Teate, ma olen nii Nice'is kui ka Cannes'is varem korduvalt käinud. Aga väga ammu ja hoopis teistmoodi - grupi eest vastutajana, nii et mul oli pea pulki täis ja meelde jäid hoopis muud asjad. Näiteks see, et Cannes'iga oli hea lihtne, seal tahtsid kõik filmifestivali toimumispaigast pilti teha ja muud erilist polnudki õnneks vaja. Või siis see, et Nice'is toimus selline eepiline vahejuhtum, et üks naine sai öösel epilepsiahoo, kukkus voodist põrandale, vahutas, möllas, korises, tõmbles krampides ja tema toanaaber ei saanud magada, aga eelistas omaette voodis mossitada, mitte toanaabrile abi kutsuda. Hommikul kuulsime söögilauas suust suhu levinud juttu, et keegi meie grupist olevat haige, aga meie loomulikult olime asjast õndsas teadmatuses. Noja ehkki veerand tundi hiljem pidime päevasele väljasõidule minema, läksime siis igaks juhuks enne ikka haige tuppa kuulujutte uurima... Alustuseks saime haige toanaabri käest ukse peal õiendada, et oli ka aeg midagi ette võtta, tema on reisi eest maksnud, aga toanaabri pärast puhta magamata. No ja kui me siis küsisime, et kus see toanaaber siis on ja mis haigus tal siis on, siis juhatati meid kahe voodi vahel kahhelkivipõrandal pikali oleva praktiliselt alasti ja kangestunud naise juurde, kelle kiirabi hiljem juba poolminejaks tituleeris. Noja veel seondub mul Nice'iga üks teine kord, kui ma peamiselt vanematest inimestest koosneva grupiga Nice'i linnaekskursiooni tehes ühe tänava võrra liiga vara ära keerasin ja neid lõõskava päikese käes muudkui treppidest üles mäkke juhtisin, et siis avastada, et tegemist on tupiktänavaga ja seal poole mäe peal on ainult üks purskkaev, aga vaateplatvormile sealt edasi ei pääse. No ma siis improviseerisin neile midagi seal purskkaevu veerel, viisin nad siis mäest alla ja hakkasin nendega järgmisest tänavast jälle üles mäkke ronima. Vedas, et ma kellelgi niimoodi infarkti ei põhjustanud, klientuur oli vastav... Aga jah... Ühesõnaga... ega ma toona linna elust-olust suurt midagi kõrva taha ei pannud. Tegemist oli kogu aeg palju ning igas linnas sai üldsegi nii lühidalt oldud, et peale kohustusliku programmi ja peamiste vaatamisväärsuste ei olnud aega ega jaksu midagi muud enam teha, iga päev restoranis käimiseks polnud raha ka niikuinii ja no mida sa niimoodi ikka sisse elad. Linna pulssi ja eripära ja mõnusaid mitteturistikaid kohti ma seega ei tundnud, samas oska(si)n ma igal pool linnasüdamikes (enamasti) väga hästi orienteeruda, sest kaardid õppisin ma pähe, ning vaatamisväärsuste kohta võin ma ka siiamaani igasuguseid asju jutustada.
Nüüd on aga kontekst muutunud. Ühtegi Euroopa bussireisi pole ma juba iidamast-aadamast saadik enam juhtinud, ise sõidan ma seevastu aga päris sageli nädalavahetuseks sinna-tänna meelt lahutama. Enamasti käin ma üksi, kunstimuuseumid jätan reeglina vahele, graafikut ma endal väga täis ei planeeri, nii et jääb aega lonkimiseks, pildistamiseks, tänavapingil istumiseks ja elu vaatamiseks, siin kohvitamiseks, seal söömiseks, teatris käimiseks vms. Ja nüüd, kus mina ise olen klient või turist, näen ma linnadest hoopis teisi asju :). Nüüd vaatan ma ise, kas MULLE meeldib, kus on õdus ja kas MULLE avaldab muljet, mitte ei mõtle, kuidas näidata või seletada asju, mis meeldiksid teistele. Noja kõigest sellest lähtuvalt on mul nüüd Nice'ist ja Cannes'ist hiljutiste väljasõitude põhjal hoopis teistsugune nägemus ja arvamus kui varem, nii et ma tahtsin selle kohe kirja panna :).
[Tegelikult tahtsingi ma juttu siit alustada :).]
Nice'is käisin ma see suvi koguni kaks korda ja sellest esimesest visiidist oli põgusalt isegi juttu. Cannes'i sattusin ma aga täitsa kogematasel kombel eelmiseks nädalavahetuseks. No polnud muid plaane ja rongipiletid olid täitsa saadaval ja Luxis lubati halba ilma ja öörongide ja lühendatud tööpäevade kellaajad klappisid ka nii kenasti, et ma lihtsant pidin selle tüki ära tegema :). Ostsin reedel kell pool kaks õhtusele rongile piletid ja nii oligi lihtsalt. Laupäeva hommikul ärkasin Cannes'is. Ja pettusin.
Pettusin sellepärast, et Cannes on kole. No vähemalt mereäärne kesklinna osa küll, vanalinna pool oli ka väga sarmikaid tänavaid olen nõus. Aga seal mereäärses osas on paar uhket vana hotelli tõepoolest, aga see konverentsikeskus on täiesti igavalt kole ja paljud hotellid on mingid 60. aastate stiilis peletised. Isegi kõik lukspoekesed on pentsikutes betoonkioskites, nii et isegi ilusad asjad ei tõmbaks mind sellisesse poodi. Ehk siis visuaalselt jäi kohe alustuseks kole mulje. Nice oli selles mõttes kuidagi mitmekesisem, soojemates toonides, värvilisem ja ilusam. Nice justkui ikka elas, Cannes oli aga selline kolakas mõttetu fassaad, mille varjus toimub kindlasti diskreetne ja üliluksuslik nautlemine, aga kõrvalt seda ei näe ja siis ongi igav. Brr...
Cannes'i rand oli ka täiesti nähtamatuks muudetud. Kogu mereäärselt Croisette'i promenaadilt näeb... plastkatuseid ja eemalt paistvate päevavarjude tippe. Promenaadi mõlemas otsas on tõepoolest ka avalik rand, aga terve see vahepealne laheäär on täis erarandu, millel plastkatus peal ja sissepääs eeldab päevapileti ostmist või restoranis söömist, nii et rannaliiva ei näe ilma maksmata kohe kuskilt. See on mu meelest eriti nurjatu - Nice'is on näiteks kiviklibune rand ja Cannes'is on liivarand, aga see on niisama inimestele täitsa kättesaamatu. Ebaõiglane, ma ütlen! Nice'is oli ka erarandu, päris mitu, aga seal olid need täpselt vaheldumisi - erarand, avalik rand, erarand, avalik rand... Iga mees sai randa, kui tahtis. Ja vaade oli!
Cannes oli hommikuti (õhtuti ka tegelt) täiesti välja surnud. Esimesed inimesed hakkasid end liigutama kell 11. Nice'i kohta ei saa seda küll öelda. Seal oli linn pool kümme hommikul reibas, kohvikud lahti, rahvas väljas, randades sagiti ja poed olid kas juba lahti või kohe-kohe uksi avamas. Ei olnud neil seal vahet, kas on laupäev, pühapäev, esmaspäev või teisipäev. Kõik oli lahti ja elas. Cannes'is läks ikka elu käimasaamisega päris kaua ja punkt kell seitse kadus see elu ka enamikelt tänavatelt ära, koondudes ainult restoranitänavatele. Õhtul olid südalinna tänavad suisa kõhedusttekitavalt tühjad ja lagedad. Ja laupäeval, mis peaks olema sama elav kui tööpäev, sai elu käima alles pärast ühtteistkümmet hommikul, pühapäeval olid aga väga paljud väiksemad butiigid-poekesed kohe täitsa-täitsa kinni. See ajas mu tõtt-öelda tiba tigedaks (ja teisest küljest muidugi rõõmustas ka), sest ma nägin poeakendel nii palju ilusaid asju, mida ma tegelikult oleksin proovida tahtnud. Aga no järelikult ei olnud nii mõeldud. Aga mis mõttes on kuurortlinnas elu pühapäeval kinni? Ah? Kusjuures laupäeval ma veel proovisin ühes poes pükse ja küsisin müüja käest, et ma tahaks veidi järele mõelda, et kas te homme olete lahti? Tema vastu, et oot, misssasssja, homme on pühapäev, ei-ei, ole normaalne, pühapäeval me puhkame! Mis oli minu meelest äärmiselt ebanormaalne :D. Vähemalt sellises linnas küll, mis elab hooajaliselt ja turistide najal :D.
Söömisega läks ka vähemalt minul Nice'is paremini kui Cannes'is. Nice'is tundus mulle küll, et pizzeriasid ja pastarestorane on tiba palju, aga samas leidsin ma kesklinnast täiesti fantastilise ja eklektilise... ee... maitieaginüüdmille... Chez Mémères on igatahes imeline! Söök on hea, valik on huvitav, kujundus on äge (nii äge, et ma ei tundnud kahvlit-nugagi laua peal ära) ja teenindavad tädid on šefid. Teisal sõin täiesti ülimaitsvaid sinikarpe ja kolmandas kohas sain kalmaarirõngastega nii head aiolit, et oleks tahtnud köögist terve pudelitäie pihta panna. Cannes'is sain rannabaaris, tõsi küll, väga head Liibüa lõunat, aga kõik ülejäänud kogemused olid üsna katastroofilised. Kõige hullem oli asi 15. augusti õhtul (see oli püha, nii et tõneäoliselt oli see siiski erandlik juhus). Läksin mina siis linna peale, et enne ilutulestikku kõht täis süüa, aga no iga viimane kui resto ja söögikoht oli paksult inimesi täis ning tagatipuks oli igal pool ukse taga veel vähemalt 15-20 inimest ootamas ka. Järjekorrad olid tänaval nii pikad, et ootajatele anti nummerdatud lipikud ja siis iga natukese aja takka väljus mõnest restoranist kelner, kes hõikas: "Number kolmteist, palun!". See oli lihtsalt nii jabur. Mingil hetkel tekkis mul tunne, et ma jäängi nälga, sest isegi urgaste uste taga oli minu kannatuse jaoks liiga pikk järts. Aga siis sattusin ühes pilkude eest varjatud sisehoovis asuvas restos vabaneva laua peale ja sinna ma end pikemalt mõtlemata istutasingi. Ainult selleks, et saada maailma kõige soolasemaid sinikarpe, mis olid kohe nii soolased, et ma saatsin esimest korda elus söögi restoranis tagasi. Mispeale tuli koha omanik, teatas mulle, et küll talle meeldivad rahvusvahelised naised, tõi mulle sinikarpide eest arve ja andis oma telefoninumbri. Hmm... Võite seitse korda arvata, kas mul jäi hea mulje või mitte :).
Cannes'i kasuks räägivad seevastu jahid. Rannapromenaadi mõlemas otsas oli kohe selle väikese avaliku rannalapi kõrval ka suuuuuuuur jahtsadam ja ohsinaissand, milliseid mereiludusi seal kohtas... Väga šeff oli, seal võis küll silmad imetlusest pungi vaadata! Nice'is on ka jahtsadam küll, aga nurga taga, kaugemal. Ja mulle isiklikult tundub, et Cannes'is on ikka palju luksuslikum rahvas koos. Ühte Luksemburgi lipu all sõitvat jahti nägin, muide ka! Ikkagi kuulus mereriik!
Noja see vist oli ainus asi, mille suhtes Cannes Nice'ile silmad ette tegi. Viiki jäid linnad põhimõtteliselt vanalinna osas ja selles, et mõlemas on selline küngas ka olemas, kuhu saab ilusaid vaateid jahtima minna. Nende suhtes mul tõtt-öelda eelistus puudub. Nice'i mäe otsas oli ilus ja Cannes'i mäe otsas oli ka ilus. Ja mõlemas vanalinnas olid toredad õdusad kohvikud ja restoranid ja vahvad nurgatagused. No Nice'i oma on tiba suurem, nii et avastamisrõõmu on rohkemaks. Aga päriselt, no vanalinnade hubasuse seisukohast oleks raske ühte linna teisele eelistada. Valgus oli ka mõlemas linnas fenomenaalne, aga see on pigem kogu ranniku teema, eks.
Hmm... Rohkem ei tule mulle praegu võrdlusmomente pähe. Mina sain igatahes selgeks, et kui ma uuesti lõunasse mere äärde lähen, siis Cannes'i mitte, Nice'i võib tagasi minna küll... Aga eks seal tegelikult on ju ka väiksemaid kohti, mida avastada. Nädalavahetuseks sobib Antibes või St. Tropez ka... Need jäävad aga vähemalt järgmist suve ootama. Selleks korraks on nüüd kõik. Septembris Eestisse ja novembris Kuubale... Ei ole siin mingit Euroopa lukspealinnades hängimist :).
PS: tegelikult ma jäin oma eelmise nädalavahetusega ka väga rahule, mis siis, et Cannes mulle väga ei meeldinud. Ilm oli soe ja meri oli soe. Esimesele pilvisele hommikule vaatamata oli seal kaks päeva ideaalset rannailma. Jaa, ma käisingi lõpuks erarannas, aga oleks niikuinii käinud, sest üksi on näiteks ujumaminek keeruline. Mida ma kottidega teen? Kui ma tahan tund aega korraga vees olla, siis kui suure tõenäosusega ma kaldale jäetud kaamerat ja käekotti uuesti näen? Käterätti ei tahaks ka kogu aeg kaasas vedada ja päris päikese käes ma tegelt oma kapriisse naha pärast ei tohigi olla, nii et mul oleks ka päevavarju tarvis. Novot. Aga jah, lisaks merevees vedelemisele oli muudki toredat. 15. augusti õhtul oli rannas väga šeff ilutulestik. Jahtsadamad olid huvitavad, pildistada oli tore, hotelli teenindajad olid äärmiselt vastutulelikud ja rongis kohtusin ma jälle täiesti fenomenaalsete inimestega, kes jätsid mulle sügava elamuse.
Nimelt sõitsin ma tagasi ühes kupees terve Tuneesia perekonnaga, kes elab juba aastakümneid Metzis, aga kes oli nüüd viis nädalat Tuneesias olnud. Küll nad olid lärmakad ja huvitatud ja vestlushimulised ja lärmakad ja siis oli neil vaja kõik lapsed pealast jalatallani Pierre Cardini parfüümiga üle kallata, nii et ma tahtsin seal kupees lõhnaõli kätte ära lämbuda. Ja kas ma seda juba ütlesin, et nad olid lärmakad ja ei suutnud suud pooleks minutikski kinni panna? Hilisteismelistest õde-venda kisasid omavahel täiesti lõputult ja ema muudkui tahtis mulle rääkida selgeltnägijatest ja islamist ja sellest, et küll mina omale mehe leian, sest pole midagi, et mul praegu pole ei meest ei jumalat.
Noja siis ta rääkis veel igasuguseid asju ning kui ma pilgu korrakski ära pöörasin, hakkas ta mind kohe õlast raputama, et ma ikka nüüd jälle tähelepanelikult kuulaksin. Aga tal oli muidu päris huvitavaid mõtteid - näiteks oli ta šokolaadiusku! Nimelt oli ta veendunud, et suitsetada ei tohi, alkoholi põhimõtteliselt ka ei tohi tarbida (aga Martinit mõnikord sõbrannadega ikka võib), narkotsi kohe kindlasti ei tohi ja seega võib moslemi tütarlapse ainus mõnuaine olla šokolaad. Tea enda tütar muidugi suitsetas, aga tema rääkis mulle näiteks sellist huvitavat juttu, et tema moslemina käis sellegipoolest muretult katoliku kloostrikoolis, sest selle kooli õpitulemused olid lihtsalt nii head, et kaalusid selle pisiasja üles, et tegemist oli kloostrikooliga ja ta pidi kohustuslikus korras ka täitsa vale usu religiooniõpetuse tunnis käima. Minu meelest väga huvitav! Noja üldse olid nad kuidagi nii pulbitsevad. Ema palus juba kaaaaugele vaguniuksele kostva kõva häälega, et tema kupeesse ei tuleks meest, et ta ei peaks pearätiga olema. Siis oli ta valjuhäälselt rõõmus selle üle, et ma ei olegi mees. Ja kõigest, absoluutselt kõigest muust tehti ka hull tsirkus. Näiteks hommikul, kui mina veel magada tahtsin, käis juba tund aega enne Metzi jõudmist selline kamm:
Ema: "Mis kell on?"
Tütar: "Mul on telefon välja lülitatud."
Ema: "Mul suva su telefonist, mis kell on?"
Tütar: "Mul on telefon välja lülitatud, ma ei saa vaadata."
Ema: "Küsi siis Bilali (poeg) käest."
Tütar taob vastu Bilali voodipõhja (narid): "Bilaaaal, mis kell on?"
Vaikus (Bilalil on kõrvaklapid peas).
Tütar taob kõvemini. "Bilaaaaaal!"
Bilal: "Möhh?"
Tütar: "Mis kell on?"
Bilal: "Sul on telefon käepärast, vaata ise."
Tütar: "Mul on telefon välja lülitatud."
Bilalil on juba kõrvaklapid peas.
Tütar annab obaduse vastu voodit: "Bilaaaaaaal!"
Bilal võtab kõrvaklapid peast. "Möhh?"
Tütar: "Mis kell on?"
Bilal: "Ma ju ütlesin, et ma ei tea, vaata ise."
Ema: "Bilal, suu kinni, ma tahan teada, mis kell on!"
Bilal kohmitseb. "Seitse viisteist."
Ema: "Alles!"
Tütar: "Alles! No siis meil on veel aega."
Ema: "On jah, no siis ma pikutan edasi."
Tütar: "Kuidas ikkagi nii vähe?"
Ema: "Bilaaaaaal!"
Vaikus.
Ema: "Bilaaaaal!"
Poeg: "Möhh?"
Ema: "Vaata uuesti, kas sul on Tuneesia aeg või Prantsuse aeg?"
Poeg: "Aa, mul on Tuneesia aeg. Siis on kaheksa viisteist."
Ema: "Juba! Mis sa siis veel muned seal! Me juba tunni aja pärast jõuame! Hakka kotte välja tõstma!"
Noja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Siis neil oligi päriselt vaja tund aega oma kotte kupeest välja tõsta ja iga kord, kui nad olid need kellelegi jalgu sättinud, oli neil vaja need kupeesse tagasi tõsta ja kõik see käis suure ähkimise, puhkimise ja kisa ja arutlemisega, et mis läheb kõige alla ja mis keskele ja mis ei tohi ümber minna ja üleüldse. Väga põnev oli, ma isegi ei olnud pahane, et mul magada ei lastud! :) Ausalt! Ma mõnikord mõtlen, et ma olen oma igapäevategevustes nii ratsionaalne ja eesmärgipäraselt praktiline, et kohe igav on. Mina läksin ja panin oma koti riiulile, käisin pissil ära, panin kingad voodi alla, viskasin end pikali ja oligi kogu lugu. Ma olin endale ammu enne selgeks teinud, mis kell ja kui palju peatusi ja kus on vesi ja kus WC ja milline on minu voodi ja ühtlasi olin ma suupisted kättesaadavasse kohta pakkinud, juuksehari oli seljakotis kohe kõige peal ja pilet oli käekotis kontrolöri jaoks käepärast, mitte koti põhjas. Aga nendel oli kogu aeg huvitav, sest iga pisiasi nõudis nii palju tegemist ja tähelepanu ja arutamist ja kõik oli nii segane, et kõik oli nii naljakas! Sigaretipaki ülesotsimine nõudis 12 minutit karjumist, patjade loopimist, õiendamist ja turtsumist. Ja kogu aeg oldi sõbrad edasi. Oskaks ka nii, kohe palju lõbusam oleks!
Vot. Et sellised elamused siis. Tõesti oli tore! Pilte tegin ka sedakorda päris palju, sest kõik need jahid ja ilutulestik olid väga ägedad. Ma pole ainult veel sorteerimiseni jõudnud... Ja hea ongi, kui ma neid siia jutu vahele veel pikkima hakkaksin, tuleks postitus kilomeetripikkune. Ehk kunagi siis eraldi... Seniks on mul nüüd kirjutamisest kopp ees.
Head õhtut! Ja minge Nice'i, ärge minge Cannes'i!
M.
Nüüd on aga kontekst muutunud. Ühtegi Euroopa bussireisi pole ma juba iidamast-aadamast saadik enam juhtinud, ise sõidan ma seevastu aga päris sageli nädalavahetuseks sinna-tänna meelt lahutama. Enamasti käin ma üksi, kunstimuuseumid jätan reeglina vahele, graafikut ma endal väga täis ei planeeri, nii et jääb aega lonkimiseks, pildistamiseks, tänavapingil istumiseks ja elu vaatamiseks, siin kohvitamiseks, seal söömiseks, teatris käimiseks vms. Ja nüüd, kus mina ise olen klient või turist, näen ma linnadest hoopis teisi asju :). Nüüd vaatan ma ise, kas MULLE meeldib, kus on õdus ja kas MULLE avaldab muljet, mitte ei mõtle, kuidas näidata või seletada asju, mis meeldiksid teistele. Noja kõigest sellest lähtuvalt on mul nüüd Nice'ist ja Cannes'ist hiljutiste väljasõitude põhjal hoopis teistsugune nägemus ja arvamus kui varem, nii et ma tahtsin selle kohe kirja panna :).
[Tegelikult tahtsingi ma juttu siit alustada :).]
Nice'is käisin ma see suvi koguni kaks korda ja sellest esimesest visiidist oli põgusalt isegi juttu. Cannes'i sattusin ma aga täitsa kogematasel kombel eelmiseks nädalavahetuseks. No polnud muid plaane ja rongipiletid olid täitsa saadaval ja Luxis lubati halba ilma ja öörongide ja lühendatud tööpäevade kellaajad klappisid ka nii kenasti, et ma lihtsant pidin selle tüki ära tegema :). Ostsin reedel kell pool kaks õhtusele rongile piletid ja nii oligi lihtsalt. Laupäeva hommikul ärkasin Cannes'is. Ja pettusin.
Pettusin sellepärast, et Cannes on kole. No vähemalt mereäärne kesklinna osa küll, vanalinna pool oli ka väga sarmikaid tänavaid olen nõus. Aga seal mereäärses osas on paar uhket vana hotelli tõepoolest, aga see konverentsikeskus on täiesti igavalt kole ja paljud hotellid on mingid 60. aastate stiilis peletised. Isegi kõik lukspoekesed on pentsikutes betoonkioskites, nii et isegi ilusad asjad ei tõmbaks mind sellisesse poodi. Ehk siis visuaalselt jäi kohe alustuseks kole mulje. Nice oli selles mõttes kuidagi mitmekesisem, soojemates toonides, värvilisem ja ilusam. Nice justkui ikka elas, Cannes oli aga selline kolakas mõttetu fassaad, mille varjus toimub kindlasti diskreetne ja üliluksuslik nautlemine, aga kõrvalt seda ei näe ja siis ongi igav. Brr...
Cannes'i rand oli ka täiesti nähtamatuks muudetud. Kogu mereäärselt Croisette'i promenaadilt näeb... plastkatuseid ja eemalt paistvate päevavarjude tippe. Promenaadi mõlemas otsas on tõepoolest ka avalik rand, aga terve see vahepealne laheäär on täis erarandu, millel plastkatus peal ja sissepääs eeldab päevapileti ostmist või restoranis söömist, nii et rannaliiva ei näe ilma maksmata kohe kuskilt. See on mu meelest eriti nurjatu - Nice'is on näiteks kiviklibune rand ja Cannes'is on liivarand, aga see on niisama inimestele täitsa kättesaamatu. Ebaõiglane, ma ütlen! Nice'is oli ka erarandu, päris mitu, aga seal olid need täpselt vaheldumisi - erarand, avalik rand, erarand, avalik rand... Iga mees sai randa, kui tahtis. Ja vaade oli!
Cannes'i kesklinna mereäär - ehk siis vaade rannabulvarilt!
Cannes oli hommikuti (õhtuti ka tegelt) täiesti välja surnud. Esimesed inimesed hakkasid end liigutama kell 11. Nice'i kohta ei saa seda küll öelda. Seal oli linn pool kümme hommikul reibas, kohvikud lahti, rahvas väljas, randades sagiti ja poed olid kas juba lahti või kohe-kohe uksi avamas. Ei olnud neil seal vahet, kas on laupäev, pühapäev, esmaspäev või teisipäev. Kõik oli lahti ja elas. Cannes'is läks ikka elu käimasaamisega päris kaua ja punkt kell seitse kadus see elu ka enamikelt tänavatelt ära, koondudes ainult restoranitänavatele. Õhtul olid südalinna tänavad suisa kõhedusttekitavalt tühjad ja lagedad. Ja laupäeval, mis peaks olema sama elav kui tööpäev, sai elu käima alles pärast ühtteistkümmet hommikul, pühapäeval olid aga väga paljud väiksemad butiigid-poekesed kohe täitsa-täitsa kinni. See ajas mu tõtt-öelda tiba tigedaks (ja teisest küljest muidugi rõõmustas ka), sest ma nägin poeakendel nii palju ilusaid asju, mida ma tegelikult oleksin proovida tahtnud. Aga no järelikult ei olnud nii mõeldud. Aga mis mõttes on kuurortlinnas elu pühapäeval kinni? Ah? Kusjuures laupäeval ma veel proovisin ühes poes pükse ja küsisin müüja käest, et ma tahaks veidi järele mõelda, et kas te homme olete lahti? Tema vastu, et oot, misssasssja, homme on pühapäev, ei-ei, ole normaalne, pühapäeval me puhkame! Mis oli minu meelest äärmiselt ebanormaalne :D. Vähemalt sellises linnas küll, mis elab hooajaliselt ja turistide najal :D.
Söömisega läks ka vähemalt minul Nice'is paremini kui Cannes'is. Nice'is tundus mulle küll, et pizzeriasid ja pastarestorane on tiba palju, aga samas leidsin ma kesklinnast täiesti fantastilise ja eklektilise... ee... maitieaginüüdmille... Chez Mémères on igatahes imeline! Söök on hea, valik on huvitav, kujundus on äge (nii äge, et ma ei tundnud kahvlit-nugagi laua peal ära) ja teenindavad tädid on šefid. Teisal sõin täiesti ülimaitsvaid sinikarpe ja kolmandas kohas sain kalmaarirõngastega nii head aiolit, et oleks tahtnud köögist terve pudelitäie pihta panna. Cannes'is sain rannabaaris, tõsi küll, väga head Liibüa lõunat, aga kõik ülejäänud kogemused olid üsna katastroofilised. Kõige hullem oli asi 15. augusti õhtul (see oli püha, nii et tõneäoliselt oli see siiski erandlik juhus). Läksin mina siis linna peale, et enne ilutulestikku kõht täis süüa, aga no iga viimane kui resto ja söögikoht oli paksult inimesi täis ning tagatipuks oli igal pool ukse taga veel vähemalt 15-20 inimest ootamas ka. Järjekorrad olid tänaval nii pikad, et ootajatele anti nummerdatud lipikud ja siis iga natukese aja takka väljus mõnest restoranist kelner, kes hõikas: "Number kolmteist, palun!". See oli lihtsalt nii jabur. Mingil hetkel tekkis mul tunne, et ma jäängi nälga, sest isegi urgaste uste taga oli minu kannatuse jaoks liiga pikk järts. Aga siis sattusin ühes pilkude eest varjatud sisehoovis asuvas restos vabaneva laua peale ja sinna ma end pikemalt mõtlemata istutasingi. Ainult selleks, et saada maailma kõige soolasemaid sinikarpe, mis olid kohe nii soolased, et ma saatsin esimest korda elus söögi restoranis tagasi. Mispeale tuli koha omanik, teatas mulle, et küll talle meeldivad rahvusvahelised naised, tõi mulle sinikarpide eest arve ja andis oma telefoninumbri. Hmm... Võite seitse korda arvata, kas mul jäi hea mulje või mitte :).
Cannes'i kasuks räägivad seevastu jahid. Rannapromenaadi mõlemas otsas oli kohe selle väikese avaliku rannalapi kõrval ka suuuuuuuur jahtsadam ja ohsinaissand, milliseid mereiludusi seal kohtas... Väga šeff oli, seal võis küll silmad imetlusest pungi vaadata! Nice'is on ka jahtsadam küll, aga nurga taga, kaugemal. Ja mulle isiklikult tundub, et Cannes'is on ikka palju luksuslikum rahvas koos. Ühte Luksemburgi lipu all sõitvat jahti nägin, muide ka! Ikkagi kuulus mereriik!
Noja see vist oli ainus asi, mille suhtes Cannes Nice'ile silmad ette tegi. Viiki jäid linnad põhimõtteliselt vanalinna osas ja selles, et mõlemas on selline küngas ka olemas, kuhu saab ilusaid vaateid jahtima minna. Nende suhtes mul tõtt-öelda eelistus puudub. Nice'i mäe otsas oli ilus ja Cannes'i mäe otsas oli ka ilus. Ja mõlemas vanalinnas olid toredad õdusad kohvikud ja restoranid ja vahvad nurgatagused. No Nice'i oma on tiba suurem, nii et avastamisrõõmu on rohkemaks. Aga päriselt, no vanalinnade hubasuse seisukohast oleks raske ühte linna teisele eelistada. Valgus oli ka mõlemas linnas fenomenaalne, aga see on pigem kogu ranniku teema, eks.
Hmm... Rohkem ei tule mulle praegu võrdlusmomente pähe. Mina sain igatahes selgeks, et kui ma uuesti lõunasse mere äärde lähen, siis Cannes'i mitte, Nice'i võib tagasi minna küll... Aga eks seal tegelikult on ju ka väiksemaid kohti, mida avastada. Nädalavahetuseks sobib Antibes või St. Tropez ka... Need jäävad aga vähemalt järgmist suve ootama. Selleks korraks on nüüd kõik. Septembris Eestisse ja novembris Kuubale... Ei ole siin mingit Euroopa lukspealinnades hängimist :).
PS: tegelikult ma jäin oma eelmise nädalavahetusega ka väga rahule, mis siis, et Cannes mulle väga ei meeldinud. Ilm oli soe ja meri oli soe. Esimesele pilvisele hommikule vaatamata oli seal kaks päeva ideaalset rannailma. Jaa, ma käisingi lõpuks erarannas, aga oleks niikuinii käinud, sest üksi on näiteks ujumaminek keeruline. Mida ma kottidega teen? Kui ma tahan tund aega korraga vees olla, siis kui suure tõenäosusega ma kaldale jäetud kaamerat ja käekotti uuesti näen? Käterätti ei tahaks ka kogu aeg kaasas vedada ja päris päikese käes ma tegelt oma kapriisse naha pärast ei tohigi olla, nii et mul oleks ka päevavarju tarvis. Novot. Aga jah, lisaks merevees vedelemisele oli muudki toredat. 15. augusti õhtul oli rannas väga šeff ilutulestik. Jahtsadamad olid huvitavad, pildistada oli tore, hotelli teenindajad olid äärmiselt vastutulelikud ja rongis kohtusin ma jälle täiesti fenomenaalsete inimestega, kes jätsid mulle sügava elamuse.
Nimelt sõitsin ma tagasi ühes kupees terve Tuneesia perekonnaga, kes elab juba aastakümneid Metzis, aga kes oli nüüd viis nädalat Tuneesias olnud. Küll nad olid lärmakad ja huvitatud ja vestlushimulised ja lärmakad ja siis oli neil vaja kõik lapsed pealast jalatallani Pierre Cardini parfüümiga üle kallata, nii et ma tahtsin seal kupees lõhnaõli kätte ära lämbuda. Ja kas ma seda juba ütlesin, et nad olid lärmakad ja ei suutnud suud pooleks minutikski kinni panna? Hilisteismelistest õde-venda kisasid omavahel täiesti lõputult ja ema muudkui tahtis mulle rääkida selgeltnägijatest ja islamist ja sellest, et küll mina omale mehe leian, sest pole midagi, et mul praegu pole ei meest ei jumalat.
Noja siis ta rääkis veel igasuguseid asju ning kui ma pilgu korrakski ära pöörasin, hakkas ta mind kohe õlast raputama, et ma ikka nüüd jälle tähelepanelikult kuulaksin. Aga tal oli muidu päris huvitavaid mõtteid - näiteks oli ta šokolaadiusku! Nimelt oli ta veendunud, et suitsetada ei tohi, alkoholi põhimõtteliselt ka ei tohi tarbida (aga Martinit mõnikord sõbrannadega ikka võib), narkotsi kohe kindlasti ei tohi ja seega võib moslemi tütarlapse ainus mõnuaine olla šokolaad. Tea enda tütar muidugi suitsetas, aga tema rääkis mulle näiteks sellist huvitavat juttu, et tema moslemina käis sellegipoolest muretult katoliku kloostrikoolis, sest selle kooli õpitulemused olid lihtsalt nii head, et kaalusid selle pisiasja üles, et tegemist oli kloostrikooliga ja ta pidi kohustuslikus korras ka täitsa vale usu religiooniõpetuse tunnis käima. Minu meelest väga huvitav! Noja üldse olid nad kuidagi nii pulbitsevad. Ema palus juba kaaaaugele vaguniuksele kostva kõva häälega, et tema kupeesse ei tuleks meest, et ta ei peaks pearätiga olema. Siis oli ta valjuhäälselt rõõmus selle üle, et ma ei olegi mees. Ja kõigest, absoluutselt kõigest muust tehti ka hull tsirkus. Näiteks hommikul, kui mina veel magada tahtsin, käis juba tund aega enne Metzi jõudmist selline kamm:
Ema: "Mis kell on?"
Tütar: "Mul on telefon välja lülitatud."
Ema: "Mul suva su telefonist, mis kell on?"
Tütar: "Mul on telefon välja lülitatud, ma ei saa vaadata."
Ema: "Küsi siis Bilali (poeg) käest."
Tütar taob vastu Bilali voodipõhja (narid): "Bilaaaal, mis kell on?"
Vaikus (Bilalil on kõrvaklapid peas).
Tütar taob kõvemini. "Bilaaaaaal!"
Bilal: "Möhh?"
Tütar: "Mis kell on?"
Bilal: "Sul on telefon käepärast, vaata ise."
Tütar: "Mul on telefon välja lülitatud."
Bilalil on juba kõrvaklapid peas.
Tütar annab obaduse vastu voodit: "Bilaaaaaaal!"
Bilal võtab kõrvaklapid peast. "Möhh?"
Tütar: "Mis kell on?"
Bilal: "Ma ju ütlesin, et ma ei tea, vaata ise."
Ema: "Bilal, suu kinni, ma tahan teada, mis kell on!"
Bilal kohmitseb. "Seitse viisteist."
Ema: "Alles!"
Tütar: "Alles! No siis meil on veel aega."
Ema: "On jah, no siis ma pikutan edasi."
Tütar: "Kuidas ikkagi nii vähe?"
Ema: "Bilaaaaaal!"
Vaikus.
Ema: "Bilaaaaal!"
Poeg: "Möhh?"
Ema: "Vaata uuesti, kas sul on Tuneesia aeg või Prantsuse aeg?"
Poeg: "Aa, mul on Tuneesia aeg. Siis on kaheksa viisteist."
Ema: "Juba! Mis sa siis veel muned seal! Me juba tunni aja pärast jõuame! Hakka kotte välja tõstma!"
Noja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Siis neil oligi päriselt vaja tund aega oma kotte kupeest välja tõsta ja iga kord, kui nad olid need kellelegi jalgu sättinud, oli neil vaja need kupeesse tagasi tõsta ja kõik see käis suure ähkimise, puhkimise ja kisa ja arutlemisega, et mis läheb kõige alla ja mis keskele ja mis ei tohi ümber minna ja üleüldse. Väga põnev oli, ma isegi ei olnud pahane, et mul magada ei lastud! :) Ausalt! Ma mõnikord mõtlen, et ma olen oma igapäevategevustes nii ratsionaalne ja eesmärgipäraselt praktiline, et kohe igav on. Mina läksin ja panin oma koti riiulile, käisin pissil ära, panin kingad voodi alla, viskasin end pikali ja oligi kogu lugu. Ma olin endale ammu enne selgeks teinud, mis kell ja kui palju peatusi ja kus on vesi ja kus WC ja milline on minu voodi ja ühtlasi olin ma suupisted kättesaadavasse kohta pakkinud, juuksehari oli seljakotis kohe kõige peal ja pilet oli käekotis kontrolöri jaoks käepärast, mitte koti põhjas. Aga nendel oli kogu aeg huvitav, sest iga pisiasi nõudis nii palju tegemist ja tähelepanu ja arutamist ja kõik oli nii segane, et kõik oli nii naljakas! Sigaretipaki ülesotsimine nõudis 12 minutit karjumist, patjade loopimist, õiendamist ja turtsumist. Ja kogu aeg oldi sõbrad edasi. Oskaks ka nii, kohe palju lõbusam oleks!
Vot. Et sellised elamused siis. Tõesti oli tore! Pilte tegin ka sedakorda päris palju, sest kõik need jahid ja ilutulestik olid väga ägedad. Ma pole ainult veel sorteerimiseni jõudnud... Ja hea ongi, kui ma neid siia jutu vahele veel pikkima hakkaksin, tuleks postitus kilomeetripikkune. Ehk kunagi siis eraldi... Seniks on mul nüüd kirjutamisest kopp ees.
Head õhtut! Ja minge Nice'i, ärge minge Cannes'i!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar