Surnuaedadest

Nii. Ma tean, et see on morbiidne teema, aga ma elan siiski Pariisi ühe kõige kuulsama surnuaia kõrval ja sellest ei saa kuidagi üle ega ümber. Ma olen meie Père Lachaise'il loendamatuid kordi jalutamas ning niisama raamatut lugemas käinud ja nüüd olen ma läbi uurinud ka kõik ülejäänud Pariisi tähtsamad kalmistud, pilte on mul neist kolmest (Père Lachaise; Montparnasse ja Montmartre) terve üüratum hunnik ja ma siis vaikselt mõtlesin siin, et teeks ühe temaatilise postituse. Mingil imelikul kombel laseb Xanga mul endiselt pilte üles laadida, hoolimata sellest, et mu 30-pildi kvoot on see kuu juba vähemalt poole võrra ületatud... Nii et kuniks seda õnne jätkub: laseme käia.

Nimelt Pariisi ja üldse Prantsusmaa kalmistud on kõik märkimisväärselt erinevad meie kodustest surnuaedadest... Kui meil on enamasti tegu parkidega - rohelusse mattunud vaiksete kohtadega, siis siin on ka pargid... AGA puid on neis märkimisväärselt vähem kui meil ning väikeste muldhaudade asemel on siin üldlevinud kombeks tohutud kivist sarkofaagid, kabelikesed ja üldse võimalikult eripärased ning surnu elu, ametit, hobisid, kultuuri ja tegevusvaldkondi illustreerivad hiiglaslikud hauamonumendid. Olgu, tähendab kõige valdavamad on neis kõigis surnuaedades neogooti kabelikesed, mis näevad suuremalt jaolt välja nagu Londoni telefoniputkad (andke andeks, see ei ole väga respektuoosne, aga ma ei mõtle sellega midagi paha, eks), aga mis on iseenesest väga muljetavaldavad. Need on tavaliselt terve perekonna mausoleumid ning kadunukesed maetakse kõik üksteise otsa (eeldusel, et nad üksteisest märgatava ajavahega surevad, saab neid üksteise peale matta küll, eksju) kabeli alla; kabeli seinal on nimeplaat, kuhu uued nimed siis juurde graveeritakse ning kabelisse toovad omakesed aeg-ajalt pühade ajal krüsanteeme (krüsanteemid on neil ühemõtteliselt surnuaialilled, neid ei kingi keegi kunagi elavale inimesele... Tasub meeles pidada, et mitte kellelegi külla minnes krüsanteeme kaasa võtta) - muidu on seal mõned kunstlilled, küünlad, pildid ja sellised pisikesed marmorplaadikesed, kuhu on kas luuletused või soovid peale graveeritud... Kuulsuste haudadel on muidugi rohkem lilli - isegi Wiiralti haual on pidevalt lillepotte ja Eesti lipuke, ma isegi olen talle ühe lillepoti kunagi sinna viinud, mis endiselt üsna hästi elab. Oscar Wilde'i haud on täis rasvaseid huulejälgi (eri värvi huulepulkadega kaetud huulte jäetud), sest see on homode pühapaik. Lauljad on reeglina kõige populaarsemad - Jim Morrisonist ei maksa rääkidagi, tema haua juurde nii lihtsalt isegi ei pääse - see on paksult rahvast täis; Edith Piafiga on sama lugu. Ülejäänud kuulsuste hauad kihavad samuti lilledest. Poeetidel ja kirjameestel on seal tavaliselt raamatuid, kirju, käsitsi paberile kirjutatud luuleridasid jne. Tavalised inimesed on aga unarusse jäetud. Siin perekonnad eriti oma haudade eest ei hoolitse, selleks on kalmistuvõimud, aga nemad ka ju kõiki ei jõua korraga korras hoida. Kasvavad puud ja nende juured teevad veel kivimausoleumidele kõvasti kahju ka ning paljud hauad on ikka päris puruks. Paljudelt on nimed kustunud. Paljude steelid on ümber kukkunud. Père Lachaise on üldiselt kõige korralikum, Montmartre'i surnuaed on kõige halvemas seisukorras. Ja kui igal pool on hästi palju ronkasid, siis Montmartre'i surnuaias kubises ka kassidest, enamik neist seejuures mustad või tumehallid. Päris õudne hakkas lõpuks...

