Sellest, kuidas ma kahe pohmas sakslasega Maginot liini käisin vallutamas

Mõeldud, tehtud. Pühapäeval sai selle Immerhofi kindluse juures siis ära käidud. Kusjuures hullult vedas - veebis on neil kirjas, et nad on lahti kolm päeva kuus kolm tundi korraga, aga koha peal tuli välja, et kaks päeva kuus kolm tundi korraga. Õnneks oli pühapäev siiski üks neist kahest päevast, ei pidanud sama targalt tagasi sõitma. 

Aga ma hakkan parem kaugemalt pihta, sest see minek kujunes ka plaanitust üsna erinevaks. Kavatsesin ju rongiga minna ja siis need paar kilti jala mööda põlluveeri marssida, välja kukkus aga hoopis teisiti. Nimelt oli meil laupäeva õhtul teadupärast grillipidu, mis kujunes väga toredaks ja väga ülerahvastatuks, st meile ilmus siia veel  terve suur kamp prantslasi ja sakslasi külla. Sõime, jõime, lobisesime, aga mingil ajal tekkis kellelgi mõte kuskile välja minna ja siis läks vaidluseks, et kes kuhu ja kas üldse minna tahaks. Mina arvasin, et ei viitsi kell kaks öösel enam kuskile minema hakata, Marion ja Lukas otsustasid ka koju jääda, aga Frank, kes peo põhiorganiseerija oli, võttis kõik külalised ja läks nendega linna peale baaridesse. Mina veel natuke kõhklesin ja sellepärast üritati mind muidugi kaasa meelitada, aga see otsustamine kestis nii kaua, et lõpuks mul sai kõrini ja ma teatasin, et mul on pühapäevaks plaanid, ma ei taha kuskile minna. Tahan hommikul asjalik olla. Siis tuli muidugi selgitada, et mis plaanid - ja kui ma olin ära rääkinud pika jutu Maginot' liini ja kindlustuste lahtiolekuaegade kohta, otsustasid mõlemad sakslased käigu pealt, et nemad tahavad ka tulla.  Kusjuures Frankil on auto ka, nii et saigi kokku lepitud: lähme kolmekesti koos ja tema autoga. 

Purjuspäi antud lubadused pole muidugi suuremad asjad ja ma olin valmis selleks, et hommikul pole kedagi tulemas. Aga Lukas oli üleval ja kraps ja kinnitas ikka, et küll me Franki ka maast lahti lööme. Mina väga ei uskunud - too tuli esiteks koju alles kell seitse hommikul (sellise mürtsumise ja trampimisega, et ajas vist kogu maja jalule) ja teiseks oli ta juba enne äraminekut nii purjus kui purjus, edasi sai ainult hullemaks minna. Aga  siis tuli välja, et pühapäev ja pühapäeval on ju teadupärast palju harvem ühistranspordigraafik... ja polnudki justkui enam millegi muuga minna. Franki maast lahti löömine oli ainus võimalus, kuidas see pühapäev seal ära käia. Saatsin Lukase ta ukse taha. Ja imede ime, too saigi mehe kuidagi ärkvele. Eelmist õhtut Frank seejuures muidu väga ei mäletanud, aga lubadus autoga teenistusvalmis olla oli meeles, nii et ta nuttis ja ägas, aga ajas hargid alla. (Ma olin küll pisut mures, et kuidas ta sõidetud saab. 25 kilomeetrit annab pohmakaga inimesele päris mitu võimalust mõne posti või puu otsa põrutada, teistest liiklejatest rääkimata, aga näed - saime seekord eluga käidud :-D. Huvitav, muuseas, vanus vist hakkab välja lööma, varemalt ma poleks üldse sellise asja pärast põdenud).

