Ülejooksik

Ma olen ka järeldusele jõudnud, et krediitkaarti on tarvis. Mitte tingimata koos krediidi kui sellisega, vaid lihtsalt krediitkaardi omadustega kaarti, millega saab internetis näiteks pileteid osta ja mõnikord raamatuid tellida. 

Kuu aega tagasi Swedist küsisin. Ei antud. Ma pole üldse usaldusväärne, mulle ei laeku nimelt iga kuu samal kuupäeval suurt palka, mis siis, et ma juba üle kümne aasta nende püsiklient olen ja arved kogu aeg korras on olnud. Oh, lisaks nad ikka koorivad, kuis jaksavad. Isegi internetiülekannete eest võtavad raha - 38 senti 35-eurosest ülekandest. 

Nii, täna läksin siis Samposse küsima, mis neil tuleb teha, et sellist kaarti saada. Nad ütlesid, et arvest piisab. Hmm. No tegingi siis arve. Saangi kaardi. Kohe varsti pealekauba. Pluss tasuta internetimaksed, kõrged limiidid ja igasugused muud soodustused. Krediiti ei anta, aga oma arvel olevat raha saan kasuta justkui krediitkaardiga, seejuures ei pea oma raha tähtajalisele hoiusele kinni panema. Juhhuuuu. 

Probleem lahendatud. Mina olen igati rahul. Küll selle pikema kontonumbriga ka ära harjub. Ma päriselt pole otsustanud, kas Swedis pood üldse kinni panna või mitte, aga igatahes kavatsen ma nüüd aktiivsemalt siis Sampot kasutama hakata. 

Ja nii saigi minust ülejooksik ainult seetõttu, et Swed keeldus ühest minu taotlusest. Jummala enesega rahulolev ülejooksik pealekauba. 

Johhaidii

Ed ja Patti pidid täna Hiinasse sõitma, et paar päeva enne meie saabumist oma sõpradega veeta.

Täna hommikul oli mul postkastis kiri: Jäime lennukist maha. Ei tea, millega ja millal Hiinasse jõuame.

Hmm.

Tarkusehamba saaga jätkub

Oh, homme saab juba nädal aega hamba välja tõmbamiset, aga saaga läheb ikka edasi. Valutab see va loll hammas (hambaauk? hamba asemel olev auk?) siiani ja nii ma siis muudkui ibuprofeeni najal elanud olengi. Kuigi tegelikult oli asi nii, et isegi valuvaigisti mõju all lõug ikka natuke nagu tuikas (kummeli-, saialille- ja salveiteedele vaatamata), nii et täna läks mul kops üle maksa ja ma suundusin Tallinna hambapolikliiniku esmaabisse. Hmm... seal sain õnneks kohe ühe kirurgi juurde, kes lahkesti piparmündimaitselist tuimestavat kreemi haava peale määris, augu dessiga üle loputas, rohujunni ülehomseni sisse toppis ja antibiotsid välja kirjutas. Hmpf. Olevat pisut põletikuline teine olnud. Ma ei saanudki aru, et kas pisut või "pisut". 

Ma õudusega mõtlen selle peale, et muidu see hambaarst, kes tõmbas, tema ütles, et oleks võinud vabalt paar päeva enne reisi ka tõmmata, et see ju tühine asi. No kurat, oleks ta homme tõmmanud ja ma kogu Hiina reisi aja oleks niimoodi hammast valutanud ja tablette närinud, see oleks ikka küll närune lugu olnud. 

Oh jah. Aga no nüüd pärast tänast hambaarstil käimist on justkui juba pisut parem teine. Homseks pidavat rohud korralikumalt mõjuma hakkama. Eks ma siis pean pöialt. Võiks juba küll hakata end jälle inimese moodi tundma...

Kõmaki

Veidi aega tagasi oleks justkui rong teisest toast läbi sõitnud, kole kõmin ja mürin ja vappumine läks lahti. Kümme sekundit hiljem hakkas korterinaaber röökima: "Maris, issand, tule vaata!" 

