiivsemalt. Mõlemad klubid soovisid alustada erilise mürtsuga ning lisasid kavva väidetavalt eelmise pooletoobise hooaja kompensatsiooniks päris palju lisatrenne ja tasuta jääaegu. Läksin nendega vist lausa ahneks, sest paar hooaja algusnädalat said mul nüüd kuuetrennised. Hihhii, esmaspäeval näiteks saan uisutada 18.00–22.30, pmst nii palju kui süda lustib. Ja siis teisipäeva hommikul kell 6.30 on järgmine trenn :). Ja nii edasi. Kuni jalad jaksavad. Hihii. Päriselt see muidugi nii ei jää. Eks paari nädala jooksul loksuvad asjad paika ja kujuneb ka jätkusuutlikum graafik. Pärast pikka pausi tundus lihtsalt hädavajalik kõik võimalused ära kasutada. Lisavariandid ka. Ja ega see vöökohalegi paha tee.

Noja siis ma läksin vahepeal ka ülikooli, teist magistrit tegema. Või õigemini, siiani ma veel midagi õppinud ei ole, ainult pabereid olen ajanud. Sest näiteks tuli kooli umbes tervenisti neli nädalat veenda, et ühe magistrikraadi juba inglise ja prantsuse keeles õppinud inimene, kes liiatigi töötab juba kümme aastat tõlkijana (ega tõlgi seejuures mingeid sopakaid, vaid tema kätte võib usaldada ka näiteks Euroopa Liidu seadusandlust, mille tegemiseks ta on muuseas pidanud läbima võõrkeelsed eksamid), oskab inglise keelt nii piisavalt, et ta võiks selles keeles õppimisega ka edaspidi toime tulla. Einomaitiea. Lõpuks pidi mu ülemus parlamendi blanketi peal kinnitama, et ma siiski mõikan seda va inglist nii palju, et õpitud saan. Ja nii edasi.

Põhimõtteliselt hakkavad nüüd kuu aja pärast tunnid ka. Mm. Ega ma täpselt muidugi ei tea, kuidas see kõik hakkab välja nägema. Noh, et. Mõnikord natuke vaba aega ka jääks. Ja et paar korda kuus saaks ka näiteks telekat vaadata. Aga eks siis paistab. Esialgu on mott laes :).

See on ka muidugi kõige põrutavam uudis. Rohkem midagi sarnast välja käia pole. Seepärast ma enam pikka juttu ei tee kah. Arvuti vahtimisest on kopp ees ja kõht on hirmus tühi. Lähen diilin nüüd nende probleemidega.

Eks teinekord jälle!

Olge tublid!

M.

Poolaasta elumärk

Pole vist eriti mõtetki teha nägu, et ma blogin veel aktiivselt ja korraks on lihtsalt mingi kirjutamispaus tekkinud :). Enamasti ei tule mulle enam isegi meelde, et mul on blogi või et võiks kirjutada. Kui tulebki meelde, on jälle mitu probleemi - kust üldse pärast nii pikka pausi peale hakata, mida avalikult kirjutada võib ja kas ma ikka viitsin VEEL oma vabast ajast ka arvuti taga passida.

Aga nojah. Täna on nüüd täpselt selline auk, et kolm tundi on vaja täita, piltide sorteerimisest on kopp ees, välja ei viitsi minna ja midagi muud kasulikku ka ei taha teha. No kes tahaks vabatahtlikult kööki kraamida??? Eks ma siis kirjutan hoopis mõne sõnaga, et olen elus, olen tegus ja nii. 

Seni olen 2021. aastat päris nautinud. Aasta esimeses kvartalis läks mu vaba aeg peamiselt uisutamisele. Hooaja lõpuks hakkasid mõlemad klubid pakkuma nii palju lisatunde, et käisin ikka kohe no neli-viis päeva nädalas trennis. Mõned hommikud alustasin jääl lausa kell 7.00. Mulle väga meeldis. Alguses oli raske küll, eelkõige füüsiliselt, aga pärast harjus keha ka ära ja siis oli kuidagi hirmus suur šokk, et järsku hooaeg otsa sai. Arumaisaa, miks nad ei võiks Luxi liuvälja suviti ka töökorras hoida? Meil on siin NIIIIIIIIII palju uisutajaid ja trenne, kõik oleksid õnnejunnis. Ma küll nuiasin, et nad võiksid teha suvel siis vähemalt rulluisutundegi. Pärast pikka vaikust saingi vist kaks nädalat tagasi kirja, et nüüd need trennid siis hakkavad. Aint et... kolmapäeval kella neljast kuueni või midagi. No johhaidii. Lux on ikka imelik riik. Siin tuleb kogu aeg kõikidele jälle otsast peale seletama hakata, et täiskasvanud tegelikult tihti töötavad ka ja et isegi kõik täiskasvanud naisterahvad ei ole ilmtingimata ülalpeetavad kodukanad, kes saavad keset päist päeva oma äranägemist mööda trennis käia. Nomaitiea.

Igatahes, pärast uisuhooaja lõppu mais oli mul üle tüki aja pikk puhkus ja selle arvelt käisin ma elus esimest korda Kanaaridel. Fuerteventural ja Lanzarotel, kui nüüd täpne olla. Sellal ei olnud saartel veel kedagi, sai päris mõnusalt omapäi ringi tiirutada ja rahvamassideta puhata. Kuna turiste ei olnud, olid muidugi paljud restoranid ja külastuskohad ka kinni. Aga matkata ja supata ja pildistada ja muud õuevärki sai teha ikka. Lanzarotel näiteks ohtralt mööda vulkaane turnida ja Fuerteventural veesporti harrastada. Oli väga mõnus küll, see puhkus kulus ülenisti marjaks ära. Ja pilte tõin tagasi üle viie tuhande. Tegelen siin nüüd nendega siis vähehaaval.

Nüüd, nüüd pärast Kanaare olen üritanud lihtsalt kuidagi jälle järje peale saada nii töö- kui ka sotsiaaleluga. Peaaegu vist juba ongi õnnestunud kõik äraoleku ajal kogunenud lubadused ja kohustused täita. Ja äsja käisin nädalakese autoga siin ka ekskurseerimas, Šveitsi piiri ääres Prantsusmaal. Oli ka väga mõnus - silmiavav, naerune, kurviline ja värskendav. Ma nüüd kogu aeg üllatun, KUI palju huvitavaid kolkaid ikka siin igal pool on. Sest, vaat, ma ei sõitnud ju autoga aastaid, kohe üldse, ja käisin ainult sellistes kohtades, kuhu sai ühistranspordiga. Kui need kohad end ammendasid, hakkas mul tekkima tunne, et siin ongi üldse kõik nüüd ammendunud. Aga siis tuli Kadi, kellega sai aastakese Luxi ümber ringi tiirutatud, ja tasapisi hakkasid mu silmad avanema. Eelmisel aastal võtsin ma ise paar autotundi ja julguse kokku, et nädalavahetustel paari tunni raadiuses pisut ringi sõita... Ja ohsinamait, kus siis tuli välja, et Luxist täiesti mõistliku sõidu kaugusel on alles teha ja vaadata! Vägev! See tuleb nüüd kõik ette võtta!

Ehkki eks muidugi paistab, kaua seda saab ja millal jälle piirid kinni pannakse. Praegu on COVIDiga Luxis iseenesest päris hästi. Nakatunuid on vähe, vaktsineerimine käib ja põhimõtteliselt peaksin ma oma sünniaastast lähtuvalt vist kuskil augusti teises pooles hakkama jälle osa aega regulaarselt kontoris tööl käima. Aga no eks me veel vaatame seda asja! Delta tõstab pead ja mu nahaarst alles sel nädalal ütles, et tema puhkus peaks hakkama 8. augustil, aga ta juba enam väga ei usu, et ta selleks ajaks veel kuskile sõita saab, sest delta tulekuga lähevad riigid jälle paanikasse ja hakkavad kõik taas üksteise võidu piiranguid kehtestama. See tundub päris tõenäoline, mulle ka. Ja sügisel uuesti koju barrikadeeruminegi tundub üsna usutav. Sest COVID-19 maailmast küll veel otsa ei saa, mu meelest.

Muu tulevik tundub ka tegelikult praegu hästi lahtine. Isegi tööl, sest ülemus sunnitakse meil nüüd millalgi vastu tahtmist roteerumispoliitika tõttu tööd vahetama. Kes asemele tuleb või kuidas kõik edasi hakkab olema, tundub täiesti ettekujutamatu. Üks ajastu saab minu jaoks igatahes sellega läbi ja suht selline... aastatuhandevahetuse tunne on kogu aeg. Ühest küljest kurblik-nostalgiline ja teisest küljest natuke ootusärev pimeduses kobamine ka, sest seda ju ei tea, mis edasi juhtuma hakkab. Ainult see on kindel, et hakkab. Aga nojah, ka mul täitub siin varsti kümme aastat ja siiani on need va eluetapid mul enam-vähem kümne aasta kaupa käinudki. Ongi vist see loomulik murrangukoht siis nüüd jälle kätte jõudnud. Eks siis tuleb nüüd vaadata, kuidas asjad arenevad ja mis sellest uuest kümnendist saab. Oleks see vaid sama hea, kui need eelmised on olnud.

Vot. Aga muidu... Kohe praegu ootab sõit Saksamaale Pireti kirsiaeda. Kirsid ei ole küll valmis, sest see aasta on nii külm ja märg olnud, et kõik on eelmisest aastast umbes kuu aega maas. Aga no siis tuleb hoopis grill, seltskonnas, mida pole ammust aega korraga ühes kohas näinud. Kindlasti on tore. 

Olgu teil ka tore nädalavahetus!

M.