Äraminek venis sellegipoolest kohutavalt pikale, ma hakkasin juba lootust kaotama, et me üldse lahtiolekuaja jooksul sinna jõuame. Isegi auto juurde jõudes ei saanud me sõitma hakatud, sest tüüpidel tekkis lihtsalt ulmepikk võistlus, kumb neist selle koha oma nutitelefonist esimesena Google Mapsist üles leiab. Issuke, nad näppisid oma telefone nagu ogarad, netiühendus oli loomulikult halb ja prantsuskeelseid nimesid nad ka kirjutada ei osanud, nii et tulemuseks oli iga kord suur null või ühenduse katkemine, aga siis tuli loomulikult otsast peale alustada. Ma muudkui üritasin neile selgeks teha, et ärgu muretsegu, ma päriselt tean, kuidas sinna saada, aga no... Targutamisest pole sellisetl hetkedel tavaliselt kasu :-D. Eks ma siis ootasin, kuni poisid ära tüdinesid. 

Nonii, lõpuks saime minema. Aga kahtekümmet viit kilomeetrit pole ju võimalik peatuseta läbida! Ega's midagi, tegime poole tee peal bensukas pissi- ja joogipeatuse :-D. MIS õnneks läks üsna ruttu, nii et kolmveerand kolme paiku jõudsime lõpuks ikka kohale ka. Ma küll terve hommiku püüdlesin selle poole, et hiljemalt pool kaks kohale saada, aga parem hilja kui mitte kunagi, eks? No siis tuli muidugi välja, et üks seltskond oli just tuurile läinud, aga kolm inimest on ühe giidi peale liiga vähe, pidime veel paari huvilist ootama jääma. Jalutasime seal siis niisama veel pool tunnikest ringi, pildistasime ja ootasime - ja ootasime ja ootasime, aga peale ühe poolaka ei tulnud enam kedagi. Lõpuks ei jäänud neil seal enam midagi muud üle, saadeti meid teele, muidu oleks varsti kinnipanekuaeg kätte jõudnud. 

Aga nii, kui me väravast sisse saime ja giid suu lahti tegi, tekkis järgmine probleem - ei mu sakslased ega see poolakas rääkinud prantsuse keelt, giid seevastu oli umbkeelne prantslane. No mis te arvate, mis siis sai? Jajah, õige. Maris sai mitu tundi prantsuse-inglise suunalist suulist tõlget harjutada :-D. Ohh, ja küll ma olin hädas. Kujutage nüüd ette - kaks sakslast, üks sõduririides prantsuse onkel ja üks poolakast sõjandushuviline kindlustuses, mille prantslased ehitasid kaitseks pahade sakslaste eest (aga pahad sakslased tegid sellele vaatamata prantslastele säru ja võtsid selle kindluse ka veel ära). Ja siis seal vahel üks tüdruk, kellel on iseenesest täiesti ükskõik, kas plahvatas mürsk või granaat, peaasi, et plahvatas, samas kui nendel neljal ei olnud mitte kellelgi ükskõik, kas plahvatas mürsk või granaat, sest neil on ometi suur vahe :-D. Ja kui mürsk, siis tingimata oli vaja teada, et kui suur mürsk ja kui kaugele lendas ja kui mitu meest mürsumasina juures ametis oli ja kui mitu lasku minutis teha sai. Et noh, nad olid kõik väga informeeritud - näitasid mulle lõpuks üksteise võidu eri keeltes, millise kujuga kiiver oli sakslaste ja milline prantslaste oma (ning minu meelest olid mõlemad ühesugused ja roostetanud)... Ja naersid (ise pilke vahetades), kui ma küsisin, et milleks neil ehitajatel oli vaja Prantsusmaa poole kah tankitõke püsti panna, et nagu pisut valel pool oli see mu meelest.

