Paar klõpsu helesiniselt rannikult - Cannes

Väike mõtisklus rongis

Kas see siis on kellegi rannaäär, ah? Cannes'i kõige suurem miinus...

Mõni maja oli päris ilus ka!

Üks kahest tuvastatud avalikust rannajupist

Pöörane melu restoranides

Iga resto ees oli elav järjekord

Minu lemmikpilt üldse :P

Kuradiratas konverentsipalee fassaadil

Ülim ekstravagantsus?

Teate! Ilmselgelt lasen ma heaoluühisonnal end järjest rohkem ära rikkuda, aga mina kaalun päris tõsiselt koristaja palkamist. Kes käiks ja nühiks köögi läikima, peseks põrandaid, aknaid ja nõusid, triigiks vahepeal siginenud pesu ära, kõrvaldaks toanurgast tolmurullid, vahetaks eelkõige tekikoti ära (see on nii suur, raibe!), nühiks peeglitelt ja nugadelt-kahvlitelt veeplekke, teeks kodumasinatele katlakivitõrjet, küüriks every now and then külmkappi ja ahju ja üldse teeks selliseid asju, milleni ma ise mitte kunagi ei jõua, aga mis mul kogu aeg koju jõudes silma kriipima hakkavad. Kogu aeg on hull stress: mu öökapp ei ole enam must, vaid tolmust hall, aga ma kohe no üldse ei taha oma vabadel hetkedel kodus hullult kraamida ja küürida. Tahan vannis käia, aga siis mitte tõdeda, et vannipiimast jäi vanni äärde kollane rant ja nüüd ma pean ekstra seda puhastama hakkama, aga loomulikult on veel puhastusvahend ka otsas ja niisama harjaga see ära ei lähe. Ei taha iga kord köögis käies mõelda, et krt, pliidi kohal olevad seinaplaadid on ikka ülenisti rasva täis pritsinud, aga ma ju ei taha pühapäeva hommikul esimese asjana hakata harja ja pesuvahendiga möllama. Noja pühapäeva õhtul tahan ma seda umbes täpselt sama vähe teha... Brr... Kodus segab see bordell mind ennast ka küll, aga ma käin seal samas nii harva, et siis tahaks mõnuleda, mitte kraamida või end segaduse pärast noomida. Käiks vannis, vaataks filmi, teeks kuuma juustusaia ja magaks. Näiteks. Üks töökaaslane rääkis, et temal käib majapidajanna iga kahe nädala takka ja tegutseb siis 4 tundi korraga, kusjuures pärast on tunne, et Mr. Proper on kodust üle käinud. Ühe korra hind = 50 eurot. Kui mu kodu niimoodi iseenesest korda saab, siis täiesti okei mu meelest! Noja siis on ju korda palju lihtsam säilitada ja muuseas ei tekiks näiteks olukorda, et mul ei ole hommikul enam midagi ilmale vastavat selga panna, sest kolme viimase pesukorra riided on triikimata, aga järsku on just selline palavus/vihm, et juba triigitud asjad kohe üldse ei passi. Ilmselt oleks siis ka piisavalt häbi seljast võetud riideid vedelema jätta ja nõusid kraanikaussi kuhjata, nii et ma võtaksin end rohkem kokku ja püsiksin igapäevaste toimetustega paremini järjel. Ja üldse... Tööl on väga hea - kogu aeg on korras, kogu aeg on prügikastid tühjad, vetsus paber olemas, lauad-lambid-arvutid tolmust puhtaks pühitud ja sina aint ole mees ja kasuta ruumi. Tahan kodus ka nii! Või on see nüüd ikka ülim ekstravagantsus ja ma olen noore naisterahvana täielikult läbikukkunud eksemplar???

Suur suvituslinnade võrdlus: Nice vs Cannes (ja ühest Tuneesia perekonnast ka!)

Teate, ma olen nii Nice'is kui ka Cannes'is varem korduvalt käinud. Aga väga ammu ja hoopis teistmoodi - grupi eest vastutajana, nii et mul oli pea pulki täis ja meelde jäid hoopis muud asjad. Näiteks see, et Cannes'iga oli hea lihtne, seal tahtsid kõik filmifestivali toimumispaigast pilti teha ja muud erilist polnudki õnneks vaja. Või siis see, et Nice'is toimus selline eepiline vahejuhtum, et üks naine sai öösel epilepsiahoo, kukkus voodist põrandale, vahutas, möllas, korises, tõmbles krampides ja tema toanaaber ei saanud magada, aga eelistas omaette voodis mossitada, mitte toanaabrile abi kutsuda. Hommikul kuulsime söögilauas suust suhu levinud juttu, et keegi meie grupist olevat haige, aga meie loomulikult olime asjast õndsas teadmatuses. Noja ehkki veerand tundi hiljem pidime päevasele väljasõidule minema, läksime siis igaks juhuks enne ikka haige tuppa kuulujutte uurima... Alustuseks saime haige toanaabri käest ukse peal õiendada, et oli ka aeg midagi ette võtta, tema on reisi eest maksnud, aga toanaabri pärast puhta magamata. No ja kui me siis küsisime, et kus see toanaaber siis on ja mis haigus tal siis on, siis juhatati meid kahe voodi vahel kahhelkivipõrandal pikali oleva praktiliselt alasti ja kangestunud naise juurde, kelle kiirabi hiljem juba poolminejaks tituleeris. Noja veel seondub mul Nice'iga üks teine kord, kui ma peamiselt vanematest inimestest koosneva grupiga Nice'i linnaekskursiooni tehes ühe tänava võrra liiga vara ära keerasin ja neid lõõskava päikese käes muudkui treppidest üles mäkke juhtisin, et siis avastada, et tegemist on tupiktänavaga ja seal poole mäe peal on ainult üks purskkaev, aga vaateplatvormile sealt edasi ei pääse. No ma siis improviseerisin neile midagi seal purskkaevu veerel, viisin nad siis mäest alla ja hakkasin nendega järgmisest tänavast jälle üles mäkke ronima. Vedas, et ma kellelgi niimoodi infarkti ei põhjustanud, klientuur oli vastav... Aga jah... Ühesõnaga... ega ma toona linna elust-olust suurt midagi kõrva taha ei pannud. Tegemist oli kogu aeg palju ning igas linnas sai üldsegi nii lühidalt oldud, et peale kohustusliku programmi ja peamiste vaatamisväärsuste ei olnud aega ega jaksu midagi muud enam teha, iga päev restoranis käimiseks polnud raha ka niikuinii ja no mida sa niimoodi ikka sisse elad. Linna pulssi ja eripära ja mõnusaid mitteturistikaid kohti ma seega ei tundnud, samas oska(si)n ma igal pool linnasüdamikes (enamasti) väga hästi orienteeruda, sest kaardid õppisin ma pähe, ning vaatamisväärsuste kohta võin ma ka siiamaani igasuguseid asju jutustada.

Nüüd on aga kontekst muutunud. Ühtegi Euroopa bussireisi pole ma juba iidamast-aadamast saadik enam juhtinud, ise sõidan ma seevastu aga päris sageli nädalavahetuseks sinna-tänna meelt lahutama. Enamasti käin ma üksi, kunstimuuseumid jätan reeglina vahele, graafikut ma endal väga täis ei planeeri, nii et jääb aega lonkimiseks, pildistamiseks, tänavapingil istumiseks ja elu vaatamiseks, siin kohvitamiseks, seal söömiseks, teatris käimiseks vms. Ja nüüd, kus mina ise olen klient või turist, näen ma linnadest hoopis teisi asju :). Nüüd vaatan ma ise, kas MULLE meeldib, kus on õdus ja kas MULLE avaldab muljet, mitte ei mõtle, kuidas näidata või seletada asju, mis meeldiksid teistele. Noja kõigest sellest lähtuvalt on mul nüüd Nice'ist ja Cannes'ist hiljutiste väljasõitude põhjal hoopis teistsugune nägemus ja arvamus kui varem, nii et ma tahtsin selle kohe kirja panna :).

[Tegelikult tahtsingi ma juttu siit alustada :).]

Nice'is käisin ma see suvi koguni kaks korda ja sellest esimesest visiidist oli põgusalt isegi juttu. Cannes'i sattusin ma aga täitsa kogematasel kombel eelmiseks nädalavahetuseks. No polnud muid plaane ja rongipiletid olid täitsa saadaval ja Luxis lubati halba ilma ja öörongide ja lühendatud tööpäevade kellaajad klappisid ka nii kenasti, et ma lihtsant pidin selle tüki ära tegema :). Ostsin reedel kell pool kaks õhtusele rongile piletid ja nii oligi lihtsalt. Laupäeva hommikul ärkasin Cannes'is. Ja pettusin.

Pettusin sellepärast, et Cannes on kole. No vähemalt mereäärne kesklinna osa küll, vanalinna pool oli ka väga sarmikaid tänavaid olen nõus. Aga seal mereäärses osas on paar uhket vana hotelli tõepoolest, aga see konverentsikeskus on täiesti igavalt kole ja paljud hotellid on mingid 60. aastate stiilis peletised. Isegi kõik lukspoekesed on pentsikutes betoonkioskites, nii et isegi ilusad asjad ei tõmbaks mind sellisesse poodi. Ehk siis visuaalselt jäi kohe alustuseks kole mulje. Nice oli selles mõttes kuidagi mitmekesisem, soojemates toonides, värvilisem ja ilusam. Nice justkui ikka elas, Cannes oli aga selline kolakas mõttetu fassaad, mille varjus toimub kindlasti diskreetne ja üliluksuslik nautlemine, aga kõrvalt seda ei näe ja siis ongi igav. Brr...

Cannes'i rand oli ka täiesti nähtamatuks muudetud. Kogu mereäärselt Croisette'i promenaadilt näeb... plastkatuseid ja eemalt paistvate päevavarjude tippe. Promenaadi mõlemas otsas on tõepoolest ka avalik rand, aga terve see vahepealne laheäär on täis erarandu, millel plastkatus peal ja sissepääs eeldab päevapileti ostmist või restoranis söömist, nii et rannaliiva ei näe ilma maksmata kohe kuskilt. See on mu meelest eriti nurjatu - Nice'is on näiteks kiviklibune rand ja Cannes'is on liivarand, aga see on niisama inimestele täitsa kättesaamatu. Ebaõiglane, ma ütlen! Nice'is oli ka erarandu, päris mitu, aga seal olid need täpselt vaheldumisi - erarand, avalik rand, erarand, avalik rand... Iga mees sai randa, kui tahtis. Ja vaade oli!

Cannes'i kesklinna mereäär - ehk siis vaade rannabulvarilt!

Cannes oli hommikuti (õhtuti ka tegelt) täiesti välja surnud. Esimesed inimesed hakkasid end liigutama kell 11. Nice'i kohta ei saa seda küll öelda. Seal oli linn pool kümme hommikul reibas, kohvikud lahti, rahvas väljas, randades sagiti ja poed olid kas juba lahti või kohe-kohe uksi avamas. Ei olnud neil seal vahet, kas on laupäev, pühapäev, esmaspäev või teisipäev. Kõik oli lahti ja elas. Cannes'is läks ikka elu käimasaamisega päris kaua ja punkt kell seitse kadus see elu ka enamikelt tänavatelt ära, koondudes ainult restoranitänavatele. Õhtul olid südalinna tänavad suisa kõhedusttekitavalt tühjad ja lagedad. Ja laupäeval, mis peaks olema sama elav kui tööpäev, sai elu käima alles pärast ühtteistkümmet hommikul, pühapäeval olid aga väga paljud väiksemad butiigid-poekesed kohe täitsa-täitsa kinni. See ajas mu tõtt-öelda tiba tigedaks (ja teisest küljest muidugi rõõmustas ka), sest ma nägin poeakendel nii palju ilusaid asju, mida ma tegelikult oleksin proovida tahtnud. Aga no järelikult ei olnud nii mõeldud. Aga mis mõttes on kuurortlinnas elu pühapäeval kinni? Ah? Kusjuures laupäeval ma veel proovisin ühes poes pükse ja küsisin müüja käest, et ma tahaks veidi järele mõelda, et kas te homme olete lahti? Tema vastu, et oot, misssasssja, homme on pühapäev, ei-ei, ole normaalne, pühapäeval me puhkame! Mis oli minu meelest äärmiselt ebanormaalne :D. Vähemalt sellises linnas küll, mis elab hooajaliselt ja turistide najal :D.

Söömisega läks ka vähemalt minul Nice'is paremini kui Cannes'is. Nice'is tundus mulle küll, et pizzeriasid ja pastarestorane on tiba palju, aga samas leidsin ma kesklinnast täiesti fantastilise ja eklektilise... ee... maitieaginüüdmille... Chez Mémères on igatahes imeline! Söök on hea, valik on huvitav, kujundus on äge (nii äge, et ma ei tundnud kahvlit-nugagi laua peal ära) ja teenindavad tädid on šefid. Teisal sõin täiesti ülimaitsvaid sinikarpe ja kolmandas kohas sain kalmaarirõngastega nii head aiolit, et oleks tahtnud köögist terve pudelitäie pihta panna. Cannes'is sain rannabaaris, tõsi küll, väga head Liibüa lõunat, aga kõik ülejäänud kogemused olid üsna katastroofilised. Kõige hullem oli asi 15. augusti õhtul (see oli püha, nii et tõneäoliselt oli see siiski erandlik juhus). Läksin mina siis linna peale, et enne ilutulestikku kõht täis süüa, aga no iga viimane kui resto ja söögikoht oli paksult inimesi täis ning tagatipuks oli igal pool ukse taga veel vähemalt 15-20 inimest ootamas ka. Järjekorrad olid tänaval nii pikad, et ootajatele anti nummerdatud lipikud ja siis iga natukese aja takka väljus mõnest restoranist kelner, kes hõikas: "Number kolmteist, palun!". See oli lihtsalt nii jabur. Mingil hetkel tekkis mul tunne, et ma jäängi nälga, sest isegi urgaste uste taga oli minu kannatuse jaoks liiga pikk järts. Aga siis sattusin ühes pilkude eest varjatud sisehoovis asuvas restos vabaneva laua peale ja sinna ma end pikemalt mõtlemata istutasingi. Ainult selleks, et saada maailma kõige soolasemaid sinikarpe, mis olid kohe nii soolased, et ma saatsin esimest korda elus söögi restoranis tagasi. Mispeale tuli koha omanik, teatas mulle, et küll talle meeldivad rahvusvahelised naised, tõi mulle sinikarpide eest arve ja andis oma telefoninumbri. Hmm... Võite seitse korda arvata, kas mul jäi hea mulje või mitte :).

Cannes'i kasuks räägivad seevastu jahid. Rannapromenaadi mõlemas otsas oli kohe selle väikese avaliku rannalapi kõrval ka suuuuuuuur jahtsadam ja ohsinaissand, milliseid mereiludusi seal kohtas... Väga šeff oli, seal võis küll silmad imetlusest pungi vaadata! Nice'is on ka jahtsadam küll, aga nurga taga, kaugemal. Ja mulle isiklikult tundub, et Cannes'is on ikka palju luksuslikum rahvas koos. Ühte Luksemburgi lipu all sõitvat jahti nägin, muide ka! Ikkagi kuulus mereriik!

Noja see vist oli ainus asi, mille suhtes Cannes Nice'ile silmad ette tegi. Viiki jäid linnad põhimõtteliselt vanalinna osas ja selles, et mõlemas on selline küngas ka olemas, kuhu saab ilusaid vaateid jahtima minna. Nende suhtes mul tõtt-öelda eelistus puudub. Nice'i mäe otsas oli ilus ja Cannes'i mäe otsas oli ka ilus. Ja mõlemas vanalinnas olid toredad õdusad kohvikud ja restoranid ja vahvad nurgatagused. No Nice'i oma on tiba suurem, nii et avastamisrõõmu on rohkemaks. Aga päriselt, no vanalinnade hubasuse seisukohast oleks raske ühte linna teisele eelistada. Valgus oli ka mõlemas linnas fenomenaalne, aga see on pigem kogu ranniku teema, eks.

Hmm... Rohkem ei tule mulle praegu võrdlusmomente pähe. Mina sain igatahes selgeks, et kui ma uuesti lõunasse mere äärde lähen, siis Cannes'i mitte, Nice'i võib tagasi minna küll... Aga eks seal tegelikult on ju ka väiksemaid kohti, mida avastada. Nädalavahetuseks sobib Antibes või St. Tropez ka... Need jäävad aga vähemalt järgmist suve ootama. Selleks korraks on nüüd kõik. Septembris Eestisse ja novembris Kuubale... Ei ole siin mingit Euroopa lukspealinnades hängimist :).

PS: tegelikult ma jäin oma eelmise nädalavahetusega ka väga rahule, mis siis, et Cannes mulle väga ei meeldinud. Ilm oli soe ja meri oli soe. Esimesele pilvisele hommikule vaatamata oli seal kaks päeva ideaalset rannailma. Jaa, ma käisingi lõpuks erarannas, aga oleks niikuinii käinud, sest üksi on näiteks ujumaminek keeruline. Mida ma kottidega teen? Kui ma tahan tund aega korraga vees olla, siis kui suure tõenäosusega ma kaldale jäetud kaamerat ja käekotti uuesti näen? Käterätti ei tahaks ka kogu aeg kaasas vedada ja päris päikese käes ma tegelt oma kapriisse naha pärast ei tohigi olla, nii et mul oleks ka päevavarju tarvis. Novot. Aga jah, lisaks merevees vedelemisele oli muudki toredat. 15. augusti õhtul oli rannas väga šeff ilutulestik. Jahtsadamad olid huvitavad, pildistada oli tore, hotelli teenindajad olid äärmiselt vastutulelikud ja rongis kohtusin ma jälle täiesti fenomenaalsete inimestega, kes jätsid mulle sügava elamuse.

Nimelt sõitsin ma tagasi ühes kupees terve Tuneesia perekonnaga, kes elab juba aastakümneid Metzis, aga kes oli nüüd viis nädalat Tuneesias olnud. Küll nad olid lärmakad ja huvitatud ja vestlushimulised ja lärmakad ja siis oli neil vaja kõik lapsed pealast jalatallani Pierre Cardini parfüümiga üle kallata, nii et ma tahtsin seal kupees lõhnaõli kätte ära lämbuda. Ja kas ma seda juba ütlesin, et nad olid lärmakad ja ei suutnud suud pooleks minutikski kinni panna? Hilisteismelistest õde-venda kisasid omavahel täiesti lõputult ja ema muudkui tahtis mulle rääkida selgeltnägijatest ja islamist ja sellest, et küll mina omale mehe leian, sest pole midagi, et mul praegu pole ei meest ei jumalat.

Noja siis ta rääkis veel igasuguseid asju ning kui ma pilgu korrakski ära pöörasin, hakkas ta mind kohe õlast raputama, et ma ikka nüüd jälle tähelepanelikult kuulaksin. Aga tal oli muidu päris huvitavaid mõtteid - näiteks oli ta šokolaadiusku! Nimelt oli ta veendunud, et suitsetada ei tohi, alkoholi põhimõtteliselt ka ei tohi tarbida (aga Martinit mõnikord sõbrannadega ikka võib), narkotsi kohe kindlasti ei tohi ja seega võib moslemi tütarlapse ainus mõnuaine olla šokolaad. Tea enda tütar muidugi suitsetas, aga tema rääkis mulle näiteks sellist huvitavat juttu, et tema moslemina käis sellegipoolest muretult katoliku kloostrikoolis, sest selle kooli õpitulemused olid lihtsalt nii head, et kaalusid selle pisiasja üles, et tegemist oli kloostrikooliga ja ta pidi kohustuslikus korras ka täitsa vale usu religiooniõpetuse tunnis käima. Minu meelest väga huvitav! Noja üldse olid nad kuidagi nii pulbitsevad. Ema palus juba kaaaaugele vaguniuksele kostva kõva häälega, et tema kupeesse ei tuleks meest, et ta ei peaks pearätiga olema. Siis oli ta valjuhäälselt rõõmus selle üle, et ma ei olegi mees. Ja kõigest, absoluutselt kõigest muust tehti ka hull tsirkus. Näiteks hommikul, kui mina veel magada tahtsin, käis juba tund aega enne Metzi jõudmist selline kamm:

Ema: "Mis kell on?"
Tütar: "Mul on telefon välja lülitatud."
Ema: "Mul suva su telefonist, mis kell on?"
Tütar: "Mul on telefon välja lülitatud, ma ei saa vaadata."
Ema: "Küsi siis Bilali (poeg) käest."
Tütar taob vastu Bilali voodipõhja (narid): "Bilaaaal, mis kell on?"
Vaikus (Bilalil on kõrvaklapid peas).
Tütar taob kõvemini. "Bilaaaaaal!"
Bilal: "Möhh?"
Tütar: "Mis kell on?"
Bilal: "Sul on telefon käepärast, vaata ise."
Tütar: "Mul on telefon välja lülitatud."
Bilalil on juba kõrvaklapid peas.
Tütar annab obaduse vastu voodit: "Bilaaaaaaal!"
Bilal võtab kõrvaklapid peast. "Möhh?"
Tütar: "Mis kell on?"
Bilal: "Ma ju ütlesin, et ma ei tea, vaata ise."
Ema: "Bilal, suu kinni, ma tahan teada, mis kell on!"
Bilal kohmitseb. "Seitse viisteist."
Ema: "Alles!"
Tütar: "Alles! No siis meil on veel aega."
Ema: "On jah, no siis ma pikutan edasi."
Tütar: "Kuidas ikkagi nii vähe?"
Ema: "Bilaaaaaal!"
Vaikus.
Ema: "Bilaaaaal!"
Poeg: "Möhh?"
Ema: "Vaata uuesti, kas sul on Tuneesia aeg või Prantsuse aeg?"
Poeg: "Aa, mul on Tuneesia aeg. Siis on kaheksa viisteist."
Ema: "Juba! Mis sa siis veel muned seal! Me juba tunni aja pärast jõuame! Hakka kotte välja tõstma!"

Noja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Siis neil oligi päriselt vaja tund aega oma kotte kupeest välja tõsta ja iga kord, kui nad olid need kellelegi jalgu sättinud, oli neil vaja need kupeesse tagasi tõsta ja kõik see käis suure ähkimise, puhkimise ja kisa ja arutlemisega, et mis läheb kõige alla ja mis keskele ja mis ei tohi ümber minna ja üleüldse. Väga põnev oli, ma isegi ei olnud pahane, et mul magada ei lastud! :) Ausalt! Ma mõnikord mõtlen, et ma olen oma igapäevategevustes nii ratsionaalne ja eesmärgipäraselt praktiline, et kohe igav on. Mina läksin ja panin oma koti riiulile, käisin pissil ära, panin kingad voodi alla, viskasin end pikali ja oligi kogu lugu. Ma olin endale ammu enne selgeks teinud, mis kell ja kui palju peatusi ja kus on vesi ja kus WC ja milline on minu voodi ja ühtlasi olin ma suupisted kättesaadavasse kohta pakkinud, juuksehari oli seljakotis kohe kõige peal ja pilet oli käekotis kontrolöri jaoks käepärast, mitte koti põhjas. Aga nendel oli kogu aeg huvitav, sest iga pisiasi nõudis nii palju tegemist ja tähelepanu ja arutamist ja kõik oli nii segane, et kõik oli nii naljakas! Sigaretipaki ülesotsimine nõudis 12 minutit karjumist, patjade loopimist, õiendamist ja turtsumist. Ja kogu aeg oldi sõbrad edasi. Oskaks ka nii, kohe palju lõbusam oleks!

Vot. Et sellised elamused siis. Tõesti oli tore! Pilte tegin ka sedakorda päris palju, sest kõik need jahid ja ilutulestik olid väga ägedad. Ma pole ainult veel sorteerimiseni jõudnud... Ja hea ongi, kui ma neid siia jutu vahele veel pikkima hakkaksin, tuleks postitus kilomeetripikkune. Ehk kunagi siis eraldi... Seniks on mul nüüd kirjutamisest kopp ees.

Head õhtut! Ja minge Nice'i, ärge minge Cannes'i!
M.

Täitsa teistmoodi suvi

Siin on kõikidel kombeks suveks ära puhkusele sõita. Lapsevanemad võtavad oma jõnglased ja teismelised ning algab massiline väljaränne. Välismaalased suunduvad kõik oma kodudesse ja kohalikud lähevad lõunasse mere äärde. Pooled kohvikud ja restoranid pannakse kinni, kõik ehitusfirmad lähevad kõige magusamal ehitusajal kolmeks nädalaks kollektiivpuhkusele, ajalehed lõpetavad ilmumise ja linna ei jää kohe enam peaaegu mitte ainumastki tuttavat.

Mina olen seevastu selline erandlik inimene, kes ei ole siiani ühelgi aastal suvel puhkust võtnud, sest esiteks KEEGI siiski peab tööle ka jääma, teiseks minul ei ole lapsi, kelle pärast ma peaks tingimata oma puhkuse koolivaheajal välja võtma, ja kolmandaks on suvel igal pool tore, sealhulgas Luxis, aga koledate ilmadega tundub väljamaine puhkus veel vajalikum kui suvel :). Noja nii ma siis olengi üks nendest erandlikest Luxi suvitajatest.

Eelmistel aastatel on veidi igav ka olnud, ma tunnistan! Kõik töökaaslased, kellega ma rohkem suhtlen, sõidavad vähemalt kolmeks nädalaks minema või siis on keeletunnis intensiivkursustel, mis teeb ka enam-vähem sama välja, sest näha ei ole neid ikka ilmaski. Frantsuaa paneb kohviku kinni ja sõidab minema. Noja need inimesed, kellega ma vähem suhtlen, no need ei täida ka aega ära, isegi kui nad juhuslikult ära ei sõida :D. Niisiis ongi vaja kuidagi ise endaga hakkama saada ja elu jääb igasuguste väliste stiimulite puudumisel järjest uimasemaks, kuni siis septembri alguses rutiiniratas jälle suure hooga käima lükatakse.

Sel aastal on suvi Luxis aga esmakordselt täiesti mitteigav! Elu on nii teguderohke ja tegevusi täis olnud, et täitsa karusselli tunne on ja nüüd on sügis juba käega katsuda. Ja siiamaani on kõik nii tore! Esiteks on meil tööl tiba rahulikum ja lühendatud tööpäevi võib teha isegi veel sellel nädalal! Teiseks on sellist aega, kus kohe KÕIK inimesed korraga ära on, täpselt ühe - vastalanud nädala jagu. Selle elab ikka üle, eks! Näidismudel: esmaspäeva õhtul rattaga sõitma, teisipäeva õhtul ujulasse, kolmapäeva õhtul raamatuga parki, neljapäeva õhtul väike kokkamine ja reedel võib tõeliselt suure mölutamisohu korral paariks päevaks Belgiasse mere äärde sõita. No näiteks... Aga võib-olla pole seda isegi vaja, sest kolmandaks jõudis Frantsuaa praegu järeldusele, et ta võib-olla siiski ei panegi kohvikut kinni! Esimest korda üldse! Põhjused on muidugi ebameeldivad - perekondlike tülide tõttu ei ole puhkuse osas lihtsalt midagi kokku lepitud ja puhkus on käes, aga tülid veelgi suuremad, nii et keegi ei lähe kuskile. Noja kui keegi ei lähe kuskile, siis võib sama hästi kui tööd teha... Selline loogika siis! Mul on temast ühest küljest hiiglama kahju, sest tal oleks seda puhkust kohe ülihädasti vaja ja järgmine puhkus tuleb temal alles täpselt aasta pärast, aga teisest küljest enda pärast on mul hea meel ka :). Vähemalt üks tahk minu elust ei suregi nädalateks füüsiliselt välja.

Neljandaks on kuidagi see aasta nii kujunenud, et mulle on suveks igasuguseid ülesandeid delegeeritud. Kes jättis minu vastutusele lillekastmise, kes tomatid, kes õhtuti koertega jalutamise... Minule meeldib! Nii tekib kohe päris asjalik tunne :). Et nagu päris elu oleks, haraline ja puha :). Ma olen nüüd näiteks käinud neli ööd kahe Belgia lambakoeraga pikkadel jalutuskäikudel. Väga vinged elukad on... Kuulavad mind hästi ja on üldiselt väga viisakalt kasvatatud, nii et üksinda saab nende kahega täitsa kenasti hakkama. Nad eriti ei sikutagi ja iga tänavanurga peal jäävad nad seisma ja ootavad, et ma neile näitaks, kuhu keerata. Kui ma neile siis ütlen, kuhu, siis põrutavad nad suure hooga nii kaugele, kui rihm lubab, aga enne järgmist teeotsa jäävad nad raudselt jälle seisma, et vaadata, kuhu neil kästakse minna. Niimoodi siis...

Nüüd me oleme sinasõbrad ka. Esimene kord oli tiba kõhe küll, et kuidas nad mu peale küll reageerivad, kui ma tulen ja peremeest kodus ei ole, aga saime esimest korda kenasti hakkama ja üleeile oodati mind üldse juba pikisilmi ja vastuvõtt toimus rõõmutantsuga. Eks ma olen nendega iga kord üle tunni jalutanud ka ja lasknud neil põllu peal hiiri otsida ja puha, nii et ma täitsa meeldin neile :). Ja kui Midge otsustas, et ta lihtsalt PEAB põõsast leitud kilekoti ära sööma, ja mina otsustasin, et nii ei lähe mitte ning tegin võõral koeral jultunult suu lahti ja võtsin tal tema leiu suust ära, siis ei kostunud Mimi suust vähimatki protesti ja minu näpud on endiselt mu käe küljes kinni! Hurraa... Töövõit! Oo, ja tegelt on väga äge suviselt palaval tähisel ööl kahe karumürakaga mööda linna hulkuda. Kõik, kes mulle vastu juhtuvad, hoiduvad äärmiselt aupaklikkusse kaugusesse ja käivad minust lihtsalt nii igaks juhuks hästi kauge kaarega mööda :). Hoopis teine tera kui pisikese peniga jalutamine :).

Viiendaks elas Helle nädalakese minu juures ja ma pole juba ammu kellegagi elukohta jaganud, nii et see aeg tundus mu jaoks ka kuidagi hästi harjumatult intensiivne ja teistsuguse rütmiga. Tegelikult on kellegagi korteri jagamisel ikka mõned väga suured plussid! Värskust on! Vahel on tõsiselt tore, kui keegi veel teises toas asjatab ja hoopis teistsuguste mõtete peale tuleb ja kohe eriti igavesti äge on, kui keegi kodus kokkab :)! Sellist luksust ja rõõmu pole ammu olnud, et tulen mina töölt koju ja siis on kogu tuba söögilõhna täis ja viis minutit hiljem hõigatakse: "Söömaaaaa!" :D. Kohe lapsepõlv tuli meelde, kui sai koolist koju tuldud ja vanaema praadis taldrikutäie liha ja siis ma sain lihaleiva ja Burnetti raamatuga voodi peale lugema kobida :). (Nüüd kobisime me seenekastmes pastaga hoopis arvuti ette sarja vaatama :)). Igatahes, oli tore ja teistmoodi meeldejääv nädal ja augusti lõpus on Hellet mõneks päevaks veel! Praegu uudistab ta aga Ameerikamaad ja septembrist alates saab ta kõigi eelduste kohaselt juba oma uude elukohta sisse kolida, nii et siis olen mina jälle vanas rütmis tagasi. Mis siis tundub loodetavasti omakorda jälle mõnda aega harjumatu ja hästi nauditav :).

Kuuendaks on nüüd nii, et kui muust kopp ees, siis tasub ainult kalendrisse vaadata ja sealt vaatab suur hulk põnevust vastu, nii et tuju läheb kohe heaks. Septembris on mul nädalake Eesti puhkust, selle korraldamisega tuleb tegeleda. Lambalaat on juba Glacis' väljakut vallutamas, paari nädala pärast on hobuüritus, septembriks oli teatrimõtteid ja Pariisis oli igasuguseid üritusi, mille järele mul tiba isutas, steampungi ürituse jaoks on vaja mingi kostüüm kompunnida, Kuuba planeerimisega peaks tegelema ja jõuludeks peaks lennupileteid vaatama ja siis ma tahtsin septembrist alates hakata kord nädalas täiskasvanutele mõeldud iluuisutrennis käima ja kõik need asjad tahavad mõtlemist ja uurimist ja magusat planeerimist...

Et sellised lood siis! Selline suvi võiks veel kaua-kaua edasi kesta! :) :) :) Niimoodi, et tööd on vähem ja kõike muud on rohkem ja palju on suhtlemist ja kõik on teistmoodi kui tavaliselt :). Ei mingit suvist uinumist ja üksinda molutamist... Teeks nii, et see kestaks kohe vähemalt novembri esimese nädalani välja, ah!?!? Siis oleks lihtsalt ideaalne...

Aga hea küll! Eks seda ole hiljem näha... Praeguseks aitab nüüd heietamisest küll. Haaran ratta ja lähen Alzette'i äärde rallima...

Olge mõnusad ja nautige teie ka!
M.

Suvelohe

Mul oli laupäeval nimepäev :). Ega ma seda tegelikult tähista ega midagi, lihtsalt niisama ütlen :). Ja meil on praegu töö juures ajutiselt lühendatud tööpäevad, hurraa-hurraa! See on palju suurem põhjus pidutsemiseks. Tööd nüüd vähe just ei ole, aga kui ma võin hommikul tiba lõdvemalt võtta, siis ma olen selle nimel pärast nõus tõhusamalt ja aega raiskamata tööd tegema küll. Loodetavasti saab järgmiselgi nädalal niimoodi mõnusalt jätkata... Täna hommikul oli lihtsalt fantastiline vaikselt ja rahulikult tavalisel ajal ärgata, aga siis kodus kohvi juua ja pükse triikida ja lilli kasta ja asjatada ja ilma kiirustamata tööle jalutada, sest ma sain enne viimast minutit uksest välja :). Ma ju VÕIKSIN seda iga jumala päev teha, aga ma lihtsalt ei SUUDA selle pärast varem tõusta. Seevastu kaheksaks ärkamisega on mu keha juba niikuinii harjunud ja lihtsalt ÜLIHEA on siis avastada, et mul on nüüd veel ka AEGA! Jajah, sai pisut palju neid trükitähti, aga las olla!

Helle elab muidu selle nädala minu juures, nii et vaba aeg läheb tänu seltskonnale kuidagi ERITI kiiresti. Terve eelmine nädalavahetus läks niuhti mööda... Suurema osa ajast vahtisime me Rookie Blue'd, aga käisime ka pargis Helle herbaariumi täiendamas (ma sain teada, et Merli pargis on selline dendroloogiline ime nagu lõhiselehine kask!) ja kohvikus varaste hommikutundideni pidutsemas (oli üks erakordne õhtu, kus teiste hulgas oli heas tujus ka Frantsuaa, kes serveeris meile naljaga tellitud poole klaasi asemel pool VAASI kokteili). Seevastu järgmisest nädalast algab hapukurgihooaeg - Helle sõidab Ameerikasse, Katrin on endiselt puhkusel, Frantsuaa paneb kohviku kinni ja siis pole kohe enam mitte kellegagi mitte midagi teha. Tüüpiline august Luksemburgis... Peale minu jääb linna umbes kolm inimest! Tjah... Noh, eks ma siis katsun ennast selle võrra rohkem liigutada. Paar korda oleme me Hellega juba ujulasse jõudnud, nii et ehk jagub seda impulssi siis ka tema äraoleku ajaks. Ja kuna ma tõin selle suure tüli aegu ratta ka Frantsuaa juurest ära ja palusin üürilepingus sisalduvale konkreetsele keelule vaatamata majaomanikult luba seda koridorinurgas hoida, olen ma nüüd selle käepärasuse tõttu neli-viis korda pikale rattatiirule ka jõudnud. Iga kord on jalad tagasi jõudes nii väsinud, et tudisevad all. Kojutulek on ju ülesmäge ja pärast pikka sõitu on Bonnevoie mägi ikka karm, aga tore on ka. Eriti selliste ilmadega!

Nimelt on meil vahelduseks jälle imeilusad 30-kraadised päevad ja suveriideid ei pidanudki veel lõplikult ära pakkima. Meil on jälle hää, aga emmest hakkab hale, kui ma ajalehest loen, et Eestis on lõpuks oodata temperatuuri tõusmist koguni 20 kraadini... Et siis selline suvi seal Eestis seekord... Vahepeal oli meil ka tegelikult üle nädala sellist külma, et ainsaks mõistlikuks jalavarjuks tundus vee- ja külmakindel matkasaabas ja ma pidin isegi jope uuesti välja otsima, sest päevane maksimumtemperatuur oli kuskil 13 kraadi ringis. Aga nüüd lubatakse selleks nädalaks jälle peamiselt üle 30 kraadi ulatuvat sooja ja ma saan veel paar korda oma Nice'ist ostetud lühkareid kanda :). Hurraa... Ma just paar päeva enne nende ostmist kurtsin Hellele, et maailmas lihtsalt ei ole selliseid lühikesi pükse, mis mulle minu jalas meeldiks. Noja siis läksin Nice'i ja leidsin kohe esimesel õhtul oma hotelli kõrvalt poest ilusad linased püksid, mis on täpselt paraja pikkusega ja täpselt piisavalt laiad ja lohvkad, et mulle tunduks, et mu tagumik ei olegi maailma kõige suurem... :D! Olen rahul!

Aiandi rindelt on selliseid uudiseid, et minu tomatitaimekesed õitsevad igalt poolt ja paar kobaratäit pisikesi rohelisi sõrmeküünesuurusi tomateid on neil juba küljes ka. Ootan suure huviga, millal nad kasvamise lõpetavad ja punaseks hakkavad tõmbuma. Fuksiakesed elavad ka päris hästi, kui nüüd välja arvata üks, kes lihtsalt täiesti lambist longu vajus ja ära suri. Minu mõistus ei võta, mis tal häda oli. Ta jagas potti kahe teise sõsaraga ja need tunnevad ennast igati hästi, nii et asi ei saanud olla ei üle- ega alakstmises. Tema lihtsalt võttis kätte ja närtsis ära. Juured olid tal ilusad, tugevad ja valged, kahjureid ei olnud, keegi ei söönud... Pentsik... Noja siis üks teine õnnetuke on veel - koju jäänud pelargon, keda keegi kogu aeg lehtedest närimas käib. Aru ei saa, kes, sest näha ei ole kedagi, aga leheservadest võetakse kohe suuri ampse! Pelargonikoletis ilmselt, sest teised taimed on kõik viimseni puutumata ja rahul. Aaloe kasvatas kaks pojakest mullast välja, alpikann hakkas uuesti õitsema ja Frantsuaa juurde õue viidud füüsalil on juba laternad küljes, minu oma kasvatab aga veel poti sees kõrgust.

Frantsuaast rääkides - temaga on meil asjad nüüd jälle enam-vähem paika loksunud. Rohkem ei oska ma mitte midagi öelda ega seletada, minu jaoks jäigi kogu see nädalatepikkune draama üsna suureks mõistatuseks ja kui ma temalt selle kohta küsin, siis eksib ta täpsustavatele küsimustele vaatamata mingitesse üsna kaugetesse heietustesse, nii et ma lihtsalt ei tea. Aga las siis praegu ollagi, ta on viimased kaks nädalat igati eeskujulikult käitunud ja üritanud suhteid omaalgatuslikult nii palju lappida ja tihendada, kui üldse võimalik, nii et loeme selle teema nüüd lõpetatuks.

Suuri plaane mul lähiajaks ei ole ja reisidega on nüüd ka mõneks kuuks rahu majas. Kavatsen ainult septembris korra Eestis käia ja kodustega midagi veel teha, aga mida, seda veel täpselt ei tea :). Kahjuks ei lange see puhkus kokku Sütevaka juubelipidustustega ja vilistlaste suure kokkutulekuga... Ühest küljest oleks see olnud tore, aga no mis teha. Istungieelsesse või istunginädalasse puhkuse norimiseks ei ole see kohe üldse piisav põhjus ja nädalavahetuseks ei hakka ma ka ometi Eestisse sõitma. Nojah. Igatahes on too Eestis käik ainus lähiaja reis. Luxi tulevastest meelelahutustest tean nii palju, et augusti lõpus on Leudelange'i hobuüritus ja sinna tahaks ühel nädalavahetusel minna. Varsti pannakse ka järjekordne lambalaat üles, seal saab ilmselt korra-paar lulli löömas käidud. Septembri lõpus on Luxis steampungiüritus, selle võtsime Hellega plaani. Noja siis ongi kõik. Ahjaa, oktoobris pidi Euroopa eestlaste koor ka uuesti kokku tulema, seda peaks ilmselt kohe praegu uurima... Ei tohi ära unustada! Ja siis peaks ka Kuuba asjade korraldamise peale mõtlema hakkama. Sest mul on ikkagi kindel plaan! 7. novembrist kuni 11. detsembrini mina ei tööta ja selle aja sees kavatsen ma Kuubal meeldivalt aega veeta. Hispaania keelt õppida/praktiseerida, rannas käia, sukelduda ja surfata ja ujuda ja lihtsalt olla. Vohhh! Ainult et keeltekooli peaks ilmselt juba nüüd ära bronnima ja nii. Mine tea, pärast jõuavad need kolm miljonit ameeriklast minust veel ette...

Tööl on praegu selles mõttes rahulik, et tööd jagub, aga tähtajad on kõik augusti lõpus, nii et igapäevast survet ei ole nii väga tunda ja kogu aeg on mulje, et manööverdamisruumi on veel küll. See on loomulikult petlik, sest augusti lõpus ju kõike korraga ka ei jõua, iga päev tuleb juba praegu usinalt teha. Aga no vähemalt ei ela me iga päev päris adrenaliinilainel :). Töökaaslasi on kohal ainult käputäis, sest siinkandis on kõigil kombeks just keset südasuve ära sõita, ja minul on kabinet rändavaid lilli täis. Mul on siin oma fuksiatele ja tomatitele lisaks ka Katrini ja Ille orhideed ja Kaili kaktused ja orhideekene. Tõeline rohenurk. Vahva. Ja siis on meil tööl veel kreegiuputus. Piret toob iga jummala päev suurte kottidega mirabelle'e tööle ja jagab neid soovijatele laiali. Mul on ka eelmisest nädalavahetusest kollase kreegi clafoutist veel külmkapis ja ühe suure kausitäie viisin ka Luxi sõpradele. Kohe nii palju on neid!

Seda tahaks ka veel mainida, et ma lugesin viimastel nädalatel läbi "Vihurimäe", mis mulle väga meeldis, ja siis leidsin ma Pariisist täitsa kogemata väga värskelt ilmunud Harper Lee uue raamatu, mille ma loomulikult kaasa tõin ja mida ma jõudsin eile natuke alustada ka... Olen väga põnevil... "Tappa laulurästast" meeldis mulle kohe väga-väga, nii et ma loodan sellest raamatust palju. Ma ainult ei ole veel nii kaugel, et midagi arvata... Enivei... Carlos Ruiz Zafóni "The Agel's Game" sai ka Nice'is peesitades läbi ja üldse olen ma viimasel ajal jaksanud kuidagi palju lugeda. Selle 2015. aasta eesmärgiga lugeda iga nädala kohta üks raamat olen ma siiski veidi jännis, sest kalendri järgi on käes 32. nädal, aga mina olen jõudnud läbi lugeda üksnes 17 (või sai nüüd juba 18?) raamatut. Samas on asi just viimasel ajal kiiremini edenenud, nii et päris maha ma seda ettevõtmist ka veel ei kanna :). Ja no üldse - kui ma jõuaks vähemalt poolega nimekirjast hakkama saada, siis ma oleks tegelikult juba rahul...

Aga hästi. Aitab nüüd küll! Lohe on piisavalt pikk. Lähen meeldivat õhtut veetma! Olge ägedad ja järgmise korrani!

M.
 

Aiand

See, mu armsad, on vaade minu magamistoa aknast. Ja koridori aknast. Minule väga meeldib minu kodu!

Temal oli enne ainult 6 lüli. Nüüdseks on kevadest saadik juurde kasvatatud 21 ja 7 pisikest punast lülikest on veel tulemas! 

Mõned pildid Roueni botaanikaaiast: 

 

Ja need taimed saabusid Belgiast... Elasid saatmise hästi üle ja puha, ag ahästi ebaühtlased olid. Mõni oli hullult väetist saanud ilma külgvõsudeta meetripikkune roots, mõni aga maksimaalselt kümne sentimeetri pikkume jupats, millel ainult kolm lehte küljes. Aga kõik on kasvama läinud, nii et ootan huviga, mis neist saab ja millal kõige väetimad õisi hakkavad looma :P.  

Mõned fotomuljed elu esimeselt polomatšilt

 

Nice'ist, polost, fuksiatest, teatritest ja muust vahepeal juhtunust

Meil on suvi. Väljas on juba nädal aega üle kolmekümne kraadi ja elu on ilus! Mu lilled on küll pärastlõunal üsna lontis ja tolmuimejaga põranda võtmine võttis mul selja täiesti pärlendama, aga mis siis sellest. Vähemalt HEA on! Täitsa nagu suvevaheaeg! Täna hommikul ärkasin, varbad päikeselaigus ja mõnus soe tuuleke nahka paitamas... Jube tore! Luxis võiks sagedamini selline ilm olla!

Aga jah... Peaks vist lühidalt ikka kirja panema, mis vahepeal juhtunud on, sest äärmiselt sündmuste- ja teguderohke aeg on olnud... Ma isegi ei mäleta kõike, millest rääkida tasuks. Isegi tööl on kuhjaga igasuguseid uudiseid... Juuni alguses oli näiteks Babeli pidu, kus sai jälle ennast kõrini head ja paremat täis pugitud! See on meil selline üritus, et iga riigi esindajad pakuvad hunnikutes oma riigi suupisteid, sööke ja jooke ja sina ole siis mees ja ainult mugi... Meil Eesti lauaski on alati igasugust head ja paremat, sprotileibu ja muud säärast, aga lätlastelt saab kohukesi ja leedukatelt kirjut koera ja kalja, kreeklastelt väga häid maiustusi, hispaanlastelt sangriat, rootslastelt lihapalle jne jne jne. Ühesõnaga saab kõike, millest maitsemeel siin puudust tunneb... Juhhuu!

Veel sain juuni alguses korra ülemusega Strasbourgis käia - oli üks suuremat sorti koostööüritus, kuhu igast osakonnast esindajaid kutsuti. Saime natuke koosolekutel istuda, teiste üksuste esindajatega tutvusi luua, tavapärasest istungitööst hõlpu ja niisama bussis ka omavahel lobiseda, mis oli väga mõnus. Kes veel ei tea, siis meil on nimelt erakordselt tore ülemus - ülemusena hea ja õiglane ning inimesena ka väga sümpaatne ja hästi ladna. Üks väga väärt inimene, keda mina väga kõrgelt hindan... Sellepärast oli väga tore! Vot. Noja üks meie teine äärmiselt intelligentne, tark ja neutraalne töökaaslane otsustas ära pensionile minna ja Eestisse tagasi kolida, mis on õige kurb uudis. Me küll muidu eriti omavahel ei suhelnud, aga asjalikumat toimetajat annab täitsa tikutulega kohe taga otsida. Temal olid alati kõik parandused korralikult ära põhjendatud, usaldusväärsete allikate asjakohased õpetussõnad välja trükitud ja kui tema ikka su töö üle luges, siis oli kindel laks, et sinna ei saanud veapoegagi sisse jääda. Hea kindel inimene... Teda on raske asendada :). Aga jah. Lisaks sellele kasvas meie korruse lapsevanemate arv ja tagatipuks tuli Helle ka veel ajutise lepinguga Luksemburgi tagasi, nii et nüüd me oleme siis jälle mõlemad samas kohas, kus ükskord tuttavaks saime :). Väga vahva, mul on hirmus hea meel. Üks sõber jälle lähemal :). Me oleme juba jõudnud sel nädalal ohtralt lobiseda, linna peal käia ja minu juures istuda, pargis piknikku pidada ja üldse väga muhe on olnud... Nädal sai iseenesest mööda kui linnutiivul. Ja tema üllatumistest ja arvamustest ja küsimustest tuleb minul ka enda alustamise aeg jälle nii värskelt meelde. Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma olen siin juba ju päris hea mitu aastat olnud, nii et elu on omaseks saanud ja harjumused sisse tekkinud... Nii hea, kui saab seda kõike jälle vahelduse mõttes värske pilguga näha. Siis ei hakka selle elu teatavaid aspekte liiga iseenesestmõistetavana võtma... Ja Helle on nii energiline, nii et see mõjub mulle ka hästi. Mul on nüüd ujumautsitaja jälle käepärast, nii et äkki ma saan ka väikese liigutamisega järjele!

Teisest küljest on jälle ühe teise sõbraga väga kentsakad lood. Mingil hetkel otsustas nimelt Frantsuaa minuga nii kapitaalselt tülli minna, et kohe läks... Ja kohe sellise raginaga, et me pole viimased kolm nädalat omavahel rääkinudki, ehkki varemalt suhtlesime me raudselt igapäevaselt. Kusjuures põhjust ei tea ma siiani, seda mulle tunniajase sõimutiraadi jooksul ei öeldud. Ta sai enam-vähem poole [oma] sõna pealt sigavihaseks, ma polnud ammu midagi öelnud ja ega siis enam saanud ka... Mees võttis kätte, lihtsalt sõimas mu korralikult läbi, viskas mu siis uksest välja ja nii oligi. Püüdsin temaga järgmisel päeval rääkida, sain veel suurema koosa. Püüdsin hiljem rääkida, saadeti pikalt... Ma olin tolle kõige suurema tüli järel tema käitumisest nii ehmatanud, et helistasin Patrickule, kes lubas kodus maad kuulata ja vaadata, kas temale öeldakse, mis ma siis Frantsuaa meelest tegin, aga Patrickule ei öeldud kaks nädalat isegi seda, et mingi tüli on olnud. Tüüp olevat lihtsalt päevade kaupa diivanil istunud ja tigetsenud, nii et Patrick ja majapidajanna pidid kodus kikivarvul käima, aga kui küsiti, et mis sul häda on, siis öeldi, et mis mõttes, kõik on ju hästi, ei näe või? Kui Patrick minu järjekordse pärimise peale kaks nädalat hiljem Frantsuaa käest otse küsis, et kuule, mis värk teil Marisega on, siis ei suutnud Frantsuaa talle ka midagi mõistlikku seletada - peale selle, et ta on lihtsalt nii kole vihane... Ja nii siis asjalood nüüd ongi. Ma olen täitsa pahviks löödud kohe... Isegi Patrick tunnistas, et asi on üle mõistuse imelik, sest siiani olin mina üleüldse ainus, keda Frantsuaa kuulas, aga nüüd on ta kuidagi nii liimist lahti, et ma ei oska kohe mitte midagi enam peale hakata. Kohtumisest ja rääkimisest keeldutakse, sõnumitele vastatakse lakooniliselt ja jäiselt ja pärast seda, kuidas ta minuga käitus, ei lähe ma kohvikusse ka enne tagasi, kui ta mind sinna isiklikult palub. Teoreetiliselt sain ma ta siiski vist nüüd nii kaugele, et ta soostus esmaspäeval minuga kohtuma, aga ma pidin selleks kõik kõige meeleheitlikumad argumendid mängu panema ja tänu sellele on mul sellest jandist juba nii kõriauguni, et ega ma teile praegu pead küll ei või anda, et mina ise päriselt otsustan temaga veel midagi klaarima minna... Enda teada ei ole ma midagi valesti teinud ja tema on mind korduvalt nii kategooriliselt ja inetult pikalt saatnud, nii et ma ei ole päris veendunud, et see peaks olema mina, kes ainsana võimleb ja asja üritab ära klaarida. Aga eks me vaata... Urr... Kuidas ma ei kannata tülis olemist ja veel vähem kannatan ma ootamist... See jant on kestnud kolm nädalat liiga kaua...

Olgu. Positiivse külje pealt tegin ma vahepeal hispaania keele eksami ära. See oli just muidugi sellele tülinädalavahetusele järgneval nädalal, nii et eks mul oli pea pulki täis ja ega ma eriti tublisti ei õppinud. Aga eksamil sain 88% ikka... Ma isegi kergelt üllatusin, sest minevikuaegade peale grammatikaülesandes oli mul näiteks täpselt üks viga. See, millist minevikku kasutada, on üks mu nõrgemaid külgi, nii et ma olin kohe hämmeldunud... Nüüd ma sügisel järgmist kursust ei võta, lähen hoopis novembris-detsembris viieks nädalaks Kuubale, võtan seal ka keeletunde ja jätkan siin keeltekoolis siis järgmisel kevadel kuuendal tasemel... Grupp läks meil laiali, sest nii mõnedki võtavad suvel ka intensiivkursusi ja jätkavad juba sügisest teistes rühmades, aga ma loodan, et ehk saan järgmisel kevadel vähemalt sama õpetajaga jätkata, ta on nii tore!

Ja veel jõudsin vahepeal Prantsuse Rivieral käia ja Roueni botaanikaaias fuksiaid vaatamas ka. Ma nimelt avastasin, et siit käivad öörongid otse Nice'i ja pärast toda suurt tüli Frantsuaaga istusingi ma järgmine õhtu lihtsalt rongi ja sõitsin kolmeks päevaks Nice'i randa hispaania keelt õppima. Ma tõesti ei teinud nende kolme päevaga mitte midagi muud, kui et kobisin hommikul kell 10 raamatuga randa lamamistoolile, määrisin end päikesekreemiga kokku, käisin mitu korda ujumas, vaatasin taevasse, siis kell 18.00 läksin rannast ära, otsisin resto ja sõin midagi ning edasi läksin hotelli ära magama. Ma ei jõudnud isegi mitte ühteainsamassegi poodi... Aga mul on kange tahtmine tagasi minna, nii et siis vbla jõuab :). Juuli lõpus on mul nimelt ka üks 4-päevane nädalavahetus... Peakski vaatama, kuidas selleks ajaks rongipiletitega lood on. See oli nii hea lahendus, kobisid õhtul rongi, magasid terve sõidu rõõmsasti voodis maha, siis ärkasid üles ja olid kell 9 hommikul Nice'i kesklinnas, ei mingeid turvakontrolle, pagasilinte, linnasaamise probleeme ega muud sellist. Ja piletid olid lennupiletitest ka soodsamad.

Muidu oli Nice tore. Päevitunud ja rõõmsad inimesed, suveriided, sandaalid, soe õhk, soe meri, väga head rannakarbid jne jne jne. Ainult sääsed häirisid. Kusjuures ma olin tõesti Luxis sääskede olemasolu ära unustanud! Esimesel öösel seal hotellis ärkasin ma mingil hetkel sügeluse peale üles, aga aru ei saanud, milles häda on, lihtsalt kratsisin... Kratsisin ja kratsisin ning imestasin juba, et huvitav, kas päike põhjustas mingisuguse nahareaktsiooni või... Kuniks järgmisel ööl kuulsin reetlikku pininat ja tegin sellest omad järeldused. See on küll suuuuuuur punkt Luxi kasuks, et meil siin sääski ei ole! Ausõna!

Nice'ist sõitsin läbi Pariisi Roueni, sest sealses botaanikaaias peaks olema vähemalt Euroopa (aga vbla ka maailma) kõige uhkem fuktsiakollektsioon. Lugesin netist, palju neil seal neid liike on ja puha, aga siis läksin kohale ja kohe tõsiselt pettusin. Neil olid need fuksiad õue puude varju istutatud, kokku ehk 50 põõsast. Pooled neist olid ühesugused, ülejäänud pooltest pooled ei õitsenud ja need, mis õitsesid, olid ka kuidagi lontis ja närtsinud õisigi polnud küljest ära võetud ega midagi... Noja siis tahtsin ma ühest endale võsu näpistada, aga märkasin veel õigel hetkel, et sellel taimel on üldse roostehaigus küljes. Nii palju siis üliuhkest kollektsioonist... Minu fuksiad kodus akna peal on palju tervema välimusega ja palju rahulolevamad ning ma sain neile hiljuti lisa ka. Tellisin endale ühest Belgia fuksiakasvatusest mõned haruldasemad sordid. Eks vaatame, kuidas neile minu juures meeldib. Mõned on juba hakanud ümberistutamise järel uusi lehekesi kasvatama ja tundub, et ükski ei saanud Luksemburgi postiteenistuse kohtlemisest suurt šokki. Eestist toodud fuksiad on mul kõik juba ammu õitsema hakanud ja nende seas on ka väga ilusaid ja erilisi lilli. Nüüd ma ootan seda, et nood Belgia omad kohanema hakkaksid ja õieilu valla laseks...

Hmm. Siis Katriniga käisime veel vahepeal Wiltzi festivalil, vaatasime Maribori Balletiteatri etendust "Kreeklane Zorbas". Etendus oli igati OK ja Wiltzi festivali tase peaks muidu suht hea olema, sest sellel aastal tuleb festivali raames neile esinema ka näiteks José Carreras, aga naljakas oli see, et meie olime kogu publiku noorimad esindajad. Päriselt, see oli nagu vanadekodu väljasõit, kusjuures need vanakesed justkui tahtsid sinna ka elama kolida! Neil olid seljakottidega kaasas vatitekid, fliisid, kašmiirsallid ja šampusepudelid, toolipadjad, hõbepaberisse mähitud keeksid ja muu säärane. Mina olin lühikeste varrukatega ja üks õhuke suvesall oli mul igaks juhuks kotis, no päris öö tulles pidin selle õlgadele võtma küll. Aga need siinsed glamuuripensionärid, nemad olid küll hästi varustatud. Siit sai Wiltzi spetsiaalselt etenduste graafiku järgi käiva erirongiga, kusjuures. Tagasi tulles õnnestus meil kergelt linna peal ka ära eksida, nii et me saime vastu südaööd veel ringi lipata, teed küsida ja naeru mugistada ka. Aga jah... Selle ürituse põhiliseks kataloogimärksõnaks on siiski "vanurid".

Ja enne tüli käisime Frantsuaa, Patricku ja Eliane'iga ka Ettelbrückis ühte teist etendust vaatamas. See oli "Frou-Frou", põhimõtteliselt mingi operetilaadne asjandus, kus lauldi kahe maailmasõja vahelisi kuulsaid laule. Plakat oli ilus, ootused olid kõrged, aga see oli paraku selline hästi-hästi külatasemel taidlemine, kus esinejate arvu täissaamiseks oli kampa võetud ka entusiaste, kes päriselt viisi ei pidanud. Noja kuigi teoreetiliselt reklaamiti plakatil, et üritusel lauldakse prantsuse laule, siis tegelikult lauldi neidsamuseidki laule letseburgi keeles :). Meloodia tuli tuttav ette, aga asjale oli tehtud tüki sisuga klappiv letseburgikeelne tekst ning ega ma suurt sellest tüki sisust aru ei saanudki. Ainult seda, et lõpuks jõuti välja paari natside propagandalauluni, mis tekitas kenakese skandaali. Aga jah... nüüd olen ma siis vähemalt ka Ettelbrückis ära käinud :).

Aga aitab vist nüüd ka. Juttu sai täitsa peatüki jagu. Ah ei, OK, ütlen selle ka ära, et eile käisime veel Katrini ja Catherine'iga polomatši ka vaatamas. See oli minu elu esimene. Polost ei tea ma nüüd muidugi suurt rohkemat kui varem, sest kommentaator otsustas iga mänguvooru kommenteerida eri keeles ja reeglite seletamisega oli tal ka probleeme. Näiteks teatas ta mingil hetkel rõõmsalt, et kaks minutit on veel, aga kui mängijad platsilt kohe pärast seda jalga lasid, siis oli ta sunnitud tõdema, et ahsoo, et võib-olla siiski ei ole enam mingil põhjusel kahte minutit veel.  Aga ära olen ma nüüd ühe mängu näinud ning teistmoodi ja vahva kogemus oli see ikka. Pluss nendel hobuüritustel liigub väga erilist rahvast. Näiteks oli seal üks perekond, kes oli justkui 20. sajandi algusest välja astunud... Väikesed lapsed valgetes elegantsetes ja kallist riidest suverõivastes, miniatuursed peened punutud kübarakesed peas ja puha... Nad olid väga šarmantsed ja lõid seal üritusel kohe täiesti erilist meeleolu! Ma sain neist (ja hobustest) paar kena pilti ka... Võib-olla ikka juhtub nii, et ükskord jõuavad igasugused tähtsad fotojäädvustused siia ka :).

Aga sellega ma siiski nüüd lõpetan. Olge tublid ja järgmise korrani.
M.