Päevad 1 & 2: Santander - Boo de Pielagos, +/- 42 km

Ühesõnaga. Pöördudes nüüd siiski tagasi reisimuljete juurde. Meie elu esimene Camino jupp. Algas nii.

Mina tulin Luxist, teised Eestist. Saime Madridis ühel reedel kokku, istusime siis rongi peale ja loksusime peaaegu viis tundi Santanderi. Kohale jõudes olime üsna kapsad, aga läksime ikka natuke välja linna peale. Jõime esimesed sangriad, võtsime pärast pikka Annega kauplemist mõned tapased ja tegime esimesed pildid. Linnal polnud viga. Suuri masse ei olnud ja kana maitses hästi. Lisaks jalutati seal koertega koos ka kasse.

Hommikul võtsime kõigepealt plaani katedraalist palveränduri passi hankimise. Neid saab peamiselt suurematest kirikutest ning kuna ilma selleta rändureid albergodesse öömajale ei võeta, oli ka meil seda vaja. Albergod on ju üliodavad, enamasti kuskil 10-15 eurot nägu/öö, nii et selleks, et kõik muidu puhkajad ka albergodesse ei trügiks ja et need hotelle põhja ei ajaks, lubataksegi sinna ainult passiga palverändureid. Meie küll mõtlesime ööbida valdavalt pansjonaatides, kodumajutustes ja hostelites, aga no igaks juhuks - ja suveniiriks - tahtsime ikka passi ka. 

Nii me siis käisime mitu tiiru ümber katedraali ja vaatasime seda muudkui seest ja väljast ja ülevalt ja alt, kuni lõpuks leidsime kuskilt maalrite selja tagant ärapeidetud kontorist ühe tüdinud onu, kes meile sahtlist passid välja koukis.

Noja edasi asusime piki rannikut teele. Ametlik rada läheb tegelikult Santanderist sisemaa poolt edasi - vonkleb pikalt mööda Santanderi eeslinnu ja sõiduteed, kuniks jõuab ca 26km pärast Boo de Pielagosse. Kuna mul oli aga tark raamat, mis ütles, et piki rannikut läheb sinnasamasse välja alternatiivne rada, mis pidada olema palju ilusam, kuigi ka jupp maad pikem, siis me otsustasimegi pigem seda mööda matkata ja ilusaid vaateid nautida. 

Santander on aga siiski päris suur linn, selline 200 000 elanikuga, nii et selleks ajaks, kui me päriselt raja algusesse jõudsime, olime me juba vist 8-9 kilomeetrit mööda linna vantsinud - mulle laadijaid otsinud ja passi otsinud ja Magdalena palee juures käinud, nii et minul olid igatahes jalad juba täitsa väsinud. Mingil hetkel tundus mulle isegi, et ma võiks veel ühe öö Santanderis magada, et siis värskete jalgadega matkarajale karata. Aga kui me kord raja peale saime, siis hakkas kogu aeg nii ilus olema, et esiteks ma unustasin mõneks ajaks üldse ära, et hästi enam ei jaksa. Noja kui ma uuesti ära väsisin ja hakkasin virisema, et ma nüüd tahaks öömajale jääda, selgus, et ega seal mereäärse raja peal ainult üks ööbimisvõimalus ongi ja sinna tuleb välja kõndida, tahad või mitte. See oli aga Santanderist sealt raja algusest ei rohkem ega vähem kui 16 kilomeetri kaugusel. Nii me siis vantsisime ja vantsisime ja lugesime aga lahesoppe (tee pealt öeldi millalgi poole maa peal, et kämping on neljanda lahe ääres). Kohalejõudmise hetkeks lõid jalad ikka juba päriselt tuld välja. Aga ei saa kuidagigi salata, et kohutavalt ilus oli!

Seal oli natukene Iirimaa ja natukene Šotimaa ja natukene Saaremaa moodi. Nad armastasid ka väga kiviaedu. Ja igal pool oli elukaid. Ja igasuguste kivihammaste otsas päevitati ja puhati. Oli ju nädalavahetus. 

Muidu pidavat see mereäärne Camino del Norte olema üks kõige vähem käidavamaid palverännutee marsruute. Primitivoga võrreldes oli ikka tunduvalt hõredamalt käijaid tõesti. Aga see-eest oli nendel ilusamatel mereäärsetel lõikudel üksjagu selliseid päevakõndijaid, kes tulid nädalavahetuseks kogu pere ja mansaftiga ilusaid kohti avastama. Meie olime nende seas praktiliselt ainsad suure seljakotiga rändurid. Ühte Kanada meest nägimegi ainult veel, kelle järel me ühest suletud teelõigust mööda saime...

Vot. Meie esimeseks matkaööks oli üks kämping Virgen del Mar, mis tegelikult pidi paar nädalat hiljem juba hooajaks uksed sulgema. Oli teine täitsa toredas kohas, üsna mere lähedal ja basseiniga. Kuivaineid ja saia müüdi ka. Nii et selline laager sai siis:

Järgmisel hommikul aga hakkas vist kõige-kõige ilusama loodusega matkapäev üldse. Terve päeva märksõnaks olid tõeliselt uhked kaljunukid ja karid ja saarekesed ja rannasopid ja natuke turnimist nõudvad rajad ja lihtsalt... nii kohutavalt äge oli. Vot sinna ma tahangi ükskord korraliku fotokaga ka tagasi minna ja siis päikesetõusust loojanguni mööda kaljusid roomata ja ronida ja igasuguste rakursside alt pilte teha ja valgust taga ajada.

Päeva lõpus õnnestus meil juba ka natukene ära eksida. See rannarada oli muidu selles mõttes hästi selge ja kuidagi intuitiivne, et ta ei olnud küll kuidagi märgistatud, aga no rada oli rohtu tallatud ja kuskile mujale justkui minna ei olnudki. Aga me magasime maha selle küla, kust me oleksime pidanud sisemaa poole tagasi minema, et Boo de Pielagosse välja jõuda. Õigupoolest... no seda küla lihtsalt ei paistnud mere äärde! Me vaatasime kogu aeg, et seal kaugel suurema ranna ääres ta peab ilmselt olema... Ja kui sinna jõudsime, ütlesid vetelpäästjad, et jajah, et see on selle küla rand küll, aint et küla ise - ja see tee, mida meil vaja on - on 3 km tagasisuunas... :). Olime ilma mingisugust küla märkamata temast mööda tulnud.

No mis meil siis muud üle jäi. Tegime veel vastu õhtut ringe. Marssisime läbi looduskaitsealuse männimetsa ja paar kilomeetrit piki sõiduteed Boosse. Kus selgus, et nende hotell on kinni pandud ja ainus ööbimisvõimalus ongi kohalik albergo. Seal õnneks anti meile 10 lisaeuro eest neljane tuba kolme peale kasutada ja iseenesest oli kõik okei. Väike miinus oli see, et meie tuppa sai läbi suurema magala, nii et kui ma öösel pissile läksin, kuulsid seda kõik ka seal magalas... Muidu aga oli albergo renoveeritud ja korralik ja selles mõttes läks isegi hästi. Need ei olnud mitte kõik sellised :). Lutikahirmus olid selles konkreetses öömajas põrandad ära plaaditud ja puust narid asendatud metallnaridega. Kõik oli puhas. Söök oli toitev. Veini ka müüdi :). Rohkem nagu ei osanudki midagi tahta. No vetsusid ja dušše oleks võinud paar tükki rohkem olla :).

Kokku ööbisime me muidu kogu reisi jooksul 2,5 korda albergos, muidu katsusime ikka pansjonaate ja hosteleid vaadata. 2,5 tähendab seda, et kolmandas me juba maksime toa eest ära, sest seda ei oldud nõus enne näitama, aga kui me siis üles tuppa jõudsime, avastasime, et see on pmst 40 aastat remontimata ühikas. Magamiseks anti mingi paberist aluslina. Duššidega olid seal viletsad lood, vetsudega ka, toad ei käinud lukku ja kotid kästi metallkappi luku taha panna, lutikate pärast. See oli nii hirmus, et meie emmega otsisime enne õhtut endale parema hotelli. Anne keeldus lisaraha kulutamast ja magas üksi seal...

Aga no sellest kunagi hiljem. Siin veel mõned pildid sellest meie esimesest, täitsa toredast albergost.

Vuot. 

Aga ikka üliilus oli see maastik seal Kantaabria rannikul. Ja rada oli kõigile jõukohane, ei olnud väga palju turnimisi ega ohtlikke kohti. Väga soovitan... Mina ise lähen sinna ka ükskord tagasi, ausõna! Suure fotoka ja statiiviga. Ja küll ma siis pildistan veel ja rohkem!

M.

Camino de Santiagost

Nonii. Reis on otsas. Terve istunginädal takkapihta. No ei olnud aega kirjutada siis, kui muljed veel päris värsked. Isegi pilte ei olnud terve nädal otsa aega arvutisse tõmmata, sest ma jõudsin alles pühapäeva öösel vastu esmaspäeva tagasi ja esmaspäeval tabas mind ju kohe istung kõige täiega. Esmaspäeval-teisipäeval tegin ületunde, kolmapäeval käisin uisutrennis, neljapäeval läks jälle tööl kaua ja reedeks oli kõigest kopp nii ees ja selline väss peal, et siis tahtsin ka ainult molutada ja kell kaheksa magama minna :). No mis teha. Jõle vilets on ikka niimoodi reisilt tagasi tulla, et üldse ei saa kottigi lahti pakkida, muljete maitsmisest rääkimata. Kohe nagu pool reisimõnu kustutatakse joonelt ära. Aga Luxair lihtsalt ei lenda laupäeviti Madridi vahet, nii et muud ei jäänud sedakorda üle.

Muidu reis oli hüper-super absoluutselt mega. See maanurk seal oli nii ilus, et see ületas mu igasugused ootused. Milline rannik! Millised rohelised aasad! Millised imelised rannasopikesed! Ilmadega vedas meil ka roppu moodi, sest kuigi tavaliselt pidavalt seal septembris ainult sadama, oli see aasta nii eriline, et me saime ainult ühel päeval kerget uduvihma. Muidu valitses ideaalne matkailm - mitte väga palav, mitte väga külm, enamasti päikseline ja parajalt värskendavalt tuuline. Kaks korda käisime isegi ujumas, sest õhk lubas. Vesi oli hirmus külm küll, aga kuna väljas oli mõnus, siis kannatasime need jäised Atlandi lained ka välja... Oh, väga mõnus oli!

Jalad, nagu näha, kannatasid ka retke päris hästi välja välja. Esimesel nädalal oli küll mul alatasa siit valus ja sealt valus ja kolmandastki kohast valus, aga no eks meil oli igasugust poslamöslat ka kaasas... Noja kui ma olin emme põlverohu ära kulutanud ja nädal otsa vingunud, et mina enam päevas rohkem kui 20 km ei kõnni, harjus keha lõpuks uute nõudmistega ära ja reisi lõpuks läks kõndimine mul juba päris libedalt. Siis oli tunne, et võiks veel kaua aega edasi kõndida, aga just siis sai reis kuidagi täiesti ootamatult ja enneaegselt otsa... Kuidas see küll alati nii on? Hehee, ühtegi villi ei saanud me emmega ka kumbki, ehkki ühel päeval mul hakkasid küll mõlemad jalavarjud hõõruma. Ma lihtsalt tõmbasin siis kohe mõlemale kannale kinesioteibi peale, sest lisaks igasugustele muudele headele omadustele on see piisavalt paks ja piisavalt lai, et ka säärane probleem lahendada.

Ühesõnaga, kui nüüd kõik enam-vähem lühidalt kokku võtta, siis me alustasime oma retke Santanderist. Kõndisime mööda Camino de Nortet, st piki rannikut kuni Colungani, siis avastasime, et edasi läheb tee mitu päeva lihtsalt tuimalt mööda sõidutee äärt ja otsustasime bussiga Oviedosse sõita, et sealt mööda Camino Primitivot veel natuke edasi matkata, kuniks tagasisõidukuupäev kukub. See oli üks väga huvitav otsus, sest selgus, et Camino Primitivo ja Camino de Norte on kui öö ja päev. Rannikul olid sellised ilusad, hoolitsetud külad ja väikelinnad, uhked vaated, erilised rannad, toredad kohalikud, vähe matkajaid ja kuidagi... rõõmus, ilus ja lahe olemine. Selline, et ma tahaksin mingi jupi seda rannikuteed veel kunagi ette võtta. Näiteks Irunist Santanderini. Primitivol oli aga matkajaid massiliselt, kohe tervete gruppide kaupa, külad seevastu olid lagunenud, hallid ja õnnetud, kohalikud imelikud, tõsised ja matkajate masside tõttu kuidagi tõrjuvama suhtumisega. Koeri pidasid nad seal eranditult ketis, isegi yorkiesid, lisaks olid kohalikud seal eranditult ikka kõik ainult vanakesed ja sihuke... Sihuke matusehingus oli igal pool. Külade teadetetahvlid olid ka ainult matuseteateid täis, tänavad olid ääristatud ridamisi tühjaks jäänud ja kvartalite kaupa kokku kukkunud majadega ja... Seal oli ikka veel palju depressiivsem kui depressiivsetes Eesti väikelinnades, mis tegelikult ei olegi ju nii depressiivsed. Aga vot seal Primitivo ääres, seal oli ikka lausa ängistav. Mingit olevikku ega tulevikku ei paistnud seal kohe enam mitte kuskilt otsast, ainult hääbumine.

See ainus öömaja, kus me Primitivol ööbisime, oli ka otse Ameerika õudukatest välja võetud... Täpselt selline hostel, kus inimesi järjest kaduma hakkab. Enne meid ei olnud seal keegi küll väga kaua aega ööbinud ja üldse oligi terves hotellis ainult kaks kasutatavat tuba, nii et me olime seal täitsa ainsad. Teistel tubadel olid nimelt koridori peal kõigid võtmed ees ja ma siis piilusin neisse ka. Kõik olid segi paisatud - mõnel madratsidki voodist välja lennutatud, enamikus lihtsalt voodipesu pärast viimase magaja lahkumist laiali heidetud ja toad koristamata... Sihuke natuke uhhuu olemisega hotellipidaja, kellel olid hästi vesised silmad ja sinised kotid silmade all, naeris ka täpselt sama õõvastavalt-hüsteeriliselt-rahulolevalt kui õudukates, kui ta meilt raha võttis ja meile võtmed andis. Ma küll kujutasin ette, kuidas ta läks seejärel oma punkrisse nuge ihuma ja olin pooleldi valmis selleks, et hommikuks oleme me vorstiks tehtud. Sest kõik ümberkaudsed majad olid ka sellised juba kokku kukkunud või kohe-kohe kokku kukkuvad tondilossid, et no nende kunagistest omanikest tehtud vorstid pidid juba ammu otsas olema... Mõnevõrra üllatuslikul kombel magasin ma seal aga sellegipoolest väga hästi ja sügavalt! Ilmselt sellepärast, et seal ei olnud isegi mitte ainumastki wifi võrku ega akna taga lällajat und häirimas...

Reisi kõige ootamatum aspekt oli see, et selgus, et meil läks kolmanda reisikaaslasega veidi viletsasti. Me ju teame-tunneme üksteist küll aastaid, aga nii tihedalt ei olnud me siiski kokku puutunud, et oleks osanud ette kujutada, KUI lahknevad võivad ka omavahel tuttavate inimeste vaated ja eluarusaamad olla. Lisaks ei tulnud me selle pealegi, et ta võib nii umbluuna reisile tulla, et temaga on lõppkokkuvõttes rohkem häda kui meil oma kutsuga oleks olnud. Ta ei olnud ikka kohe nagu üldse mitte midagi meie teekonna kohta ette lugenud või välja mõelnud, mida näha, mida tahta, kus ööbida võiks ja nii. Tuli nagu turist matkale, et tehtagu talle kõik ette-taha ära, ise töötab ka ometi giidina, räägib keeli ja ei jäta esmapilgul kõige abitumat muljet... Kusjuures kõige naljakam oli see, et enne reisi rääkisime ju kõik mõtted läbi ja leppisime kokku, et käiks enamasti nii 15-20 km päevas ja kõige odavamates albergodes kaheteistkümnekesi toas ei tahaks ka magada ja nii... Aga seal selgus ikka, et tema oli pettunud, et me ei jookse palju rohkem kilte läbi ja tahame 12 eurot maksva peldiku asemel 16 eurot maksvas puhtas pansionaadis ööbida. Oeh. Ja oleks ta siis ise midagigi ära teinud selleks, et me kuskil öömaja leiaks või check-ini tehtud saaks või midagi tellitud või makstud või otsitud saaks. Kord juhtus näiteks nii, et ta põrutas jälle mitu kilomeetrit meist ette, siis eksis ära ka (selles olime, muide, meie süüdi alati) ja vantsis rahumeeli 4 kilomeetrit mööda sõiduteed autosiltide järgi sellesse külla, kus me olime rääkinud, et võiks öömajale jääda. Meie kõndisime selle 4 km asemel no umbes 10 kilomeetrit mööda märgistatud matkarada. Aga kuigi tema jõudis lõikamise tõttu 3 tundi enne meid kohale, ei võtnud tema küll vaevaks öömaja otsimisega tegeleda. Istus teine need kolm tundi linna piiril liiklusmärgi all ja kui meie siis ükskord kohale jõudsime, jalad palju pikemast teest (selleks hetkeks oli meie päevakilometraaž 25,9 km) üdinisti läbi, teatas tema, et ongi viimane aeg, et talle öömaja otsitaks, ta on juba tüdinud tee ääres isutmisest. Noja siis ta veel hakkas loomulikult pirtsutama ka, et see talle ei sobi ja too ka mitte, et otsitagu talle ikka ka odavam ja parem, ometigi nägi ise ka, et kella kuueks õhtul olid kõik kohad juba täis... Urr, kuidas see mul kopsu üle maksa ajas.

Noja üldse oli ta nagu kolmeaastane laps, kes muudkui päris ja päris ja päris kõige absurdsemaid asju ja ei saanudki aru, kuidas ma ei tea enne restorani sissegi astumist, kas selle või teise söögikoha omanik paneb selle või teise söögi sisse sibulat/pipart/muna/võid/margariini või et kuidas ma ei teagi iga nime etümoloogilist päritolu ja kõiki hispaaniakeelseid sõnu ja iga suvalise maaliinibussi peatuskohti. Sest ma ju olen Hispaania kultuuri tundja ja tulingi talle spetsiaalselt ekskursiooni tegema. Samas kõik asjad olid tal kogu aeg ülihalvasti, tal olid kõige jaoks ainult negatiivsed sõnad varuks - toit oli plöga, öömajad olid peldikud, rannakaljud olid jõledad, linnad olid tüütud, asfalttee oli igav, kruusatee oli halb, restoranipidaja oli röövel, rong oli vana susla ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Lisaks osutus ta maailma suurimaks koonriks, nii et meil oli igal hommikul ja igal õhtul pidevalt üks sendilugemine kavas. Küll oli tema emmele 27 senti võlgu ja küll oli emme talle 10 senti võlgu ja seda siis korrutati igal võimalikult juhul ette ja taha, et see ikka tal saamata ei jääks. Samuti ei ole ma kohe ikka väga ammu kohanud inimest, kes ei jätta mitte kellelegi mitte kuskil viite sentigi tippi. Aga tema kohe arvas, et tipp on röövimine ja tema põhimõtteliselt ei jätnud, olgu teenindus kui tore tahes! Süüa temaga koos ei saanud, ta luges sõna otseses mõttes paella sees kõik riisiterad üle, et teine jummala eest kahte terakest rohkem ei võtaks. Valis endale maitseva kala asemel selle, mis talle ei maitse, sest see oli 40 senti odavam. Ja üks õhtu tegi skandaali sellest, et me ei jäänud 12-eurosesse lutikaid täis albergosse, vaid otsustasime minna poolteist kilomeetrit edasi 15-eurosesse paremasse hostelisse. Oh jah. Kui aga keegi kuskilt midagi tasuta andis või valas, oli tema kohe mees kahmama. No et kui enne ostmist küsid, et kas sa veini tahad, siis ta ei taha ja tema veinipudeli ostmises "ei osale". Aga kui siis keegi ikka ostis ja küsis, et kes tahab, oli tema kohe esimene klaasi sirutama... Nii jube vastik ja häbi ja piinlik oli nii palju kordi. Ja ärge nüüd saage valesti aru, rahas ei olnud tegelikult küsimust, sest inimene käib Rolexi kellaga, sõidab bemmiga ja Madridis oli tal vaja osta Pepe Milani disainerkingad...

Õnneks saime me tänu sellele, et ta meil kohe hommikul eest minema pühkis, päeval temast rahu ja omas tempos kõndida ja nautida :). Meil emmega oli ikka tore, tegime kohati iga kümne meetri takka pilti ja ahhetasime vaadete üle ja istusime kohvikutes ja jõime palavaga külma õlut ja loputasime allikates varbaid ja rääkisime lehmadega ja tervitasime koeri ja nii...Ohsaa, ja kas teate, ma pole vist kuskil mujal maamuna peal nii palju koeri näinud kui seal Hispaania põhjarannikul! Seal oli peaaegu kohe nagu igal inimesel kolm koera. Oli suuri ja väikeseid ja krantse ja tõukoeri ja pruune ja siniseid (ühel bolonkal tõepoolest olid mõlemad kõrvad juuksevärviga erksinisteks värvitud, väga naljakas oli!). Ja no peale ühe või kahe olid kõik pitsud eranditult ka nii kohutavalt sõbralikud. Enamik neist jalutas oma peremehe kõrval lahtiselt ringi ja keegi neist ei tulnud selle pealegi, et minema joosta või erutuda või kellelegi kintsu karata. Mõni neist tuli ja ütles hoopis lahkesti tere - näiteks Oviedos tuli pargis üks suur Berni karjakoer ja pistis mulle lihtsalt pea kõhklemata kõhtu, et tere, paluks üks pai. Ja üks teine väike valge puudlike hakkas emmele juba kaaaaaaaaaugelt naeratama ja siis tuli ja otsustas, et ta tahab nüüd poole kohaga emme koeraks ka hakata. No ronis kõnnitee peal peaaegu sülle, võttis kahe käega emmel ümber jala kinni ja ei tahtnudki enam edasi minna... Jube tore!

Hmm, mis veel? Ma nüüd tõmbasin pildid arvutisse. Ootasin huviga, kuidas telefoniga ja selle uue väikese kompaktkaameraga tehtud pildid arvutis tunduvad, ja paistab, et täitsa kenad on! :) Memuaaride jaoks sobivad igati! Ehkki ma tahaksin meie kaks esimest matkapäeva ükskord ka oma digipeegliga uuesti läbi matkata, sest seal oli lihtsalt niiiiiiiiiii ilus, et ma tahaksin seal kohe mitu päeva igas asendis ja parema kaameraga valgust ja vaatenurki jahtida. Tõesti, nii ilusat rannikut annab otsida!

Muidu ma mõtlen, et ma katsun siia järgmistel päevadel mõned pildipostitused reisietappide kaupa üles riputada. Siis tuleb kindlasti ka konkreetseid muljeid, kohti ja jutte pähe, mida ma veel lisada tahan. Sest no tegelikult olid kõik päevad nii erilised ja vaheldusrikkad, et juttu jagub küll :). Lisaks rannikule leidsime me ju ka Tom Sawyeri raamatust välja võlutud koopaid ja kaljulõhesid ja salarandasid ja maa all möirgavat vett ja ronisime üle karjaaedade ja eksisime natuke ära ka ja sattusime maailma kõige võimatumates kohtades lehmadele otsa ja rääkisime eeslitega ja ronisime mööda taevatreppe ja nägime päris erilisi kirikuid ja küla kohalikku härjavõitlusareeni ja isegi dinosauruste jalajälgi. Ja Santanderis käisime Magdalena palee juures ja Oviedos imetlesime tõeliselt suurejoonelist arhitektuuri. Ja reisi lõpus olime me ju ka mitu päeva Madriidis, mis oli ka tore, ehkki silolõhnaliste, kruusakiviliste, põldmarjaliste matkaradadega võrreldes ikka väga teistmoodi. Isver, kus seal oli rahvast! Ja kus seal oli kohvikuid ja restorane! Ja kõik need olid täis! Ja kõikide terrasside juures oli järjekord - nii kui keegi kuskilt lauast tõusis, jooksis mõni lauatahtja ta jalust maha... Madriid, muide, ei olnud minu vastu seekord väga sõbralik. Reisi alguses jätsin ma sinna hotelli maha oma laadijate kotikese. Õnneks märkasin ma seda veel Santanderis, mis on ka päris suur linn. Sain sealt enne pärapõrgu poole suundmist uued laadijad asemele osta. Aga reisi lõpus õnnestus mul Madriidis ilma jääda vöökotist, kus oli nii umbes 300 eurot. Ei teagi, kas ta klõps läks ise lahti ja ta kukkus mul kuidagi nii maha, et ma ei märganud, või napsaks keegi pikanäpumees selle mul rahvamassis küljest... Vedas, et mul oli seal ainult sularaha ja paar kõrvarõngaid. Kõik kaardid ja dokumendid ja tagavararaha oli teise tasku sees ja jäi õnneks alles... Aga no siiski... Päris nii see sellegipoolest mõeldud ei olnud :).

Olgu pealegi, aga kes see ikka nii pikki heietusi korraga lugeda jõuab. Panengi siia praegu punkti ära ja asun oma piltide kallale. Üksikasjalikumad muljed tulevad seega juba lähipäevil koos piltidega...

M.

Seljakott

Sellega (+magamiskott, käterätt ja seljariided) kavatsen ma nüüd 18 päeva hakkama saada. Päris hirmus! 

Sellest, kuidas me nüüd kaheks nädalaks Jaakobiteele matkama läheme

Camino de Santiagost räägitakse viimasel ajal päris palju. Või vähemalt jõuab seda juttu minu kõrvu rohkem kui varem. Ja nüüd on nii, et me ka siis läheme empsi ja Annega sinna Caminole kõndima. Alustame juba natuke vähem kui nädala pärast Santanderist. Seda, kuhu välja jõuame, vaatame käigu pealt. Sõna otseses mõttes :).

Mina ei olegi ühtegi sellist suurt jalgsimatka enne teinud. Et nagu kogu elu seljakotiga seljas ja siis lihtsalt ainult kõnnidki, kuniks maha istud. Ootan huviga. Ka seda, mida mu pirtsakad jalad asjast arvavad. See remonditud jalg on mul viimasel ajal väga tubli, aga teise jala põlv streigib aeg-ajalt. Eks ta on väsinud sellest, et pidi aastaid teise jala tegemata tööd kompenseerima. Aga no õnneks käivad ta streigid niimoodi hooti, nii et eks ma siis loodan, et tal seal seda hoogu ei tule.

Ma olen muidu harjutanud küll, kilometraaž on mul viimastel aegadel vinge. Suure osa suvest olen ma hullunult rattaga sõitnud, ikka nii vähemalt 25-35 kilomeetrit korraga ja kindlasti 2-3 korda nädalas ikka. Juulis sai päris palju rullitamas käidud. Noja nüüd viimasel ajal olen ma ikka võimalikult palju jala ka käinud. Londonis sai kõvasti marsitud, vastavalt 18+15+15+10 km päevas. Noja Luxis ma käisin näiteks eelmine nädalavahetus laupäeval jala Belle Étoile'i kaubanduskeskuses ja pühapäeval võtsin koti selga ja kõndisin kodust Senningerbergi ja tagasi. No kena kolm tundi kiirel sammul käiku ja 16,2 kilomeetrit, ütles kell. Oi, pärast olid sääremarjad haiged ja põlved kanged küll... Nagu vanainimesel ikka :).

Kott aga ei andnud ennast üllataval kombel seljas üldse tunda. Ma ikka muretsesin selle pärast ka, sest teinekord Eesti-Luxi vahet tolgendades on mul küll seljakott olnud nii raske, et kael, kukal, õlad ja selg kõik protesteerivad juba ainult poole päeva peale. Aga selleks spetsmatkaks õnnestus mul hankida hästi kerge 28-liitrine matkakott ja eks ma olen pakkimisega olnud ka kohutavalt säästlik. Ja tänu puusa- ja rinnavöödele jagunes see koormus kuidagi nii kenasti selja peale ära, et seda ma justkui ei tundnudki. Lihtsalt jalad arvasid umbes kolmeteistkümnenda kilomeetri peal, et nüüd võiks hakata aitama. Palun võimalikult varsti! Õnneks me ei plaanigi (vist) mingeid hulle kolmekümnekilomeetriseid päevi teha. Mina propageerin igati sellist 15-20 km vahemikku jäämist, mille mu jalad võiksid veel ilma päris üles ütlemata üle elada. Noja kuna mu reisikaaslastegi jalad päris terved just ei ole, siis ma loodan, et see nii ka kujuneb. Slow strollers on the Camino.

Muidu olen ka muidugi üksjagu ettevalmistusi teinud. Vaatan juba kuude viisi FBs vastavates gruppides toimuvat arutelu ja tellisin palverändurite giidiraamatu, kus öömajade inf sees. Ostsin väikese kompaktkaamera, sest kahte kilo fotovarustust ma küll lisaks muule elamisele kaks nädalat kaelas ei jaksa kanda. Veel ostsin matkapoest õhukeste lehtedena müüdavat peapesuvahendit ja pesupesemislehekesi. Tavapärase harja asemel otsustasin kahe nädala jooksul hakkama saada tillukese plastmassist kammiga, võeh. Siis esmakordselt elus on mul nüüd ka mobiilse andmeside pakett, lihtsalt nii igaks juhuks. Ja uus telefon, sest kuna Nokia enam rakendusi ei tunnista ning messenger ja FB lihtsalt lõpetasid töötamise, siis ma otsustasin, et ma ei saa minna kaheks nädalaks niimoodi reisile, et ma ei saagi teekonnast vahepeal ühtegi pilti FBsse laadida :). 21. sajandi probleemid, ma tean! Veel muretsesin spetsiaalsed matkasokid, mis väidetavalt takistavad villide teket ja mida ei pea iga päev pesemagi. Londonist muretsesin ühe lobedas stiilis Hispaania lähiajalugu lahkava raamatu, mida ma iga päev usinalt loen. Tuleb läbi saada, kaasa ei mahu! Rohukott on pakitud, tilluke magamiskott ka. Esimene öömaja Santanderis on ka bronnitud. Ja edasi... vaatame jooksvalt.

Ootan ühtlasi huviga, kuidas ma saan kahe nädala jooksul kõikides võimalikes olukordades hakkama ainult matkapükste, lühikeste pükste, ujukate, kahe sokipaari, kolmede alukate, kahe särgi, ühe dressika, plätude, tossude, vanade tenkude ja kilekaga. Tantsulkale ilmselt nii ei lähe ja väga peentesse poodidesse ka mitte :). Aa, no muidugi plaastreid ja teipisid võin endale meetrite viisi kaunistamiseks külge kleepida, kui vajadus peaks tekkima. Aga rohkem ma nagu ei plaanigi midagi kaasa võtta...

Minek-tulek käib meil Madriidi kaudu. Seal saame kokku ja siis paneme rongiga Santanderi poole ajama. Tagasi... pakuks, et tuleme Oviedost rongiga Madriidi ja siis sealt jälle läheb igaüks oma koju laiali. Mm. Küll ma olen põnevil selle Santanderi pärast, ma väga tahan minna sinna rannikule seda Palacio de la Magdalenat vaatama. Ma vaatasin kunagi ühte hispaaniakeelset sarja Gran Hotel. Vot see palee oli seal filmis selleks gran hoteliks. Ja Oviedos on mingisugused vanad romaanikaeelsed kirikud. Ja siis jääb poole tee peale see Altamira koobas, kus on kuulsad koopamaalingud (mida, tõsi küll, vaatama ei lasta). Ja kuna me kõnnime piki rannikut, siis ma väga-väga loodan mõne korra ujuma ka saada. See on küll rangelt võttes ookean, nii et võib juhtuda, et vesi on hirmus külm. Aga no loota ikka võib, eks!

Vot. Ühesõnaga, olen väga põnevil, võetagu teadmiseks! :) Ja hoitagu pöialt! Uued uudised ilmselt juba siis, kui me oma äratembeldatud palveränduri passiga kodus tagasi oleme...

Seniks olge aga mõnusad ja räägime jälle!

M.