Üldse on nii, et kui keegi on oma elu jooksul millegi poolest silma paistnud, siis kajastab tema haud seda ka. See tähendab, et tegu peab olema piisavalt tähtsa tegijaga, et tal oleks oma isiklik haud, mitte perekonnakabel, eks. Näiteks sagedasti on muusikute hauale tehtud muusikainstrumente (enamasti pronksist valatud või kivist raiutud), tantsijaile balletisussid või muu säärane kujundatud, skulptorite haudadel on mõnede nende kuulsaimate tööde koopiad, aadlike vanadel sarkadel on nende perekonnavapid, mõne kuulsa iluduse haual on kujutatud teda ennast, kunstnikel ripub tavaliselt kuskilt mausoleuminurgast värvipalett, kirjanike haudadel võib olla nimi graveeritud raamatukujulisele steelile, Egiptuse hieroglüüfide dešifreerija Champollion puhkab Egiptuse obeliski all, markantsete suitsetajate haudadel on topsike suitsudega, sõdurite viimsed puhkepaigad on otse loomulikult kaunistatud lippude, medalite ja muu säärasega... Ja loomulikult on haudu paljudes eri keeltes - on venelaste haudu, kus kirjad on kirillitsas; heebreakeelseid steele, hiinakeelseid kuldseid hieroglüüfe ja isegi araabiakeelseid järelehüüdeid... Väga mitmekesine.

Ja kõikidel surnuaedadel on kaardid, sest siinsed kalmistud on nagu linnad linnas - siin on nimelised tänavad, nummerdatud kvartalid ja kõike muud säärast. Kaartidele on kantud ka surnuaia kuulsaimate asukate hauad - need on nummerdatud kujul ja siis on pikk nimekiri juures, kust igaüks võib enda lemmikud üles otsida ning neid siis kaardi abil surnuaiast üles leida. Need on tõelised turistilõksud, need siinsed kalmistud. Nukker. Ja kogu see kivi on ka tegelikult väga kõle. Tähendab, oleneb ilmast. Ilusal päikeselisel sügispäeval, kui puud on värvikirevad, on kalmistu ka päris ilus. Muidu, eriti halli talveilmaga, on need väga kurvad ja õnnetud paigad. Mina ei tahaks säärasesse kohta maetud olla. Et keegi haudade vahel fotoka, Pariisi giidiraamatu ja kaardiga ringi jookseks ning õnnetuid ammusurnud kuulsusi taga ajaks...

Aga olgu, nüüd on teil piisavalt taustainfot, ma rohkem teid ei piina, nüüd on piltide kord enda eest kõneleda... Mõned pildid on mu eelnevate pildipostide sekka ka sattunud, eks... Aga siin on põhjalikum lähenemine...

Sügisene Père Lachaise...

Ja niisama Père Lachaise'i vaade...

Montparnasse'i surnuaed.

Montmartre'i oma - siin on ikka eriti jube, selle kohalt läheb läbi teeviadukt ning ports haudu ongi igaveses maanteevarjus otse silla all.

Montparnasse'i surnuaia kaart.

Üsna leebe näide sellest, mida puujuured kivist haudadega teevad.

Temaatiline Bizet haud. Suurmeeste haudu kaunistavad sageli ka nende büstid, siin oli see ka kaua aega olemas, aga alles hiljuti oli keegi Berliozi pea ära ajanud. Mõttetu. Igatahes on büstidest suur abi, kui kedagi surnuaial taga otsida. Näiteks Zola leidsin ma täna üles puhtalt selle järgi, et ma nägin kaugelt hunniku büstide seas ühte meest, kelle nägu mulle tuttav ette tuli - ilmselt oli kirjanduse õpikus kunagi ta näopilt olnud ja ma tundsin ta tõesti ära, ilma et ma oleksin teadnud, et Zola Montmartre'i surnuaiale maetud peaks olema.

Värvipaletiga maalikunstnik Daubigny.

Vaclav Nižinski. Tema oli meil siis tantsija, kui keegi ei tea.

Serge Gainsbourg. Laulja. Üsna hiljuti surnud, nagu näha võite. Ja tema haual on actually tops sigarettidele ja metroopiletitele, mida kõik külastajad sinna jätavad. Ma ei tea, mis kamm tal suitsude ja metroopiletitega oli, aga ma eeldan, et ju need illustreerivad mõnda ta laulu.

Mingite Bourge'ist pärit krahvide perekonnahaual ilutsev ilmastikust kannatada saanud vapp.

Ilmselgelt keegi kunagine baleriin, kelle nime enam vihmast uhutud hauaplaadilt välja lugeda ei õnnestunud.

Keegi minu jaoks tundmatu piloot on enda hauale tiivad saanud.

Cesar. Skulptor. Üllatus, eks? :D

Baudelaire. Ilmselt ei vaja selgitust.

Lihtsalt üks üsna silmatorkav haud.

Ja teine, väga ilus ja väga kurb.

Ning see haud oli suisa nimetu. Ja mitte selliseid kasse ei pidanud ma silmas. Aga nagu näha, on kalmistutel nii elusaid musti kõutse kui nende pronkskoopiaid.

