Siin on kõikidel kombeks suveks ära puhkusele sõita. Lapsevanemad võtavad oma jõnglased ja teismelised ning algab massiline väljaränne. Välismaalased suunduvad kõik oma kodudesse ja kohalikud lähevad lõunasse mere äärde. Pooled kohvikud ja restoranid pannakse kinni, kõik ehitusfirmad lähevad kõige magusamal ehitusajal kolmeks nädalaks kollektiivpuhkusele, ajalehed lõpetavad ilmumise ja linna ei jää kohe enam peaaegu mitte ainumastki tuttavat.
Mina olen seevastu selline erandlik inimene, kes ei ole siiani ühelgi aastal suvel puhkust võtnud, sest esiteks KEEGI siiski peab tööle ka jääma, teiseks minul ei ole lapsi, kelle pärast ma peaks tingimata oma puhkuse koolivaheajal välja võtma, ja kolmandaks on suvel igal pool tore, sealhulgas Luxis, aga koledate ilmadega tundub väljamaine puhkus veel vajalikum kui suvel :). Noja nii ma siis olengi üks nendest erandlikest Luxi suvitajatest.
Eelmistel aastatel on veidi igav ka olnud, ma tunnistan! Kõik töökaaslased, kellega ma rohkem suhtlen, sõidavad vähemalt kolmeks nädalaks minema või siis on keeletunnis intensiivkursustel, mis teeb ka enam-vähem sama välja, sest näha ei ole neid ikka ilmaski. Frantsuaa paneb kohviku kinni ja sõidab minema. Noja need inimesed, kellega ma vähem suhtlen, no need ei täida ka aega ära, isegi kui nad juhuslikult ära ei sõida :D. Niisiis ongi vaja kuidagi ise endaga hakkama saada ja elu jääb igasuguste väliste stiimulite puudumisel järjest uimasemaks, kuni siis septembri alguses rutiiniratas jälle suure hooga käima lükatakse.
Sel aastal on suvi Luxis aga esmakordselt täiesti mitteigav! Elu on nii teguderohke ja tegevusi täis olnud, et täitsa karusselli tunne on ja nüüd on sügis juba käega katsuda. Ja siiamaani on kõik nii tore! Esiteks on meil tööl tiba rahulikum ja lühendatud tööpäevi võib teha isegi veel sellel nädalal! Teiseks on sellist aega, kus kohe KÕIK inimesed korraga ära on, täpselt ühe - vastalanud nädala jagu. Selle elab ikka üle, eks! Näidismudel: esmaspäeva õhtul rattaga sõitma, teisipäeva õhtul ujulasse, kolmapäeva õhtul raamatuga parki, neljapäeva õhtul väike kokkamine ja reedel võib tõeliselt suure mölutamisohu korral paariks päevaks Belgiasse mere äärde sõita. No näiteks... Aga võib-olla pole seda isegi vaja, sest kolmandaks jõudis Frantsuaa praegu järeldusele, et ta võib-olla siiski ei panegi kohvikut kinni! Esimest korda üldse! Põhjused on muidugi ebameeldivad - perekondlike tülide tõttu ei ole puhkuse osas lihtsalt midagi kokku lepitud ja puhkus on käes, aga tülid veelgi suuremad, nii et keegi ei lähe kuskile. Noja kui keegi ei lähe kuskile, siis võib sama hästi kui tööd teha... Selline loogika siis! Mul on temast ühest küljest hiiglama kahju, sest tal oleks seda puhkust kohe ülihädasti vaja ja järgmine puhkus tuleb temal alles täpselt aasta pärast, aga teisest küljest enda pärast on mul hea meel ka :). Vähemalt üks tahk minu elust ei suregi nädalateks füüsiliselt välja.
Neljandaks on kuidagi see aasta nii kujunenud, et mulle on suveks igasuguseid ülesandeid delegeeritud. Kes jättis minu vastutusele lillekastmise, kes tomatid, kes õhtuti koertega jalutamise... Minule meeldib! Nii tekib kohe päris asjalik tunne :). Et nagu päris elu oleks, haraline ja puha :). Ma olen nüüd näiteks käinud neli ööd kahe Belgia lambakoeraga pikkadel jalutuskäikudel. Väga vinged elukad on... Kuulavad mind hästi ja on üldiselt väga viisakalt kasvatatud, nii et üksinda saab nende kahega täitsa kenasti hakkama. Nad eriti ei sikutagi ja iga tänavanurga peal jäävad nad seisma ja ootavad, et ma neile näitaks, kuhu keerata. Kui ma neile siis ütlen, kuhu, siis põrutavad nad suure hooga nii kaugele, kui rihm lubab, aga enne järgmist teeotsa jäävad nad raudselt jälle seisma, et vaadata, kuhu neil kästakse minna. Niimoodi siis...