Meie maja katuselt tuli nimelt alla säärane jäälahmakas, et selle alla jäänud auto esiklaas on täiesti sodi ja kogu kõnnitee on nüüd kenasti selliseid arbuusisuuruseid jääkamakaid täis. Rahvas all suitsetab ja uudistab. Assa, vedas, et keegi alla ei jäänud - sellisega pähe saades oleks inimesest ainult märg plekk järgi. Kusjuures kõrvalt maja katuseid just ükspäev puhastati (kolmandat või neljandat korda sel talvel) ja kuna meie oma on vist ainult korra puhastatud, siis mul isegi korra käis peast läbi mõte, et huvitav, mis meie maja katusel toimub. Vaat, ei näe ka ju nende kõrgete majade katustele... Nüüd on siis teada, mis seal toimus. Kui palju veel alla tulemata on, see on ise küsimus. 

Inimesed, kasvatage igaks juhuks silmad lagipähe. 

Nii ei saa see küll kaua kesta

Pisut üle aasta tagasi oli suur Haiiti maavärin, mis terve riigi põhimõtteliselt jalult pühkis, nüüd on Jaapan omadega täiesti pees, tuumareaktorid plahvatavad pealekauba ja araablased tapavad niisama omasid. Kuhu see maailm niimoodi üldse omadega välja jõuab? 

Uff, suhtlusnädal

Hiina terendab juba järgmises nädalas ja peale Hiinat on mul ju ainult poolteist nädalat ameeriklastega sisustatud aega Eestis jäänud, nii et mul kuidagi tekkis tunne, et kõik hädavajalikud kohtumised tuleks nüüd enne Hiinasse sõitmist ette võtta. Oh, ja kus neid siis nüüd on! Kolmapäeval käisin Türil, eile Tartus Erkki-Sven Tüüri kontserdil, täna tulin hommikul vara Tartust tagasi ja suundun kohe Pelgulinna sünnitushaigla lähistele kahe vana reisikaaslasega kokkama, homme õhtul on veel üks Hispaania-teemaline üritus ees ja esmaspäev on ka sisustatud ja... Päris väsitav :-D. Aga noh, kui see kõik tehtud saab, on süda juba enam-vähem rahul. Mõne üksiku veel oma kohtumist mitte saanud inimesega suhtlen niikuinii tihedamalt ja/või Edi & Patti siinoleku ajal ka, ülejäänu osas võin aga täitsa pillid paariks kuuks kokku pakkida küll. 

Mm, ega ma pikemalt ja detailsemalt parem ei räägigi, tore on ikka üle pika aja igasuguseid vanu reisikaaslasi ja sõpru näha. Kui ainult hambavalu kiiremini taanduks ja väljas poleks nii hall, märg, lörtsine. 

Aga no mis sellest ikka. Ma siis nüüd lähen, asutan end seda Pelgulinna sünnitushaiglat otsima. 

Pasha

Ma olen aja jooksul oma ameeriklastest sõpradele päris palju Eesti kohta käivaid raamatuid saatnud. Nüüd hakkasid nad neid lõpuks päriselt lugema ka. Õigupoolest Patti hakkas, mitte nad. Ja siis kirjutas ta mulle eile kirja igasuguste küsimustega, mis tal lugedes tekkinud olid. Kõige esimene küsimus oli: kas me pashat proovime? 

Hmm... 

Ei oskagi nagu midagi öelda :-D. Peale selle, et ei, kui te seda just väga-väga ei taha, nii et ma seda teile tegema peaksin :-D. 

Nõudepesulapp

Tegime ennist ühe korterinaabriga samal ajal köögis süüa. Mõlemad kasutasime nõudepesulappi, kuni ühel hetkel seda enam polnud. Otsisime kööginurgad, laua- ja kapialused ning sahvrigi läbi, vaatasime prügikasti ja mitte aru ei saanud, kuhu lapp kaduda võis. Kuskilt ei leidnud ja nii me siis otsustasimegi võtta uue lapi, kuniks vana välja tuleb. Mina muidugi omast arust nägin lappi viimati I käes, aga ma ei hakanud seda talle ütlema.

Nüüd läksin kööki kohvi tegema. Tegin kapiukse lahti, et kohvipurki võtta, ja vaatan: minu riiuli peal toiduõli ja ketšupipudeli vahel seisab korralikult püsti pandud nõudepesulapp. Külg ees ja pudelitega võrreldes täpselt veatus rivis. Oli teine muuseas mõnusas seltskonnas äragi kuivada jõudnud.

Vot nii siis.

Türile, külla Jürile

Aga mina käisin eile Türil! Teoorias ühe veinipudeli järel, mis mind seal juba pool aastat ootas, tegelikult pigem paari endise reisikaaslasega kokku saamas. Eelmisel aastal samal ajal olime me sama seltskonnaga veel Malis ja nüüd oli vaja nostalgitseda. Oi, ja kui kihvt päev oli! Nad on kõik sellised hästi terava keele, terve mõistuse ja vaheda huumoriga inimesed ja kus siis terve päev otsa killud lendasid. Noh, tühje veinipudeleid oli ka muidugi pärast laua all üksjagu. Mu fotoraamatud vaadati üle ja Mali videot vaatasime ja paellat valmistamise, kuulasime ühe tüübi muljeid oma käe peal tehtud reisist Alžeeriasse... ja leppisime kokku, et järgmiseks ühiseks reisisihiks on Etioopia. Hullult äge. Nüüd ei jõua seda va sügist ju ära oodata jälle. 

Mm, sedan'd ka, et ma käisin eile üle kahe talve uisutamas. Ma olin küll otsustanud seda mitte enne järgmist hooaega teha, aga näed, arst ütles, et tema järelvalve all võib küll :-D. Nii et ligi pool tundi vist tiirutasime küll seal liuväljal - selle aja lõpuks hakkasin ma isegi end üsna kindlalt jälle uiskudel tundma, aga alustuseks peamiselt kakerdasin. Ühe korra liuglesin kenasti selili maha ka, aga see oli selline õnnestunud kukkumine. Naljakas oli. 

Ja tagasi sain ühe reisikaaslase kaubikuga, nii et kohe eriti mugavaks tehti mu elu. Kusjuures kui me olime juba ära sõitnud, helistati ja öeldi, et see veinipudel, millest kõik alguse sai, jäi ikka maha. Ega's midagi, keerasime otsa ringi ja käisime pudelil ka järel :-D. Aitäh. 

Hmm, aga Jüri jäi hiljaks. Alguses mõtlesime talle ainult toidulõhna anda nuusutada, aga ei, ikka läks süda hardajaks ja sai teine kõhu täis ka...

Uff, nii vahva punt on see ikka sattunud... 

PS: tarkusehamba rindelt - täna hommikul enam väga hull ei olegi. Suu läheb küll endiselt ainult paokile, nii et kaks sõrme päriselt veel sisse ei mahu, aga üleüldises plaanis saab varsti juba millegi tahkema söömisega ehk ka hakkama... See oleks kena. 

Ja veel...

Tegelikult on nüüd juba üpris OK olla. Kui ma söögi alla ruutsentimeetriste tükkidena suhu panen ja hästi ettevaatlikult neelan, ei ole hullu midagi. Ja paistetust pole ka siiani tekkinud. Kõige aktiivsemalt valutavad hoopis need kohad, kuhu süstid tehti, ja suunurk, mida nad nelja käega venitasid ja venitasid ja venitasid... 

Aga aitab nüüd küll, see teema on läbi ja parem võimalikult kähku ära unustada. Tegelikult tahtsin praegu öelda hoopis seda, et LÕPUKS nägin ma täna siis oma Luxembourgi toa pilte ka, mida too sealne korteriomanik mulle nädalate kaupa saata on lubanud. Nii mõttetud pildid, kuidas keegi sääraseid üldse teha saab? Udused, viltused, vastu valgust tehtud jne. Aga noh, nii palju on ikka aru saada, et tuba on korras ja remonditud ja tuba nagu tuba ikka :-D. Ainult imelik oli selliste udukogude pärast sellele majaomanikule iga nädal närvidele käia :-D. Samas, nüüd on ikka süda jälle natuke rohkem rahul - et ju siis ikka on olemas see tuba. Kuulu järgi olla eelmisest praktikantide seltskonnast kolm inimest ettemaksu ära maksnud ja rahadest ilma jäänud, kuigi kuulu järgi olla nad muidugi valinud majaomanikud ka mingite suvaliste kinnisvarasaitide järgi, mitte praktikantide keskuse nimistust...

Ja seda tahtsin ka täpsustada, et mu fotoraamat on nüüd peaaegu valmis. Tähendab, pildid on ära paigutatud ja puha, nüüd oleks vaja leheküljed kõige paremasse võimalikku järjestusse tõsta, tekstid üle lugeda ja siis tellimus üles laadida. Hurraaaaaa... 120 lehekülge tuli lõpuks. Noh, see oli Omaraamatu maksimumpaksus, tegelikult oleksin ma muidu veel nii kümmet juurde tahtnud, veidi liiga karmiks läks valik... Aga oh, ma juba ootan, et saaks selle raamatu trükist kätte. 

Hästi, ongi praeguseks kõik. 

Tarkusehamba uudised

Sain kolmandast tarkusehambast ka lahti. Väga paha on nüüd. Paistis, et annab teise lihtsalt ja kenasti välja tõmmata, aga muidugi polnud määratud nii minema. Hammas läks kohe seda kangutama hakates katki ja siis ta seal surkis kokku kolmveerand tundi neid kilde liikuma ja juuri välja. Päris rõve oli. Fuhh. Suu on õnneks veel tuimestusest paks peas, nii et ei valuta, aga süda on paha ja tegelikult on suhteliselt s.tt tunne see tuimestuse tunne ka, nagu oleks oma lõug, aga nagu poleks ka. Böö... Aga seda ootan huviga, millal ja kui paiste ta minna otsustab. Praegu veel väga pole, ainult natuke...

Ja kõht on kole tühi. Ma küll sõin enne putru ja vastlakukleid ja puha, aga nüüd tahaks kangesti midagi lihast...

Oh, aga nüüd on sellega vähemalt ühel pool. Mu viimane järele jäänud tarkusehammas on muidu suht üleni igeme sees, selle kohta arvas arst alguses, et selle välja tõmbamine saab palju hullem olema kui tänane lugu. Noh, ma nüüd küll vannun, et minu poolest võib ta sinna igeme sisse jäädagi, mina teda vabatahtlikult välja tõmbama ei lähe...

Ahjaa, tahtsin öelda, et polika hinnad vähemalt on ikka sellised toredad. Isegi selle kupatuse eest küsiti ainult 35 euri. Seegi hea, päris halb oleks sellise rõveduse eest end pankrotti maksta. 

Aaaaaaaa

Oh. Pooleteise tunni pärast hakatakse mu tarkusehammast suust lahti kangutama. Väga kole. Mul on juba pulss laes ja kõht lahti. Ei tahaaaaaaaaaaaa...

Spordikanal?

Viimasel ajal on ETV-st saanud täielik spordikanal. Suusatamine vaheldumisi laskesuusatamisega, siis TV 10 olümpiastarti ja ma ei tea, mis veel. See pole ju halb, lihtsalt... naljakas pisut :-). Vanasti tuli vahetpidamata igasuguseid Sõida maale ja Maaelu stiilis saateid, nüüd on aint sport ees ja taga (ja hoopis Pärnu Postimees reklaamib üritust Lehmade toitumisest ja selle seostest nende tervise, sigivuse ja muu säärasega). Aga ega's midagi, ma nüüd hakkan siis laskesuusatamist vaatama. Nad võiks kunagi iluuisutamist ka näidata...

Sinupret ruulib!

Vanasti ma üldse ei uskunud nohutablettidesse, aga tuleb tunnistada: Sinupret teeb imesid. Ükskord emal kodus olid ja ma sõin need ära, päris hästi mõjus. Läksin siis apteeki juurde ostma ja pidin pikali kukkuma, kui nende hinda kuulsin - ja siis veel öeldi, et tegu on taimse ravimiga! Nojah, aga need on tõesti oma hinda väärt! Mul läks nohu kahe öö ja kolme päevaga ära, kuigi alguses tundus, et tuleb selline vastik rõve igavesti kestev põletikuline paks lägane asjandus...  Au ja kiitus Sinupretile.

Kellele neid tarkusehambaid üldse vaja on?

Nii, täna sai selle hambaga, mis vahepeal valutada vihtus, ühele poole. Aga nüüd on järgmine õudus ees - nimelt paistab, et enam ei anna kuskile lükata ühe alumise tarkusehamba väljatõmbamist. On teises juba mõnda aega üsna suur auk sees, ma siiani lihtsalt pole julgenud end kokku võtta ja selle teemaga tegeleda... Muidu ülemistest tarkusehammastest jäin ammu ilma ning nendega läks lipsti, mõlemad tõmmati nii välja, et ma veel arugi ei saanud, mis toimus. Pärast ei valutanud ka ega midagi. Seevastu alumiste tarkusehammaste väljatõmbamise kohta liigub paraku igasuguseid õudustäratavaid linnalegende ja tõsilugusid ka. Emal näiteks kunagi kangutati hammast nii, et tangid ära libisesid ja emale kurgulakke suure augu tegid. Ja teised on nädal otsa jäätist söönud ja näost nagu pandakarud olnud. Oeh... Kohe üldse ei kutsu seda läbi elama! 

Ma mõistan, et ühel päeval tuleb see ikka välja tõmmata, vahet ei tohiks siis olla, kas nüüd või aasta pärast. Võiks ju maha saada asjaga, ei peaks enam muretsema selle pärast. Aga edasilükkamine tundub ikka nii palju ahvatlevam... Oi, ma ei tea, mida teha... 

Uutest ja vanadest kohtadest

Uutesse kohtadesse on alati tore minna - saab palju teada ja kohtab hirmus palju vahvaid inimesi. Ainult uute paikadega on see häda, et need on kohutavalt väsitavad. Tähelepanu on kogu aeg haripunktis, eriti veel siis, kui juhtumisi mõningate teiste inimeste eest ka vastutada tuleb. Jah, ma pean silmas, et reisisaatjana on uued kohad ühest küljest meeletult põnevad, aga samas ka päris parajaks väljakutseks. No näiteks esimest korda Etioopiasse minek oli ikka üsna hull, toona polnud ma kordagi kuskil päris Aafrikas käinud. Oh ja närv oli püsti kogu aeg, esimesest reisist ei jäänud üldse nii kena mälestust. Liiatigi oli mul veel paar frukti ka kaasas, mis kõike oluliselt hullemas valguses lasi paista. Teine kord, teine kord oli juba PAAAAAAAAAALJU parem. Kuigi, tegelikult on ikka ülim adrenaliinilaks kuskile uude riiki minna... Seda on aeg-ajalt ikka vaja!

Vanad kohad, vanadesse kohtadesse on ka alati tore minna - neiski on alati midagi uut avastada ja mingeid peenikesi nüansse märgata. Ning seal ees olevate vanade tuttavatega on ju ikka rõõm kohtuda. Nii tähelepanelik enam ei tule olla, saab hoopis detailidele keskenduda, sest suuremad põhimõtted on juba selged. Samas - mingil hetkel tekib suurem adrenaliinivajadus. Enam ei piisa sellest harjumuspärasest. Egiptusega on nii, Egiptus on juba tavaline. Ma tean, mis kuidas toimib ja kõik on nii sisse töötatud, et reis möödub kui linnutiivul. Ise ka ei saa aru, kuidas reis järsku läbi saab. Nagu konveieril oleks. Aga iseenesest on see ju ka hea. Sest seal tunnen ma end kindlalt ja miski ei löö mind rööpast välja. 

Ja siis veel on sellised natuke uued/ natuke vanad kohad. Sellised, kus paar korda on juba käidud, nii et kõik on ikka veel justkui uus, aga samas juba natuke tuttav ka. Enam ei pea pööraselt katsuma endale kõige elementaarsemaid selle kultuuri põhimõtteid pähe tuupida, sest see on juba tehtud, aga sellegipoolest on põnev iga teemaga rohkem süvitsi minna, sest näiteks selle riigi kokakunst pole veel nii selgeks saanud, et peast retsepte vuristaks. Praegu on nii tore Hiina reisiks valmistuda, laiem raamistik on paigas ja nüüd saab seda pilti järk-järgult täiustada. Ma nüüd juba tean, millised pilvelõhkujad Shanghai sadade pilvelõhkujate seast huvipakkuvamad on - ja nüüd saab lõpuks neile ka keskenduda, enam ei pea püüdma meeletu läbitöötatud materjalide järgi paaniliselt neid teiste majade seast ära tunda. Nii hakkab inf päriselt lõpuks meelde ka jääma. 

Novat, aga kogu see lahterdus algas sellest, et ma ikka juurdlen ühe dilemma üle. Nimelt... seekord sattus kaks gruppi ühele ajale: Egiptus ja Hiina. Kui egiptlased poleks mässama hakanud ja kui mu ameeriklased poleks otsustanud Hiina tulla, oleksin ma pidanud valima, kuhu minna... Huvitav, kumba ma valinud oleks? 

Ma ARVAN, et Hiina. Aga ega ma tegelikult tea ka...

Iroonia

Jõudsin Hiina saatkonda liiga vara ja läksin Kadriorgu jalutama. Ronisin üle hangede, et lahtilükatud rajale jõuda. Esimese lumehange otsa jõudes lendlesin ma graatsiliselt, kaunilt ja valutult alla selle hange otsa potsti istuma. 

Iroonia mõistmiseks vaata eelmist postitust. 

Mina igatahes käisin pärast ümber saatkonna nagu tõbine - lagistasin üksinda kõva häälega naeru. Ime, et mind pärast veel saatkonda lasti. 

Ei või olla!

Just ükspäev tegin inventuuri ja jõudsin järeldusele, et see talv pole ma ei kukkunud ega haige olnud. Kõik teised olid purutõbised kogu aeg, aga mul polnud nohuraasugi, muust rääkimata. Selle välja ütlemine oli saatuse narrimine, aga ma sülitasin pärast küll üle õla ja puha!

No, nüüd on kurguvalu ja nohu käes. Selline nohu, et teda veel päriselt kohal pole, aga põskkoopad ja neel ja muu olemasolev on juba kuumad ja vastikud, nii et varsti on nohu ka plaksti olemas. Paksu löga ja muu säärasega. Fuhh. Aga mul on homme hambaarst ja üldse tahtsin ma überkorralikult proovis käia, kuniks Eestis olen... Mis nüüd siis? 

Oli seda nüüd vaja?

Uus karjäär

Ma lähen täna jälle kooli joonistajatele istuma :-D. Hihii... kunagi pole hilja uut karjääri alustada. 

Aga muidu polegi midagi öelda. 

Tere-tore

SELLES artiklis on kirjutet: 

Iga tund ületab Liibüa-Tuneesia piiri umbes 2000 inimest ning väidetavalt ootab piiriületust veel vähemalt 20 000 inimest. Enamik väljarändajatest on egiptlased, kuid hulgaliselt on ka hiinlasi ning bangladeshlasi. BBC korrespondendi Jim Muiri sõnul on egiptlased vihased, kuna tunnevad, et valitsus on jätnud nad üksi.

No kurat, mida te vihastate, ise kukutasite oma valitsuse! Oh seda püha lihtsameelsust...

Aga ma ei saa pikalt kirjutada, mul on oma Pariisi piltidega nii põnev :-D. Muusa kogu aeg lehvitab, väga innukalt pealekauba. Vahepeal võtab aju kärssama ja silmad krilli küll, aga sellegipoolest on hetkeks juba 37 lehekülge valmis. Palju kokku tuleb, seda ma ei tea. Alguses mõtlesin end nt 70 leheküljega piiritleda, aga võib-olla tuleb ikka 100 ära. Eks paistab.

Muidu on nii, et ma olen ikka täienisti pildimajandusse sukeldunud ja elu on sellest johtuvalt ka neil päevil kuidagi Pariisi-keskne. Eile sain kokku Pariisi toanaabri ja ühe teise Pariisi sõbrannaga. Ja täna, noh, kuna mul olid käsil pildid sellest, kuidas Kerli mul Pariisis külas käis, võtsin ma kätte ja kutsusin ta peale tööd välja. Niikuinii vaja talle ju ka rääkida, et ma Luxembourgi lähen :-D. Ilma temata poleks ma sellest kandideerimisvõimalusest üldse midagi teadnud...

IRW. Kõik asjad on ikka omavahel hirmus seotud ja läbipõimunud küll.