Mõnedele märgitakse suisa nimeplaadile, mille poolest tema kuulus oli. La Goulue oli siis üks kuulsamaid Moulin Rouge'i kankaanitantsijaid, keda ta hauaplaadil nimetatakse suisa kankaani loojaks.

Sartre ja Beauvoir. Ilmselt ei vaja ka selgitusi.

Ja see foto räägib suisa enda eest.

Säherdune haud kuulub ühele oma aja kõige kuulsamale kurtisaanile, kelle sarkofaagile on kinnitatud ka tema legendaarset ilu demonstreeriv portree. Tema oli muide too proua Plessis, kes oli Dumas' Kameeliadaami prototüüp... Mina, kes ma seda balletti varsti vaatama lähen, otsisin teda ekstra taga täna pool tundi... Isegi kaartidest hoolimata ei ole haudade lokaliseerimine eriti kerge töö.

Midagi heebreakeelset - see peaks selle kalmistupapi sõnade kohaselt olema mingi Rotschildi perekonna liige... Ei oska heebrea keelt kahjuks.

Ning lõpetuseks üks elus kalmistuelanik.

Tänase päeva kild: selline tänav on Pariisis

Täiesti teine Pariis

Nii. Täna hommikul (tähendab umbes kella ühe paiku, peale kahetunnist hommikusööki arvuti seltsis) võtsin ma kavva järgmise paiga, kuhu ma senini jõudnud polnud: Montmartre'i surnuaia. Mul oli udune aim sellest, kuskandis ta võiks asuda ning suundusin siis huupi sinnapoole seda otsima. Nii. Jõudsin metroopeatusesse nimega Abbesses... ja avastasin sealt täiesti teistsuguse Pariisi. Sellise Pariisi, kus kohvikutel on veel rohkem sajandialguse hõngu, kus iga nurga peal on mingi moosekant, kes mängib akordioni või saksi või midagi sellist; kus kõik metroopeatused on Guimard'i sissepääsuga, kus majad on kergelt kooruva värviga ja uhkete asutusesiltidega - selliste skulpturaalsete ja figuraalsetega, kus hinnad on märksa odavamad kui mujal ning turiste vähem kui mujal, kus kõigil on aega küll, kõik lõhnad on sadu kordi tugevamad ja helid ka, kus kohvikutel on tüüpiliselt prantslaslikud veidrad nimed à la Kassisaba, Koorekohvi, Kohvi, kes räägib jne. Ma istusin tükk aega ühes pisikeses pargis ja lugesin raamatut ning tegin sinna sekka mõningaid märkmeid sellest, mida ma ümbruses tajun, sest see oli nii Pariis, et see oli kohe uhke. Sinna parkigi kostis kellegi akordionisti mängitud Piafi lugusid, karusselli tininat, kirikukelli ja prantsuskeelset häältesuminat; laste kilkamist ja lapsevankrite rataste kahinat kruusatatud teedel ja mõne väga üksiku möödasõitva auto vurinat. Lilled lõhnasid hästi tugevalt, kõrvalpingilt tuli kerget aromaatse tubaka lõhna, mingi prantslanna oli endale kahtlemata Chaneli peale kallanud, minuga ühel pingil istus eriti isuäratavat lõhna eritavat sändvitši mugiv kutt, plaatanite ja kastanite lehed liikusid kerges tuuleõhus ja kõik oli nii romaanilik... täpselt nagu oleks kuskile Maupassant'i raamatusse sattunud. Väga vinge oli. Äge.

Ja õhtu möödus Triinu perega süües ja pärast vesipiipu popsutades, nii et ma olen ülimalt heas tujus...

La vita è bella.

Kas tõesti on nii raske aru saada...

...et vetsupoti kaas ei lähe iseenesest alla?

...et tühjakssaanud vetsupaberi rulli asemele ei tule kapist ise uus rull?

...et isegi kui panni kolm päeva pesemata pliidi peal hoida, ei saa see ise puhtaks?

...et loendamatud krõpsupakid ja tühjad kokakoolapudelid ei jaluta ise allakorrusele prügikonteinerisse, isegi kui terve köögipõrand neid juba täis on?

...ja samas vaimus edasi.

Mõnikord viskab ikka üle küll!

Ja siis veel: minu meelest on veelgi hullem see, kui inimene peseb nõusid nii, et need puhtaks ei saa, kui et ta neid üleüldse ei pese. Sest kui ta neid üldse pesnud pole, siis saab neid vähemalt vaadata ja nina kirtsutada või mõnikord sellekohase kommentaari teha ning siis loota, et kunagi peseb ta need siiski ära, aga kui need on idee järgi ära pestud ja samas on need ikkagi nii räpased, et klaaski ei paista läbi, siis ei ole küll lihtsalt mingit muud lootust, kui et need tuleb ise üle pesta või räpastest asjadest süüa (teha). Urr.

C'est génial

Heheh, lisaks vahvale hommikusele e-mailile oli täna üleüldises plaanis ka üks ülimalt äge päev!!! Nimelt see, millest ma eile rääkimata jätsin, on fakt, et ma avastasin puhtjuhuslikult, et lisaks jõepaatidele saab Pariisis veel muudmoodi ka paadiga sõita - St. Martini kanalil näiteks. Ja need paadisõidud on 2,5 tunnised, mõnusalt rahulikud ja hästi ilusad. Muuhulgas sõidetakse umbes kaks kilomeetrit maa-alustes tunnelites, siis sõidetakse suure paadiga läbi kaheksast paarist lüüsidest ja nii äge on vaadata, kuidas alguses on paadi ees tohutu kõrge metallsein, siis muutub see koseks ning laev hakkab tõusma ning kümne minuti pärast on vesi nii kõrgel, et saab nendest lüüsidest täiesti rahulikult läbi sõita. Siis on veel igasuguseid põnevaid sildu - mõned on pöördsillad, nii et terve sild lihtsalt keeratakse 90 kraadi kõrvale ja tehakse kanalikohane vabaks; teised on sellised, et mingi mehhanism tõstab kogu silla üles - mitte nii, nagu tavaliselt suurtel sildadel käib ___/ \___, vaid kohe terve sild kergitatakse kõige täiega ülespoole mööda poste... Jube põnev! Kõik see võtab muidugi päris palju aega, siis sellepärast võtabki see sõit nii mitu tundi... Aga hirmus äge on! Oi, ma olen rahul ja ei kahetse seda 11 eurot mitte üks sent! Seal oli üks päris tore jutustaja-poiss ka, kes pidi siis sõitjatele tutvustama, mida kaldal näeb ja kuidas süsteemid funkavad...

Paadi pealt sain ma maha teises kohas, kuhu ma olin ka juba pikemat aega minna plaaninud - nimelt Villette'i pargis. See on meil siis Bernard Tschumi kujundatud Pariisi suurim park väidetavalt - seal on igasuguseid kaasaegseid veidrusi ja hästi palju pisikesi erkpunaseid paviljonikesi... Üldjoontes käib see park kokku sealsamas oleva Teaduslinnakuga ja on seetõttu igasuguseid imevigureid täis. Ja park ja see Teaduslinnak on päris kõval tasemel, aga seal ümber on üsna hull geto... Pantin ja sealsed kurikuulsad vanad ja lagunenud veskid on ka sealt pargist ainult kiviga visata... Ma siis võtsingi kätte ja jalutasin sealt pargist välja, Pariisi ringtee alt läbi Pantini ja tegin seal ka ammuihaldatud pilte - hullem prügila ja agul on see seal ikka. Lisaks - terve selle aja jooksul, mis ma seal Pantinis jalutasin, tuli mulle vaid üks suhteliselt heledanahaline inimene vastu. Mina olin ilmselgelt ka säärane vaatamisväärsus, et kõik põrnitsesid mind nagu tulnukat ja mingi tõmmu vanatoi, kes oma papagoisid (!) jalutas kanali ääres, jooksis mul tükk aega sabas ning katsus minuga kui eksootilise isendiga juttu teha. Aga igatahes, pildid sain tehtud ja kuna ma olin tõesti juba mõnda aega kavatsenud sinna minna, siis ma ütlen jälle, et ma olen nüüd ilgelt rahul endaga :D

Vaatame siis, kui palju pilte ma teile siia toppida saan...

Kanalisõidust siis kõigepealt:

Andestage, kui kergelt hägune on, aga vaat, pimedas ja liikuva laeva peal ei aita isegi see, et ma leidsin endale üsna püsiva ja hea statiivi... Aga igatahes oli väga äge. See siin on Bastille' väljaku all.

Muidu nägi sõit välja suht sellises ümbruses: Oi, minu meelest on laevadele mõeldud liiklusmärgid nii vahvad! Uskumatu, et kanali ääres on tõesti sildid: parkimine keelatud; parkimine maksimaalselt 6h, suunavööndid ja isegi kilometraaž laevadele... Need on säärased asjad, mida ma kunagi pole taibanud täheldada...

Ja siin teile üks lüüs ka, nagu ta laevale ette jäi:

Kanali ääres oli igasugust rahvast. Need konkreetselt mängisid enne meiega kohakutijäämist jalkat, aga lõid siis kogemata palli vette ja jäid meie möödudes sinna kaldale nukrutsema... Aga see siin on siis tüüpiline Ida- ja Kirde-Pariisi tänavapilt jah.

Ja need jõmpsikad ei jõudnud ära imetleda, kuidas kogu süsteem töötas!