Nüüd me oleme sinasõbrad ka. Esimene kord oli tiba kõhe küll, et kuidas nad mu peale küll reageerivad, kui ma tulen ja peremeest kodus ei ole, aga saime esimest korda kenasti hakkama ja üleeile oodati mind üldse juba pikisilmi ja vastuvõtt toimus rõõmutantsuga. Eks ma olen nendega iga kord üle tunni jalutanud ka ja lasknud neil põllu peal hiiri otsida ja puha, nii et ma täitsa meeldin neile :). Ja kui Midge otsustas, et ta lihtsalt PEAB põõsast leitud kilekoti ära sööma, ja mina otsustasin, et nii ei lähe mitte ning tegin võõral koeral jultunult suu lahti ja võtsin tal tema leiu suust ära, siis ei kostunud Mimi suust vähimatki protesti ja minu näpud on endiselt mu käe küljes kinni! Hurraa... Töövõit! Oo, ja tegelt on väga äge suviselt palaval tähisel ööl kahe karumürakaga mööda linna hulkuda. Kõik, kes mulle vastu juhtuvad, hoiduvad äärmiselt aupaklikkusse kaugusesse ja käivad minust lihtsalt nii igaks juhuks hästi kauge kaarega mööda :). Hoopis teine tera kui pisikese peniga jalutamine :).
Viiendaks elas Helle nädalakese minu juures ja ma pole juba ammu kellegagi elukohta jaganud, nii et see aeg tundus mu jaoks ka kuidagi hästi harjumatult intensiivne ja teistsuguse rütmiga. Tegelikult on kellegagi korteri jagamisel ikka mõned väga suured plussid! Värskust on! Vahel on tõsiselt tore, kui keegi veel teises toas asjatab ja hoopis teistsuguste mõtete peale tuleb ja kohe eriti igavesti äge on, kui keegi kodus kokkab :)! Sellist luksust ja rõõmu pole ammu olnud, et tulen mina töölt koju ja siis on kogu tuba söögilõhna täis ja viis minutit hiljem hõigatakse: "Söömaaaaa!" :D. Kohe lapsepõlv tuli meelde, kui sai koolist koju tuldud ja vanaema praadis taldrikutäie liha ja siis ma sain lihaleiva ja Burnetti raamatuga voodi peale lugema kobida :). (Nüüd kobisime me seenekastmes pastaga hoopis arvuti ette sarja vaatama :)). Igatahes, oli tore ja teistmoodi meeldejääv nädal ja augusti lõpus on Hellet mõneks päevaks veel! Praegu uudistab ta aga Ameerikamaad ja septembrist alates saab ta kõigi eelduste kohaselt juba oma uude elukohta sisse kolida, nii et siis olen mina jälle vanas rütmis tagasi. Mis siis tundub loodetavasti omakorda jälle mõnda aega harjumatu ja hästi nauditav :).
Kuuendaks on nüüd nii, et kui muust kopp ees, siis tasub ainult kalendrisse vaadata ja sealt vaatab suur hulk põnevust vastu, nii et tuju läheb kohe heaks. Septembris on mul nädalake Eesti puhkust, selle korraldamisega tuleb tegeleda. Lambalaat on juba Glacis' väljakut vallutamas, paari nädala pärast on hobuüritus, septembriks oli teatrimõtteid ja Pariisis oli igasuguseid üritusi, mille järele mul tiba isutas, steampungi ürituse jaoks on vaja mingi kostüüm kompunnida, Kuuba planeerimisega peaks tegelema ja jõuludeks peaks lennupileteid vaatama ja siis ma tahtsin septembrist alates hakata kord nädalas täiskasvanutele mõeldud iluuisutrennis käima ja kõik need asjad tahavad mõtlemist ja uurimist ja magusat planeerimist...
Et sellised lood siis! Selline suvi võiks veel kaua-kaua edasi kesta! :) :) :) Niimoodi, et tööd on vähem ja kõike muud on rohkem ja palju on suhtlemist ja kõik on teistmoodi kui tavaliselt :). Ei mingit suvist uinumist ja üksinda molutamist... Teeks nii, et see kestaks kohe vähemalt novembri esimese nädalani välja, ah!?!? Siis oleks lihtsalt ideaalne...
Aga hea küll! Eks seda ole hiljem näha... Praeguseks aitab nüüd heietamisest küll. Haaran ratta ja lähen Alzette'i äärde rallima...
Olge mõnusad ja nautige teie ka!
M.
Mina olen seevastu selline erandlik inimene, kes ei ole siiani ühelgi aastal suvel puhkust võtnud, sest esiteks KEEGI siiski peab tööle ka jääma, teiseks minul ei ole lapsi, kelle pärast ma peaks tingimata oma puhkuse koolivaheajal välja võtma, ja kolmandaks on suvel igal pool tore, sealhulgas Luxis, aga koledate ilmadega tundub väljamaine puhkus veel vajalikum kui suvel :). Noja nii ma siis olengi üks nendest erandlikest Luxi suvitajatest.
Eelmistel aastatel on veidi igav ka olnud, ma tunnistan! Kõik töökaaslased, kellega ma rohkem suhtlen, sõidavad vähemalt kolmeks nädalaks minema või siis on keeletunnis intensiivkursustel, mis teeb ka enam-vähem sama välja, sest näha ei ole neid ikka ilmaski. Frantsuaa paneb kohviku kinni ja sõidab minema. Noja need inimesed, kellega ma vähem suhtlen, no need ei täida ka aega ära, isegi kui nad juhuslikult ära ei sõida :D. Niisiis ongi vaja kuidagi ise endaga hakkama saada ja elu jääb igasuguste väliste stiimulite puudumisel järjest uimasemaks, kuni siis septembri alguses rutiiniratas jälle suure hooga käima lükatakse.
Sel aastal on suvi Luxis aga esmakordselt täiesti mitteigav! Elu on nii teguderohke ja tegevusi täis olnud, et täitsa karusselli tunne on ja nüüd on sügis juba käega katsuda. Ja siiamaani on kõik nii tore! Esiteks on meil tööl tiba rahulikum ja lühendatud tööpäevi võib teha isegi veel sellel nädalal! Teiseks on sellist aega, kus kohe KÕIK inimesed korraga ära on, täpselt ühe - vastalanud nädala jagu. Selle elab ikka üle, eks! Näidismudel: esmaspäeva õhtul rattaga sõitma, teisipäeva õhtul ujulasse, kolmapäeva õhtul raamatuga parki, neljapäeva õhtul väike kokkamine ja reedel võib tõeliselt suure mölutamisohu korral paariks päevaks Belgiasse mere äärde sõita. No näiteks... Aga võib-olla pole seda isegi vaja, sest kolmandaks jõudis Frantsuaa praegu järeldusele, et ta võib-olla siiski ei panegi kohvikut kinni! Esimest korda üldse! Põhjused on muidugi ebameeldivad - perekondlike tülide tõttu ei ole puhkuse osas lihtsalt midagi kokku lepitud ja puhkus on käes, aga tülid veelgi suuremad, nii et keegi ei lähe kuskile. Noja kui keegi ei lähe kuskile, siis võib sama hästi kui tööd teha... Selline loogika siis! Mul on temast ühest küljest hiiglama kahju, sest tal oleks seda puhkust kohe ülihädasti vaja ja järgmine puhkus tuleb temal alles täpselt aasta pärast, aga teisest küljest enda pärast on mul hea meel ka :). Vähemalt üks tahk minu elust ei suregi nädalateks füüsiliselt välja.
Neljandaks on kuidagi see aasta nii kujunenud, et mulle on suveks igasuguseid ülesandeid delegeeritud. Kes jättis minu vastutusele lillekastmise, kes tomatid, kes õhtuti koertega jalutamise... Minule meeldib! Nii tekib kohe päris asjalik tunne :). Et nagu päris elu oleks, haraline ja puha :). Ma olen nüüd näiteks käinud neli ööd kahe Belgia lambakoeraga pikkadel jalutuskäikudel. Väga vinged elukad on... Kuulavad mind hästi ja on üldiselt väga viisakalt kasvatatud, nii et üksinda saab nende kahega täitsa kenasti hakkama. Nad eriti ei sikutagi ja iga tänavanurga peal jäävad nad seisma ja ootavad, et ma neile näitaks, kuhu keerata. Kui ma neile siis ütlen, kuhu, siis põrutavad nad suure hooga nii kaugele, kui rihm lubab, aga enne järgmist teeotsa jäävad nad raudselt jälle seisma, et vaadata, kuhu neil kästakse minna. Niimoodi siis...
Nüüd me oleme sinasõbrad ka. Esimene kord oli tiba kõhe küll, et kuidas nad mu peale küll reageerivad, kui ma tulen ja peremeest kodus ei ole, aga saime esimest korda kenasti hakkama ja üleeile oodati mind üldse juba pikisilmi ja vastuvõtt toimus rõõmutantsuga. Eks ma olen nendega iga kord üle tunni jalutanud ka ja lasknud neil põllu peal hiiri otsida ja puha, nii et ma täitsa meeldin neile :). Ja kui Midge otsustas, et ta lihtsalt PEAB põõsast leitud kilekoti ära sööma, ja mina otsustasin, et nii ei lähe mitte ning tegin võõral koeral jultunult suu lahti ja võtsin tal tema leiu suust ära, siis ei kostunud Mimi suust vähimatki protesti ja minu näpud on endiselt mu käe küljes kinni! Hurraa... Töövõit! Oo, ja tegelt on väga äge suviselt palaval tähisel ööl kahe karumürakaga mööda linna hulkuda. Kõik, kes mulle vastu juhtuvad, hoiduvad äärmiselt aupaklikkusse kaugusesse ja käivad minust lihtsalt nii igaks juhuks hästi kauge kaarega mööda :). Hoopis teine tera kui pisikese peniga jalutamine :).
Viiendaks elas Helle nädalakese minu juures ja ma pole juba ammu kellegagi elukohta jaganud, nii et see aeg tundus mu jaoks ka kuidagi hästi harjumatult intensiivne ja teistsuguse rütmiga. Tegelikult on kellegagi korteri jagamisel ikka mõned väga suured plussid! Värskust on! Vahel on tõsiselt tore, kui keegi veel teises toas asjatab ja hoopis teistsuguste mõtete peale tuleb ja kohe eriti igavesti äge on, kui keegi kodus kokkab :)! Sellist luksust ja rõõmu pole ammu olnud, et tulen mina töölt koju ja siis on kogu tuba söögilõhna täis ja viis minutit hiljem hõigatakse: "Söömaaaaa!" :D. Kohe lapsepõlv tuli meelde, kui sai koolist koju tuldud ja vanaema praadis taldrikutäie liha ja siis ma sain lihaleiva ja Burnetti raamatuga voodi peale lugema kobida :). (Nüüd kobisime me seenekastmes pastaga hoopis arvuti ette sarja vaatama :)). Igatahes, oli tore ja teistmoodi meeldejääv nädal ja augusti lõpus on Hellet mõneks päevaks veel! Praegu uudistab ta aga Ameerikamaad ja septembrist alates saab ta kõigi eelduste kohaselt juba oma uude elukohta sisse kolida, nii et siis olen mina jälle vanas rütmis tagasi. Mis siis tundub loodetavasti omakorda jälle mõnda aega harjumatu ja hästi nauditav :).
Kuuendaks on nüüd nii, et kui muust kopp ees, siis tasub ainult kalendrisse vaadata ja sealt vaatab suur hulk põnevust vastu, nii et tuju läheb kohe heaks. Septembris on mul nädalake Eesti puhkust, selle korraldamisega tuleb tegeleda. Lambalaat on juba Glacis' väljakut vallutamas, paari nädala pärast on hobuüritus, septembriks oli teatrimõtteid ja Pariisis oli igasuguseid üritusi, mille järele mul tiba isutas, steampungi ürituse jaoks on vaja mingi kostüüm kompunnida, Kuuba planeerimisega peaks tegelema ja jõuludeks peaks lennupileteid vaatama ja siis ma tahtsin septembrist alates hakata kord nädalas täiskasvanutele mõeldud iluuisutrennis käima ja kõik need asjad tahavad mõtlemist ja uurimist ja magusat planeerimist...
Et sellised lood siis! Selline suvi võiks veel kaua-kaua edasi kesta! :) :) :) Niimoodi, et tööd on vähem ja kõike muud on rohkem ja palju on suhtlemist ja kõik on teistmoodi kui tavaliselt :). Ei mingit suvist uinumist ja üksinda molutamist... Teeks nii, et see kestaks kohe vähemalt novembri esimese nädalani välja, ah!?!? Siis oleks lihtsalt ideaalne...
Aga hea küll! Eks seda ole hiljem näha... Praeguseks aitab nüüd heietamisest küll. Haaran ratta ja lähen Alzette'i äärde rallima...
Olge mõnusad ja nautige teie ka!
M.
Tead, ma lihtsalt siis ei kirjuta, kui elu ilus pole :).
VastaKustuta