Mul oli laupäeval nimepäev :). Ega ma seda tegelikult tähista ega midagi, lihtsalt niisama ütlen :). Ja meil on praegu töö juures ajutiselt lühendatud tööpäevad, hurraa-hurraa! See on palju suurem põhjus pidutsemiseks. Tööd nüüd vähe just ei ole, aga kui ma võin hommikul tiba lõdvemalt võtta, siis ma olen selle nimel pärast nõus tõhusamalt ja aega raiskamata tööd tegema küll. Loodetavasti saab järgmiselgi nädalal niimoodi mõnusalt jätkata... Täna hommikul oli lihtsalt fantastiline vaikselt ja rahulikult tavalisel ajal ärgata, aga siis kodus kohvi juua ja pükse triikida ja lilli kasta ja asjatada ja ilma kiirustamata tööle jalutada, sest ma sain enne viimast minutit uksest välja :). Ma ju VÕIKSIN seda iga jumala päev teha, aga ma lihtsalt ei SUUDA selle pärast varem tõusta. Seevastu kaheksaks ärkamisega on mu keha juba niikuinii harjunud ja lihtsalt ÜLIHEA on siis avastada, et mul on nüüd veel ka AEGA! Jajah, sai pisut palju neid trükitähti, aga las olla!
Helle elab muidu selle nädala minu juures, nii et vaba aeg läheb tänu seltskonnale kuidagi ERITI kiiresti. Terve eelmine nädalavahetus läks niuhti mööda... Suurema osa ajast vahtisime me Rookie Blue'd, aga käisime ka pargis Helle herbaariumi täiendamas (ma sain teada, et Merli pargis on selline dendroloogiline ime nagu lõhiselehine kask!) ja kohvikus varaste hommikutundideni pidutsemas (oli üks erakordne õhtu, kus teiste hulgas oli heas tujus ka Frantsuaa, kes serveeris meile naljaga tellitud poole klaasi asemel pool VAASI kokteili). Seevastu järgmisest nädalast algab hapukurgihooaeg - Helle sõidab Ameerikasse, Katrin on endiselt puhkusel, Frantsuaa paneb kohviku kinni ja siis pole kohe enam mitte kellegagi mitte midagi teha. Tüüpiline august Luksemburgis... Peale minu jääb linna umbes kolm inimest! Tjah... Noh, eks ma siis katsun ennast selle võrra rohkem liigutada. Paar korda oleme me Hellega juba ujulasse jõudnud, nii et ehk jagub seda impulssi siis ka tema äraoleku ajaks. Ja kuna ma tõin selle suure tüli aegu ratta ka Frantsuaa juurest ära ja palusin üürilepingus sisalduvale konkreetsele keelule vaatamata majaomanikult luba seda koridorinurgas hoida, olen ma nüüd selle käepärasuse tõttu neli-viis korda pikale rattatiirule ka jõudnud. Iga kord on jalad tagasi jõudes nii väsinud, et tudisevad all. Kojutulek on ju ülesmäge ja pärast pikka sõitu on Bonnevoie mägi ikka karm, aga tore on ka. Eriti selliste ilmadega!
Nimelt on meil vahelduseks jälle imeilusad 30-kraadised päevad ja suveriideid ei pidanudki veel lõplikult ära pakkima. Meil on jälle hää, aga emmest hakkab hale, kui ma ajalehest loen, et Eestis on lõpuks oodata temperatuuri tõusmist koguni 20 kraadini... Et siis selline suvi seal Eestis seekord... Vahepeal oli meil ka tegelikult üle nädala sellist külma, et ainsaks mõistlikuks jalavarjuks tundus vee- ja külmakindel matkasaabas ja ma pidin isegi jope uuesti välja otsima, sest päevane maksimumtemperatuur oli kuskil 13 kraadi ringis. Aga nüüd lubatakse selleks nädalaks jälle peamiselt üle 30 kraadi ulatuvat sooja ja ma saan veel paar korda oma Nice'ist ostetud lühkareid kanda :). Hurraa... Ma just paar päeva enne nende ostmist kurtsin Hellele, et maailmas lihtsalt ei ole selliseid lühikesi pükse, mis mulle minu jalas meeldiks. Noja siis läksin Nice'i ja leidsin kohe esimesel õhtul oma hotelli kõrvalt poest ilusad linased püksid, mis on täpselt paraja pikkusega ja täpselt piisavalt laiad ja lohvkad, et mulle tunduks, et mu tagumik ei olegi maailma kõige suurem... :D! Olen rahul!
