Väljas on külm. Imelik on kodus olla - terve päev otsa pole vaja välja minna ega midagi teha. Sellist päeva nagu eile pole enam ammu ette tulnud! Ma istusin terve päeva diivaninurgas, vaatasin pilte, kirjutasin kirju, passisin näoraamatus ja logelesin niisama. Nüüd hakkab juhe suurest tegevusetusest kokku jooksma, nii et ilmselt on täna viimane aeg midagi asjalikku teha ja näiteks Etioopia memuaarid üles tähendada. Kirjutamisväärset juhtus ju palju!
Reis oli iseenesest äärmiselt vahva! Mitte midagi ei läinud untsu, ilm oli täitsa hää, programm sai igati põhjalikult täidetud, mina sain endale jälle mitu toredat uut tuttavat ja reisikaaslased olid ka viimase peal. Seda viimast teadsin ma muuseas ka ette - neli neist olid minuga juba varemgi reisil käinud ja sellest täiesti piisab, et kohe alguses igasugune jää purustada. Kui kasvõi mõnigi inimene minuga juba lennujaamast saadik vabalt suhtleb, saavad teised ka julgust juurde ja reis läheb kohe algusest peale hästi käima. Mu vanad hääd reisikaaslased ei vedanud mind ka alt, kõik sujus juba esimesest hetkest alates ja meie tillukese grupi tuumik püsis lõpuni äärmiselt ühtne, lõbus ja mõistev.
Kõigele vaatamata oli meepotis üks tõrvatilk. Seekord oli mul paraku kaasas ka üks selline mösjöö, keda ei sulatanud miski - ei suhtlemine, naljatlemine ega ka päike. Noh, mina mõtlesin, et küll ta võtab ükskord ikka vedu ega lasknud end asjast esialgu eriti häirida, aga taevake, ma panin ikka väga puusse! Selgus, et see mösjöö on midagi nii erilist, et sellist olendit ei ole minu silmad veel kunagi näinud ja ilmselt ei näe ka enam. Aga eks te tehke edasisest omad järeldused! Ma ikka üritan muidu eetiline olla ja oma reisijatest mitte eriti kirjutada, aga see isend oli lihtsalt nii absurdne, et ma lihtsalt ei suuda suud pidada. Ma nii kangesti tahaksin, et keegi mulle veel ütleks, et ta polegi normaalne ja et see pole ikka päris kindlasti MINA, kellel mõistus segi on, vaid tema!
Selle isendiga oli siis nii, et reisi neljanda päevani oli ta küll pisut ülemäära tõsine ja vaikne, aga täitsa normaalne. Neljandal päeval istus ta aga meiega õhtusöögilaua taha, kuulas natuke teiste vestlust ja teatas siis kõva häälega, et kõik on lollid ja labased, tema üksi on maailma ainus tark ja tundlik inimene - ja kui me vaid teaksime, kui väga tema meie seltsis kannatab, kui väga tema kõike läbi elab ja kui halb tal on nii rumalate inimeste keskel elada. Mina ei kostnud selle peale midagi, ta oli kohe nii õõvastavalt tõsine, aga teised (arstid, apteekrid, majandusspetsialistid ja muud "lollid") otsustasid asja naljaks keerata. Mingisuguse lustaka märkuse peale jätkas tema aga selgitusega, et tema on otsustanud kõigest inimlikust eemale tõmbuda ja püüelda jumalikkuse poole - see olevat tal juba poolenisti õnnestunud, aga ta elavat ikka veel teda ümbritsevate inimeste lollust äärmiselt sügavalt läbi!
Selleks korraks juhtisime me kiiva kiskuva jutu mujale ja mõnda aega olid asjad veel korras, aga järgmisel õhtul toimus järsku plahvatus. Mina läksin nimelt õhtul meie laagripaiga söögipaviljoni ja avastasin, et tema sõimab seal parajasti laagripoisse, kuna neil oli seal paar stepslit rikkis. Ta sõimas neid kohe nii inetult, et mul hakkas tema pärast väga häbi ja ma siis otsustasin juhtida ta tähelepanu asjaolule, et enne reisi sai kõikidele mitu korda öeldud, et viie päeva jooksul pole meil seal Etioopias ÜLDSE elektrit ja ta peaks olema rõõmus, et üldse oma fotokat laadida saab, mitte pahandama selle üle, et peab oma liiga suure juhtmejunni tõttu kaks muud juhet ümber tõstma. Ma ütlesin seda omast arust üsna kergel toonil, et talle jääks võimalus tagasi tõmmata, aga oh sina pühade müristus, kus siis alles läks lahti! Kõigepealt peeti nii mulle kui ka laagripoistele hirmus tige ja vandesõnadega pikitud loeng teemal aafriklaste lollus ja idiootsus, kilplaslikkus, matslikkus ning harimatus ja ükskõiksus. Ta teatas, et tema on ikka ajaloo, kunstiajaloo ja kultuuri spetsialist (ikkagi kutseka õpetaja - mis ei ole iseenesest sugugi halb amet, aga no kes seda enne kuulnud on, et jumal kutsekas lapsi õpetab?) ning teab seega, et kõik, mis seal Etioopias toimub, on allapoole igasugust arvestust. Seejärel sõimati mul nägu täis, kuna laagripaigast ei saanud osta külma mineraalvett (õlut ja limonaadi oli, aga härra tahtis tingimata külma mineraalvett - ja siis sain ma koosa, et talle eelmisest laagripaigast vett kaasa ei ostnud ja seda oma kotis päev otsa kaasas ei tarinud, ehkki ma pidanuksin ju teadma, et ta joob alati võimalusel mineraalvett). Edasi röögiti selle üle, et ta tõmbas päeval oma telgilukule riide vahele ning ei saanud seda enam kuidagi ise lahti, keegi pidi teda aitama minema - see aga tähendas ju, et telk ei tööta! Siis oli veel söögipaviljoni lamp ka liiga pime, selle valgel ei näe ju õhtusöögi ajal lusikatki korralikult suhu panna, aga tema ometi maksis korralike olude eest! Kõht oli tal, vaesekesel, ka lahti. Selles olin ka mina süüdi.
Novat, aga meil pidi umbes sellel ajal õhtusöök hakkama, nii et kõik ülejäänud ilmusid ka ükshaaval kohale ja jäid seda sõnavalingut kuulama. Ühel hetkel sai neil asjast tõeliselt kõrini. Olgu taevas tänatud mõistlike ja mitte suu peale kukkunud sõprade eest! Kui nad ainult teaks, kui tänulik ma neile olen, et nad mu eest välja astusid! Igatahes, nemad püüdsid teda esmalt rahustada ning vaidlesid talle järjest südimalt vastu, mina läksin värisevate kätega köögihütti poiste juurde rahunema ja asi lõppes sellega, et kui issandal soovitati edaspidi ainult Euroopas reisida, jättis puruvihane jumal kõigi kollektiivsel soovitusel õhtusöögi vahele ning läks oma telki podisema.
Järgmiseks hommikuks olin mina asja ära unustanud - ikka juhtub, et inimesed on õhtuks väsinud ja kui tal oli tõesti kõht ka lahti, on tujutus ju arusaadav. Istusime värske peaga lauda, kõik sädistasid hästi püüdlikult, et pingeid leevendada... ning siis ütles issand laua otsast: "Maris, mul on sulle ettepanek!". Kõik jäid vait, sest me kõik arvasime, et ta ütleb midagi sellist, et kuule, unustame ära, ma olin eile pisut väsinud. Aga vahi tonti! Ütles teine hoopis nii: "Eile arvestasin mina teiega ja läksin lauast ära, nii et arvestage nüüd teie minuga kah! Sa ütle nüüd õige teistele, et nad edaspidi lauas vait oleksid!"
Mina ei suutnud kohe mitu sekundit reageeridagi, imestasin, et kas ma ikka kuulsin õigesti - kui me niikuinii eri džiipides sõidame ja söögilauas ka rääkida ei tohi, mis sellest reisist siis saaks? Õnneks ütles siis üks mu kiirema reaktsiooniga reisilistest irooniast nõretaval toonil: "Mina sellega küll hakkama ei saa. P, kas sina saad?" Too vastas sama kähku ja sama ilmekalt: "Ei, ma ka kohe kindlasti ei saa!" Selle aja peale jõudsin ka mina end koguda ning pärast pikemat käsi värisema panevat sõnavahetust, mille üksikasju ma pärast enam ei mäletanud, suutsin ma sisistada, et kui ta tõesti vaikust tahab, katame me talle eraldi laua. Vastus: "Suurepärane. Ja pange kohe laagri teise otsa, et ma te lolli juttu ei kuuleks, muidu pole sellest ju kasu!"
No ja edaspidi sõime me siis reisi lõpuni nii, et kaheksa ühes ja kaks teises lauas (jumala reisikaaslane nimelt läks ka solidaarsusest tema juurde). Mösjöö ise hoidis meist kõikidest väga püüdlikult eemale, käis ainult solvamas. Kui ta üldse meiega suhelda suvatses, tuli ta lagedale ainult äärmiselt lollide küsimustega. Ma tean, et öeldakse, et rumalaid küsimusi pole olemas, aga teate, on ikka küll! Tahate stiilinäiteid? Noh, näiteks küsis ta täies tõsimeeles ja vastust oodates, kuidas need huuleplaadiga Mursi tüdrukud suuseksi teevad. Siis palus ta mul ühelt kitsekarjaga savannist välja ilmunud karjatüdrukult pärida, kas too ikka teab, et Maa on ümmargune. Ma pidin häbist maa alla vajuma, aga nupukas Daniel edastas küsimuse nii keerulises keeles, et tüdruk ei saanud õnneks küsimuse sisust aru, raputas ainult pead ja meie jumal pidas seda vastuseks. Kohaliku külakooli ukse ette liiva sisse kirjutas ta pulgaotsaga sõna "LOLL". Ja siis pöördus issand paar päeva hiljem otse Danieli poole ja küsis järgmist: "Daniel, ma küsisin meie autojuhi käest ka, aga ma arvan, et ta valetas mulle - ütle nüüd sina, kui sageli etiooplased seksivad! Mekonnen ütles mulle, et ainult üks kord päevas, aga seda on ju üle mõistuse vähe - see pole võimalik, et te nii vähe seksite!"
Ja eks reisi lõpuni läks kõik üha tõusvas joones. Iga kord, kui ma midagi ütlesin, posises tema oma reisikaaslasele midagi, mis algas sõnadega "aga tegelikult". Üks suur konflikt tekkis veel Niiluse ääres - nimelt on tema siiani veendumusel, et Niilus ei alga teps mitte Etioopiast, sest tema on lugenud raamatut, mille kohaselt algab Niilus Victoria joast ja järelikult olen mina kõikidele kogu selle aja hambasse puhunud. Saate aru, me veetsime pool päeva Sinise Niiluse koskede juures matkates ja pärast piki Tana järve kallast paadiga Niiluse lätteni sõites, aga tema väidab mulle grimassitades, et kõik see on puhta mula ja Niilus ei hakka üldse Etioopiastki. Ma soovitasin tal koju tulles mõni atlas või kasvõi Wikipedia lahti lüüa, kui ta mind ei usu, aga selle peale sain ma kuulda, et SELLISTES KÜSIMUSTES ei saa küll mingit Wikipediat usaldada ja kui see minu allikas ongi, siis on kindel, et hoopis temal on õigus. Noh, meil ülejäänutel oli kole naljakas ja eks me ristisime siis Niiluse selle reisi ajaks Nileks, et see talle kah sobiks. Uskumatu lihtsalt!
Ahjaa, siis vahepeal tuli ta ühel õhtul tahtma, et ma korraldaksin talle iga hinna eest paar päeva varasema kojulennu, sest tal on kõht lahti (seejuures ei palunud ta kogu reisi jooksul mitte ühtegi metsapeatust!), kurk valutab ja üldse on kõik halvasti - see osutus aga ainult manipulatsiooniks, sest järgmiseks varahommikuks oli ta juba ümber mõelnud, teades, et mul polnud vahepeal mitte mingit võimalust asja ära korraldada. Oi, ja siis ühel hommikul tuli ta kell viis minu juurde ja teatas, et tema mõtles välja, miks on Aafrikas kõik nii ligadi-logadi ja miks on kõik seal nii suured idioodid - süüdi olevat nimelt tsentrifugaaljõud. Noh, et ekvaatori lähedal pöörlevat maakera kiiremini ja analoogselt kiiresti pöörleval karussellil olijatega kaotavad ka aafriklased sellest kiirest pöörlemisest mõistuse! Mul soovitati koju tulla ja selle üle sügavalt järele mõelda! Ohjaa, ja Stockholmi lennujaamas vihastas ta end siniseks, kuna pagasi külge pandav kleeps anti talle endale pihku, et ta selle koti külge kleebiks - siis süüdistas ta kõiki lennujaama töötajaid selles, et nad saavad palka puhta teenimatult, samas kui tema on reisi eest maksnud ja peab sellegipoolest ise kleepsu kotisanga ümber sättima!
Hmm, ja kõige tagatipuks oli tal närvi oma reisikaaslasele (ja tollel omakorda mulle) selgitada, et kogu see asi oli üldse minu süü, sest kui ma oleksin kohe alguses selle laagripoiste sõimamise ajal meie issanda poolele asunud, mitte hakanud vaeseid poisse kaitsma, poleks jumal üldse nii närvi läinud ja kõik oleks rahulikult laabunud!
Oh. Selline tegelinski siis. Ma pean tunnistama, et kuigi esimesed kaks sõnavahetust viisid mu endast üsna välja, oli kogu see olukord lõpuks juba nii jabur, et lõppkokkuvõttes oli see kõik pigem naljakas kui masendav. Mu ülejäänud reisilised olid õnneks hästi toetavad ja lustakad, nii et nad hoidsid meil kõigil kogu aeg tuju ülal ja kogu reis möödus ikka positiivse tähe all, sest sellised totrused ju ühendavad ülejäänuid, aga ma pean tunnistama, et natuke rikkus see tüüp reisi ikka ära küll. Noh, ma küll ei võtnud ta pööraseid ideid eriti südamesse, aga mul on kangesti selline tunne, et ta tahtis kõige rohkem just tähelepanu ja paraku sai ta seda meilt kõigilt kole palju - mitte niivõrd otseselt, kuivõrd kaudselt. Ta oli meil ikka alatasa jututeemaks ja nad olid oma eraldi lauaga ju kogu aeg nii aktiivselt torssis ja meil kõikidel silma all, et mul on tunne, et kuidagi sai selle reisi naelaks hoopis tema, mitte Etioopia. Aga ega's midagi, mul jääb üle ainult loota, et ehk on see nii ainult minuga ja ehk mäletavad ülejäänud seltsilised ikka pigem võluvat Aafrikat! Muidu oleks küll veits nukker.
Aga olgu, ma nüüd unustan selle issanda ära ja lähen hoopis peniga külma õue (7 kraadi, brrrrr). Homme memuaaritan juba sama reisi hoopis helgemaid aspekte, luban!
Tšau-pakaa,
M.