Pantini veskid nägid välja sedapsi: Idee järgi käivad seal juba pikemat aega meeletud ümberehitustööd, et veski väljast endiselt samamoodi välja jääks nägema, aga et sisse saaks teha uhked kontoriruumid ja särgid-värgid. Aga üldjoontes on see küll Pariisi üks kurjakuulutavamaid paiku.

Ning Villette'i pargist: siia pildile on kokku pressitud nende suur peegeldav muna, üks nendest punastest paviljonidest, mida kutsutakse muuseas folie'deks ehk lollusteks, üks allveelaev ning taga paistab veel Teaduskeskuse hoone sinist ka natuke...

Lastele oli sinna parki tehtud megavinge liuväli: selline hullunud draakon-koletis, kellel oli jõle pikk keel - ja see keel oligi üheks liutoruks. Sabas ja jalgades ja igal pool mujal oli sellel monstrumil ka veel igasuguseid allalaskmiskohti ja mängupaiku. Vinge.

Uhhuu, ja veel üks neist punastest lollustest:

Sinine ja must ja valge, kaunistagu Eestimaad...

Aijijijijijijijijijijijiijiiiihaaaaaaaa

Issandjumalküllkuiäge! Tähendab, ma sain lihtsalt täna hommikul teada, kui palju kõik need ained, mida ma see poolaasta võtnud olin, punktides väärt on... Jah, ma olin enne päris-päris-päris kindel, et mul on u 7-8 punkti praeguse seisuga puudu, sest ma võtsin see poolaasta ju kõigest 4 ainet põhimõtteliselt - kolm IFUst ja ühe St. Denis'st, mis siis, et need rasked olid. Mis välja tuleb, on see, et need ained olid kõik kuuepunktised!!! Ja selle asemel, et mul punkte puudu oleks, on mul neid juba praegugi ülemäära, nii et teoreetiliselt ei peaks ma üldse neid kahe järgmise nädala intensifigi võtma! See on küll ilgelt äge. Ma veel täpselt ei teagi, kas ma siis teen seda või mitte. See järgmise nädala aine on muidu päris põnev - Hiina, globaliseerumine ja Hiina kaasaegne kunst... Vbla peaks seal ikkagi ära käima... Samas saaks selle arvelt veel Pariisist viimast võtta, raamatukogust kojutaritud raamatud siva läbi lugeda ja muud sellist... Ah, ei tea, vahet pole praegu, the most important thing on see, et mul on nüüd vabadus valida! :D Jõle äge, ma ei või!

Kohe hommikust saadik tuju nii heaks...

Hirnu herneks

Ma sain täna ÜHE oma eksamihinde teada :D Tõepoolest, ma olen sõnatu! Mu hinne oli nimelt 12,08! Katsuge järele teha :D On teist KEEGI kasvõi KUNAGI nii peene hinde saanud????????? :D Ossa raisk, mis täpsus, ma ei suuda! :D Einoh, muidugi, kainelt võttes ei ole see just nii hiilgav tulemus, nagu mulle meeldiks, aga ümber konverteerituna kõva neli või C ikkagi... Aga kurat küll, 12,08, ssssssa issake küll :D Hihiiiiiiiiiiii! Ma olen rabatud!

Seks ja linn, Indy, Chopin, Orsay, Canauxrama, Villette ja tädi Daša

Et kõik nüüd ausalt ära rääkida, tuleks üldse alustada sellest, et ma olen viimase nädala jooksul käinud sama palju kinos kui terve eelmise aasta jooksul kokku :D Esiteks siis Liisiga Seksi ja linna vaatamas ja pärast seda Indiana Jonesi uut filmi kaemas. Oh sina issake küll, ütleks ma selle peale :D Ei, Seks ja linn oli äge, see mulle meeldis, isegi kui ma seda telekast mitte kunagi vaadanud ei ole. Aga see ei takistanud filmist arusaamist ja lõppkokkuvõttes sain ma niimoodi ruttu teada, mis lõpuks juhtub ning hoidsin lihtsalt kuue aasta jagu teleka taga istumist kokku.

Indiana Jones seevastu oli täiesti marunaljakas ja ülimalt veider. Nagu andke andeks, see oli minu meelest nüüd nagu segu X-Filesist ja mingist kaheksakümnendate stiilis mängufilmist :D Ei, Indy oli endiselt Indy, aga lihtsalt nii koomiline oli see, et nagu sellistele filmidele kohane, algas teema kohe pahade KaGeBešnikutega, aga lõppes täiesti ootamatult lendava taldriku ja tulnukatega - ja kõik oli nii püüdlikult üritatud külma sõja aegseks teha... nii püüdlikult, et see nägi väga võlts välja :D Ja siis veel Indy pulmad, rabav! Täiesti lõpp noh :D Aga jah, tähendab, ma kuskilt lugesin mingit artiklit, kus arheoloogid Indy meetodeid maha tegid... No teate, minu meelest ei saa neid meetoditeks nimetadagi, veel imelikum on see, et keegi neid tõesti võiks arheoloogi meetoditeks pidada... Andke andeks, kui sa leiad mingi kuradima muumia, siis kes võiks küll tõsimeeli uskuma jääda, et arheoloog kargab sellele noaga kallale, tõmbab kõik selle ümber olevad kangad ribadeks, pistab kontide vahelt leitud pistoda põue, kisub mingid jäsemed sealt välja ja siis haarab üldse selle kogu kupatusega sülle ning viskab teisele tüübile sülle, et kuule, hoia õige... Nojah :D Aga ei, sellegipoolest oli see ka tore film, mulle väiksena ilgelt meeldis Indy ja väga vahva, et nad sellele järje tegid :D Vähemalt nalja sai :D

Mis puutub Chopini, siis ma astusin täna ikkagi lõpuks Opérasse sisse. Ma küll ei uskunud, et neil "Kameeliadaami" esietenduseks enam pileteid oleks [loe: odavaid pileteid], aga minu tohutuks hämmastuseks pakuti mulle suisa kahte varianti pileteid: 80 eurot või 10 eurot. No võite isegi arvata, et ma ostsin siis endale ühe pääsme (10-eurose :D) ilma pikemalt mõtlemata ära. Kui tore, ma saan Pariisis ikka ühe balleti ka ära näha - ja see on jälle seal Garnier' ooperis. Eriti šeff on see, et too esietendus on just see viimane õhtu enne minu kojusõitu... Vottttt. Sellepärast oligi mul ilmtingimata esietendust vaja. Aga äge, ma olen hullult rahul endaga praegu :D Kuigi üksi on igav minna. Aga no mis siis... Pole midagi parata, Triin sõidab just enne seda ära jne jne jne.

Orsay muuseumist niipalju, et ma sain seal täna lõpuks ära käidud siis. Ma tean, seda on mul kunstiteadlasena päris piinlik tunnistada, aga siiani ei olnud ma sinna kunagi jõudnud... Puhtalt juba peletislikuna tunduva järjekorra pärast tundus see mulle alati pisut pelutava paigana... Aga täna võtsin ma otsusekindlalt kätte, seisin kannatlikult pool tundi turvakontrolli sabas, veerand tundi piletisabas... siis sain teada, et kuna ma saan tasuta sisse, poleks ma pidanud isegi piletisabas seisma... juhhei... Ning siis müttasin circa poolteist tundi seal muuseumis ringi. Einoh, päris tore oli, juugendi osakond oli näiteks väga vinge... Aga üldjoontes kipun mina vist siiski Louvre'it eelistama. Või Pompidoud. Orsay jääb nende kahe järel kolmandale kohale kindlasti - ja kui nüüd mitte ainult puhtalt suurtest KUNSTImuuseumitest rääkida, siis Carnavalet' ja tarbekunstimuuseum on sellest ka ägedamad :D Aga olgu, see on lihtsalt minu maitse küsimus. Ei, hoone kui selline oli väga šeff, mulle meeldis, aga kogude koha pealt ma peaks mainima, et neil oli seal liiga palju skulptuure minu maitse jaoks lihtsalt.

Mis puutub tädi Dašasse... Kas te ikka teate tädi Dašat? Seda Vene krimkakirjutajat tädi Dašat, kelle arvututes raamatutes lahendab igasuguseid asju ka üks tädi Daša, kellel on kodus peaaegu nagu loomaaed ja kes on nii kohutavalt vaimuka keelega, nii et nende raamatute lugemise tulemus on paratamatult see, et lõpuks istud üksi kuskil nurgas ja hirnud kõva häälega naerda, nii et kõik ülejäänud jäävad põrnitsema ja mõtlevad, et sa oled nupust nikastanud. Igatahes, ma just eile mõtlesin, et tahaks kangesti üle pika aja lugeda mingit raamatut, mis oleks eesti keeles ja üldse mitte teaduslik :D - ehk siis tädi Dašat. Need on lihtsalt ägedad. Ma luban, et kui ma koju lähen, siis ma loen kohe ühe jutiga mingisuguse tädi Daša läbi. Hihii. Ja siis emme täna kohe ütlebki, et ta tellis kaks uut tädi Dašat :D Kui vahva! Jah. Et nüüd paljastus mu salanõrkus - mulle meeldivad tädi Dašad ja siis meeldivad mulle Perry Masonid kah, aga alles millalgi kevadel ma ühe Masoni lugesin, järgmine ei ilmu kindlasti niipea.

Aga Canauxramast ja Villette'ist ma teile siiski täna ei räägi. Räägin hoopis homme õhtul, kui on juba, MILLEST rääkida :D Ma nimelt käin siin nüüd siis kiiruga muudkui järjest kõiki neid kohti läbi, mis mu to do listis veel on, homseks on ka suured plaanid. Aga sellest pigem siis juba homme pikemalt. Mulle näib, et ma olen teile jälle pisikese eepose kokku kirjutanud, aitab ehk kah... Muidu olete kõik näost lillad ja loete :D

Suitsuvorst

Jaa, ja mul on täiesti süüdimatult siiani kogu aeg läinud meelest ära öelda, et Liis tõi mulle suitsuvorsti, päris leiba ja terve hunniku Kalevi komme ja šokolaade :D Njämmmmmm! Aitähhh! Hihii, vorsti jätkub veel päris mitmeks hommikusöögiks :P Äge!

Aga üldjoontes, ma siis hakkan nüüd neid lubatud pilte üles laadima.

Katsudes kronoloogiliselt alustada, siis kõigepealt emme külaskäigu aeg:

Kes oleks seda arvanud, et Triumfikaar keset metsa on :D

Ei tulnud printsi välja, no küll püüdsin...

Ja siis kirjutasime emme Conciergerie vanglasse sisse...

Eiffeli torni tipust sai ägedat vaadet nauditud... Te olete juba aru saanud, et ma olen ööfriik - mulle meeldib öösiti üleval olla ja linnad näevad pimedas ka palju paremad välja kui päeval, nii et sellepärast te nii palju öiseid pilte saategi... Kuigi taevas teab, et ilusate valguspiltide saamiseks tuleb ikka kuradi kõvasti vaeva näha, eriti kui statiivi ka veel käepärast pole...

Käisime mööda poode - jah, see siin on ühe kaubamaja sisevaade, kuigi peenuselt võiks ju ooperi mõõdu välja anda. LaFayette'i kaubamaja suur saal on see hoopis.

Hihii, jõle kavalad asjad olid need - ketsid, millel sai ülemise osa lukuga küljest ära võtta ja siis jäi alles plätu! Minu meelest jube nutikas!

Tähendab, see pilt ei hiilga küll millegi suurepärasega, aga sellegipoolest... Me saime nimelt tuttavaks ühe pisitillukese kollase kassiga, kes elas loomapoes ning tahtis kõigist võimalikult kaugele pääseda, pugedes seega nii kaugele nurka tuttu, kui suutis... Ta nägi ise nii pisike niru välja, aga mul on kuri kahtlus, et ta vist ei osanud lugeda :D

Ooperis käisime me ju ka. Garnier' ooperis. Uhke värk!

Täiesti teisest ooperist: siin teile vesistamiseks üks mõnus prantsuse hommikusöök :P Tüüpiline. Maitsev. Värske. Olgu, tegelikult mitte NII tüüpiline, sest prantslased ei joo koorekohvi, vaid espressot. Aga no vahet pole.

Mõned pildid minu kõige lemmikumast, Buttes-Chaumont'i pargist :P

Ühel tüübil oli kõrgel kunstliku kalju otsas väga suur mure. Näis vähemalt. Me leidsime ta sealt lesimast ja meist jäi ta sinna endiselt vedelema ja Pariisi panoraami põrnitsema.

Ja puud õitsevad meil siin kohe niimoodi, et lehti ei mahu kuskile, ainult õied... Õigemini, nad õitsesid. See oli kevad.

Ja aknad meeldivad mulle ka, eriti kui need on juba iseenesestki ägedad aknad, millest paistab veel lisaboonusena midagi ilusat ka... See siin on Carnavalet' muuseumi aken...

Kaks paari uusi kingi ja peaaegu neeger peaaegu lumivalgekesega :D

Kumb on päris? Või on tegu kaksikutega?

Lõpuks õnnestus mul ka piisavalt teravad ööpildid saada, et ma ise nendega rahule jääksin: ühel on täiesti arusaadav sädelus ja teisel lihtsalt terav pits :P Kuigi ilmselgelt on asi efektsem, kui seda suurena tervel ekraanil vaadata ja ma ei viitsi nende piltidega enam rohkem möllata, niigi olen juba pea poolteist tundi vaeva näinud kõigi nende siia üleslaadimisega :D Nii et käib teile küll!

Põhimõtteliselt Triumfikaare otsast avanes absoluutselt igast vaatepunktist säärane vaade, seal need 12 suurt tänavat lihtsalt on nii paigutunud, et vaata, kuidas tahad, igal pool on samasugune vaade...

Ja midagi südamelähedast Prantsusmaa patriootidele :D

Printemps'i kaubamaja vitriin... Illllllllllus! See oli kellegi kuulsa moelooja lõhnaõlipudelitest tehtud, muuseas.

Ja siis see loss, kuhu ma nii kaua aega minna olin tahtnud :P Vaux-le-Vicomte :P

Ja paar stiilinäidet sisustusest... :P

Peen vann, kas pole? Ja täheldage palun valmispandud parukat!

Aga päriselt ka, nüüd on minu mõõt täis :D See võtab uskumatult kaua aega, et kõik need pildid Xangasse üles laadida, nii et aitab teile praeguseks küll.

Täiesti kurnatud

:D Ma tahtsin teile siia ammuse võla kompenseerimiseks hunnikut pilte panna. Vanemaid ja uuemaid ja kõige uuemaid... Ausõna. Viisin Liisi bussi peale, tulin ise bussijaamast tagasi ja hakkasin neid kohe sorteerima. Sapühadesitikas, te ei usuks, kui ma ütleksin, kui palju neid on (aga ma ei ütle, sest ma ise ka ei tea. Igatahes väga palju). Oeh. Töömahust annab ehk aimu see, et ma jõudsin koju kell 23.10 ja hakkasin kohe piltidega pihta. Nüüd on kell 00.23 ja ma just lõpetasin nende esmase sorteerimise (kaustadesse jagamine, kaustadele nimede panek, uduste ja topeltpiltide kustutamine jne). Ja kõige selle peale võin ma nüüd vanduda, et võtku mind vanatühi, kui ma viitsiksin neid kõige selle peale kohe praegu hakata siia laadima. See suur ja kahtlemata üsna aeganõudev projekt vajab hommikut ja selget pead :D Niisiis... Varuge see viimane piisk kannatust, palun.

Muidu pean ma aga nentima, et ma olen tõesti täiesti kurnatud, ei jäksa kohe magamagi minna. Selles mõttes, et palju lihtsam on arvutit süles hoida ja klaasistunud pilguga ekraani vahtida, kui mõelda, et peaks liigutama, voodi ära tegema ja tuttu minema :D Täna sai nimelt Liisiga ka eriti põhjalikult tegus päev ära toimetatud: hommikul enne kaheksat jalule, siis ametlikult kohvi ja sarvikut sööma (ainult et sarviku asemel saime kumbki hoopis veerand baguette'i võiga... hmm, asi võis selles olla, et oli pühapäeva hommik, kell oli pool üheksa ja kohvik polnud veel lahti, kelner alles hakkas toole laiali laotama), edasi rongi peale ning Meluni linna. Käiku läks Vaux-le-Vicomte, katse vol 2. Jõudsime õnnelikult Melunisse, leidsime bussi, mis meid lossi viis ning siis tšillisime mitu mõnusat tundi seal, kuhu ma juba pikemat aega minna olen tahtnud. Mõnus lantš roheluses, jalutuskäik pargis, palju pilte ja absoluutselt turistidevaba loss... Mida sa hing veel oskad tahta? No tegelikult, olgem ausad, ma arvasin, et see on pompöössem, see loss seal, aga samas kompenseeris absoluutselt kõik tema vaimustavalt mõnus tühjus... Nii hea, sai ise vaadata, rahus olla ja pilti teha, ei olnud jalussiiberdavaid rahvahorde ega midagi. Jess, ma sain seal lõpuks ära käidud :D Oi, ma olen rahul :P

Tagasi Pariisi jõudes oli meil lootus, et ehk see õhupallikene ikka täna lendab, aga võta näpust. Lyoni vaksalisse tagasi jõudes hakkas suisa vihma tibama, nii et oli ilmselge, et palliga meil lennata ei õnnestu. Lohutasime end mõnusa kõhutäiega ja tegime siis tiiru peale tervele Ida-Pariisile: kõndisime peaaegu terve St. Martini kanali ääre läbi (jess, ma polnud seal eriti põhjalikult senini lonkinud, aga see oli päris vahva), jäime paduka kätte, siis turnisime ja pildistasime mu lemmikus Buttes-Chaumont'i pargis ning jõudsime lõpuks puruväsinuna kolmveerand üheksa paiku jälle koju ka. No ja siis oligi vaja siva asjad pakkida ja bussijaama... Kui meeletud hordid tahavad pühapäeva õhtuti Pariisist Londonisse sõita, täitsa arulage! Aga jah, minust jäi Liis igatahes suhteliselt õnneliku näoga Eurolinesi bussi istuma ja ju ta nüüd kuskil poolel teel La Manche'i väina suunas on... Oh jah. Aga väga lõbusad neli päeva olid need! Üle prahi! Äärmiselt väsitavad, aga täiesti suurepärased. Elagu Pariis.

Olgu, aga ma panen nüüd parem oma suumulgu kinni. Hommikul laen teile siia pilte üles, rõõmustage siis :D