Barcelona

Augusti alguses otsustasin ma täiesti lambist Barcelonasse sõita. Ilmad olid ilusad ja ma tundsin kangesti merest puudust, nii et ma otsisin rannanädalavahetuseks võimalikke sobivaid sihtkohti... Noja mingil hetkel avastasingi rõõmuga, et Luxist saab Barcelonasse täiesti ideaalsete lendudega ja mõistliku raha eest. Ostsingi uiu ajel ühel hommikul piletid ära. Rääkisin ühe töökaaslasega, rääkisin teisega. Sain igasugust hääd nõu, leppisin kokku ühe kohtumise ja õhtusöögi, ostsin Sagrada Familia piletid ette ära, laenasin kaasa kaardiraamatu ja läksingi. Hotelli valisin kohe Rambla kõrvale Ravali kvartalisse. Kaardi pealt tundus see lihtsalt kõige mõistlikum variant, sest ega ma ju enam mäletanud, et Barcelona on nii jalakäijasõbralik ja lihtsalt liigeldav linn. Valik osutus aga täielikuks tillikaks. Linnajagu tundus selline kahtlasevõitu (pärast sain teada, et just minu hotellitänavale paigutas Carlos Ruiz Zafón ühes oma raamatus unustatud raamatute surnuaia) ning hotell oli veel kahtlasem ja skisofreenilisem - koridorid olid tintmustad ja kitsad nagu ööklubi keldris, toad seevastu valged, akendeta ja hullarilaadsed. Ei soovita kellelegi. Aga linn... Linn oli fantastiline. Ma olen seal käinud küll, aga umbes nii vähemalt kümme aastat tagasi. Ega mina mäletanud, et seal käivad kõik varbavahede ja lühikeste pükstega, kannavad värvilisi riideid ja on hästi ladnad, joovad sangriat, et kõik on nii palju odavam ja lohakam lõdvam vabam kui Luxis ja õhk on soe ja meri lainetab ja kell kaksteist päeval pakutakse sulle kohvikutes veel iseenesestmõistetavalt hommikusöögimenüüd, samas kui õhtul on kell 22.30 veel restoranides saba. Ooo, Barcelona oli nii tore, et ma tulin koju tagasi, mõtlesin paar päeva endamisi, et nii tore oli, tahan tagasi... Ja ostsin siis kohe järgmiseks nädalavahetuseks uued lennupiletid :). Teisel korral lendasin odavlennufirmaga ja ööbisin hostelis hoopis teises kandis, Catalunya väljaku lähedal. Otsisin Gaudi maju, peesitasin rannas, tegin pilti, sõin kalmaare ja nautisin elu. Ja olen siiamaani nii sillas, et kaalun tõsimeeli sügise poole veel tagasi minemist. Päriselt... pärast lühikest reedet jõuab ilusti lennuki peale, lend kestab ainult kaks tundi, lennujaam on linnale hästi lähedal ja kõik on nii lihtne ja mõnus ja mõistliku hinnaga... Idüll :)!

Esimesel pärastlõunal jalutasin niisama mööda kesklinna ringi. Hoidsin vanalinna, st hotelli lähedusse, sest mul olid õhtuks flamencoetenduse piletid soetatud ja seetõttu ei võtnud ma midagi muud enne plaani. Käisin ringi, istusin kohvikus ja vaatasin inimesi... Neid oli seal igasuguseid!

Vaesed lõvid. Igaühe seljas istus keegi...

Milline mõnus elu. Meri lainetab, pillimees puhub saksofoni, paadi peal on baar ja päike on nii tugev, et laiaservaline kübar on täiesti asjakohane...

Õhtune flamencoetendus toimus restos, mis asus üllatuslikul kombel suures vabaõhumuuseumis. Flamencopilte näitan teine kord, aga vabaõhumuuseumi omad panen kohe siiasamasse. Poble Espanyol kujutas endast põhimõtteliselt väikest Hispaaniat - selle eri nurgad olid ehitatud Hispaania eri piirkondade stiile järgides ning kogu muuseum oli täis poekesi, restorane, kohvikuid ja terrasse. Muu hulgas leidsin vabaõhukino, vürtsiaia ja hulgaliselt ilusaid vaateid...

Mõlemal korral veetsin suurema osa laupäevast rannas. Lained. Soolane vesi. Rannakohvikud. Mereannid. Mmm...

Teisel korral elasin hoopis teistsuguses linnajaos. Täpsemalt Catalunya väljaku lähistel üsna Gaudi majade kõrval. Pariisiga võrreldes oleksin esimesel korral ööbinud justkui kümnendas ja teisel korral Champs Élysées'l :).Seal olid laiad puudealleed, avarust ja õhku, palju noori ja uhkeid poode...

Teisel korral otsustasin ka teist rannariba proovida. Sõitsin olümpialinnakusse ja hängisin sealkandis....

Santa Maria del Mari kiriku leidsin täiesti kogemata. Väga uhke oli, seni vist linna kõige uhkem leid!

Minu meelest oli see hästi pentsik, et otse uksest algaski mingi väike kitsas tänav, kus kuivatati pesu ja kerjati... Tavaliselt on kirikute ümber kuidagi rohkem ruumi...

Täiesti erakordsel kombel oli esimene pühak, kes mulle kirikusse astudes otsa vaatas, püha Rita, võimatute asjade pühak :). Tema on Pariisis elamisest saadik minu suur lemmik :).

Kas keegi teab, mis lill see on, mis niimoodi rõdult tekina alla voolab...? Niiiiiiiiiii ilus!

Katedraali ees oli parajasti mingi suuremat sorti rahvaüritus, kus tantsiti rahvasummas ka katalaani tantse...

Ja milline šokk! Mõlemal korral ootas meid Luxis ees tõeline uputus. Terve lennukitäis rahvast saabus soojast päikeselisest Barcelonast suveriietega suurde lompi. Esimesel korral oli padukas nii kõva, et lennujaamabussi uks aeti praktiliselt maabumistreppi ja bussijuht seisis siis kahe vihmavarjuga lennukitrepi kohale, et saabujaid vähegi kaitsta. Ütleme siis ausalt, et ega temast suurt kasu ei olnud, aga nii head teenindust pole ma ka ammu näinud :).

Esimesel korral saime Barcelonas kokku ka ühe toreda töökaaslase ja tema elukaaslasega. Käisime nendega koos Gracia linnajaos jalutamas ja õhtustamas ning lobisesime maast ja ilmast ja keeltest ja raamatutest ja katalaanide iseseisvusreferendumist ning tagatipuks sõime illllllllllmatuma häid suitsumaitselisi kaheksajalgu. Nii vahva oli, mulle väga meeldis! Teiseks korraks olid nad kahjuks juba Eesti poole teel, aga ükskord tuleb seda õhtut igatahes korrata :). Näiteks Luxis :). 

Vot. Ja nii tore oligi! Tõeliselt vahva. Oi, ja purskkaev, see kuulus võlupurskkaev! See oli überäge! Ja flamencoetendus oli samuti tõeline pärl ja Sagrada Familia interjöör võttis mul ka karbi lahti, aga nendest piltidest tuleb eraldi postitus (puhtalt seetõttu, et ma laadisin need pildid teise kausta ja see praegune postitus on juba isegi pikk :D). Et jääge kuuldele!

M.

Genius Loci, Weimar

Weimaris oli möödunud nädalavahetusel väga äge valgusfestival Genius Loci. Majade seintele projekteeriti valgusetendusi ja laseršõusid, lisaks oli veel mingisugune öine jalutuskäik, mille käigus näidati igasugustes nurgatagustes filmikesi, ja pidudest ei maksa rääkidagi. Ilmaga ainult ei vedanud - nii reedel kui ka laupäeval sadas vihma. Reedel vähem, nii et me jõudsime kolm põhietendust ära vaadata, aga laupäeval tahtsime sellele jalutuskäigule minna ning just siis, kui me ennast kokkusaamiskohta hakkasime asutama, tuli ilgem padukas ja külm tuul piitsutas selle vihma veel üles ka, nii et meil õnnestus esimese 50m järel ümber mõelda ja restorani maanduda :). Jalutuskäigust seega asja ei saanud. Aga esimese õhtu valgusetendused olid tõeliselt kihvtid. Tõendan piltide abil:

Weimar

Käisin sel nädalavahetusel teadupärast Weimaris Nairal külas. Ta on seal juba neli aastat elanud ja selle aja jooksul mul kaks korda Luxis külas käinud, aga mina lükkasin sinnasõitu muudkui edasi ja edasi (kaks korda seitse tundi rongis tundus piisavalt pelutav, et paremat juhust oodata). Nüüd jõudsime me aga selleni, et tema kolib Weimarist kuu aja pärast minema ja kui ma talle külla ei lähe, on jama. Minu kord oli ju! Noja kuigi ma haudusin augustikuiseks pikaks nädalavahetuseks igasuguseid plaane, otsustasin ma lõpuks rongipiletite ja muude võimalike sihtkohtade hotellide hindu võrreldes Weimari kasuks :). Üldse ei kahetse! Meil oli Nairaga väga lõbus ja igast huvitavat nägin ka! 

Naira kaitses oma doktoritööd legendaarses Bauhausis... Ja tänu temale sain ma selle oma silmaga ära näha!

Ülikoolile kuuluv Rodini skulptuur oli minu auks just miskisele muuseumile laenatud...

Siis sain teada, et Weimaris valitseb tõeline ginkovaimustus. Neil on seal ginkomuuseum ja -pood, kõige vanem ginkopuu istutati 1860. aastal (vt järgmist pilti), Goethe armastas kangesti ginkosid, ginkost tehakse teed ja kreeme ja pooled suveniirid on ginkolehekujulised (ostsin vanaemale ginkolehekujulise kärbsepiitsa :D :D :D). Olgu kohe etteruttavalt öeldud, et ülejäänud suveniirid seonduvad Goethega, sest Weimar on tolle kodulinn ja umbes igal teisel munakivil oli ka juures silt "Goethe oli siin". No olgu, päris munakividel mitte, aga igal teisel majal küll. Näiteks oli ühel majal silt "Siin elas Goethe sekretär". See on ka kõik välja uuritud, millise maja millises toas Goethe millisele naisele musi andis (ja naisi oli tal palju!) või midagi üles tähendas. Noja kui suveniirid ei olnud ginkolehekujulised, olid nad Goethe profiili kujulised...

Linna poolest meenutas Weimar mulle kõige rohkem Tallinna, ehkki raekoja plats ja mõned nurgatagused vahvärkmajade kobarad olid ehtsaksalikud. Aga samas jäi mulle ette täitsa Tallinna Peppersack ja veel üht koma teist päris kodust.

Tüüringi vorstikesi proovisime muidugi ka. Need on seal väga prominentsed!

Kuigi meie käsutuses oli kõigest kaks täispäeva, jõudsime me selle ajaga kõik olulise ära teha. Kõigepealt tegime Weimariga põhjalikult tutvust, siis käisime Erfurtis, jõudsime šopata ja süüa ja laterdada ning isegi pool ööd üliägedal valgusfestivalil ringi trampida. Aga sellest tuleb eraldi postitus, see oli liiga äge, et seda lihtsalt poole sõnaga mainida. Jätkame seniks üldkultuurilistel teemadel :).

Lisaks Goethele elas Weimaris ka Schiller. Muu hulgas tutvustab linn oma kuulsamaid poegi nüüd seeläbi, et kaks linna põhikaubamaja on vastavalt Goethe Kaufhaus ja Schiller Kaufhaus :D :D :D.

Goethe aiamaja.

Vot see on intrigeeriv putka. Ülenisti puukooretahvlitega kaetud ja puha. Kangesti tahaks teada, mis selle otstarve võiks olla...

Noja rohkem ma praegu ei kirjutagi, kopp sai ette. Barcelona ja Weimari piltide läbisorteerimine, netti laadimine ja blogisse riputamine võttis mul 3 tundi. Suur töö, aga vajas tegemist... Laupäeval lendan juba Istanbuli ja siis Eestisse ja nüüd ma olen vähemalt varasemate piltidega enam-vähem järje peal :). Ma ei ole, muide, unustanud, et mul on blogi. Lihtsalt aega on järjest vähem ja vähem, isegi ei tea, kuidas... No aga nüüd on mul Barcelona ja Weimari valgusfestivali pildid ka netti tõmmatud, nii et kui hästi läheb, jõuan sellel nädalal veel mõne pildipostituse valmis kribada... Aga praegu raamatuga teed jooma.

Järgmise korrani!

M.

Augustirahutus

Nonii. August läheb linnutiivul. Järjekordne kuu, kus ma ei veeda ühtegi nädalavahetust Luxis. Eelmisel nädalavahetusel käisin Barcelonas, olin sellest nii sillas, et lähen homme uuesti. Järgmisel nädalavahetusel sõidan Weimarisse Nairale külla ja ülejärgmisel Istanbuli, et sealt siis edasi pooleteiseks nädalaks Eestisse rännata. Niimoodi siis. Muljeid on juba praegu siginenud hirmus palju ja ehkki tööl on rahulikud ajad, ei jõua kirjutamiseni kohe kuidagimoodi. Nüüd tuleb ka Frantsuaa mulle kahekümne minuti pärast järele, nii et ma pikalt ei tee...

Uusima Melchiori lugesin läbi, hästi tore oli. Jason Goodwini raamatuid hävitan ka metsiku kiirusega. Siis vahepeal olen käinud palju ujumas ja niisama. Kohvikus oli klaveritädiga draama, mis alles eile korralikult ära klaaritud sai (ta nimelt ühel sõpruskonna õhtusöögil teatas mulle restoranis kõva häälega otse näkku, et ta ei viitsi prantsuse keelt rääkida, nii et kogu laud rääkis tema eeskujul edasi letseburgi keelt ja kui ma talle siis hiljem eraviisiliselt teada andsin, et minu meelest oli see eriti inetu ja mida ma tema meelest seal lauas üldse tegema pean, kui keegi ei võta vaevaks rääkida ühist keelt, siis ta solvus nii üliväga, et tigetses veel mitu nädalat takkajärge). Veel olen jälle sagedamini ujulas käinud ja paar korda kodus kokanud ja piltidest tagavarakoopiaid teinud ja arvuti pentsikuid probleeme lahendanud (Windowsil on mingi geniaalne uuendus, mis lülitab siis, kui arvuti hetkeks puhkerežiimile läheb, kõllid ise välja ja neid enam käsitsi tagasi sisse lülitada ei saa, nii et arvutile tuli kogu aeg restart teha, et midagi üldse kuulda).

Oih, nii, mu küüt saabub nüüd ja kohe. Rohkem ei kirjuta :D. Kirjutatut ei toimeta ka. Olge mõnusad ja järgmise korrani...

M.

Tibinädalavahetus

Naira käis külas :). Oli neljapäeva õhtust tänase hommikuni :). Ja kus meil oli alles sisutihe nädalavahetus :). Ma olen ülirahul, sest temaga oleme me nii erinevad inimesed, et isegi kompromissid on mõlema jaoks väga uudsed :). No me oleme kohe nii erinevad, et ühel hommikul naersin ma end herneks, sest tema meik võttis umbes tunnikese ja sellel ajal, kui tema kulme ja kõike muud värvis, jõudsin mina kahele fuksiapuule täishoolduse ära teha (õiepungad ära näpistada, väetada, siduda...). Üks kasvatab puid, teine teeb meiki... Ühtlasi on mul nüüd esimene kord umbes kümne aasta jooksul varbaküüned lakitud (ja Naira naeris mu vaimustust nii väga, et jättis mulle küünelaki ja teatas, et see sobib hästi mu kokteilkleidi värviga, mille peale naeris ta veel rohkem, sest tänu sellele avastasin ma, et seda lakki võib ju sõrmeküüntele ka panna!). Siis avastasin ma tänu temale, et Londonist ostetud husaarikorsett sobib väga hästi emmelt äravirutatud linase kleidiga, minu jaoks uudisena käisime me Mesa Verde taimetoidurestos, mille kõik teised sõbrad on ära põlanud, sest seal ei olevat ju midagi söömisväärset (aga toit - lisaks taimetoiduasjadele ka mereannid ja kala - on imehea!!!!!!!!!!), ja siis sõime Göethe Stuffis tarte flambéed, El Companeros käisime kokteili mekkimas ja seal tekkis meile austajatest suisa järjekord, blues&jazz rallye sai meil ära nähtud ja Frantsuaa juures kohvikus käisime ja saunas ja linnas ja šokolaadimajas ja siis me vaatasime veel üht uut sarja nimega Chasing Life, mis oli hästi äge ja mida ma kindlasti edasi vaatan, magusat sõime üle mõistuse palju (minu meelest, aga Naira meelest vist mitte piisavalt) ja siis kohvikus sattusime rääkima vanahärra Paddyga, kes kavatseb sügisel Armeeniasse minna ja kes oli minu isiklikust armeenlannast nii vaimustuses, et kutsus meid reedel enda läbiviidavale linnaekskursioonile (ta on siinse Lions Clubi president ja neil oli parajasti üks rahvusvaheline seltskond linnas, kellele ta pidi niikuinii tuuri tegema) ja päike paistis, nii et me saime pruuniks ja sõime jäätist ja jõime piimakokteili ja... No tõepoolest hästi sisutihe ja rutiinivaba nädalavahetus oli! Siis aitas ta mul veel teise kogemata töö juurde sattunud mööblitüki ära tuua ja koristada ja siis me tegime veel selfie'sid ja leidsime ideaalse kohvikulaua, kus möödakäijate kostüüme kritiseerida, ühtlasi vahetasime me ise kolm korda päevas riideid ja vaatasime ära filmi The Other Woman ja naersime ohjeldamatult ja käisime jalad rakku ja leppisime kokku, et järgmine kohtumine peab tulema rutem kui kahe aasta pärast. Voh, nii äge oligi!

Ja siis on mu kodune aiand vahepeal jõudsalt kasvanud, olen väga rahul :). Lisaks oma lilledele on mul akna all sarapuu, nii et saan sealt kena kausitäie värskeid pähkleid!

Muigama võtab

Tegin letseburgi keele eksami täna netis ära. IRW. Muigama võtab. Vaadake, see kursus, mis mul pooleli jäi, oli kolmas tase ehk A2.1. No ma mõtlesin, et ma siis nüüd kordan seda kursust sügisest alates, sest see jäi mul asjaolude kokkusattumise tõttu ikka üsna vara pooleli, aga eksami pidin plaanile vaatamata ära tegema. Noja selle eksami tulemuste järgi peaksin ma jätkama mitte kolmandal või neljandal, vaid koguni viiendal tasemel, milleks on siis B1.1 :). Päris tore, et tunnis ei käi, keelega aktiivselt ei tegele (kui letseburgikeelne raadio ja keskkond välja arvata), aga ikka peaks iga eksami tulemuste põhjal tasemetest kohe üle ühe üle hüppama... Ma olen selle eksamiga muidugi selle poolest ka hästi rahul, et suuline osa jäi ära :). Ma tean, et mu mõtlemine on mõneti kiivas, aga minu eesmärk ei ole hakata letseburgi keelt rääkima, vaid esialgu tahan ma sellest lihtsalt aru saada. Kui ma mingil hetkel mis tahes keeles juba piisavalt kiirelt reageerida suudan, siis tuleb rääkimine iseenesest, aga alustuseks tahan ma lihtsalt vestlusi jälgida ja ma ei hüppa sugugi vaimustusest lakke, kui ma pean kellelegi - näiteks eksamil õpetajale või siis sõpradele, kes teavad minust niikuinii oluliselt rohkem - kange keelega ja üliaeglaselt purssima, et minu nimi on Maris, ma olen eestlanna, ma tõusen hommikul kell pool 8, joon kohvi ja lähen tööle, et mulle meeldib jalutada ja lugeda ja palju magada ja vabal ajal armastan ma maalida (see viimane on üldse ka vale puha, aga no seda on hea lihtne öelda letseburgi keeles... ech mole gär). See äraleierdatud jutt ajab juba iiveldama, nii et tore, et ma sellest osast pääsesin :). Kirjalikud keeleeksamid on lihtsad :).

Teine tore avastus oli see, et Luxembourgi riiklik rekord 400m jooksus on 59'53''. See võttis mind ka muigama. Vaadake, see on nii keskpärane tulemus, et kui mina veel trenni tegin, oli see nii umbes minu tase :) :) :). Päris vahva mõelda, et kui ma oleksin treeninud Luxembourgis, olnuks ma pesuehtne staar. Jeeeeei...

Ma lähen nüüd lugema tagasi. Sattusin reedel raamatu The Last Cato kütkesse ja ma ei suuda seda kuidagi käest panna... Loen veel ühe peatüki, enne kui põhku poen.

Olge toredad!
M.

Neli nädalat

Jah, ma olen vahepeal jaane tähistanud ja üldsegi Eestist ammu tagasi ja kolm nädalat juba tööl käinud ja vahepeal Pariisis käinud ja siis veel veetnud üliomanäolise rahvuspüha eelõhtu ja varahommiku purutäis sõpru kantseldades, samuti olen ära näinud parlamendi uue koosseisu esimese istungi ja kasvatanud lilli ja tegelenud siinsete tuttavate sagenenud draamadega, käinud Lidos ja Nouvelle Eve'is ja pildistanud ja lugenud ja ühtlasi ei ole ma kõigest sellest mitte millestki kirjutanud :). No kas pole tahtmist või aega... Suvel ja eriti puhkuse järel on alati selline tunne, et ei suuda kohe kuidagi kodus istuda... Tahaks midagi teha, midagi uut ja huvitavat, nii et ma käin kodus ainult magamas. Ilmad on nüüd ju ka täitsa arvestatavad, õhtul on valge ja väljas on soe, nii et ma lähen pärast tööd kohvikusse lugema või ujuma või rattaga sõitma, mitte ei tule koju arvutisse. Maganud olen muidugi küll ka ohjeldamatult. Eelmisel nädalal lõin vist suisa oma isikliku rekordi - läksin reede õhtul kell kaheksa magama ja norskasin järgmisel pärastlõunal poole kolmeni... Mõtlesin küll laupäeval Nancysse sõita, aga jah... Ei teagi kohe, kust see uni kõik võetakse...

Panin ennast vahepeal sügisestele letseburgi keele kursustele kirja. Sel kevadel jätsin need oma pentsikute terviseprobleemide pärast pooleli, mõtlesin, et ehk peaks elu veidi rahulikumaks tõmbama. Jätkan siis nüüd sügisel, ehkki pean sel nädalavahetusel kooli jaoks veel veebis tasemetesti tegema, et kool siis selle järgi mulle grupi valiks. Käisin ju üle poole kolmandast tasemest siiski ära, äkki nad oleks nõus mu neljandale tõstma :). Septembrist hakkan ka hispaania keelt õppima - seda töökoha kaudu. Esitasin avalduse juba ära ja sain teada, et järgmisel nädalal pean hispaania keeles ka tasemetesti tegema. Tahtsingi sel nädalavahetusel nüüd natuke keeli vaadata, et võimalikult palju meelde tuletada. Olen ju hispaania keelega ka varem tegelenud küll, aga eks igasugune aktiivne oskus ole kõik meelest läinud. Samas tuleb see ruttu tagasi ja ma pigem alustaks võimalikult kõrgelt tasemelt, muidu hakkab üsna ruttu tunnis igav... :).

Järgmisel nädalal tuleb mulle mu endine Armeenia kursaõde külla :). Äge, ma juba ootan teda. Viimati käis ta mul külas veidi üle kahe aasta tagasi, siis oli temaga väga lõbus. Me oleme kardinaalselt erinevad inimesed, tema on selline tantsulõvi ja armastab sädelevaid asju ja meikimist ja ülikõrgeid stilettosid, ööklubisid ja noortemuusikat, aga see on vahelduse mõttes nii tore, sest siis peame me tegevuse planeerimisel kompromisside leidmiseks mõlemad nii suuri mööndusi tegema, et avastame mõlemad täiesti uusi kiiksuga asju ja kohti. IRW. See ainus kord, kui mina näiteks Magnumi ööklubis käisin, oli koos Nairaga. Või siis Clausenis tantsimas :). Nüüd seekord langeb tema tulek aga Blues & Jazz Rallye ajale. Ma olen üsna kindel, et järgmine nädalavahetus saab üsna muusikane olema.

Seniks... seniks lähen võtan keeleõpikud ja märkmikud kaasa ja lähen istun kohvikusse kordama. Tahtsin ainult mingisugusegi elumärgi endast siia maha jätta. Piltidega ei viitsi ainult tegeleda, ehkki neidki oleks :D. Eestist ja Pariisist ja siin kohvikust ja fuksiatest ja... Mul läks esimest korda elus alpikann ka uuesti ise õitsema, viis õit on juba ja umbes 50 tuleb juurde :P. Nii äge! Aga okei, ma nüüd lähen välja, muidu on juba õhtu käes... Järgmise korrani siis!

M.