Luxis ei vaadata kettaheidet, siin on popp jalgrattasport!

Oli tavaline neljapäev. Lõpetasin pool kuus töö, pesin kohvitassi ära ja läksin kella kuueks vesiaeroobikasse. Vehkisin hullunult hantlitega ja vedasin ennast pärast seda sauna - nagu tavaliselt. Kõik oli nagu tavaliselt. 

Aga täiesti ootamatul kombel sattusin sel õhtul Leedu saunasõpradega koos komisjonist ära tulema. Me oleme nendega alatasa koos saunatanud, aga kuna nendel on samas majas kontorid ja nad käivad tavaliselt enne äratulekut sealt läbi, siis me pole kunagi nendega otseselt koos majast välja astunud. Nüüd aga sattusime saunas sellisele jutusoonele, et otsustasime midagi õhtul koos ette võtta.

Nendel oli selleks hetkeks praktika lõpp juba kätte jõudmas ning nad tahtsid oma lemmikkohad veel viimast korda läbi käia, nii et sellelsinasel eesmärgil kutsusid nad mu endaga õhtuks Foyer'sse. Foyer on siis eelkõige euroasutuste töötajate baar-restoran, kus näiteks need mu matkasellidest polüglotid ka koos käivad. Mina polnud seal kunagi käinud, sest millegipärast pole keegi mulle sellest siiani eriti midagi kiitvat rääkinud. Lisaks oli mul tunne, et see on midagi hästi formaalset - ja üleüldse, et praktikantidel pole sinna asja. Novat, aga nende leedukate jutust tuli välja, et lood on hoopis vastupidi. Komisjoni praktikandid pidavat seal praktiliselt elama, ainult parlamendi omad hoidvat millegipärast eemale. Nojah, ühesõnaga, nad rääkisid mulle pikalt laialt, kuidas seal on baarimeheks üks Patrick, kes on praktikantide vastu überlahke - ja üleüldse pidi Foyer olema nii mõnus koht, nagu teine kodu. Ja nii nad rääkisidki mulle augu pähe. Ütlesin "vamos" ja võtsimegi suuna sinnapoole - märjad ujumisasjad riidest kotis muudkui tilkumas ja šampoonirida järel, sest ega ma ju iga päev siis šampoonipudeli korki kinni pane. 

No igatahes, kui õigesse kvartalisse jõudsime, selgus, et ei ole siin mingit Foyer'sse minemist. Kogu see kvartal oli nii tihedas piiramisrõngas, et kohe kuidagi ei pääsenud sellele ligi. (Nüüd tuleb väike taustaloeng). Oli ju äsja Tour de France ja teadupärast on rattasõit Luxis umbes sama oluline kui meil murdmaasuusatamine, kettaheide, sumo ja kümnevõistlus kokku. Igal pool on siin viimasel ajal ainult jalgrattasõitu näidatud - baarides, kohvikutes ja jõusaalis... Isegi need minu luksemburglastest kohvikusõbrad rääkisid sel kohvikuõhtul Piafi laulude vahepeale mitut puhku Andyst ja Frankist. Nood on siis kuulsad vennad Schleckid, kelle pärast see jalgrattasõit siin nii kuum teema üldse on. Omadele tuleb ju ikka kaasa elada! Nad on päris kõvad ka, sedakorda kumbki neist paraku veel tuuri ei võitnud, aga mingi hiljutise etapi pani Andy küll kinni. Koguarvestuses jõudis ta seekordsel tuuril vist lõpuks teisele kohale. Kõva saavutus, eks, müts maha! No igatahes, siililegi peaks selge olema, et sellist kordaminekut oli vaja ometi tähistada - ja tähistati nii, et tehti linlastele näidissõit. Pandi pool Luxi linna kinni ja korraldati Tour de France'i kõvemate sõitjate seast valitud pundile korralik linnavõidusõit. Õlle- ja vorstiputkad olid ka üleöö raja äärde kohale toodud (tänu taevale, poed olid selleks ajaks juba kinni, minu külmkapp puhta tühi ja kere hirmus hele), siis veel neli hiigelsuurt kuumaõhupalli - ja rahvast oli ka täiesti massiliselt. 

Kuidas see Foyer'ga seondub? Niimoodi, et need ratturid sõitsid circa triljon tiiru täpselt ümber selle kvartali, kus Foyer asub :-D. Ja kuna nad olid parajad reaktiivlennukid ning need tiirud läksid neil väga ruttu, siis ilmselgelt ei lastud kedagi kuskilt üle tee. Novat. 

Ega's midagi. Kui baari ei saanud, otsustasime tänavale toodud putkasid maksimaalselt ära kasutada. Võtsime vorstid ja õlled - ning sattusime seejuures kuidagi iseenesest ühe pisut õhetava näoga koeraomanikuga juttu rääkima. Too osutus päris toredaks ja pisut vintis selliks (vintis sellepärast, et kui viis õlut korraga osta, sai ilusa Bofferdingi ja Tour de France'i kirjadega T-särgi... tal oli ilmselgelt selle särgi isu ja nii ta siis jõi viis õltsi ära, misjärel ta enam nii selgelt ei mõelnud ja toppis selle hinnalise riideeseme oma õnnetule koerale selga). Tema ja Diana suitsetasid, st said kohe jutule (fuhh, kuidas KÕIK siin suitsetavad - siin riigis on tõesti nii, et kui sa EI suitseta, jääd igasugustest vestlusringidest kõrvale ja oled veel friik kah!), mina käisin sellal ringi ja tegin pilte. Siis võtsime veel ühed õlled ja lobisesime edasi ning nii see õhtu läks.

Millalgi kümne paiku lasti kaks paugukest taeva poole ja kuulutati rattaõhtu lõppenuks, veerand tundi pärast seda hakati inimesi juba ka üle tee lubama. Poole üheteistkümneks jõudsime Foyer' pissimajadest Foyer' baari - ja mitte sekunditki liiga vara, sest seda hakati juba kinni panema (kuuks ajaks. Sest siin maal on ometi KÕIK suvel kinni :-D). Jõudsime seni, kuni too Patrick koristas, siiski veel natuke istuda ning paari hilja peale jäänud baarikülastajaga lobiseda. Oli tõesti päris tore - mul on hea meel, et see koht on nüüd siis viimaks ka ära nähtud. Oi, ja ERITI toredad olid muidugi hinnad. Ma olen üsna veendunud, et kunagi septembris lähen sinna korra tagasi. Või paar. Nii vahva seal polnud kui mu klaveribaaris, aga samas, olgem ausad, ega üheski kohas pole ilmselt pool tundi enne uste sulgemist eriliselt vahva :-D. Nii et ma annan Foyer'le kindlasti veel paar võimalust :-). Noh, tuleb välja, et peaaegu nagu teine kodu siiski :-D.

Nonii. See oli ühtlasi ka see õhtu, kui ma koju jõudes KAKS kaarti eest leidsin. Kas ma juba ütlesin, et kaks kaarti? Mul oli nii hea meel :P. Nii saigi rattaürituse tordist ning kaartide kokteilikirsist selle tordi peal eelmise nädala üks ägedamaid õhtuid. Ma loodan, et mõni säärane tuleb varsti veel. Ootamatutest asjadest on tihti palju rohkem rõõmu kui neist, mida enne pikalt plaaninud ja pikisilmi oodanud oled...

Aga siin siis ka paar fotomeenutust...

Mh, nad kimasid nii ruttu, et need pildid, kus mõni rattur peal oli, olid udused, nagu kummitustest tehtud. Aga siin teile tõestus sellest, et rahvast OLI palju.

Jajaa, ma ju räägin, hägusad kummitused. Huvitav, aga milline neist kummitustest Andy võis olla?

Ainus TERAV pilt selle tee peal olnud rattast...

Selliseid rohelisi T-särke sai, kui viis õltsi korraga ostsid.

Tema nimi oli Xando. Ta üldse ei tahtnud sel üritusel olla.

Siiiiiiinineeeee ja muuuuuuuust ja valllllllllge...

Andy ja Frank, jeeeeeee...

Selline õhtu siis.

Uhh, üks võlg on nüüd kustutatud, järge ootavad kaevandused ja Beaufort... Häda ikka, kui kohe ei jõua asju kirja pandud. Kogu aeg juhtub ju uusi ägedaid asju peale... No aga ma katsun end homme kokku võtta. Praeguseks - head ööd!
M. 

Lühiülevaade väga paljudest asjadest

Nii. Karin läks eile ära. Oodatust märksa varem - st poole öö asemel õhtul kella kaheksase bussiga juba. Õigele bussile olid piletid välja müüdud ja nii pidi ta kurval kombel ööseks lennujaama passima minema. Mitmed plaanid jäid seetõttu ka poolikuks - üks matk jäi jalutamata, üks juustukook söömata ja üks film lõpetamata. Aga vähemalt olid need paar päeva, mis ta siin oli, hästi toredad ja igasuguseid tegemisi täis. Käisime kuulsates Luksemburgi rauamaagikaevandustes ja Beauforti lossivaremeid vaatamas, kõndisime kogu Luxi linna läbi, veetsime pool ööd minu lemmikbaaris, vaatasime mitut prantsuse filmi, sõime Mehhiko sööki ja tegime värskeid türgi ube võiga, pidasime mitu piknikku maha ja üleüldse... Hästi palju asju jõudsime ära teha. Mõnest suuremast üritusest on mul plaan pikemalt ka kirjutada, ma ainult ei tea, millal selleni jõuan. Rattaõhtu on ka vaja veel ära muljetada enne... Oh. 

Siis on mul nüüd septembriks elukohta tarvis. Ajee, kuulasin täna tööl maad, esimese hooga ei hakanud kahjuks midagi kõrva. Uurin homme rohkematelt. Ehk ikka on kellelgi puhta juhtumisi üks vaba tuba, mida ta septembrikuuks mulle välja üürida tahaks. Kindlasti oleks tuttavate kaudu lihtsam midagi leida, mõistlikud majaomanikud ju eelistaksid kauemaks jäävaid kostilisi. Ideaalis ei tohiks see ühe kuu elamine mind ka pankrotti ajada, sest praegused majaomanikud pakkusid asemele 150 euri kallimat varianti kuskil linnast väljas - see on igast küljest välistatud. Ainult bussidest ma küll sõltuma ei tahaks hakata, ratta saadan emmega augusti lõpus koju ja 700 euri kuus on niikuinii üle mõistuse palju. 

Reede hommikul sõidan Pariisi. Ma juba väga ootan. Plaane on ka palju. Esimese hooga on kindel see, et pühapäev kulub muuseumide peale - kuu esimesel pühapäeval on muuseumid teatavasti tasuta. Paar ajutist näitust on küll piletiga, aga üleüldises plaanis on sääst siiski tuntav. Laupäeva õhtul lähme Marie ja Sweniga Versailles' parki öist vetemängu vaatama ja reede õhtu lihtsalt TULEB Montmartre'il veeta. Oh, kus ma seda taga olen igatsenud :). Noh, ülejäänud aega peab mahtuma veel triljon erinevat asja - sibulasupp ja eskalopp, koduhiinakas ja Luxembourgi aed, Père Lachaise ja Les Halles, reisiraamatute pood, potentsiaalselt mõni Montparnasse'i teater, vesipiip ja Aux Tois Mailletz, üks korralik galette, juukselõikus ja terve lehekülg muid asju (jaa, ma kirjutasin endale need kõik üles, sest muidu läheks raudselt midagi meelest ära). 

Operatsioonist "Prantsuse filmid" ütlen ka ülestähendusena niipalju, et kaks täitsa toredat filmi on "Mon Pote" ja "Le Diner des Cons". Paar filmi on vastukarva ka olnud, aga need ei tule mul praegu isegi meelde. Selline valikuline mälu mul siis ongi :). Ahjaa, ja siis teise teema jätkuks - tellisin endale Paul Sontagi plaadi ja nüüd ketran siin Kättchenit ja hookus-pookuse laulu :-). Leidsin hämaratel asjaoludel mõlema laulu sõnad kah. Karini kotist. IRW. Viimane kord oskasin juba niisama kõrva järgi kohvikus üht-teist kaasa laulda ja juba siis küsiti kõrvallauast entusiastlikult, kas me oleme luksemburglased :-D. Ma olen üsna veendunud, et järgmiseks korraks kulub mul nii ehk teisiti ülejäänud laul ka pähe :-D. Hii...

Kodus on meil ka jälle äärmiselt palju muudatusi toimunud. Aurore kolis välja ja tema asemele tuli kolmeks nädalaks keegi sakslasest Marius, kes pole üldse pai Lukase moodi. Ja Frank kolis välja. Ta leidis nii ruttu endale uue eluaseme, et põhimõtteliselt reedel kuulis, et peab minema, aga esmaspäevaks oli juba läinud. Millest on natuke kahju, sest tema oli tore ja rõõmus lõppude lõpuks - paistis ainult alguses pisut hirmuäratavana. Ta küll oli veidi... valjuhäälne oma tegemistes ja paugutas uksi, aga see mind niikuinii ei häirinud. Nüüd on elu kodus jälle palju mornim ja vaiksem. Marion, tema muidugi pidi rõõmust peaaegu hõiskama hakkama, kui kuulis, et Frank (kes kogu oma valjuhäälsuses täpselt Marioni kõrvaltoas elas) ära läks. Hämmastav, kuidas mõnikord ühest inimesest nii palju sõltub. Ja kuidas kõikidel on asjadest erinev arusaam :-D. 

Täna oli üle pika aja jälle imeilus ilm. (Tõele au andes oli ka eilne pärastlõuna täitsa mõnus). Tegin sööklas käimise asemel lõunapikniku herilaste seltsis ja lugesin kaks peatükki apteeker Melchiori läbi. Põnev-põnev, nad just jõudsid poolsurnu leida! Kohe nii põnev oli, et ma otsustasin raamatut see nädal tööl hoida, muidu loen veel kogemata enne läbi, kui rongi peale lähen :-D. 

OK, aga ma olen seda üllitist siin juba terve igaviku kirjutanud, mul on nüüd tõesti vaja homseks asjad valmis panna. Täna hommikul olin näiteks nii udune, et unustasin isegi töö turvakaardi maha. Selle, mis peab KOGU AEG NÄHTAVAL KOHAL olema. Trenniriideid ei jõudnud ka hommikul kokku panna, ehkki tõusin piisava varuga. Ega's midagi... Juhtub. Mõnikord.

Hästi, aga järgmise korrani siis. 

M. 

PS: ja mul oli eile nimepäev :-). 

Külalised

Karin tuli eile. Lõpuks. Jõudis kohale eile pärastlõunal, kuigi Düsseldorfi jõudis teine juba reede õhtul. Aga selgub, et Weezest mugavalt Luxi saada pole kohe üldse võimalik. Ühesõnaga, käisime eile ohjeldamatult mööda linna ringi ja lõpetasime õhtu Café des Artistes'is. (Pole just väga üllatav, eks). Paar pilti tegime ka ja siis väikse pikniku sellel kindlusenukil, mis mulle on pikalt pinnuks silmas olnud, sest see paistis pikniku jaoks ideaalselt sobivat. Noh, sobiski.

Täna on plaan minna Luksemburgi kaevandusmuuseumi. Mis edasi saab, on aga lahtine. Eks pärast paistab. Ilmast ka sõltub. Nii igavat pilvist ja halli ilma annab ikka otsida.  

Ja Karin tõi mulle Hargla uue raamatu. Ma olen täiesti sillas. Kui reedel Pariisi hakkan sõitma, siis võtan kaasa ja loen rongis läbi :P. 

Lähen nüüd hommikusööki tegema, 

M. 

See tuli nüüd küll selgest taevast...

Kurrat ja põrrrrrrgu, sain täna õhtul kirja:

Dear all,

You will all receive a letter on Monday to inform you that your contract will expire on the 31st of August 2011.
In fact, we have sold the house, the new owner initially wanted to keep the rooms rented but then he changed his mind.
We are sorry for the inconvenience that this might cause to you and therefore we propose you to compensate the last monthly rent with the deposit you have paid at the beginning of your contract. 
Please make sure that you have paid the whole deposit, otherwise please pay the difference in the next days.

We rest at your disposal for any information

Regards,
R


Oli seda nüüd siis vaja??? Praktika viimaseks kuuks elamise otsima hakkamine on täpselt see kõige viimane asi, mida ma teha tahaksin.

Murphy

No öelge nüüd, kui suur on tõenäosus, et kui inimestel tekib plaan minna mingisse toredasse kohta, siis piiratakse selle toreda koha kvartal kohe sisse, pannakse selle ümber jalgratturid terveks õhtuks peadpööritava kiirusega tiirutama ja ei lasta kedagi üle tee? Seda veel õhtuti muidu äärmiselt vaikses Luksis... 

Otse loomulikult on see tõenäosus 100 % :). 

Aga see tegi kogu õhtu muidugi veel huvitavamaks ja põnevamaks. 

Varsti räägin pikemalt. 

Ja ma sain eile tervelt KAKS kaarti. KORRAGA! Täiesti imeline! 

Paradiisi?

Aeg muudkui lippab ja nii tulebki hakata vaikselt tegema plaane selleks ajaks, kui mu praktika siin otsa saab. See juhtub siis septembri lõpus. 

Tegelikult ei tee ma mingeid suuri plaane muidugi. Elu läheb omasoodu edasi. Reisiplaanid tekivad ja kodus on ka üle poole aasta päris tore olla, ma kujutan ette. Kuigi paistab, et esimese hooga ma seda ei saa. Paar päeva pärast siin lõpetamist sõidan sutsuks Etioopiasse. Nädalake-paar pärast seda sõidan Mehhikosse. Edasi sõidan võib-olla veel kuskile. Tahaks ehk keegi kaasa tulla? Mõnus vürtsikas Mehhiko söök ja värvilised kleidid, siiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiinine Kariibi meri ja hästi paks kultuurikiht. Indiaanlased ja džungel, kosed ja püramiidid ja käsitööturud ja rõõmsad inimesed ja kõike seda... Lühidalt: paradiis noh! 

Etioopia on seikluslikum... seal on Land Cruiserid ja läbi jõgede sõitmine, igasuguseid... mmm... ekstsentriliste kommetega hõimurahvaid ja muud säärast. Seal on ka hästi tore, eriti kui meeldib Aafrika savannis seiklusi otsida. 

Ah, no hästi, kui juba jutt reiside peale läks, siis kas keegi augustis Horvaatiasse-Sloveeniasse ei taha minna? Neil on seal veel vabu kohti mõned... Või siis oktoobris Lõuna-Hiinasse? See on hästi ilus ja looduskeskne ja vahva, uus programm pealekauba! Novembris Taisse - ringreisile ja Pattayasse palmi alla puhkama...? Või siis näiteks detsembris Lõuna-Indiasse? Või väga varsti, augusti hakul hoopis Saksamaale? Käia ära Berliinis + näha ilusaid väikesi külasid ja maapiirkondi kah... See tuleb peaaegu Luxi külje alla Moseli ja Reini veiniorgudesse välja :). Või kuskile veel mujale? 

Ah? Jah? Ootan? See pole üldse tore, et keegi veel ei tea, kui äge Mehhiko on. Kõik räägivad ainult Ameerika piiri ääres toimuvast narkokaubandusest ja inimeste nottimisest, aga suuuuuuuuuuuure Mehhiko teises ääres valitsevast hoopis teistsugusest maailmast, ilusatest kleitidest, headest margariitadest ja džunglist püramiidide otsimisest ei räägi keegi! Täiesti ebaaus kohe!

MUDAM

Tegelikult kaasaegse kunsti muuseumid mind eriti ei köida. Aga no heakene küll, selles siin on isegi üht-teist toredat. Näiteks linnupesapuu! Ja musta tinti täis purskkaev. Ja metallist gooti kabel röntgenpiltidest tehtud vitraažidega... Ühesõnaga: siin teile fotomeenutused sellest, kuidas me eelmisel kolmapäeval pärast tööd MUDAMis käisime. 

Ja siin veel fotomeenutus sellest, kuidas meile ükspäev koridori lind lendas. Mina läksin selle laperdava ja pööraselt kargleva olendi peale üsna endast välja, nii et kutsusin Marioni appi (jajah, selle karkudega Marioni) ja käskisin temal trepi otsas kõõluda ja linnu välja viia :-D. Ta sai ülesandega äärmiselt kenasti hakkama. Lind lendas omil tiivul minema ja kõik olid rõõmsad.