Aiandi rindelt on selliseid uudiseid, et minu tomatitaimekesed õitsevad igalt poolt ja paar kobaratäit pisikesi rohelisi sõrmeküünesuurusi tomateid on neil juba küljes ka. Ootan suure huviga, millal nad kasvamise lõpetavad ja punaseks hakkavad tõmbuma. Fuksiakesed elavad ka päris hästi, kui nüüd välja arvata üks, kes lihtsalt täiesti lambist longu vajus ja ära suri. Minu mõistus ei võta, mis tal häda oli. Ta jagas potti kahe teise sõsaraga ja need tunnevad ennast igati hästi, nii et asi ei saanud olla ei üle- ega alakstmises. Tema lihtsalt võttis kätte ja närtsis ära. Juured olid tal ilusad, tugevad ja valged, kahjureid ei olnud, keegi ei söönud... Pentsik... Noja siis üks teine õnnetuke on veel - koju jäänud pelargon, keda keegi kogu aeg lehtedest närimas käib. Aru ei saa, kes, sest näha ei ole kedagi, aga leheservadest võetakse kohe suuri ampse! Pelargonikoletis ilmselt, sest teised taimed on kõik viimseni puutumata ja rahul. Aaloe kasvatas kaks pojakest mullast välja, alpikann hakkas uuesti õitsema ja Frantsuaa juurde õue viidud füüsalil on juba laternad küljes, minu oma kasvatab aga veel poti sees kõrgust.
Frantsuaast rääkides - temaga on meil asjad nüüd jälle enam-vähem paika loksunud. Rohkem ei oska ma mitte midagi öelda ega seletada, minu jaoks jäigi kogu see nädalatepikkune draama üsna suureks mõistatuseks ja kui ma temalt selle kohta küsin, siis eksib ta täpsustavatele küsimustele vaatamata mingitesse üsna kaugetesse heietustesse, nii et ma lihtsalt ei tea. Aga las siis praegu ollagi, ta on viimased kaks nädalat igati eeskujulikult käitunud ja üritanud suhteid omaalgatuslikult nii palju lappida ja tihendada, kui üldse võimalik, nii et loeme selle teema nüüd lõpetatuks.
Suuri plaane mul lähiajaks ei ole ja reisidega on nüüd ka mõneks kuuks rahu majas. Kavatsen ainult septembris korra Eestis käia ja kodustega midagi veel teha, aga mida, seda veel täpselt ei tea :). Kahjuks ei lange see puhkus kokku Sütevaka juubelipidustustega ja vilistlaste suure kokkutulekuga... Ühest küljest oleks see olnud tore, aga no mis teha. Istungieelsesse või istunginädalasse puhkuse norimiseks ei ole see kohe üldse piisav põhjus ja nädalavahetuseks ei hakka ma ka ometi Eestisse sõitma. Nojah. Igatahes on too Eestis käik ainus lähiaja reis. Luxi tulevastest meelelahutustest tean nii palju, et augusti lõpus on Leudelange'i hobuüritus ja sinna tahaks ühel nädalavahetusel minna. Varsti pannakse ka järjekordne lambalaat üles, seal saab ilmselt korra-paar lulli löömas käidud. Septembri lõpus on Luxis steampungiüritus, selle võtsime Hellega plaani. Noja siis ongi kõik. Ahjaa, oktoobris pidi Euroopa eestlaste koor ka uuesti kokku tulema, seda peaks ilmselt kohe praegu uurima... Ei tohi ära unustada! Ja siis peaks ka Kuuba asjade korraldamise peale mõtlema hakkama. Sest mul on ikkagi kindel plaan! 7. novembrist kuni 11. detsembrini mina ei tööta ja selle aja sees kavatsen ma Kuubal meeldivalt aega veeta. Hispaania keelt õppida/praktiseerida, rannas käia, sukelduda ja surfata ja ujuda ja lihtsalt olla. Vohhh! Ainult et keeltekooli peaks ilmselt juba nüüd ära bronnima ja nii. Mine tea, pärast jõuavad need kolm miljonit ameeriklast minust veel ette...
