"Kättpidi Keenias"

Ma olen seda "Kättpidi Keenias" raamatut poes mitu korda kätte võtnud ja uurinud - pealtnäha tundus see üsna põnev, aga mul ei olnud asjasse süvenemata kunagi selle headusesse piisavalt usku, et raamat ära osta. Selliste blogidest kokku klopsitud raamatutega võib mõnikord väga alt minna - noh, suure tõenäosusega kirjutaja stiil lihtsalt ei istu või räägitakse raamatus ainult isikupäratust peost ja pillerkaaritamisest, mis võib olla siis Tais või Marbellal või Kadriorus. Aga nüüd oli raamat alla hinnatud koguni 75 sendi peale ja ma siis ostsin selle möödaminnes ära. Sellise raha eest ei ole kahju ka, kui raamat saastaks osutub :).

Aga võta näpust, hakkasin lugema ja... mulle väga meeldib! Oleks ikka võinud selle omal ajal täishinnaga osta :-D. See on kuidagi väga vahetu ja õige; äratundmisrõõmu on palju. Olen minagi vetsupoti kohal kükitades juurelnud, et kas nüüd marsib keegi sellest olematust ja sulgumatust uksest sisse või mitte - ja iga kord rõõmustanud, kui olen saanud oma asjad ära õiendada ja segamatult plekkputkast välja lipata :-). Valgest värvist mittelahtisaamist olen ka väga eredalt tundnud - ning olnud nördinud, kui alguses tunduvad vestluskaaslased toredad, vahetud ja huvitatud, aga siis käib neis klõps ja nad hakkavad sinult tuimalt raha välja pumpama. Ja sedagi olen palju kordi mõelnud, et küll oleks tore, kui Etioopia hõimud või Mongoolia karjakasvatajad jääksid oma traditsiooniliste eluviiside juurde, aga no kuidas ometi keelata nii karmides tingimustes elavatele inimestele natukenegi inimväärsemaid võimalusi ja öelda, et ei, te jääge oma savanni või kõrbesse vms, sest kole kahju on, kui kõik maailmas ühesuguseks muutub?

Noh, ühesõnaga, väga tuttav on kogu see jutt - ja tuttavad on ka mõtted. Ainult see üllatab mind, et Etioopia on VEEL väga puhas, uskumatult puhas, aga selle autori sõnade kohaselt on Keenia (Etioopia naaber ju!) kohutavalt räpane ja prügisse mattumas. Järelikult on nad seal siis ikka palju paremal järjel, kui neil nii palju prügi on... Etioopias ei saa kilet ka ära visata, millega siis muidu lõket süüdata?

Aga üldiselt tahaksin ma ükskord Keeniasse minna küll.
M. 

Asteegi supp (übernämm)

Ma siin ükspäev avalikult meenutasin, et Mehhikos tehakse hirmus head asteegi suppi ja sellest ajast saadik on mul suu pidevalt vesine olnud. Seega võtsingi esmaspäeval kätte ja proovisin selle imelobi tegemise kodus ära. Surfasin pisut netis, võrdlesin retsepte ja leidsin lõpuks ühe üsna autentsena tunduva õpetuse, mis ei olnud pooltki nii keeruline kui paljud ingliskeelsed retseptid.

Ühesõnaga, retsept on pärit SIIT, aga oma takkajärgi tarkuses tahtsin ma sellesse teha mõned kohendused, nii et kleebin siia juba pisut muudetud retsepti:

SOPA ASTECA

Vaja läheb: 

- 0,5 kana või erinevaid kanadetaile, nt paar kanakintsu (POLE RANGELT VAJALIK, SUPP SOBIB HÄSTI KA ILMA LIHATA); 

- 2-3 tšillikauna (värsket või kuivatatud);

- 6 keskmise suurusega tomatit; 

- 2 keskmise suurusega sibulat; 

- 3-6 küüslauguküünt (sõltub küüslaugu kangusest); 

- näputäis koriandrit; 

- maisinachosid; 

- 1 avokaado; 

- pehmemaitselist värsket valget juustu (mina kasutasin nt Atleet Lighti); 

- hapukoort; 

- sidrunit; 

- 3-4 supilusikatäit tomatipastat; 

- soola; 

Eemalda tšillikaunade varred ja seemned, vala kaunad kuuma veega üle, jäta ligunema. Vaheta paar korda vett. 

Kui kasutad kana, siis pane kanatükid keema, riisu vaht. Keeda, kuni kana on korralikult läbi keenud. Tõsta kana välja ja jäta puljong alles, seda läheb varsti vaja. Kui kana ei kasuta, aja vesi keema ja tee pool potitäit kuubikupuljongit.

Puhasta tomat, sibul, küüslauk, aseta blenderisse või purusta saumiksriga. Lisa kurnatud tšillikaunad ja koriander, püreeri korralikult. 

Pane püree potiga pliidile, kuumuta ca 20 minutit keskmisel kuumusel (pane kaas peale, see pritsib!). Vala juurde kanapuljong, keeda veel ca 15 minutit. Kõige lõpuks maitsesta soolaga. 

Eemalda kanaliha kontidelt, rebi liistakateks. Poolita avokaado, eemalda kivi, viiluta sisu. Lõika sidrun veerandikeks. Tükelda juust (võimalikult väikesteks kuubikukesteks, et supis pehmeks sulaks). 

Serveerimiseks läheb kaussi kõigepealt supileem, seejärel pigistatakse sinna tühjaks üks sidruniveerandik (sidrunimahl on hädavajalik, annab väga hea maitsenüansi ja tasakaalustab tšillit) ja puistatakse peale kanaliha, juustu, nachosid. Keskele pane törts hapukoort ja sea avokaadoviilud kunstipäraselt mustrisse.

Takkajärgi tarkusena võin veel öelda, et soovitaksin kasutada kolme keskmise suurusega tšillikauna (kaks suurt tšillikauna on tõeline miinimumprogramm, sest see supp peab ikka nati vürtsikas olema, muidu jääb läägeks ja mõttetuks). Pigem olgu vürtsine, sest hapukoor, avokaado ja sidrunimahl neutraliseerivad seda tšillit päris tõhusalt. Aga oluline on see, et maitse oli sellel supil nagu päris... Juhhuuuu, viva la Mexico :).
Muide, seda supileent ei saanud sugugi väga palju, nii et ma lisasin kana keetmisest saadud puljongile veel ca pool liitrit vett ja pool puljongikuubikut. Aga järgmine kord ilmselt jätan kana üldse panemata, see ei anna supile sugugi nii palju juurde kui muud komponendid - kuubikupuljong ajab ka asja ära ja on kiirem ka.

Igatahes, vääääääääääääääga hea supp on! Emale ka maitses :-).

Raamatupidamiskursused

Kuulsin paar nädalat tagasi Liisi käest, et Sütevakas korraldatakse mingisugused lühikesed tasuta raamatupidamiskursused. Alguses pidid need justkui märtsis-aprillis toimuma, aga nüüd eelmisel nädalal edastas Liis mulle kirja, mille kohaselt tõsteti need veebruarikuusse, seega minu jaoks palju sobivamasse aega. Mina olin muidugi väga huvitet ja saatsin ka kohe korraldajatele kirja, et kui vähegi võimalik ja keegi ajamuutuse tõttu ära ütleb, sooviksin väga kursustel osaleda. Noh, ja nüüd lähengi täna esimesse tundi :-D.

Nii lahe! Esiteks olen ma raamatupidamise küsimustes täielik udu - no ma oskan Eesti riigis makstavatest maksudest nimetada umbes käibe- ja sotsiaalmaksu (aga mis maksud veel olemas on, kui suured need on, mille pealt ja millal ja kuidas neid makstakse ning miks, seda ei oskaks ma relva ähvarduselgi öelda), tulumaksu protsenti oskan ka nimetada, aga sellega mu teadmised enam-vähem piirduvad. Igasugune ettevõtlus tundub mu jaoks suisa üle mõistuse keeruline. Ma ei taha küll lähitulevikus ühtegi ettevõtet asutama hakata, aitab perekonna peale ühest küll, aga tahaksin väga rahaasjadest paremini sotti saada ja võimalusel teadlikumalt käituda. Finantssõnavaraga tahaksin ka pisut paremini tutvuda. Ja üleüldse ei jookse see teave kindlasti mööda külgi maha ning põhialuste süstematiseeritult selgeks saamise võimalus on lihtsalt imeline (mulle väga meeldib, kui mulle asjad konkreetselt lahti seletatakse). Siis ma ehk ei koba enam nii suures pimeduses, mis on küll küll õnnis, aga täiesti pilkane.

Pealegi on tore üle kümne aasta (suvel saab, uskumatu!) jälle oma vanas koolis käia :). Meie klass oli omal ajal kaks aastat seal väikeses majas ka, nii et kohe nagu koju läheks :).

Ootan juba õhtut!

Aknapervert - ehk meie naabermaja piilurist

Varemalt elasid meie vastasmaja neljandal korrusel perverdid, kes istusid õhtul akna ette rivvi, jõid õltsi ja vahtisid meie majas asuvatesse korteritesse. Nende pärast soetasime me rulood. Õnneks kolisid nad üsna ruttu välja ka, ehkki paistab, et nüüdsed elanikud tahavad korteri mainet hoida. Iga kord, kui õhtul aknast välja vaatan, tekib tunne, et meid jälle vahitakse, olgu kell palju tahes.

Jube äge mu meelest - kui teaks, kus selliseid ruloosid müüakse, kaaluks kohe endalegi ostmist, ehkki ma ei tea, kuhu ma sellise küll üles paneks :-). Aga esimese hooga ajab see naabrid ikka päris leili :-D. Alles siis, kui modellivennike nädal aega asendit ei vaheta ning väsimatult jõllitab, tuleb tõde päevavalgele...

EDIT: kui keegi veel aru ei saanud, siis tegemist on rulooga...
EDIT 2: veelgi täpsemalt öeldes on kutt ruloo peale maalitud :)

Cave de St. Sabin

Järgmine kord, kui Pariisi satun ja juhtumisi on käes kuu esimene või kolmas neljapäev, siis lähen kindlasti SINNA. Keskaegne tavern, kuhu lastakse ainult kostümeeritult - kõlab igatahes ilmatuma uhkelt! 

Külmapühad

Tegelikult oli meil plaan eile Lätti sõita ja sealseid mägesid proovida. Kes oleks osanud plaanide tegemise ajal seda kahtlustada, et ilm päriselt nii külmaks läheb - ja no mis sa -26 kraadiga ikka suusatad, nina kukub ju otsast ära! Nii ma siis olengi endale terve hommikupooliku tubast tegevust otsinud. Sukeldusin oma kirjutuslaua sahtlitesse, kuhu ma juba ammu kaevunud ei ole. Topin sinna kogu aeg asju nii palju peale, kui suudan sisse suruda, aga seda, mis seal sahtlipõhjas on, pole keegi juba aastaid uurinud. Nüüd tegin põhjaliku suurpuhastuse - ja küll ma olen ikka imelikku kraami alles hoidnud. Sellest me üldse ei räägi, et mul on kottide ja kaustade viisi keskkooliaegseid konspekte ja aastatööde materjale, National Geographicuid ja Economiste, reisikonspekte, linnade kaarte või siis kriipseldatud pabereid selliste inimeste aadresside või telefoninumbritega, keda ma isegi enam ei mäleta, aga mingil põhjusel olen ma komplekteerinud ka kaustatäite viisi "Kroonika" väljalõikeid printsess Diana elu ja käekäigu kohta (ilmselgelt veel sellel ajal, kui ta elas) ja ajalehereportaaže New Yorgi kaksiktornide langemisest, siis on seal näituseflaiereid ja kontserdikavasid, teatripileteid (sellistest etendustest, mida ma isegi enam ei mäletanud, et näinud olen), keskkoolis väljakirjutatud laulusõnu, medaleid kergejõustiku tegemise perioodist ja igasugust muud kraami. Väga põnev ikka! Totaalne retk minevikku. Seejuures pidin ma järjekordselt imestama, et mul polegi nii hea mälu, kui alati arvanud olen. Mingid kümne aasta taguste sündmuste detailid on mul ikka peas väga hägused - oma lapsehoidjaks olemise ajast mäletan ma näiteks üsna vähe konkreetset ja nüüd avastasin üllatusega oma toonase Prantsusmaa aadressi. Ma ei mäletanud prauhti muidu seda külanimegi (ehkki, tõesti, mäletan liiklusmärke, jalutusradasid ja naabritädi ning Daniele mõningate sugulaste nimesid, kes meil külas käisid :-D).

Nüüd sain paljudest asjadest jälle parema ülevaate, palju asju ära visatud ja sahtlitesse ka ruumi juurde. Lisaks jõudsin enam-vähem kõik niimoodi ära sorteerida, et Hiinat käsitlevad artiklid ja paberid-kriipseldised said nüüd Hiina konspektide juurde, Mehhiko omad Mehhiko konspektide juurde jne. Kohe palju organiseeritum tunne on :). Tuhin tuli sisse ka, aga nüüd on kõik väiksemad mahutid läbi sorteeritud ja ainus, mille kallale ma võiksin veel asuda, on voodialune. See on aga umbes samast klassist ettevõtmine kui Augeiase tallide puhastamine - seal on mul kilekottide, kaustade, mappide ja kingakarpide viisi brošüüre ja konspekte ja mälestusesemeid ja lapsepõlvejoonistusi ja maitieamisveel tähtsat, mida ma omal ajal ei raatsinud ära visata. Noh, näiteks klaaskuule ja võtmehoidjaid, sünnipäevakaarte, võistlusnumbreid, kirjasõprade kirju (oo jaa, mul oli omal ajal 80+ kirjasõpra - olin tõeline grafomaan!), koolipäevikuid ja muud säärast. Ühesõnaga see on päris pelutav ülesanne... Kui ma nüüd sealt mõne koti välja kisuksin, siis ilmselt istuksin terve veebruarikuu kottide vahel ja sorteeriksin. Seejuures ei anna ma pead, et ma nüüdki raatsiksin VÄGA PALJU ära visata - ma ilmselt ainult korrastaks neid natuke, süstematiseeriks ja pühiks kogu selle kraami tolmust puhtaks. Aga... kui pikalt seda külma nüüd lubaski???

Kuhu päev kadus?

Mõni päev läheb kohe nii ruttu, et ei märkagi teist. Terve tänase päevaga jõudsin ma valmis kribada täpselt 2 lk tõlget, nikerdada ühe arve ja kirjutada ühe kirja. Nüüd on kell 5 - ja ma ei vahtinud sugugi päeval ringi, ei mölutanud. Täiesti mõistetamatu.

Once upon a time in Kõrvemaa

Viimase aja vaimustusobjektid

Ma vaatan, et olen viimasel ajal hakanud õige uuendusmeelseks: soetan endale uusi imevidinaid ja vaimustun päris mitmetest asjadest, millest ma varem midagi ei teadnud. Koguni nii väga, et mulle juba öeldi, et mind on ilmselgelt väga lihtne vaimustada :-D. Minu meelest see muidugi kahjuks päris nii ei ole (oleks palju ägedam veel sagedamini vaimustuda!), aga ma pean tõdema, et viimasel ajal on mul päris mitu vaimustushoogu üksteise otsa sattunud, nii et võib selline mulje jääda küll :-D. Mäletatavasti armusin ma esiteks detsembris oma e-lugerisse - ja olgu öeldud, et sellest olen ma endiselt sisse võetud. Ma kasutan seda päris tihti (no üle päeva kindlasti, kui mitte päris iga päev - ehkki vist pigem ikka iga päev) ja lisaks paljudele muudele headele omadustele olen ma absoluutselt sillas sellepärast, et muidu ma ei kannata silmaotsaski pehmekaaneliste raamatute selgadele tekkivaid vagusid, mis tähendab, et ma loen oma raamatuid nii, et hoian neid õite hellalt poollahti. See teeb aga arusaadavalt lugemise üsna ebamugavaks ja tihti peab ridade viimaseid (või esimesi) sõnu kuidagi piiluma. Noh - siililegi selge, et lugeri puhul jääb see mure ära. Seda on hirmus mugav lugeda - ja samas saab midagi näksida või kohvi juua või nii, sest see püsib sul ise lihtsalt ees, seda ei pea kogu aeg (lahti) hoidma. Uskumatu, kui mugavaks saab ikka minna! Õujee, ja aku peab ka superhästi! Nagu muinasjutt kohe.

Veel üks vaimustusobjekt on avokaadod - nendega hakkasin end vaikselt harjutama juba Luxis, aga siis nad mulle veel väga ei maitsenud. Ma lihtsalt mõtlesin, et kuna kuulu järgi on need nii ropult kasulikud, tuleks neid vahetevahel kasvõi kohustuslikus korras süüa. Noh, nüüdseks olen ma neist juba sõltuvuses. Salati sees või suisa eraldi söömiseks on need ikka asendamatult head. Solarises on neil alatasa soodukaid ka, nii et mul on külmkapp praegu avokaadosid täis. Peakski otsima, mida neist veel ägedat teha... ma siiani söön neid lihtsalt saia peal või siis mozzarella ja Hiina kapsaga salatina, aga neil on kindlasti rohkem potentsiaali... Asteegi suppi kavatsen ükskord ka proovida teha, see on originaalis täiesti jumalik - ma tean küll, ma söön seda ikka Mehhikos alati hästi palju. Aga mõne geniaalse avokaadoretsepti tahaks veel leida. Olgu teile vihjeks öeldud, et häid mõtteid võite ikka ja alati jagada ka!

Siis detsembris avastasin enda jaoks Mooncupi. Õigupoolest lugesin sellest kuskilt juba suvel, aga Luxist ei paistnud seda leida olevat ja tellida ma ka ei viitsinud, nii et see vajus terveks sügiseks unustusse. Nüüd talvel tuli see mulle jälle meelde ja selgub, et Eestis müüakse seda kõikides suuremates apteekides. Kohe, kui olin selle tõsiasja avastanud, läksin ja ostsin endale ühe, sest, noh, mõte tundus geniaalne :-D. Apteegis ehmatasin küll kergelt selle suuruse peale, aga ma ei lasknud ennast enam heidutada, jäin kindlameelseks ja tulin jubinaga koju ära. Praeguseks ütleks nii, et harjumisruumi on seoses paigaldamisega veidi veel (üldiselt öeldakse kodukal, et kolme kuuga peaks asi äärmiselt lihtsalt käppa jääma), aga kui see minu enda kohmakusest tingitud probleem välja arvata, on üldises plaanis tegu supervidinaga! Enesetunne on sellega ikka väga mugav, see ei leki, puudub see spetsiifiline lõhn ja üleüldse pole suurema osa päevast vaja "igaks juhuks" vetsu vahet siiberdada. Hinne on seega igati viis.

Minu viimane, kõige hiljutisem avastus on aeroobikapall. Kõigepealt luges ema kuskilt, et jube nutikas pidavat olema seda kontoritooli asemel kasutada; seejärel proovisin Karini juures selle peal istumist ja kui Karin mulle veel ütles, et neil kontoris kasutavad mitmed toolide asemel palle, siis tundsin, kuidas minus tõstab pead omandihimu. Marssisin esimesse ettejuhtuvasse spordipoodi, nõutasin aeroobikapalli (kusjuures sellest, et neid on mitut mõõtu, polnud mul muidugi aimugi), valisin kahe sekundiga ühe välja (värvi järgi!), vihtusin seda kodus tillukese käsipumbaga kena tund aega täis pumbata ja nüüdseks olen eilsest saadik vahelduva eduga palli otsas kõlkunud. Tegelikult on VÕIMALIK leida selline asend, kus ei tule end kogu aeg tasakaalustada ja pidevalt püsti püsimise nimel tööd teha, aga mind kohe kutsub selle otsas nihelema, mis omakorda tähendab üsna aktiivset lihaste tööd, nii et eks me siis nüüd vaata, kas on kevadeks ujumisrõngas kõhu ümbert kadunud või mitte. Potentsiaali tundub asjal palju olema, sest see on selline märkamatu aktiivsus - ei ole nagu vaevarikas ega ka päris trenn, aga samas on see piisavalt pidev tegevus, et võiks ju mõju avalda küll. Olgu siiski mainitud, et kõhu ja külgede asemel olid mul esimese asjana pärast eilset istumist tuntavad hoopis kintsud. Aga noh, see pole ka paha variant. Muidu eks ma siin ikka uurisin veebimaastikke ka, enne kui poodi tormasin - sain teada, et AINULT selle otsas ei maksa ka istuda, olevat selgroole koormav, aga eriti naljakas oli teadmine, et kuskil USA koolides on õpetajad toolid pallide vastu välja vahetanud - ja tulemuseks olevat olnud laste tähelepanuvõime hüppeline tõus. Arusaadav - enam ei saa tunnis tukkuda. Nupukas, ah? Seevastu suurfirmad ei soovita palli kasutada, sest selle otsast võib maha kukkuda ja pea ära lüüa - ja mõelge, millised töökeskkonna ohtlikkusest pajatavad kohtusaagad siis järgnevad.

Okei, viimaseks ei saa mainimata jätta, et sibulasupist olen ka endiselt vaimustuses, see on hetkel mainitutest kõige vanem silmarõõm. Eile tegin. Eelmisel nädalal tegin. Ilmselt tegin ka üle-eelmisel nädalal. No ja nii edasi - kuni novembrini välja. See on lihtsalt NIIIIIIIIIIIIII hea! Ma mäletan, et kui väike olin, lugesin raamatust "Perekonnata", kuidas Rémy kasuema hakkas sibulasuppi tegema. Siis tundus see mõte mulle ääretult tülgastavana. Kes oleks osanud arvata, et tegu on sellise delikatessiga? Ambroosialiku maitse kõrval on suurepärane boonus asja juures see, et kotitäis sibulaid maksab 48 senti ning kui pole veini JA konjakit, võib panna kas veini VÕI konjakit; puljongikuubikuid ja mõni kuivanud saiakonts on inimesel vast ikka kodus ja juust pole rangelt võttes ka hädavajalik - st point on selles, et tegu on äärmiselt rahakotisõbraliku söögiga, nii et seda võib rahumeeli pottide viisi helpida :-D. Ma peaksin siiski kinnitama, et mina olen sellesse armunud maitse pärast. Kas ma juba ütlesin, et see on NIIIIIIIIIIIIIII hea?

Hästi, aitab vist ka praeguseks, nüüd tuli jälle romaan kokku. Aga mis teha, ma olen vaimustuses :-D.
Pakaa,
M. 

Plaanid hakkavad kooruma

Nonii, ma olen eelmise aasta lõpust saadik olnud valmisoleval ooterežiimil - püüdnud pingsalt olla täiesti plaanitu ja valmis kohe kargama, kui vaja. Nüüdseks on uudist nii palju, et selle pikisilmi oodatud otsuse langetamine lükati siiski jälle edasi ning paistab, et ma jõuan õnneks enne järgmist mainitud tähtaega ka üht-teist muud ära teha (peale ootamise) :-D. Seega käin veebruaris korra Rootsis Etioopia saatkonnas ja ühtlasi ka oma väike ristipoja juures külas. Märtsis teen kõigi eelduste kohaselt ühe Etioopia tiiru ja hiljemalt selleks ajaks on ehk ka edasised plaanid paigas :-D. Lootused-ootused on mul kevade suhtes igatahes juba üsna kõrgeks aetud ja põnevus sees, aga sellest kõigest täpsemalt siis, kui aeg kätte jõuab. KUI ikka jõuab :-D.

Lähematest plaanidest niipalju, et, mm... millalgi lähme veel Lätti suusatama. Mitte Žagarkalnsile, vaid sinna teise kohta seal lähedal, mille nime ma praegu ei mäleta :). Pidavat toredam olema! Laupäeval on Pärnus Vanemuise ooperi- ja operetigala, mida ma näha tahaks. Ja veebruari lõpus lähme potentsiaalselt Himosele, aga see on veel lahtisevõitu...

Seda niikuinii, et tõlketööd mahuvad selle kõige kõrvale ju ka suurepäraselt ära! Tegelikult sai eelmine suur maraton neljapäeval läbi ja nüüd on mu postkastis juba kõva poolteist tööpäeva vaikus valitsenud, nädalavahetusest rääkimata :-D. Kohe harjumatu... Selline tunne on, et mind on unustatud :-D. [IRW, mu jutt kõlab kahtlaselt töönarkomaania moodi]. Aga tegelikult ilmselt peaks juhust kasutama ja seni midagi muud tegema, kuni postkast jälle hakkab üle ääre ajama. Nii et ma siis nüüd võtan oma hüva nõu kuulda ja lähen sebin veidi...

Pakaa,
M.

Orgia

Oh, kõht on nii täis, et ma lähen kohe lõhki! Meil oli nimelt äsja Karini juures kokkamisõhtu - me mõnikord ikka saame kokku ja möllame köögis. Meil on niimoodi valminud nii Mehhiko, Prantsuse kui ka Itaalia toite, järgmiseks on vist kavas India road :-D. Koos papadiga ja puha :-D.

Aga no täna tegime alustuseks ime-imelist mereannipastat valge veini, koore ja hallitusjuustu kastmega (midagi sellist, aga teatavate muudatustega) ning siis proovisime valmistada crème bruléed. Karin oli kuskilt selle vajaliku leegiheitja soetanud ja puha...

Oh - ja kõik tuli hirmus hea! Pastat tuli muidugi tervele armeele, nii et me sõime end lõhki, ja crème brulée valmistamine osutus üle ootuste lihtsaks. Tähendab lihtne oli pudingu valmistamine, ent see põletamise osa osutus endiselt pisut komplitseerituks :-D. Pooleminutilise põletamise järel ütles leegiheitja, et tal on palav, siis pidi vahet pidama. Kaks topsikutäit kreemi saime ära kõrvetatud, ülejäänud kahega ei saanud kuidagi hakkama. Karin nikerdas leegiheitjaga, mina rakendasin veel igasuguseid muid geniaalseid mõtteid ka - proovisin tikuga kõrvetada ja siis valasin suhkru peale rummi, et see põlema süüdata ja nii kõik suhkur korraga ära karamellistada, aga lõpuks pidin ikka tõdema, et minust füüsikut ei saa. Tiku leek ei mõiganud üldse, aga rumm sulatas suhkru niimoodi ära, et see ei karamellistunud enam üldse, kuigi rumm lahvatas hetkeks siiski põlema :-D. Teine topsitäis ei olnud seega crème brulée, vaid õigupoolest crème au rhum, aga no ega see sellepärast halvem olnud :-D.

Vot... ja nüüd ongi nii, et ma jaksan jälle ainult selili olla ja silmamunasid liigutada. Kõige energilisem asi, mis täna tehtud sai, oli kokkamise kõrvale triktrakimängu täringute veeretamine. Brrr... vist peaks homme ujuma minema...

Võib-olla tõesti.

Aga hea küll. Head ööd nüüd...
M. 

Popp ja noortepärane

Meie olime täna nii popid ja noortepärased, et käisime emme ja Varnoga 5D kinos. Ma tegin ikka tõelise arenguhüppe, sest mina pole isegi 3D kinos veel käinud - ja 5D kinost polnud ma muidugi üldse midagi kuulnud. Aga näed, nemad olid...

No taustalugu on tegelikult selline, et me käisime eile kolmekesi Kõrvemaal suusatamas. Seal on hirmus tore - lauged künkad ja laiad rajad, vähe rahvast ja ilus ka. Aga mina, endine suur sportlane, kellest on saanud tõeline nannipunn, olen täna nii hirmus kange (üks põlv on millestki sinine, teine lihtsalt valutab hullu moodi, triitseps tudiseb, selg võtab oigama, randmed on hellad jne jne jne), et lõin vedelaks ja otsustasin tänasest trennist loobuda. Nii toodi mind siis täna linna tagasi ja kuna nemad siis ka plaaniväliselt linna sattusid, otsustasime käigu pealt sinna 5D kinno minna.

Teadmatutele (ma loodan, et peale minu on veel keegi, kes sellest enne tänast midagi ei teadnud) selgituseks niipalju, et 5D on selline kino, kus lisaks 3D prillidele on liikuvad toolid ja lõhnaefektid ka juures. Käisime vaatamas mingit filmi "Piraadilugu". Lastekas oli, aga see lihtsalt just hakkas, kui me sinna jõudsime. Ja hullult tore oli! Esimesed paar minutit tundus suhteliselt mõttetu, aga kus siis läks lahti... meid sõidutati torudest alla, nii et tuul vihises kõrvus; siis ronisid krabid mööda sääri üles, siis virutati meile virtuaalselt vastu vahtimist, nii et me matsaki selili käisime... Vahepeal oli tossu ja suitsu ja raputati ka päris tugevasti. Täitsa uskumatu ikka, mida kõik välja mõeldakse... Oi, ja kui meid tervest laevatäiest kahuritest pommitama hakati, siis ma panin silmad kinni ja tõmbasin pea õlgade vahele :-D. Vapustav...

Hästi, aga kuna kõige ohutum on hetkel liigutada ainult silmamunasid, siis ma nüüd heidan lugema :-D.
Nannipunn olen :-D.
M.

Täna, mitte homme!

Noh, ma saatsin just äsja viimase käes olnud töö ära ja nüüd ma hästi ruttu elan natuke, et siis jälle mõnuga tööd edasi vehkida. Ühesõnaga: täna lähen ujuma. Siis teen sibulasuppi. Siis loen ühe sõbrantsi kirjutatud lasteraamatu käsikirja lõpuni. Siis loen ühe teise raamatu viimased peatükid läbi. Siis alustan kolmandat raamatut, mille ma tellisin juba sügisel, aga mida ma siiani pole jõudnud isegi lahti teha. Siis vaatan üle Vietnami reisi uue programmi. Ja õhtul on veel plaanis lauamänguõhtu Katani asustajate seltsis. Juhhuu...

Opa!

Sain ühel fopaal veel viimasel hetkel sabast kinni... Kes oleks loomulikust intelligentsist selle peale tulnud, et La Haye on sama koht mis (Den) Haag???

Küll on tore, et mul jagus mõistust see kentsakas Hollandi linn, millest ma varem midagi kuulnud ei olnud, ikka üles otsida! 

Papad!

See papadi leib, mida ma Indias kangesti tahtsin, mäletate? Noh, SEE... Teate, ma sain just teada, et seda müüakse Eestis ka :P. Nii imeline! Läksin kööki teed tegema ja Liisal olid need parajasti laua peal... Oi, ma kilkasin ennast ogaraks. Kilkasin ja krõbistasin, kilkasin ja krõbistasin, siis sõin terve taldrikutäie ära, nii et ta tegi neid veel teise laadungi juurde. Ta oli just need krehvtisemad ka valinud, nii äge! Hommepäev lähen ja vaatan oma silmaga üle selle piprapoe, kust ta nii ägedat kraami leidis!

Muidu maadlen siin pooleleheküljeliste lausetega. Iga kord, kui ühe lause lõppu punkti saan pandud, pean end veerand tundi koguma, enne kui uut lauset julgen hiilima hakata. Kohe näha, et säästuaeg. Punkte ilmselgelt ei jagu igale poole...

Dream on :D

Jajah, nii palju siis sellest nädalavahetuse töövaikusest... Ma olen jälle ülepeakaela töösse mattunud. Sedakorda järgmise neljapäeva hommikuni :-D. Vaevu olin ma jõudnud reedesed tööd ära saata ja Pärnusse sõita, kui uued hiidpikad failid postkasti potsatasid. Laupäevase päeva näpistasin nädalavahetuseks, terve tänase päeva aga rabasin ajusid ragistada. Vhiüüüü...

Aga muidu ma millalgi hakkan elama ka :-D. Noh, et mitte ainult tööle. Ausõna! 

Pime kana leiab ka vahel tera...

Teate, mingil põhjusel osutus minu siirast hämmingust põhjustatud eilne küsimus föönide kohta selle blogi ajaloo kõige menukamaks postituseks. Naljakas :). Nüüd ma siis tean, et iluteemad on 2,5 korda menukamad kui kõige popim reisiloba :). Ega ma seda südamesse võta, lihtsalt... veider :). Ma poleks ilmaski selle peale tulnud.

Muidu... reisidest polegi ammu rääkinud, ega ju? Noh, ma lihtsalt ei tea ikka veel kindlalt, milliseks mu plaanid kevadel kujunevad, nii et sellest johtuvalt üritan ma oma mõtteid kohvrite pakkimiselt eemal hoida. Ma olen ennast juba haigeks unistanud, aga esialgu tundub, et enne jaanuari lõppu ei maksa mingit päris kindlat selgust oodatagi. Seega kannatust ja pikka meelt mulle!

Unistamise kõrvalt olen lõpetamas tõelist tõlkemaratoni. Mul oli vahepeal actually eri kohtadest nii palju töid käes, et pidin endale lauanurga peale tabeli tegema, et need sassi ei läheks ja ükski tähtaeg kahe silma vahele ei jääks. Seda ei juhtu just eriti tihti, tavaliselt olen ma oma mälu peale sellistes asjades raudkindel. Aga möödunud 10 päeva jooksul istusin ma näiteks nii palju arvuti taga, et omandasin harjumuse vetsu minnes tuld mitte põlema panna, sest vahelduse mõttes on NIIIIII hea paar minutit kottpimedas ruumis olla. Esimese minuti terendab seal ka veel arvutiekraan silme ees, aga järgmised minutid on silmadele juba täiesti õnnis puhkus :-D. Oh... Aga hirmus hea tunne on alati, kui hiigelsuur töökoorem likvideeritud saab ja kasvõi hetkeks vaikus saabub (ilmselt enne järgmist tormi). Praegusel juhul on nii, et selle satsi viimased tööd saadan ära homme hommikul ja siis jääb nädalavahetuseks ainult üks 10 lk väike jupats teha. Täiesti imeline :-D. See kõlab päriselt juba nädalavahetuse moodi. Noh, et töösse tuleb paus ja puha! Jee...

Hästi, aga praegu pole siin veel mingit pikka juttu. Mul on veel 16 lk vaja üle lugeda, nii et aidaa.
M.

Kas te tõesti kasutate kõik fööne või?

Iga kord, kui ma juuksuris käin, tuleb kuidagi juhtuks mõni juuksesprei või -vaht või -geel või muu selline asi.
Iga kord vastan mina soovitusele küsimusega, et kas see toimib ka ilma föönitamata, sest seda ma ei viitsi teha.
Iga kord vaatab juuksur mind jahmunult ja ütleb, et ei, seda ikka tuleb föönitada.
Iga kord (või noh, peaaegu) on mul eri juuksur.
Iga kord öeldakse mulle, et ma olen üle väga pika aja esimene ja ainus inimene, kes üldse oma juukseid ei hoolda - ja ridade vahelt selgub, kui üüratu koledus see on.


Kas te tõesti tahate mulle öelda, et kõik ülejäänud naisterahvad (viimne kui üks!?!?)  kuivatavad oma juukseid fööniga või? Teie ka või?

Mina ei tea, minu juuksed kuivavad küll ise ka ära. Miks, oh miks ometi peaksin ma hakkama mingi fööniga möllama? Kui ma just keset päeva ujumas ei käi, ei näe ma sellel küll mingit põhjust.

Väga pentsik ikka... 

Suusafiasko

Lõpuks on ilus lumine tali kätte jõudnud ja sellest johtuvalt mõtlesime eile, et läheks õige suusatama. Me oleks ju võinud eeldada, et esimesel mõnusalt lumisel nädalavahetusel on Jõulumäel kaos, aga noh... see lihtsalt ei tulnud meile õigel ajal pähe :-D.
Esiteks selgus, et kuigi meil siin Pärnus on piisavalt lund, siis metsas kattis see samblamättad vaevu ära. Suusatada sai seega ainult 1,1 km kunstlumeraja peal (millel oli muidugi täpselt üks klassikajälg ja siis vabatehnika rada) - ja seal oli otse loomulikult nii tihe liiklus, et hirmus kohe. Rada ise oli puhta jääs ja raja piirdevõrgud olid ka seal niimoodi jälje peal jalus, et sinna õnnestus korralikult sisse sõita. Böö... ja siis veel kõik need turbod, kes seal raja peal olid... Oh, mul oli kogu aeg tunne, et olen kõikidel jalus. Mulle meeldib suusatada (ja ujuda) küll, aga oma tempos, mitte nii, et mingid pägalikud ja vanamehed kogu aeg mööda tahavad. Siis on vägisi selline tunne, et peaks kiiremini tegema või neil jalust ära kraavi kargama, sest, olgem ausad, neis asjus, milles ma ise kiirem olen, käib mulle kah närvidele, kui mingi koba tüüp jalgu kakerdama tuleb. Ma mõtlen, et see on tõeline nõiaring - ma ei saagi paremaks suusatajaks, kui ma rohkem ei suusata, aga nii halb on, kui veel nii hästi ei oska ja kogu aeg kõikidel jalus ukerdan :S.
Päh, no igatahes, mul õnnestus 1,1 km peal esiteks kõige esimese laskumise pealt tulles raja peal lebavasse piirdevõrku kinni jääda ja kukkuda, siis järgmise jäätunud rajaga laskumise peal kurvist välja kraavi põrutada ning lisaks jääda jalgu umbes 50 superheas vormis vanamehele. Mõne käest sain ilmselt paari ringiga ära.
Pärast ühte ringi sai mul küllalt ja edasi jõin ma juba Jõulumäe kohvikus kakaod, kuni ema ja Varno veel paar ringi tegid :-D. Hale küll, ah?
Novat, aga nüüd jälle tõlkima...
Sau
M. 

Uudiseid

Oh, ma ei tea, jälle on mul kirjutamise oskus/tahe kuskile ära kadunud. Ma siin ikka vaikselt tiksun, aga kirjutada ei ole justkui millestki. Või noh, tundub nii. Käisin küll vahepeal isegi üheks päevaks Tallinnas - viisin India raamatud lõpuks raamatukokku ära ja sain paari ulgueestlasega kokku, enne kui nood jõudsid Eesti tolmu jälle jalgelt pühkida. Tõlkinud olen ka megapalju - praegu pakutakse kohutavalt aktiivselt igasuguseid huvitavaid töid ja projekte, ole ainult mees ja katsu ära teha. Ma olen endale nüüd tõeliselt korraliku varu ette võtnud, nii et enne järgmise nädala teist poolt ei paista ülemäärast vaba aega kuskiltki, ehkki vähemalt kolmandiku pakutud töödest olen olnud sunnitud tagasi lükkama :S. Eile oli aga Nublukesel väike operatsioon, mille käigus lõigati tal kõhu pealt herneterasuurune tükk ära. Selle hea- või halvaloomulisus selgub paari päeva pärast, aga kui kõik hästi läheb, ei pea teda rohkem enam lõikama ja ta saab sellest pisikesest sälgust ruttu üle. Aga kuigi lõikus oli iseenesest väike, siis peni oli terve eilse päeva täiesti audis ning jaksas hädavaevu pead üleval hoida ning silmi lahti teha. Vaeseke...
Noh, ja ongi kõik. Rohkem uudiseid praegu ei ole. Talveuni kestab...
Norr-norr.