No igatahes, lõpuks oli mul sellest kõigest juhe nii koos, et ma ei suutnud enam üheski keeles mõelda, sest kogu see ekskursioon oli minusuguse sõjandusvõhiku jaoks väga põhjalik ja äärmiselt detailne. Aga mu sakslased jäid rahule - ja tahtsid minuga veel mõne väljasõidu ette võtta :-D. Nii et üldkokkuvõttes ma vist lootusetult ebakompetentset muljet ei jätnud :). Ja mina ise jäin külastusega väga rahule, sest see oli ikka ulmepeenike värk kõik - mh, mis süsteemid neil olid, kuidas nad seal maa all elektrit tegid ja elasid ja sõid ja pissisid ja solki ära juhtisid ja torudesse karjusid ja mürgist gaasi vältisid. Väga huvitav!

Ühesõnaga, minu meelest oli äge. Täitsa peaks mõnda punkrisse veel minema. Võiks ju järele vaadata, kas need olid kõik ühesugused või mille poolest need üksteisest erinesid... See oli ka tore, et mu majanaabrid kaasa tulid. Ma sain nende käest ka palju asju teada - ja kui ma oleksin üksinda kogu oma sõjandusignorantsuses sinna põlluvahele kohale marssinud, siis oleks see vist kohe väga imeliku mulje jätnud. IRW.

PS: kui välja tulime, nägin justkui muuhulgas üht kolleegi kindluse väravat tunnistamas. Oli teine lihtsalt "juhuslikult" sinna sattunud :-D. Maailm on ikka väike, igasugustes pärapõrgutes võib tuttavaid kohata. 

No mu meelest on küll igati õigustatud küsimus, miks neil oli vaja selline asi panna kindluse ja Prantsusmaa vahele, ah? Nad ju ootasid rünnakut teiselt poolt...

Peasissepääs. 

Lukas

Kärbes

Jah, Lukas oli alguses päris närviline, leidis, et ta vist ei peaks poseerima, eriti mitte millegi PEAL, sest ta on sakslane. Oh seda sakslaste süüdlaspsüühet...

Siia külge tõmmati kamuflaažkate

CEO kabinet :)

Verejanuline Frank. Nagu näha, siis tema süda ei tilkunud sellepärast verd, et sakslased nii pahad olid ja sõda alustasid. 

Elektrijaam. Nad tegid hästi põnevasti elektrit! Suruõhust kuidagi. 

Laatsaret

Jah, NEED pirnid põlesid. Aga mõned ruumid käisime taskulambivalgel läbi - väga lahe oli!

Ohvitseride söögitoas plastikbanaanidega einetamas. Assa, ja veinipudel oli aastast 1938!

Südantmurdev...

Ma tean, et ükski Eesti laul pole tegelikult Eesti laul.

Aga et ka see, Brutus sihuke!

Kuigi, miks see mind üllatab?

No igatahes, ERi meeskvartett laulab seda paremini :).

Üks õhtu ja ühed uued tuttavad

Jah, oli üks selline reede õhtu, et tuli tuju välja minna.  

SÄÄSTUkassa :)

Ulmevahvad laternapostid on hertsogipalee ees...

Nii, aga nüüd põnevama osa juurde! 

Käisin kõigepealt mööda linna ja pildistasin, aga jalad viisid mu kõige fotokaga justkui omal tahtel nüüdseks juba mu lemmikkohvikuks kujunenud baari - just nii umbes veerand tundi enne seda, kui seal trall lahti pidi minema. No tellisin joogi ära, aga kuna mul üksinda seal midagi enne suaree algust targemat teha polnud, võtsin kätte ja hakkasin joonistama. Seal klaveri kohal seina peal on üht väga kentsakat naisterahvast kujutav maal - sirgeldasin endale parajasti seda vihikusse, kui kõrvaltlauast üks uudishimulik tädi piiluma hakkas, et mida ma ometi teen. Ja sina müristus, ta pidi vaimustusest peaaegu uperpalli tegema. Kui ta jälle hingata sai, pidas ta mulle pika loengu sellest, kuidas naine, keda ma joonistan, oli selle baari endine pianist, umbes 70. aastatel tegutsenud proua Dancy, kes oli peaaegu pime ja muldvana, tuli õhtuti taksoga, puudel kaasas, mängis IMELISELT klaverit ja sõitis igal õhtul taksoga ära, puudel kaasas See oli veel ajal, kui baarides nii palju suitsetati, et õhk oli tossust valge ja puha...

Novat, suure seletamise peale saime me mu naabritega juba niimoodi jutu peale, et kui kelner kenasti küsima tuli, et kas me palun ei istuks ühte lauda, sest tal oleks teist vaja, tõmbas tädi oma koguka kõhu entusiastlikult sisse ja nii me pläkutasimegi nendega ülejäänud õhtu rõõmsalt koos. Tegu oli sellise vanemapoolse luksemburglastest abielupaariga (minu PÄRIS esimesed luksemburglastest ISIKLIKUD tuttavad), kes olid 35 aastat üksteisega abielus olnud (ja mehe nimi oli Armand, mulle väga meeldib nimi Armand, hihii, see on kuidagi väga... aristokraatlik ja lüüriline, naine oli midagi tavalisemat - Marie-Catherine või midagi sellist), mõlemad on umbes 50 aastat kindlustusi müünud ja siis neil on lapselapsed juba ja puha. Ahjaa - ja nad käisid just Krimmis ja Bulgaarias ja Rumeenias puhkamas ja leidsid, et rahvas on seal häbiväärselt vaene, kole lugu! Üleüldse olid nad hästi toredad ja meenutasid mulle kangesti ühte mitteabielupaari, kes minuga mitmeid kordi reisimas on käinud. Mees oli selline vaikne, muigas hästi eneseteadvalt ja hoolitsevalt ja ainult vaatas üle oma õlleklaasi, kuidas ta naine muudkui vahuveini joob ja üha rohkem vinti jääb. Naine seevastu lobises ohjeldamatult ja kõõritas laulda (seekord oli kolmas pianist, kes ise ei laulnud ja lauljat ka polnud, nii et mu lauanaaber võttis selle rolli kuidagi sujuvalt üle - aga tal õnnestus väga tõhusalt korraga laulda ja seletada, nii et nüüd ma tean sellest kohast ja nendest pianistidest juba muuhulgas kõike. Ahjaa, ja mitte ainult pianistidest -kui ma küsisin, et mis selle ettekandjapoisi nimi on, siis ta teatas, et too on VIST Francois, aga kindlasti pede :)! Nagu ma ise pime oleksin...). 

Aga noh, ta oli selline tore latatara, see tädi - ja esitas mulle jutu sees loendamatul hulgal retoorilisi küsimusi. Justnimelt, retoorilisi - teda absoluutselt ei huvitanud, mida ma vastan, nii et me rääkisime põhimõtteliselt üks aiast, teine aiaaugust. No umbes nii, et ta küsis, mis usku meil Eestis ollakse, ma jõudsin öelda, et meil on väga segane olukord, et ega me eriti polegi mingit usku, meil on venelased, kes on õigeusklikud ja... - aga edasi ta ei kuulanud, ehkki ma püüdsin mitu korda teda hiljem parandada. Igatahes, ta nüüd ongi päris kindlal veendumusel, et meie, eestlased, oleme kõik õigeusklikud. "Aga vähemalt kristlased!" ütles ta selle peale ja patras edasi sellest, kuidas moslemid seevastu on üsna hirmsad. Ja sakslased ka. 

Ärge laske end eksitada minu võib-olla pisut iroonilisest keelepruugist, see daame lihtsalt oli nii ekstsentriline inimene, et no muudmoodi ei saa temast pajatadagi :-D. Mul oli tegelikult nii tore nendega rääkida. Või siis - neid kuulata. Mõnikord on tõeliselt vahva kelleltki väga lobisemishimuliselt inimeselt niimoodi väärtuslikku siseinfi ammutada, et ise ei pea üldse endast rääkima ja kuulama, kuidas inimesed su CV ettekandmisele alati ühtemoodi reageerivad... Igatahes... mina kolmekordistasin selle üheainsa õhtuga oma letzeburgi keele sõnavara (terele lisaks oskan ma nüüd ka öelda head aega ja aitäh :-D) ja õhtu lõppes kombekohaste laksuvate põsemuside ja "adiiiiiii" karjumisega, meie igavese sõpruse terviseks joomisega ja lubadusega veel kokku saada, sest "septembri lõpuni on terve igavik aega". 

Vot nii palju võib oma lõbuks sodimisest mõnikord kasu olla! 

Ma arvan, et kirjutangi neile nüüd kirja ja tänan neid mu arve tasumise eest...

Mh.

Mu meelest on üsna ebaaus, et kõige toredamad mehed on peded.

Mitte et nad ei võiks seda olla. Lihtsalt, noh, ebaaus, noh, ma ütlen.

Change of plans

Oh. Tegelikult ma vist ei lähe homme kruiisile, lähen hoopis Immerhofi. Homme on JUHTUMISI üks nendest kolmest päevast kuus, millal see lahti on - ja ilm on ka kruiisi jaoks liiga pooletoobine. Kindlam on ilmselt ronida maa alla kui laevatekile. Temperatuurivahet niikuinii suurt pole - 12 kraadi maa all on ainult natuke jahedam kui 16 kraadi maa peal :-D. Hih... 

Ega's midagi. Kuulu järgi peaks järgmisest nädalast õnneks ilusaks minema. Vihmapilvede rodu hakkab ilmaennustustest otsa saama ja tuleb valgete pilvede ja päikese naerunägude rodu. Hästi! Ja ehk ikka leiab augustis ka mõne ilusa nädalavahetuse - järgmise kahe nädalavahetuse jaoks on mul plaanid tehtud, sinna see paadisõit kuidagi ei mahu. Aga kui ma sellega nii kaua kannatanud olen, küll kannatab edasi ka...

Uus missioon!

Kui äge, ma leidsin endale nüüd uue missiooni! Tähendab, ma olen juba pikemat aega tahtnud käia ära mõne Maginot' liini kindlustuse juures - kunagi ammu-ammu lugesin Päevalehest või Ekspressist mingit sellekohast hästikirjutatud artiklit ja siis otsustasin, et pean ka ära nägema. Lihtsalt nii haaravalt oli kirjutatud ja põnev tundus. Teemakaugele inimesele selgituseks, et Maginot' liin oli enne II maailmasõda Prantsuse-Saksa piirile ehitatud tohutu kindlustuste vöönd, mis koosnes punkritest ja maa-alustest pikkadest käikudest ja koobaskindlustest ja millest iganes kõigest veel. Enamik neist maa-alustest keskustest on siiani sisustatud ja töökorras ja puha - telefonid ja liftid töötavad jne jne. Need on lihtsalt unustusse vajunud. Kuna sakslased polnud lollid, siis nad ei hakanud üldse siitkaudu Prantsusmaale tungimagi, läksid lihtsalt ringiga ümber, mistõttu on need kindlustused ka praktiliselt arvutud ühes rivis seisvad temaatilised muuseumid...

Siia tulles teadsin juba küll, et tahan mõne üles otsida, tutvusin natuke teemaga, aga leidsin ainult selliseid kindlustusi, mis Luxist umbes 300km kaugusel on - ja lisaks veel pärapõrgutes. Kuskile kirjutasin ka, et kuidas sinna pääseb, kui autot ei ole. Vastu öeldi, et ei pääsegi. Praegu avastatu valguses võin öelda, et tänu taevale. 

Nimelt: Maginot' liin jooksis ju kogu piiri pikkuselt, loogiline mõttekäik annaks tulemuseks teadmise, et kuskil lähemal peaks ka kindlustusi olema. Eelmisel nädalavahetusel leidsingi juhtumisi ühest muuseumist mingi giidiraamatu, millest mul oli mõte uurida, et kus see Colmar-Bergi loss asub, kus suurhertsogi õukond on. Aga täiesti kogemata oli keegi raamatu varem just II maailmasõjaga seotud kohtade sektsioonis lahti murdnud, nii et täiesti iseenesest sattusid mulle ette paari sellise kindluse nimed, mis kõrvaloleva hästi pealiskaudse kaardi järgi paistsid pisut lähemal olevat kui 300km.

Kirjutasin nimed üles ja uurisin nüüd pisut asja. Tuleb välja, et üks fort, mida ka külastada saab, on suisa Luxi ja Thionville'i vahel - see tähendab siis, et nagu praktiliselt siinsamas, minu kodust täpsemalt 23,5 kilti. Muidugi ei ole rongipeatus ka sellel päris ukse ees, aga seal lähedal külas on rongijaam küll. Ma võin vabalt jalgratta kaasa võtta ja siis asi mul on rattaga need kaks kilomeetrit ära vupsata - või sinna saab ju jalutatudki! Vähemalt paistab nii, sest sõber Google väidab, et see maa on kõigest 2,5km... 

Teisel pool, natuke Arlonist kaugemal on veel teinegi suur fort (piltide järgi isegi suurem ja uhkem), see on paraku natuke ebamugavamas kohas - ka külade vahel, aga 8km kaugusel mingist tsivilisatsioonist. Kuigi isegi see on rattaga ju kiire läbida, ma siin nädalavahetuseti sõitsin ilusate ilmadega järjekindlalt ligi 30km korraga maha, nii et see 8 pole asigi. Lihtsalt... kui see naaberküla oma on siiski praktiliselt külas, siis see Arloni lähedal asuv kindlustus on täiesti kuskil metsade-põldude vahel ja kui see juhtumisi hästi märgistatud ei ole (mis ilmselt nii ongi), siis on kaheksast lihtne mitukümmend tulema, kui seal edasi-tagasi siiberdada ja seda tikutulega taga otsida. Ühesõnaga... see langeb ära. Mõnikord maksab mugavus ka midagi. 

Viimane trikiga asi on see, et need fordid ei ole just esimese järgu vaatamisväärsused, nii et need on muidugi lahti täiesti jumala juhatatud päevadel ja umbluu kellaaegadel. No stiilis kolm korda kuus kella kahest poole viieni pärastlõunal, kusjuures nendest kolmest korrast kuus heal juhul üks langeb nädalavahetusele. Aga ainuüksi teadmine, et need pole 300km kaugusel, on juba kolmveerand võitu! Uurin nüüd natuke veel neid lahtiolekuaegu ja siis saan ilmselt midagi plaani võtta. Hea, et praegu avastasin - mitu kuud on veel mänguruumi!

Juhhuuu...

PS: ja nüüd, kui tean, mis nimede järgi otsida, leian üha uusi ja uusi kindluseid - paljud neist ka tühjad ja niisama lahti. Need, mis alguses leidsin, on ikka muuseumide moodi - pileti ja giidiga ja puha. Nüüd tuleb välja ka lihtsalt hüljatud ja aasta läbi kõikidele avatud punkreid, aga ma pean tunnistama, et ega ma niisama tahagi kuskile lagunevasse maa-alusesse käiku uitama ronida, ma võtan ikka muuseumi. Lihtsalt huvitav... Alguses ei paistnud siin ligidal midagi sellist olema :). 

Kõik teavad, aga Google ei tea...

"Kätchen, Kätchen breng mir nach en Pätchen..." - või noh, midagi sellist lauldakse selles kunstnike kohvikus siin iga jumala kord. Neil on üleüldse kaks vaieldamatut hitti ja leivanumbrit - üks on Champs Élysées, mida kõik nii kõvasti kaasa röögivad, et veits hirmus kohe, ja siis see Kätchen, Kätchen või Mädchen, mädchen või misiganes. 

Häda on selles, et ma tahaks teada, mis neetud laul see on selline! Aga guugel ei tea ja ma olen kogu juutuubi kõik videod ka üksipulgi läbi käinud, tulemuseks on aga ette näidata üksainus õnnetu SUUPILLIMÄNGIJA, kes seda viisijuppi natuke mängib. 

Saaks ma üldse aru, mis keeles see laul on, siis seegi oleks abiks. Sest noh, olgem ausad, kui see mingi "kuulus" letzeburgikeelne laul on, siis on šansid seda leida ilmselt umbes olematud. Aga seda teavad selles baaris ja sellel videol LIIGA paljud inimesed, et tegu saaks olla mingi vähetuntud kohaliku kõrtsilauluga. Mh, kuidas saab olla, et kõik teavad, aga Google ei tea?

Jälle nädalavahetus

No mina ei tea, kuidas need reeded nii ruttu kätte jõuavad! Igatahes, selle nädalavahetuse plaanid on nüüd paigas: laupäeval pidime Marioni ja tema õega kõigepealt ujuma minema, siis on pärastlõunal kodus grill ja õhtul pidime jälle Marioni ja tema õega kunstnike kohvikusse minema. Mulle seal tõesti väga-väga meeldib. Noh, hakkasin vist püsikliendiks :). Ja kui mulle meenus, et tegelikult saab sinna liftiga ka, ainult tagasi tuleb jala tulla, siis polegi vist nii väga hullu - Marion käib, vaat, karkudega. Igatahes, muidu mõtlesin küll kindla pääle laupäeval ka kuskile sõita, aga kuna nii palju koduseid toredaid asju tuli vahele, siis no hea küll... saan nende sakslastega ka tuttavamaks ja nii... See kruiis, mis ma välja valisin, niikuinii laupäeviti ei sõidagi. 

Aga jah, et siis pühapäevaks leidsin endale kruiisi (eeldusel, et ilma on, käin lõpuks ikka ära). Kui on nii kole kui lubatud, siis on muidugi vaja plaani B. Aga kui otseselt ei saja, sõidan Trieri ja võtan sealt poolepäevase Moseli kruiisi Saarburgi - sest ma olen kaotanud lootuse, et suvi üldse saabub. Kruiis seilab kaks tundi Saarburgi, kaks tundi on linnakeses endas vaba aega ja kaks tundi sõidetakse tagasi. See on mõistlik. Muidu avastasin, et Trierist saab Bernkasteli ka sõita paadiga, aga siis tuleb jõle pikk sõitmine, hirmus vara peab Trieris olema ja lisaks olen ma ju nüüd Bernkastelis käinud ka, aga Saarburg on minu jaoks midagi uut jälle. Ma arvan, et see saab tore olema! Ja pesupulber ning muu säärane sai ka just otsa - ongi hea see väljasõit Trieri ostureisiga ühitada.

Vot nii. Ja ega's midagi praeguseks. Lippan aga jälle tööle! Meil on praegu peaaegu ainult praktikandid ja assistendid tööl :-). Kogu maja on nii tühi, et kui kedagi koridoris kohtad, on kohe imelik. Ja ükspäev tahtsin kellegi käest nõu küsida - käisin kogu korruse läbi ja mitte ühtegi hingelist ei olnud! Päris kõhe oli... Selgituseks - tegu oli siiski lõunatunniga, nii et pärast tilkusid kõik vähesed mittesuvitajad jälle kontoritesse tagasi... Aga kuna tõlkijaid otsi tikutulega maja pealt taga, siis on tööd kah niimoodi, et täitsa on kohe. Mis, nagu ma jälle kordama pean, on tore - väga nukker oleks niisama lakke sülitada. Eile sain kusjuures päris palju prantsuskeelseid dokusid ka... juhhuuu... vaheldus missugune!

Aga ilusat reedet,
M. 

Appi, põleb!

Viimastel nädalatel on mu seiklushimu kuidagi üsna kadunud olnud - kui Brüssel välja arvata, pole ma ju tükk aega kuskil ringi kondamas käinud. Eh, Happy Moselist saadik vist... aga see oli kuu aega tagasi! Õnneks tõi Pariisi piletite ostmine tuhina jälle tagasi - ja koos tuhinaga tuli ka teadmine, et ma pean end nüüd ruttu kokku võtma ja kähku-kähku jälle ringi hakkama kolistama, sest: 

See nädalavahetus on plaanideta

Järgmisel tuleb Karin

Üleülejärgmisel lähen Pariisi
Ja Hellega olid plaanid

Ja siis tulevad emme ja Varno

Ja siis on juba september. Septembri esimene nv on Trieris Brot und Spiele gladiaatorite mängud. Kindlasti lähen!

Teisel nädalavahetusel tahtsin Moseli orus mõne weinfesti leida - st küll leiab, aint välja valimise küsimus. 

Ja siis jääbki veel kaks nädalavahetust, enne kui praktika läbi saab!

Saate aru jah, ma pean kohe oma "to visit" nimekirja välja kraamima ja plaanid paika panema! Hetkel on viis nädalavahetust täitsa plaanideta, nii et hulk asju tuleb neisse ära mahutada. Ses mõttes, et no emmega pidime Viandenisse minema näiteks - ja Brot und Spieli ajal saan Trieris veel need mõned asjad ära vaadata, mis mul nägemata jäid. Samas... kohti, kus tahan ära käia, on ju palju, seega ei mingit nädalavahetusel kodus looderdamist enam! Muuhulgas tahaks näiteks, et saaks käidud Maginot liin ja Nancy ja Echternach ja loodetavasti Reims ning ehk Karlsruhe või Saarbrücken või Koblenz. Brüsseliga seoses läks mul nüüd ka suu vesiseks - seal on ju palju muuseume, mis ma kõik nüüd välja otsisin. Ärasõidupäeval? Lähen ju ilmselt Brüsseli kaudu... Oh, ja siis mõtlesin ise ka seda tasuta hotellipakkumist kasutada ja näiteks Kölnis või Frankfurtis ära käia. Oi, ning Belgia lõunaosas on mingeid ilusaid kaljukoopaid ka, sinna tahtsin ju minna. Ja Arlonis ringi vaadata. Verdunis tahtsin käia, aga selgub, et seal on kõik vaatamist väärt asjad linna ümber laiali, raudselt neil pole mingit ühistransporti, mis lahinguväljale ja memoriaalide juurde ja sellistesse kohtadesse viiks - ning see pole mu jaoks ka nii tähtis, et ma viitsiksin sinna mürsukilde täis väljale saamiseks kümne maaliini bussiga seiklema hakata. Maginot' liiniga on iseenesest sama jama - kõik need kindlustused on pärapõrgus, küladest eemal ja katsu siis sinna saada. Kohalikust I-punktist öeldi mulle, et ega muudmoodi ei saagi kui autoga. Ükspäev leidsin muuseumis üht raamatut sirvides siiski paar tundmatute nimedega, aga siiski liini kuuluvat forti, mis paistsid Luxile lähemal olema kui need kõige kuulsamad... Eks uurin, ehk on sinna lihtsam saada. See huvitaks mind niikuinii rohkem kui lihtsalt mingi tühi Verduni põld, mis kunagi oli sõjatanner. Oi, ja siis mul oli ju mõte septembris Strasbourgis käia kaks päeva - kui uued praktikandid missioonile lähevad, saaks end ehk nende bussi peale möllida. See on õnneks nädala sees, et siis selle peale ei lähe ühtegi väärtuslikku nädalavahetust raisku. Aga Strasbourg tundus nii tore olevat, paadiga tahaks seal sõita ja puha. Oi, ja Moselil tahan ju ka paadiga sõita :-D. 

Oioioioi... kalender, kaardid, pliiats ja paber...

Hakkan arvestusi tegema. 

M.