Tööl on praegu selles mõttes rahulik, et tööd jagub, aga tähtajad on kõik augusti lõpus, nii et igapäevast survet ei ole nii väga tunda ja kogu aeg on mulje, et manööverdamisruumi on veel küll. See on loomulikult petlik, sest augusti lõpus ju kõike korraga ka ei jõua, iga päev tuleb juba praegu usinalt teha. Aga no vähemalt ei ela me iga päev päris adrenaliinilainel :). Töökaaslasi on kohal ainult käputäis, sest siinkandis on kõigil kombeks just keset südasuve ära sõita, ja minul on kabinet rändavaid lilli täis. Mul on siin oma fuksiatele ja tomatitele lisaks ka Katrini ja Ille orhideed ja Kaili kaktused ja orhideekene. Tõeline rohenurk. Vahva. Ja siis on meil tööl veel kreegiuputus. Piret toob iga jummala päev suurte kottidega mirabelle'e tööle ja jagab neid soovijatele laiali. Mul on ka eelmisest nädalavahetusest kollase kreegi clafoutist veel külmkapis ja ühe suure kausitäie viisin ka Luxi sõpradele. Kohe nii palju on neid!
Seda tahaks ka veel mainida, et ma lugesin viimastel nädalatel läbi "Vihurimäe", mis mulle väga meeldis, ja siis leidsin ma Pariisist täitsa kogemata väga värskelt ilmunud Harper Lee uue raamatu, mille ma loomulikult kaasa tõin ja mida ma jõudsin eile natuke alustada ka... Olen väga põnevil... "Tappa laulurästast" meeldis mulle kohe väga-väga, nii et ma loodan sellest raamatust palju. Ma ainult ei ole veel nii kaugel, et midagi arvata... Enivei... Carlos Ruiz Zafóni "The Agel's Game" sai ka Nice'is peesitades läbi ja üldse olen ma viimasel ajal jaksanud kuidagi palju lugeda. Selle 2015. aasta eesmärgiga lugeda iga nädala kohta üks raamat olen ma siiski veidi jännis, sest kalendri järgi on käes 32. nädal, aga mina olen jõudnud läbi lugeda üksnes 17 (või sai nüüd juba 18?) raamatut. Samas on asi just viimasel ajal kiiremini edenenud, nii et päris maha ma seda ettevõtmist ka veel ei kanna :). Ja no üldse - kui ma jõuaks vähemalt poolega nimekirjast hakkama saada, siis ma oleks tegelikult juba rahul...
Aga hästi. Aitab nüüd küll! Lohe on piisavalt pikk. Lähen meeldivat õhtut veetma! Olge ägedad ja järgmise korrani!
M.
Helle elab muidu selle nädala minu juures, nii et vaba aeg läheb tänu seltskonnale kuidagi ERITI kiiresti. Terve eelmine nädalavahetus läks niuhti mööda... Suurema osa ajast vahtisime me Rookie Blue'd, aga käisime ka pargis Helle herbaariumi täiendamas (ma sain teada, et Merli pargis on selline dendroloogiline ime nagu lõhiselehine kask!) ja kohvikus varaste hommikutundideni pidutsemas (oli üks erakordne õhtu, kus teiste hulgas oli heas tujus ka Frantsuaa, kes serveeris meile naljaga tellitud poole klaasi asemel pool VAASI kokteili). Seevastu järgmisest nädalast algab hapukurgihooaeg - Helle sõidab Ameerikasse, Katrin on endiselt puhkusel, Frantsuaa paneb kohviku kinni ja siis pole kohe enam mitte kellegagi mitte midagi teha. Tüüpiline august Luksemburgis... Peale minu jääb linna umbes kolm inimest! Tjah... Noh, eks ma siis katsun ennast selle võrra rohkem liigutada. Paar korda oleme me Hellega juba ujulasse jõudnud, nii et ehk jagub seda impulssi siis ka tema äraoleku ajaks. Ja kuna ma tõin selle suure tüli aegu ratta ka Frantsuaa juurest ära ja palusin üürilepingus sisalduvale konkreetsele keelule vaatamata majaomanikult luba seda koridorinurgas hoida, olen ma nüüd selle käepärasuse tõttu neli-viis korda pikale rattatiirule ka jõudnud. Iga kord on jalad tagasi jõudes nii väsinud, et tudisevad all. Kojutulek on ju ülesmäge ja pärast pikka sõitu on Bonnevoie mägi ikka karm, aga tore on ka. Eriti selliste ilmadega!
Nimelt on meil vahelduseks jälle imeilusad 30-kraadised päevad ja suveriideid ei pidanudki veel lõplikult ära pakkima. Meil on jälle hää, aga emmest hakkab hale, kui ma ajalehest loen, et Eestis on lõpuks oodata temperatuuri tõusmist koguni 20 kraadini... Et siis selline suvi seal Eestis seekord... Vahepeal oli meil ka tegelikult üle nädala sellist külma, et ainsaks mõistlikuks jalavarjuks tundus vee- ja külmakindel matkasaabas ja ma pidin isegi jope uuesti välja otsima, sest päevane maksimumtemperatuur oli kuskil 13 kraadi ringis. Aga nüüd lubatakse selleks nädalaks jälle peamiselt üle 30 kraadi ulatuvat sooja ja ma saan veel paar korda oma Nice'ist ostetud lühkareid kanda :). Hurraa... Ma just paar päeva enne nende ostmist kurtsin Hellele, et maailmas lihtsalt ei ole selliseid lühikesi pükse, mis mulle minu jalas meeldiks. Noja siis läksin Nice'i ja leidsin kohe esimesel õhtul oma hotelli kõrvalt poest ilusad linased püksid, mis on täpselt paraja pikkusega ja täpselt piisavalt laiad ja lohvkad, et mulle tunduks, et mu tagumik ei olegi maailma kõige suurem... :D! Olen rahul!
Aiandi rindelt on selliseid uudiseid, et minu tomatitaimekesed õitsevad igalt poolt ja paar kobaratäit pisikesi rohelisi sõrmeküünesuurusi tomateid on neil juba küljes ka. Ootan suure huviga, millal nad kasvamise lõpetavad ja punaseks hakkavad tõmbuma. Fuksiakesed elavad ka päris hästi, kui nüüd välja arvata üks, kes lihtsalt täiesti lambist longu vajus ja ära suri. Minu mõistus ei võta, mis tal häda oli. Ta jagas potti kahe teise sõsaraga ja need tunnevad ennast igati hästi, nii et asi ei saanud olla ei üle- ega alakstmises. Tema lihtsalt võttis kätte ja närtsis ära. Juured olid tal ilusad, tugevad ja valged, kahjureid ei olnud, keegi ei söönud... Pentsik... Noja siis üks teine õnnetuke on veel - koju jäänud pelargon, keda keegi kogu aeg lehtedest närimas käib. Aru ei saa, kes, sest näha ei ole kedagi, aga leheservadest võetakse kohe suuri ampse! Pelargonikoletis ilmselt, sest teised taimed on kõik viimseni puutumata ja rahul. Aaloe kasvatas kaks pojakest mullast välja, alpikann hakkas uuesti õitsema ja Frantsuaa juurde õue viidud füüsalil on juba laternad küljes, minu oma kasvatab aga veel poti sees kõrgust.
Frantsuaast rääkides - temaga on meil asjad nüüd jälle enam-vähem paika loksunud. Rohkem ei oska ma mitte midagi öelda ega seletada, minu jaoks jäigi kogu see nädalatepikkune draama üsna suureks mõistatuseks ja kui ma temalt selle kohta küsin, siis eksib ta täpsustavatele küsimustele vaatamata mingitesse üsna kaugetesse heietustesse, nii et ma lihtsalt ei tea. Aga las siis praegu ollagi, ta on viimased kaks nädalat igati eeskujulikult käitunud ja üritanud suhteid omaalgatuslikult nii palju lappida ja tihendada, kui üldse võimalik, nii et loeme selle teema nüüd lõpetatuks.
Suuri plaane mul lähiajaks ei ole ja reisidega on nüüd ka mõneks kuuks rahu majas. Kavatsen ainult septembris korra Eestis käia ja kodustega midagi veel teha, aga mida, seda veel täpselt ei tea :). Kahjuks ei lange see puhkus kokku Sütevaka juubelipidustustega ja vilistlaste suure kokkutulekuga... Ühest küljest oleks see olnud tore, aga no mis teha. Istungieelsesse või istunginädalasse puhkuse norimiseks ei ole see kohe üldse piisav põhjus ja nädalavahetuseks ei hakka ma ka ometi Eestisse sõitma. Nojah. Igatahes on too Eestis käik ainus lähiaja reis. Luxi tulevastest meelelahutustest tean nii palju, et augusti lõpus on Leudelange'i hobuüritus ja sinna tahaks ühel nädalavahetusel minna. Varsti pannakse ka järjekordne lambalaat üles, seal saab ilmselt korra-paar lulli löömas käidud. Septembri lõpus on Luxis steampungiüritus, selle võtsime Hellega plaani. Noja siis ongi kõik. Ahjaa, oktoobris pidi Euroopa eestlaste koor ka uuesti kokku tulema, seda peaks ilmselt kohe praegu uurima... Ei tohi ära unustada! Ja siis peaks ka Kuuba asjade korraldamise peale mõtlema hakkama. Sest mul on ikkagi kindel plaan! 7. novembrist kuni 11. detsembrini mina ei tööta ja selle aja sees kavatsen ma Kuubal meeldivalt aega veeta. Hispaania keelt õppida/praktiseerida, rannas käia, sukelduda ja surfata ja ujuda ja lihtsalt olla. Vohhh! Ainult et keeltekooli peaks ilmselt juba nüüd ära bronnima ja nii. Mine tea, pärast jõuavad need kolm miljonit ameeriklast minust veel ette...
Tööl on praegu selles mõttes rahulik, et tööd jagub, aga tähtajad on kõik augusti lõpus, nii et igapäevast survet ei ole nii väga tunda ja kogu aeg on mulje, et manööverdamisruumi on veel küll. See on loomulikult petlik, sest augusti lõpus ju kõike korraga ka ei jõua, iga päev tuleb juba praegu usinalt teha. Aga no vähemalt ei ela me iga päev päris adrenaliinilainel :). Töökaaslasi on kohal ainult käputäis, sest siinkandis on kõigil kombeks just keset südasuve ära sõita, ja minul on kabinet rändavaid lilli täis. Mul on siin oma fuksiatele ja tomatitele lisaks ka Katrini ja Ille orhideed ja Kaili kaktused ja orhideekene. Tõeline rohenurk. Vahva. Ja siis on meil tööl veel kreegiuputus. Piret toob iga jummala päev suurte kottidega mirabelle'e tööle ja jagab neid soovijatele laiali. Mul on ka eelmisest nädalavahetusest kollase kreegi clafoutist veel külmkapis ja ühe suure kausitäie viisin ka Luxi sõpradele. Kohe nii palju on neid!
Seda tahaks ka veel mainida, et ma lugesin viimastel nädalatel läbi "Vihurimäe", mis mulle väga meeldis, ja siis leidsin ma Pariisist täitsa kogemata väga värskelt ilmunud Harper Lee uue raamatu, mille ma loomulikult kaasa tõin ja mida ma jõudsin eile natuke alustada ka... Olen väga põnevil... "Tappa laulurästast" meeldis mulle kohe väga-väga, nii et ma loodan sellest raamatust palju. Ma ainult ei ole veel nii kaugel, et midagi arvata... Enivei... Carlos Ruiz Zafóni "The Agel's Game" sai ka Nice'is peesitades läbi ja üldse olen ma viimasel ajal jaksanud kuidagi palju lugeda. Selle 2015. aasta eesmärgiga lugeda iga nädala kohta üks raamat olen ma siiski veidi jännis, sest kalendri järgi on käes 32. nädal, aga mina olen jõudnud läbi lugeda üksnes 17 (või sai nüüd juba 18?) raamatut. Samas on asi just viimasel ajal kiiremini edenenud, nii et päris maha ma seda ettevõtmist ka veel ei kanna :). Ja no üldse - kui ma jõuaks vähemalt poolega nimekirjast hakkama saada, siis ma oleks tegelikult juba rahul...
Aga hästi. Aitab nüüd küll! Lohe on piisavalt pikk. Lähen meeldivat õhtut veetma! Olge ägedad ja järgmise korrani!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar