Prantsuse Guajaanast, Surinamest, Curaçaost ja radiaatoritest

Jõudsin pühapäeval tagasi Prantsuse Guajaana, Suriname ja Curaçao reisilt. See oli selline... ääretult higirohke ja eksootiline ning täis igasuguseid lõbusaid ootamatusi ja ohtrat õllejoomist. Bussirehve lõhkes reisi jooksul kaks (enne polnudki mul seda veel kunagi varem juhtunud), paadimootoritega oli samuti permanentne häda ning väga vähestel transpordivahenditel olid normikohaselt kinni-lahti käivad uksed. Loomi nägime vähem kui oodatud, ometi poseeris meile üsna heatahtlikult Lõuna-Ameerika üks ohtlikumaid madusid fer-de-lance ehk grage ehk barba amarilla ehk terciopelo ehk bothrops asper (heal lapsel mitu nime). Selle üle olin ma väga rõõmus, ma olen juba tükk aega tahtnud selle elukaga kohtuda – niimoodi turvalise vahemaa tagant ja enam-vähem kontrollitult, onju, mitte talle kogemata peale astudes. Ühtlasi saime muu hulgas juba ära tähistada 2027. aasta alguse, sest hmongide rahvakillul Prantsuse Guajaanas oli juba uusaastapidu. Nii et laias laastus võib öelda, et mul on värskelt olnud kaks tõeliselt meeleolukat nädalat.

Mäletasin juba eelmisest selles maanurgas käimisest, et sealkandis on maailma kõige talumatum kliima. Paberil tundub kõik iseenesest ju OK, aasta läbi päeval 32 ja öösel 26. Aga õhuniiskus on seal nii suur, et see 32 tundub nagu 62 ning päike on nii võimas, et ma põlesin ära isegi läbi pikkade katvate riiete. Kõik mu reisikaaslased nentisid samuti, et nad ei ole kunagi elus nii palju higistanud – ega ühtlasi end kunagi nii mustana tundnud. Õnneks ei olnud vihmad veel alanud, muidu oleks sellele talumatule kliimale lisaks olnud vaja rinda pista ka lõputute satikatega. Kuulu järgi on sääsed neis riikides kaheeurose mündi suurused.

Aga ühesõnaga, nendest kolmest riigist ühes olin mina varem käinud – Surinames. Prantsuse Guajaana ja Curaçao olid mu jaoks aga uued kohad ning seepärast jäid need mulle ka pisut eredamalt meelde. Mõlemad olid omaette ägedad. Prantsuse Guajaana oli selline... hõredalt asustatud ja natuke räämas ääremaa, aga muidu täitsa toimiv ja tore. Kõik kokkulepped kehtisid, inimesed ilmusid välja ja olid toredad, hotellid ja restoranid olid täitsa hotellide ja restoranide moodi jne. Ma olin ammu tahtnud minna kurikuulsatele vanglasaartele, nüüd sai see lahter ära konksutatud, ehkki üks nendest saartest jäi lõppkokkuvõttes ootamatuse tõttu ikka käimata. Aga no mis sa hing teed. Olin umbes keskkoolist saadik tahtnud ühtlasi minna ka Kaw soosse, ka seal sai nüüd ära käidud – ehkki sellest mulle lõpuks nii ülivägevat muljet ei jätnudki, sest ühe teise ootamatuse tõttu pandi meid nii pisikesse paati, et see vajus sõna otseses mõttes ääreni vette, võttes meilt igasuguse manööverdamisvõimaluse, kiiruse ja liikumisvabaduse. Ette nähtud ekskursiooniaeg sulas seetõttu ära ja kogu käigust jäi peamiselt meelde justnimelt see, kuidas me päikeseloojangu valguses ääreni vees istuva paadiga eest ära jooksva öömaja poole popsutasime. 

Veel käisime Prantsuse Guajaanas Euroopa kosmosekeskuses. See oli huvitav, aga mõnevõrra kentsakas. Meile anti nimelt giidiks nii tugeva prantsuse aktsendiga tädi, et me ei saanud tema jutust mitte midagi aru. Raketiplatvormi asemel (launch table) rääkis tema lõunasöögilauast (lunch table), kiirendusmootorite asemel (boosters) rääkis plakatitest (posters) jne jne jne. Noja teema oli ju niigi tehniline, katsu sellest siis veel üldse midagi aru saada, kui giid räägib tuvastamatut frenglishit (ta ei peljanud ise ka öelda, et ta teeb ingliskeelset ekskursiooni justnimelt frenglishis). Arvestades, et Prantsuse Guajaanas on kokku umbes 350 000 elanikku, on neil ilmselt asjaliku tööjõu leidmine keerulisevõitu. Kuigi tegemist on ju Euroopa Liidu kosmoseametiga, nii et oleksin siiski eeldanud, et sealne rahvas oskab mõistlikul määral ka mõnda muud keelt peale prantsuse keele.

Suriname osa oli meil Prantsuse Guajaanale vastukaaluks hästi looduskeskne. Ja see riik oli täitsa palju muutunud võrreldes mu esimese käimisega kolm aastat tagasi. Esiteks olid need kohad, kus käisime, kuidagi väga turistlikuks muutunud. Selles mõttes, et kolm aastat tagasi olime me Marekiga igal pool umbes ainsad või kahekesti. Nüüd oli maailma lõpus jõeäärses puhkekülas meiega koos 37 inimest ja mitmepäevasele žunglimatkale läksime kahekümnekesti (pluss personal), mis ei olnud eriti nauditav ega isegi praktiline (rada oli kitsas, kui infot jagati, ei pääsenud pool järjekorda isegi kuulmiskaugusse, ja inimestel on tegelikult ju üsna erinev tempo ka). See rahvarohkus oli natuke pettumustvalmistav. Looduselu ei näinud me ilmselt just sellepärast ka nii palju kui eelmine kord. Nii palju inimesi teevad ikka isegi vait olles nii palju müra, et elukad hoiavad eemale. Samas noh, huvitav, naljakas ja ilus oli lõppeks ju ikka. Aga rohkem omakeskis olles oleks olnud toredam.

Muidu näiteks loodusmatkale saamine võttis meid naerust kõverasse, sest meile anti ette selline buss, millele oli vaja piduriks ette panna paar telliskivi ning mille uks ei käinud kinni ning mille aknaid ei olnud lihtsalt tark kinni panna, sest muidu oleks temperatuur tõusnud kohe umbes 85 kraadini. Ühtlasi puudus bussil esipaneel ja pool rooli ning kõik selle sees oli kaetud paksu tolmukihiga. Bussijuht nimetas seda aga suurejooneliselt off-road bussiks – ja kuna tee oli pmst isetekkeline loomarada aukude ja laudsildadega, läksime me sellega tõepoolest ka off-roadima. See oli isegi meie seltskonna professionaalse roolikeeraja jaoks esmakordne kogemus! 

Teised transpordivahendid olid Surinames ka samaväärsed. Ühel bussil oli esistange koormarihmadega bussi külge kinni seotud ja lisaks olid talle salongi ehitatud tugikaared, et buss maasikul ukerdades pooleks ei murduks. Ühel teisel bussil läks aga rehv sõidu pealt katki ja bussijuht ei teinud teist nägugi, sõitis sama tempoga edasi. Kiire oli, noh. Me siis mingil hetkel tahtsime ikkagi teada, et kui tõsine olukord on, et kas tal läks rehv lõhki. Mille peale ütles giidipoiss meile südamerahuga, et jah, aga ainult üks nendest, ja jätkas siis muud juttu. Ütleme siis, et me kõik vajusime naerust krooksudes kõverasse. Samas kui meil Prantsuse Guajaanas bussirehv lõhkes, olime kõik üsnagi impresseerunud, sest bussijuht helistas kohale rehvivahetusteenistuse – nood olid 15 minutiga platsis, rehvipink kaasas, ning tegid bussi 7 minutiga siuh-säuh korda. Bussijuht oli küll hirmus mures, et mida me sellise hilinemise peale ütleme, aga meie ainult vangutasime pead, et kui ometi Euroopas ka bussirehvi teepervel vahetamine nii tõhusalt käiks! Kusjuures see rehv lõhkes meil kohas, kus oli tee ääres parajasti süttinud üks puitmaja, ja rehviauto jõudis kohale enne kui tuletõrje! (Pole ka teada, kas tuletõrje üldse tuli, sest leek oli nii valus ja kiire, et meie edasi sõitmise ajaks oli maja juba kokku vajunud ja temast oli järel mingine poolläbipaistev leekides vare, sellest poleks olnud võimalik enam midagi päästa ka.)

Aga nojah, see selleks. Ka veetase oli Suriname jõgedes väga madal. No ikka nii madal, et paat jäi muudkui jõnksutades põhja kinni ja kärestikest üles sõitmine ei olnud igal pool enam võimalik. Paaris kohas pidime kärestikust jala mööda kõndima, et paadil oleks kergem. Korra tuli seda teha koos kohvritega. Aga ühes teises kärestikus oli parajasti suplemas paarkümmend sellist kümne- kuni kolmeteistaastast poisiklutti. Giid ütles meile, et peame seal ka paadist välja minema, et nad saaksid paadi astmetest üles sikutada. Aga poisid otsustasid teisiti. Kõik pisikesed suplejajõnglased võtsid korraga meie paadiservast kinni, lugesid rütmi ja tõstsid meid ja meie kohvreid koos paadiga lihtsalt edasi. See oli ka ikka täiesti fenomenaalne.

Ka ravimtaimedega tutvumise ekskursioon vihmametsas oli ääretult lõbus, sest kui meie läksime sinna matkasaabaste, igast varustuse, maosääriste, sääsevõrkude, putukamürkide jms kraamiga, tuli meile teejuhiks külatüdruk, kellel olid jalas varbavahed, käe otsas Gucci-Mucci kotike, juustes ägedad helmed ja õlal matšeete, millega ta hakkis oma Gucci-Mucci kotti vigastada saanud sõbra jaoks siit-sealt puurkoori ja oksakesi. Tema jaoks oli see metsarada ilmselt sama igav ja sündmustevaene koht nagu südalinna jalakäijate tänav ja ta mõjus meie kõrval lihtsalt nii toredasti absurdsena.

Reisi üheks keerulisemaks ettevõtmiseks osutus Surinamest Curaçaole saamine, sest õhtul enne lendu hakati lennu aega järjepidevalt paari tunni kaupa edasi lükkama. See põhjustas meile päris korralikult närvikõdi. Lennukil, mis paistis olevat lennufirma ainus, oli kaks päeva varem ilmnenud rike, mille tõttu oli eelmine (paar päeva varasem) lend ülenisti lihtsalt ära jäetud. Noja kui seda meie lendu hakati ka iga natukese aja takka paari tunni võrra edasi lükkama, tekkis minul küll suur küsimus, et kas see lend ikkagi lõpuks toimub. Ja kui toimub, kas me ikka tahame sellesse lennukisse istuda ka. Arvestades, et Surinam Airways on üks üsna ebausaldusväärne lennufirma, mida EL isegi sellisena ei tunnista. No aga ega muud varianti ka ei olnud. Suriname peamisest lennujaamast väljub harilikult ainult 2-3 lendu päevas, nii et asenduslende pole ka kuskilt hõlpsasti võtta. Ma hakkasin juba tõsiselt muretsema, et kui see lend ära jääb, siis meil ei ole järgmised kaks päeva mitte mingit võimalust riigist enam-vähem kiiresti minema pääseda. Nagu reaalselt ainult Amsterdami oleks tagasi saanud.

Noja lennufirma kommunikatsioon oli kogu selle jantimise juures ka ikka tõeline tule-eile-meile. Nagu öeldud, nad hakkasid juba eelmisel õhtul lendu jupikaupa edasi lükkama, ikka paar tundi korraga. Aga hommikul ei tulnud enam mingit uudist. Kuna Paramaribo lennujaam on linnast ka kena tunniajase sõidu kaugusel ning lennujaamas peab olema kohal kolm tundi enne lendu, tundus kell kaheksa hotellist sõitma hakates, et kõik on nüüd siiski korras, lend läheb kell kaksteist. Ainult et. Ülla-ülla. Kui me siis nõutud kolm tundi enne lendu lennujaama jõudsime, selgus, et  see on kinni mis kinni ning maja ukse ees lookleb piiiiiikk saba kohvritega inimestest, kellest kellelgi ei olnud mitte mingit infi, mis toimub. Üks turvatöötaja ütles, et maja avatakse mõne minuti pärast. Teine ütles, et mõne tunni pärast. Lõpuks selgus, et lennufirma oli vahepeal otsustanud, et lükkab lendu veel kolm tundi edasi ja seda olid nad öelnud ka lennujaama personalile (kuna sealt lennujaamast käib lende nii harva, siis pole see kogu aeg lahti, vaid avatakse ainult vahetult enne teadaolevat lendu). Klientidele ei hakanud nad sellist ebamugavat uudist siiski ütlema, pahandavad veel viimati. Nii nad siis lasidki kõigil reisile soovijatel hommikul rõõmsalt kohale tulla – ja siis lõunamaa kuumuses lennujaama ukse taga püsijala peal (ja lõpuks pagasikärudel istudes) oodata ja vaadata, kuidas päev õhtusse veereb. 

Lõpuks see kauaoodatud lend siiski toimus. Ehkki meil läks terve päev Paramaribo lennujaamas passimise peale raisku. Algselt oleksime pidanud jõudma Curaçaole juba kell kümme hommikul, aga lõpuks jõudsime millalgi stiilis kuuest õhtul või nii. Sellest on natuke kahju, täpselt umbes nii palju aega jäi meil lõpuks Curaçao ammendavast külastamisest puudu kah. Aga jällegi – mis sa hing teed.

Curaçao oli siiski reisi lõppu nii mõnus. Puhtam, paremal järjel ja turistikam, aga mitte päris Disneyland. Imeilusate randade, kaktuserohke looduse ja maitsvate kokteilidega. Seal saarel saime lõpuks natuke ka lihtsalt suveriietega käia ja end enam-vähem värskena tunda. Eelmises kahes riigis tuli ju end kogu aeg hoolikalt kaitsta igast haigusi kandvate putukate, prožektorpäikese ja agressiivsete taimede eest. Seal sai natuke vabamalt võtta. Ehkki palavus oli seal suht sama raske.

Belgia tundub nüüd reisi tuules nii kohutavalt külm. Isegi siis, kui väljas on +10 kraadi. Aga nädala lõpus lubatakse isegi siin miinuseid! Nii vara ei olegi talve moodi ilm minu Belgias elamise aastate jooksul peale hakanud. Tavaliselt on ikka oktoobri lõpuni või novembri alguseni selline ilus  kuldne varasügis.

Ühtlasi tundub Belgias elu nüüd kuidagi nii hirmuskiirekiire ja tüütu pärast puhkust. Tahaks juba jälle puhata, mängida ja reisile ära. Aga võta näpust. Tööl on tempokas nädal ja isegi sotsiaalset elu olen endale planeerinud nii, et reede õhtuks on vaja kokata viiele inimesele mitmekäiguline õhtusöök. Seejuures veel nii, et söödavat peavad leidma nii lihaarmastajad kui ka taimetoitlased, nii paprikaallergikud ja kalavältijad kui ka seenevihkajad. Ütleme siis nii, et ees ootab paras väljakutse! Olen välja mõelnud eelroaks värske, otse ahjust tuleva odrakaraski ja magustoiduks mannavahu. Aga mis sinna nende käikude vahele lauale panna, ma veel ei teagi.

Muidu oli mul ka enne reisile minekut kodus paras närvikõdi. Mul on nimelt majas küttesüsteem perses. Andsin sellest majahaldurile teada juba eelmise aasta oktoobris ja siis uuesti veebruaris – radiaatoritesse koguneb kuskilt lihtsalt nii palju õhku, et ma pean neist iga päev käsitsi õhku välja laskma või vastasel juhul on kõik korteri radikad külmad. Noja kuigi õhu väljalaskmine ei ole keeruline, tuleb seda teha hirmus tihti. Eelmisel talvel oli mitu korda lausa nii, et läksin õhtul magama ja lasin enne radikatest õhu välja, et need soojaks läheksid. Aga hommikuks olid need jälle täiesti külmad ja vajasid jälle õhu välja laskmist. Nii ometi ei saa! Iga kord, kui ma kas või nädalavahetuseks kodust ära läksin, tulin tagasi õuetemperatuuril tuppa.

Novat. Eelmisel talvel ei tehtud midagi, öeldi, et ela küttehooaeg üle. Veebruaris rääkisime sellest uuesti. Noja... siis istusid majahaldurid selle teadmise otsas veebruarist kuni siiani. Nad küll paar korda ütlesid, et olgu ma kodus aprillis, mais, juunis ja septembris mingil etteantud kuupäeval, siis tullakse vaatama. Olin kõigil randevuupäevadel kodus, aga mitte kedagi ei tulnud. Polnud ju kiire, väljas oli hoopis palav. Möödus terve küttevaba hooaeg. Septembris hakkasin juba kurjustama, et tehtagu midagi. Pandagu enne küttehooaja algust radikatele automaatne õhu väljalaskmise vidin või midagi. Sellised on olemas, ma tean. Noja käesoleva aasta 20. oktoobril siis lõpuks tulidki tehnikud ja panid radiaatorite otsa mingi vidina – ainult et kui ma seda siis lõpuks vaatama pääsesin, selgus, et see vidin ei ole kuidagi automaatne. Nad panid lihtsalt suurema nupu, mida on õhu väljalaskmiseks lihtsam käsitsi lahti keerata. Kui ma üritasin neile selgitada, et see ei ole ju automaatne, ütlesid nad, et ega minusugune ei tea ju midagi, nemad on tehnikud, mitte mina, ja näitasid, kuidas see vidin tuleb lahti keerata – ja jätta. Noo ma siis lasin neil tegutseda, ise surusin muiet alla, ja lasin neil enda juurde ootama jääda, kuni küttesüsteem sisse tagasi lülitatakse. Ja arvake ära! Ofkoors muutusid kõik mu radikad seejärel kohe purskkaevudeks – igast vidinast lendas kõikjale ohtralt vett, aga õhu evakueerimisele ei aidanud need kuidagi kaasa. Siis selgus veel, et nad keerasid veesurve küttesüsteemis nii suureks, et ühte radikasse tekkis mõra, kust hakkas ka vett lekkima. Noja see hetk oli see, kus ma pidin neile ütlema, et ma nüüd lähen reisile! Haa, lõbus, kas pole?

Nojah. No igatahes. Praegu midagi ei leki, aga radikad ei taha töötada ka. Naasmisest saadik on mul pidanud tehnikud käima juba kolmel korral, eile ilmusid nad seejuures kohale omaalgatuslikult siis, kui ma veel magasin. Täna pärastlõunal tuleb järjekordne meeskond ja järgmiseks nädalaks on tellitud süsteemidiagnostika. No halleluuja. Aga ei, selliseid asju EI SAA TEHA siis, kui parajasti pole kütteperiood. Selliseid asju saab teha AINULT siis, kui temperatuurid õues juba miinusesse langevad ja klient iga veerand tunni takka helistab ja karjub, et tehtagu midagi! Oeh, kuidas inimesed mul mõnikord ikka kopsu üle maksa ajavad.

Muidu käin praegu jälle hollandi keeles. Seekordne õpetaja on parem küll kui too viimane, kelle pärast ma tunnid pooleli jätsin. Aga tema juures saab käia ainult veebitunnis, mis ei ole ka ikkagi päris nagu see õige asi või nii. Ühtlasi on ikka täielik murphy lugu see, et mis iganes kellaajaks ka neid tunde ei säti, ikka hakkavad siis kõik muud tähtsad tööasjad langema ka just täpselt sellesse aega. Viimane kord sättisin enda tunnid lõunapausi järgsesse aega – aga lõpuks oli sellel ajal kogu aeg alati hirmus kiire. Nüüd sättisin siis tunnid varahommikusse, lootuses, et olen niimoodi siis juba selleks ajaks vaba, kui päev alati kiireks läheb. No johhaidii, aga kus sa sellega. Nüüd maandub absoluutselt iga muu kellaajaline kohustus ka täpselt samale ajale. No umbes nii, et pean nagu igal teisel tunnil puuduma. Ohjah. No selle taseme teen nüüd ära, hambad ristis. Eksam on millaski jaanuaris, pole enam palju jäänud. Kevadsemestri jätan vist aga vahele. Siis on veel keerulisem aega leida – ja kevadeti on alati veel rohkem ringisiiberdamist ja reisimist. Siis on mitme püha pärast tööl pikad nädalavahetused kasutada ja üleüldse tänu ilusale ilmale tuju hää ja energiat rohkem. Siis ei malda kohe üldse arvutis istuda. Sügisel võib siis uue taseme ette võtta.

IRW. Aga kas ma olen teile muidu rääkinud, kuidas ma modereerisin millalgi ühe kolleegi eest pressikonverentsi ja pressikonverentsi põhiosalise kõrval ilmus lavale täiesti ette teatamata üks tundmatu tüüp, kes astus ka kõnepulti ja tundus arvavat, et tema hakkab nüüd ka sõna võtma. Kaamerad juba käisid, ülekanne oli alanud, nii et ma ei saanud päris hästi enam küsida ka, et kes, kurat, sina oled ja mida põrgut sa siin teed? Ega ma ju ei näinud teda ka hästi, ta oli selle teise tüübi taga, kes minu teada ainsana pidi laval olema. Ainus, mida ma silmanurgast jõudsin analüüsida, oli see, et tüüp on riides umbes nagu jõusaalitrenniks. Korraks mõtlesin, et äkki on tehnik - et kõnepuldi tehnikaga on midagi valesti ja ta nüüd kohendab. Aga siis seadis ta end ikkagi mõnusalt sisse, ära ei paistnud minevat ja mina ei saanud enam midagi muud teha, nii et eks ma siis ütlesin täiesti tühja peaga, et me nüüd alustame pressikonverentsi ning kõigepealt saab sõna mösjöö X, kelle nime ma teadsin. Mösjöö X lülitas mikri sisse, kuulutas rõõmsasti, et ta võttis ametivenna kah kaasa (kergendus, vähemalt oli lubatud isik), ja andis minna. Õnneks pärast esialgset šokki saatsid kolleegid mulle sõnumis ka tundmatu nime, nii et küsimusi modereerima hakates sain juba mõlemaid nimepidi nimetada. Aga peamiselt oleks ma tahtnud neile siiski korralikult kolki anda. On siis vaja mulle kaamerate ees südarilähedane seisund tekitada?

Nojah. See lugu meenus mulle praegu sellepärast, et sain just sõnumi, et ühele järgmisele pressikonverentsile, mille korraldamise ümber valitseb megakaos, on ka lisandumas veel inimesi. Loodetavasti ei unustata kedagi neist mainimata... Uhh. 

Aga hüva. Tõmban selleks korraks nüüd jälle otsasd kokku kah. Õudselt oleks vaja magama minna ja tegelt on hädasti tarvis enne teha reedeõhtuseks õhtusöögiks ka mõningaid ettevalmistusi, et koristaja saaks aidata reede hommikul ettevalmistustest tekkinud laga juba ära likvideerida. Saab õhtul lihtsamalt. Ja seejärel - oh, kuidas ma juba seda nädalavahetust ootan! :D Et nagu kahte tervenisti vaba päeva, kus ma ei võtagi pidžaamat seljast ära ega tee mitte midagi, ainult vaatan telekat ja nikerdan pilte, joon pool päeva hommikukohvi, vaatan, mis tulevikuplaanidest juba tegelemist vajab, ja lihtsalt olen. See tuleb vist vanusest, et reisilt tagasi jõudes on järjest raskem esimesel töönädalal täie hooga tuld anda. Ehkki seekord jõudsin ma isegi kenasti juba reede pärastlõunal koju. Aga no siis ei tulnud ikkagi õhtul kohe ajavahe pärast uni ja nii. Aga esmaspäev algas kontoris juba lõputute koosolekutega  ja pakiliste toimetustega ja nädal on edasi läinud suhteliselt samas joones. Õhh. Nüüd kulub see nädalavahetus ikka juba väga ära! Aga ega ei ole ju võimalik reisilt päev varem ka tagasi tulla. Sest igal reisil jääb niikuinii aega puudu kõige jaoks, mida teha tahaks :D. 

Nojah, olge aga tublid ja järgmise korrani!

M. 

Üks tagataskust leitud tekst

On mai. Me käisime aastavahetusel Costa Ricas. Millalgi pärast naasmist kirjutasin ma sellest ka täitsa jutu valmis. Aga nüüd vaatan hämmeldusega, et millegipärast blogisse ei jõudnud. Sissejuhatus ja kokkuvõte vist jäid toona puudu, siis tegi arvuti oma peaga restardi ja fail kadus silma alt. 

Täna järsku meenus, aga ma ju kirjutasin! Leidsin teksti üles. Aga on liiga hilja, et hakata mingit ilusat sissejuhatust ja kokkuvõtet kirjutama. Kleebin siia siis lihtsalt selle teksti ja kõik. On vähemalt mälestused ajaloo huvides talletatud, ilukirjanduslikuks putitan seda võib-olla kunagi pensionipõlves :).

Costa Rica - Costa Rica oli Kesk-Ameerika maana päris ootamatu. Mind üllatas, et see oli nii üleni eksklusiivselt, absoluutselt ja ainult loodusturismi põhine. Mingit sellist erilist kultuurikihti, mida vaadata või nautida, seal kohe nagu ei olnudki. Ega ka midagi sellist... ainult sellele riigile/rahvale iseloomulikku või pärandit vms. Ei olnud põlisrahvaste arheoloogilisi mälestisi ega püramiide, samuti polnud erilist arhitektuuri ega isegi koloniaalarhitektuuriga armsaid linnakesi kui selliseid. Terve riik koosnes ainult valdavalt põllumajanduspiirkondadest, sisserännanute villadest ning loodusturismile orienteeritud hotellidest-laagritest-asulatest, mis olid iseenesest toredad, aga jätsid siiski sellise natuke pidetult üldkeskameerikaliku mulje, millesse segunes natuke ka põhjaameerikalikkust (peamised turistid käivad riigis USAst, onju, nii et kaubavalik ja mingid elukeskkonda puudutavad tõekspidamised olid ka Costa Ricas siis sealt üle võetud). Et kui keegi mu käest nüüd küsiks, et mis Costa Ricat iseloomustab, siis... põhimõtteliselt eelkõige ainult mets :). Sest peamiselt olidki kõik tegevused tõesti seotud metsade, veekogude või vulkaanidega. Ja pidutsemise ja loomade otsimisega.

See mõjus ka laias laastus natuke nagu kentsakalt, et kõik need loodustegevused oli tehtud natuke liiga korralikuks ja turistlikuks. Noh, stiilis et lähed metsa, siis metsas on lai tsementeeritud jalgtee, pluss sissepääsuväravad ja 20-dollariline sissepääsupilet per nase, et seal tsementeeritud jalgteel siis ise lonkida. Ainult helendav silt „varuväljapääs“ veel puudus seal puude vahel. See tekitas minus kahetisi tundeid. Loomulikult on palju mugavam ja turvalisem kõndida mööda laia metsamaanteed kui vööni võpsikus. Aga päris seda tunnet, et nii need kohalikud siin nüüd siis elavadki, nagu ei tekkinud. Kõik silma alla jääv oli natuke ülekureeritud ja sätitud, mitte päris. Pigem nagu looduseteemaline Disneyland, mitte ehe ja tegelik loodus / elukeskkond. Ainult idarannikul, Kariibi mere ääres ei olnud nii. Seal oli rohkem korratust, prügi, vaesust, kirjumirjusust ja natuke veel ka selliseid pärapõrgukohti, kuhu tsivilisatsioon ja massiturism polnud jõudnud ja kus inimesed elasidki loodusega koos, nii et giid võis sulle omaenda terrassi pealt ja aiast 20 eri liiki elukat välja otsida.

Corcovado rahvuspark, mis peaks olema see kõige kaugem ja kõige raskesti ligipääsetavam ja kõige erilisem, oli põhimõtteliselt umbes sama ülerahvastatud nagu Tallinna vanalinn kruiisilaeva saabudes. Neil on seal küll igapäevased kvoodid – ööbima tohib jääda 121 inimest, päevasele ekskursioonile võib tulla 350 inimest. Aga kõik need pea pooltuhat inimest saabuvad paatidega ühel ajal ja hakkavad siis käima neid pargi radu ka samal ajal. Nii et igal pool, kuhu vaatad, on ikka pigem sääsevussu järgi lõhnavad ja lärmakad grupid, mitte loomad. Kõik need samad inimesed söövad korraga laagris ka lõunat, nii et söökla ukse taga peetakse kahe tunni jooksul korralikku ja distsiplineeritud järjekorda. Ikka üsna suur turismikonveier on see kõik. Kui ma laagrimeestelt küsisin (ööbimine oli nn metsavahtide laagris), et kas nad muidu mingit metsavahitööd ka sisuliselt ikkagi teevad või ohjavad ainult turistide vägesid, valmistavad neile süüa ja teevad voodeid, siis... Arvake ära? Metsavahid raputasid pead. Ei ole neil aega mingikski metsa vahtimiseks. Ainult turistide karjatamiseks. Ehk et ka see ülikuulus Corcovado on tegelikult hoolega kujundatud võimalikult tõhusaks Costa Rica valitsuse sissetulekuallikaks, mille eesmärk ei ole kaitsta loodust, vaid lasta läbi võimalikult palju turiste, kes vabastatakse võimalikult paljudest dollaritest. Ja mul on üleüldse väga hea meel, et me ei käinud Manuel Antonio rahvuspargis, sest need videod, mis sealt ringlema on läinud, on ikka ulmelised. Peaks nagu olema rahvuspark, aga tegelikult on seal üleüldse iga ahvikese kohta 230 külastajat päevas ja rahvas marsib tillukese rahvuspargi radadel tihedamalt puntras kui laulupeo rongkäigul. Maitea. Parem siis minna juba oma koduriigis loomaaeda.

Samas loodus ja vaated olid muidugi igal pool väga ilusad ja läänepoolne Costa Rica oli ka hästi puhas. Tähendab siis prügivaba. Kariibi mere ranniku kohta ei saa seda päriselt väita. Seal olid kohati samasugused prügihunnikud kui meil Brüsselis :). Küll aga jäi kuskilt lugemistest silma, et Costa Rica on vaatamata oma näilisele puhtusele ja looduskesksusele pestitsiidide, väetiste ja muude kemikaalide kasutamiselt absoluutne ja vaieldamatu maailma number 1. See põhjustab neil kiiret liikide kadu ja no ega ma mõnikord ikka mõtlesin ka, et ei tea mida see värske toit neil kõik võiks sisaldada. Aga noh. Ega nad tegelt liiga palju värsket ei söögi seal, ikka peamiselt ubadega riisi, friteeritud banaane ja mingit lihalist natuke sinna kõrvale. Salatit sai harva. Aga värsked puuviljamahlad olid imelised, eriti Corcovado laagris, kus anti juua liitrite ja liitrite viisi värskelt pressitud mangomahla, mida ma ei olnudki veel kuskil niimoodi kaanida saanud. Enamasti on mangomahl ikka kontsentraadist, aga seal oli viljalihaga ja äsja pressitud.

Monteverde pilvemetsad meeldisid mulle väga. Ma nägin pilvemetsa üldse esimest korda elus alles eelmise aasta veebruaris Salvadoris, kogemata. Ehkki tegelt see vist ei pea paika, ma ju pean olema seda Tais ka näinud, lihtsalt sealset ma millegipärast ei mäleta. Igatahes, Salvadoris olin ma sellest kohe võlutud. Noja Monteverdes olin veel rohkem võlutud. Need üleni sammaldunud, igerikud ja udused mäetipud on lihtsalt nii muinasjutulised ja sürreaalsed. Neist võiks kohe nagu mõni nõid või troll välja astuda. Kveesalit me kahjuks ei näinud. Aga noh, metsad ise olid väga ägedad. Eriti see rippsildadega rada. Hommikul kell seitse oli see parajalt udune ja salapärane, teisi turiste ei olnud ja siis need igerikud, sammaldunud puud, mis sealt piimjast udust läbi kumasid... No väga lahe atmosfäär!

Loomi-linde oleks tegelikult tahtnud ja lootnud rohkem näha, kuigi otseselt kurta ka ei saa. Nägime taapiri ja sipelgaõgijat, aga mõlemat üsna hetkeks ja/või kaugelt. Nägime põgusalt ka üheksavöölast, kes oli väga tore, ja umbes täpselt kolme koaatit. Üks suur madu sööstis meil vulkaanide vahel auto eest üle tee. Veel nägime opossumit, kahte puurästikut ja kaugelt-kaugelt pesukaru. Kaeluspekaarid käisid meist paari meetri kaugusel mudaaugus vanni võtmas, see oli vist kõige toredam loomakohtumine. Ja erakvähkidest kihavad rannad olid vahvad. Laiskloomi nägime mitmel pool, aga enamasti olid nad kaugel ja vaatasid täitsa vales suunas, nii et oli hea, et käisime ka õnnetusse sattunud laiskloomade hoiukodus. Seal pääses neile lähemale ja sai kenasti näkku ka vaadata. Pärdikuid oli muidugi igal pool palju, igasuguseid linde ka, aga linnufänn ma tegelikult ei ole ja ma üldse ei malda oodata, kui giidid armunult mingisugust pealtnäha täitsa tavalist varblast vahivad. See võib ju olla varblase mingi haruldasem alaliik, aga minu jätab ta tavaliselt külmaks. Ja eriti linnurohked kohad ohtra sitapuru ja näkku lendlevate udusulenärakatega on lausa vastikud. Igatahes. Ka konni, ämblikke ja igasuguseid selliseid elukaid nägime vähem kui ma oleksin oodanud. Neid kuulsaid Costa Rica punasilmseid lehekonni, kes muidu ilutsevad kõikidel Costa Rica reklaamidel ja fotodel, tuli lausa tikutulega otsida. Lõpuks leidsime need viimasel päeval, orgunnisin nende otsimiseks veel spontaanselt ühe ette planeerimata öötuuri juurde, sest ma lihtsalt ei olnud nõus riigist ilma neid nägemata lahkuma.

Putukatest – Costa Rica kõige kuulsam öötuur Drake Bays sealse Putukaprouaga oli minu jaoks üsna meh, no teistest selle reisi (ja üleüldse mu elu) öötuuridest ikka märksa nõrgem. Leidsime õige vähe huvitavat – paar konna, paar ritsikat, paar ämblikku ja suure otsimise peale ühe skorpioni. Kusjuures peamiselt käisime niikuinii mingi hotelli ümber kultuurmaastikul, nii et ega ma polekski sealt midagi rohkemat oodanud. Aga kelleski neist ei olnud midagi liiga vägevat ja giidi jutt oli ka selline üliteaduslik, nagu oleks entsüklopeediat ette lugenud. Ei olnud liialt nauditav. Kõige toredam oli kõigist nendest leidudest väike ämblikusort, kes teeb oma kodukäigu ette kääbikukoopa ukse ja siis passib seal ukse taga mööduvat saaki. Kui keegi piisavalt ukse lähedale satub, lükkab ämblik ukse järsku lahti, kargab sealt välja ja kisub saagi tunnelisse. Aga see-eest kui vaenlane üritab ämblikku rünnata, hoiab too ust kõige kaheksa jalaga kinni ja isegi pisike pöidlaküüne suurune ämblik pidavat suutma vastu pidada 3,5-kilosele tõmbejõule. Vot. Noja siis Monteverdes nägime paari ilusat tarantlit, oranžide küünarnukkide ja põlvedega. Ja Kariibi mere ääres oli umbes miljard sääske. Ja siis enam-vähem oligi kõik.

Vulkaanide osa meeldis mulle aga väga. Käisime Guanacastes õige mitmel vulkaanilise tegevuse ümber ehitatud jalgrajal ja need olid väga lahedad. No reaalselt kõnnid mööda teed ja teepinnases on väike auguke, nagu mingi väike munakivi oleks sealt välja löödud, ja augus keeb vesi. Ja tee ääres on hoiatussildid, et maa on tuline, ärge palja nahaga vastu minge. Päris nii ei olnud ma ka veel kuskil näinud.

Ühegi vulkaani tippu me ei tõusnud. Oleks tahtnud küll, aga ajastus ei olnud suurem asi. Üldiselt ütlevad kõik teadjad, et kui te pole hiljemalt kümneks hommikul tippu jõudnud, siis pole seal enam lootust midagi näha, pilved tulevad peale ja kõik mattub piimjasse uttu. Aga me ei ööbinud ühestki fotogeenilise kraatriga vulkaanist nii parajal kaugusel, et selle tippu oleks kuidagigi õnnestunud hommikul vara jõuda. Aga pole hullu. Eks neid vulkaane on nähtud ka. Mind huvitasidki kõik need muud vulkaanilised fenomenid rohkem – keevad mudapütid ja laukad ja väävlitossu välja ajavad augud jms.

Kuumaveejõgedega läks aga natuke nihusti, neid oli meil ka paar tükki plaanis, aga kuna kaks meist said esimesel jaanuaril ühe suuremat sorti merehäda käigus üleni katki, tuli need vahele jätta. Kuumaveejõgede bakterielu on hoopis mitmekesisem kui jahedates veekogudes, nii et seal hoiatatakse isegi pea märjaks tegemise eest, sest mõned eriti ohtlikud bakterid võivad kõrvadest-silmadest organismi pugeda ja näiteks aju ära süüa. Noja ülenisti katkisena nendesse ka ilmselgelt ei lähe. Selles mõttes oli natuke feil, aga no pole hullu. Varsti tuleb Jaapan ja seal on ka kuumaveejõgedega hästi.

Inimesed olid muidu toredad ja kenad küll, seda ikka rõhutatakse. Et kui muidu pole Costa Ricast rääkides just liiga paljust rääkida, siis seda ikka öeldakse, et inimesed on toredad. Olid tõesti. Kas toredamad kui mujal Kesk-Ameerikas? Nooh. Minu meelest täitsa samasugused. Oli väga abivalmis inimesi, kes tegidki rohkem kui rangelt vaja, ja oli ka tõelisi tõpraid. No näiteks kogemus postkaartidega... Nende kirjutamine jäi meil üsna viimase minuti peale. Ja siis eelviimasel päeval avastasime, et linnades ei olegi tegelikult kuskil tänaval enam postkaste. On ainult postkontorites, mis on nädalavahetusel kinni. Viimases hädas küsisin siis lennujaamas siit-sealt, et ega nad ei tea, kas äkki saaks postkaardid kuskil seal teele panna? Ühest söögikohast suunatigi mind siis suveniiripoodi, et seal võetakse vahel kaarte vastu. Noja kujutage pilti. Letitagune poiss teatab, et hea küll, ta võtab mu kaardid ja paneb posti, aga hind on 2.50 USD. Mina vastu, et meil on margid juba olemas ja nii. Tema ikka, et eiei, et kaardi postitamise teenustasu on 2.50 USD. No olgu. No kui nii, olgu siis niigi. Andsin talle kol ühedollarilist ja meie kümmekond kaarti. Mispeale tema need tagasi ulatas ja täpsustas, et 2.50 on ühe kaardi kohta, et meie arve siis tuleb 25 USD.

See tundus ikka juba ulme. Otsustasin, et ta võib kukele käia ning et ma panen kaardid siis pigem koju jõudes Belgiast teele. Aga millegipärast otsustasin teel väravasse veel ühest teisest poest ka küsida, et ega nemad pole kuskil lennujaamas postkasti märganud. Ja kujutage pilti. Seal üks neiuke ütles rõõmsalt, et jajaa, kümnenda värava juures on postkast olemas. Ning kui ma sinna kümnendasse väravasse olin jalutanud, selgus, et see va postkast oli täpselt sellesama suveniiripoe välisseina küljes, kus me käes kaartide postitamise eest 25 dollarit küsiti! No on nahaalsus, kas pole?

Muidugi. Ega need sinna kümnenda värava juures olnud postkasti pandud kaardid pole veel kohale jõudnud. Võib ka olla, et see oli neil lihtsalt vanast jäänud museaal ja need kaardid sealt eal ei liigu :). Aga kui nii, siis nii. Isegi sellisel juhul leian, et juba margistatud kaartide kümne meetri kaugusele postkasti viimise eest 25 USD küsida on ikka üle mõistuse liig!

[Edit: kaardid siiski jõudsid lõpuks, nii umbestäpselt kolm kuud hiljem. Risk tasus end ära :D.]

Autorendifirmaga kaklesin ka pärast veel tükk aega. Sixt oli ka nii nahaalne, et andis meile tellitud 4x4 auto asemel teise, mis ei olnud 4x4, aga selle asemel, et seda öelda, valetasid nad meile näkku, et see on ikkagi ka 4x4. Et nelikveonuppu autol küll ei ole, aga sellepärast, et see sõidab kogu aeg nelikrattaveoga. No aga kui meil siis nelikvedu vaja oli, ei olnud seda millegipärast kohe üldse tunda, ja mõningase uurimise peale selgus, et sellel mudelil kohe päris kindlasti polegi nelikvedu olemas. Aga Sixtist küsides sain veel ka kirjalikult kinnituse, et „see auto sõidab kogu aeg nelikveoga, pole probleemi“. Saatsin neile siis pildi auto passist, mis ütles ka rõõmsalt, et auto on 4x2 veoga. Ja Sixt lihtsalt vastab rahumeeli, et „OK, yes, so we’re sorry“. No täitsa tõprad küll. Aga kuna nelikveoga autode rendihind on 50% kallim kui tavaliste oma, siis ma protsessisin nendega veel tükk aega tagantjärgi, et maksku pool raha tagasi. Lõpuks poolt nad ei maksnud. Natuke maksid.

Aga jah. No nüüd on mul vahelduseks selline kodune aeg. Et teen kohe täitsa mitu nädalat järjest lihtsalt tööd, sporti, ise kodus süüa + katsun Costa Rica (ja ehk isegi Korea) piltidega valmis saada ja Jaapani reisiks kõik kokku kahmatud raamatud läbi lugeda. Järgmisi puhkuse- ja reisiplaane tuleb ka hauduma hakata, suveks-sügiseks ja edasi. Praeguse seisuga on mul kõik Jaapani järgsesse aega jääv alles idee tasandil, aga kui ülejäänud aasta läheb sama tempoga kui jaanuar, siis ongi homme juba juuli. Nii et tuleb heaga hakata puhkusepäevi kokku lugema, välja mõelda, kuidas ülejäänud aasta liigendada, ning tarvilikud lennupiletidki ära osta, enne kui need üle mõistuse kalliks lähevad.

Kontoris ongi ka pigem intensiivne aeg tulekul, üks suur teema jõuab lähinädalatel lõppfaasi, nii et sellega seoses hakkab olema palju tegemist ja koosolekuid ja lihtsalt sahmimist. See üldse pole paha, vastupidi. On huvitav ja tore ja nii. Ma loodan ainult, et asjad liiga pikale ei veni. Et jõuaks ikka kõik korralikult ära ohjata ja asjad enne Jaapanisse sõitmist kokku tõmmata. Pliis-pliis-pliis.

[Edit: oli intensiivne, ei jõudnud kõike korralikult ära ohjata, kõik ajastused kujunesid muidugi kõige kehvemaks üldse, aga no nüüd on ka see kõik siiski läbi ja hallatud.]

Sellega ma siinkohal nüüd lõpetangi. Täna oli pikk päev, hommikul oli vaja harida üsna lootusetut praktikanti, siis istuda päev otsa koosolekutel, siis kirjutada õhtu otsa maile ja lõpetuseks oli täna meie majas Esimene stuudio, mille tegijatega on alati lõbus ja mida on alati vahva kõrvalt vaadata. Jõudsin koju pool kümme õhtul ja hakkasin siin nüüd ruttu spargleid küpsetama. Kõht on tühi nagu viinapudel hommikul - rahakott jäi täna nagu nimme valesse kotti, nii et sain kontoris päeva peale ainult kohvi, mille eest maksis praktikant (kellele ma kohe pärast seda hellalt ütlesin, et pärast kolme kuud on ta tekstid endiselt kasutuskõlbmatud), ja kehva lõunat, mille eest maksis kolleeg. Nii et nüüd ma lähen ja võtan need sparglid ja kõik. 

Olge toredad!

M. 

Mõningaid tähelepanekuid Lõuna-Koreast

Ma käisin vahepeal Koreas. Lõuna-Koreas. Ja tahtsin üles tähendada mõned muljed, enne kui need meelest lähevad. Mul oli koguni suurejooneline plaan iga lõiku mõne fotoga illustreerida. Aga siis läks tööl järsku nii kiireks, et ma näen juba ette, et kui piltide valimist ootama jääda, jääb see postitus alles milllalgi järgmisse aastasse. Potentsiaalselt veebruari või nii. Seega tühja neist piltidest. Korea. 

Korea on nimelt üks väga tore riik, kus käia. Ühest küljest kodune ja praktiline, ei ole liiga ära klantsitud ja nii. Mingid kaubavirnad, harjad-kühvlid, potid-kulbid, tühjad pudelid ja nutsakad poodide, restoranide, hotellifuajeede jms nurgas on näiteks absoluutselt tavaline nähtus. Või istud restoranis, aga kõrvallaual on lookas umbes 22 kilo pestud kahvleid-lusikaid ja tooli all paar kasti täis sojupudeleid. 

Samas on palju ka futurismi - roboteid, automatiseeritud nutiseadmeid, pilvelõhkujaid, tellimis- ja teenindamismasinaid ning mida kõike veel. Näiteks enamikes restoranides tuligi tellida masinast ja ettekandja tõi siis tellitu lauda. Eks neil on see rahvastiku vananemise teema hirmus põletav, nii et nad peavad igal pool leidma automaatlahendusi ja nii. Lääne inimesele tähendab see aga, et uudistamist jagub igal pool, ka kõige praktilisemates ja tavalisemates eluaspektides. Kuue pepupesuprogrammiga nutivetsust kuni riideid sirgendavate ja lõhnastavate riidekappideni välja.

Vanu vaatamist väärt asju on ka - paleesid, kindlusi, hauakomplekse jne. Ma natuke nagu üllatusin, et seal on seda va oma tsivilisatsiooni ajalugu NIIIIIIIIII palju rohkem kui meil. Tuleb välja, et neil olid oma pesuehtsad dünastiatega kuningriigid juba enne Kristust ja need kestsid sajandeid. Pmst 19. sajandi lõpuni välja. Silla riik näiteks sai ühel osal poolsaarest alguse juba 57 e.Kr, siis millalgi aastaks 676 p.Kr sai see kogu Korea poolsaare enda võimu alla ja valitses edasi kuni aastani 936. Kokku oli Silla riigil 56 kuningat ja stabiilne, põline oma elusüsteem ajal, kui Euroopas pmst mingid barbarite hordid Rooma impeeriumi maid jagasid. Pärast Silla riiki tuli aga võimule 34 kuningaga Goryeo dünastia ja siis 27 kuningaga Joseoni dünastia, mis valitses 1897. aastani välja. Kusjuures ka nende perioodide saavutused olid märkimisväärsed. Muu hulgas selgub, et Koreas leiutati teksti metalltähteplaatide abil mehhaniseeritud trükkimine mitusada aastat enne Gutenbergi, aint et eurooplased ei ole sellest lihtsalt midagi teadnud ega tahtnud pärast oma saavutusi pisendada. Ühesõnaga, seal Koreas on olnud nii pikalt kestnud ülirikkalik, pikk ja huvitav täitsa oma paralleeluniversum. Mis täitsa kohe rabas mind. Ma polnud seda kuidagi üldse teadvustanud. Mõtlesin, et nad on olnud kogu aeg natuke nagu Hiina nurk või nii.

See oli ka mu jaoks ootamatu avastus, et Korea oli 1960. aastatel pmst vaesem kui paljud Aafrika riigid. Veel 1960. aastatel olid neil suured näljahädad ja Korea sõjast täiesti purustatud-laastatud riik, mille peamiseks varaks puudest täiesti tühjaks põletatud mäed ja kirjaoskamatu, puruvaene rahvas. Aga järjestikused arukad valitsused on suutnud sellest kuuekümne aastaga teha maailma suuruselt 13. majanduse – rikka ja jõuka riigi, kus on muidugi oma probleemid, aga kus elu ikkagi toimib hästi, inimesed on haritud ja elutingimused head. Et nagu - on võimalik küll, selgub. Mu arvamus õnnetus majandusolukorras ja puruvaestest Aafrika riikidest langes Korea ajalugu lugedes päris kõvasti. Sest, noh, selgub, et saab küll end üles töötada ka ikka täiesti nullist. Tuleb ainult tahta. 

Ja siis see oli mu jaoks avastus, et Jaapani okupatsioon oli nende jaoks sama rõlge ja vihatud kui meil Vene okupatsioon. Samamoodi küüditamised ja naiste massiline saatmine Jaapani armee hooradeks ja meeste viimine sunnitöölaagritesse Jaapani tööstuse arendamiseks. Jaapani keele pealesurumine ja Korea keeles asjaajamise keelustamine jne jne jne. Selgub, et korealaste jaoks on Jaapaniga võrdlemine või Korea ja Jaapani ühte lausesse paigutamine umbes sama tundlik teema kui meil eestlaste venelastega samastamine või ühte positiivsesse lausesse panemine. Jälle üks asi, mida ma tõesti ei olnud enne teadvustanud. Kusjuures nad ei teinud sellest mingit saladust. Käisin Seoulis ühes palees kohalikul ekskursioonil, sest sellega sai kohtadesse, kuhu ilma ekskursioonita poleks pääsenud. Olin ingliskeelses grupis, aga umbes pool grupist olid jaapanlased. Ja no, ega see giid ikka kasutas igal võimalusel juhust, et öelda: "Jaa, see oli nii, kuni jaapanlased selle maha põletasid." Või: "Jaa see oli nii, kuni jaapanlased tulid ja tolle ära tapsid ja siis need väärisesemed ära Jaapanisse viisid." Nii rõhuliselt, et põhimõtteliselt see oli samaväärne nendesamade grupis olevate jaapanlaste poole näpuga näitamisega. Ei mingit sellist neutraalsemat lähenemist à la "see põles okupatsiooni ajal maha" või "ta tapeti teise maailmasõja ajal ära" (nagu eestlased kindlasti vene grupi tundeid säästes Tallinnas räägiks). Mkmm. "Jaapanlased põletasid" ja "jaapanlased tapsid". 

Mm, aga kui nüüd ajaloost kaugemale vaadata, siis mu jaoks tuli üllatusena, et seal räägiti päris hästi inglist. Paljudes kohtades Aasias on tõlkeäpid omal käel reisides ainus variant üldse hakkama saada, sest eriti pealinnast välja suundudes on kõik 100% umbkeelsed. Koreas aga oskas igaüks, kellega mul vähegi kokkupuudet oli, midagi inglise keeles vastata. Ka kõik olulised kirjad olid inglise keeles olemas - restoranides sai valida ingliskeelse menüü ja isegi turulettidel olid vähemalt plakatid, kus toidu pilt ja ladina tähtedes nimi ka juures. Enamasti oli kõik selge, mõnikord sai muidugi naerda ka. Kohe esimesel õhtul oleksin saanud menüüst tellida näieks aurutatud uisku (steamed skate), nad kohe teadsid, et ma armastan uisutamist! :) 

Mõnikord oli küll tiba raske inimeste inglise keelest raske aru saada, nende va aktsent võis olla väga segane. Eriti naljakas oli meie instruktor mägikloostris, kes üritas meile hommikul kell 5.20 korea keelde pikitud üksikute ingliskeelsete hüüdsõnade abil budismi põhitõdesid selgitada. Ütleme siis nii, et sain aru heal juhul igast kümnendast sõnast, sest olen kunagi religiooniloo tunnis budismi aluspõhimõtetega paar korda kokku sattunud. Noh, et mõistsin habemiku hüüetest sõnu avalokitešvara ja bodishattva ja meditatsioon ja nii. Aga tema ülejäänud sõnadest ei olnud kell pool kuus hommikul kahjuks küll võimalik aru saada, kuidas ta mõtles, et need sõnad peaksid omavahel kokku hakkama. Lülitasin siis pigem mõistuse välja ja lasin tal hüüda. Muud polnud parata. Tal olid silmad selja taga ka. Olime oma teada täiesti vabatahtlikul tegevusel, aga nii kui keegi kõndimismeditatsiooni rivist välja tahtis astuda või mõne kummarduse-püstitõusmise asemel lihtsalt istuma jääda, oskas ta kohe röögatada, et kõnni edasi või tõuse püsti. Aga jah, see onu oli siiski oma keeleoskusetuselt pigem erand. Üleüldises plaanis ikkagi sai asjad kenasti ära aetud - juhatust küsitud, piletid ostetud, süüa-juua tellitud, kohtumisaegu ja -paiku kokku lepitud ning transpordijuhilt näpunäiteid päritud.

Söök oli mu jaoks ka igal pool ülimaitsev. Selline parajalt vürtsikas ja maitsekas, aga mitte liiga piprane. Muidugi portsud olid megad - enamikes kohtades ongi nende ports pmst kahe inimese mõõtu ja jagamiseks, sageli ei tahtvat nad ühte inimest lauda võttagi. Turistikamates kohtades on nüüd pmst siiski tehtud ka nn ühe inimese roavalikud, aga need on ka ikkagi nii hiiglaslikud portsjonid, et mina suutsin neist hädapärast pool endale sisse pressida (ja minu isukese üle ei saa reeglina kurta!). Põhiroa kõrvale tuleb neil ju teadupärast alati veel ka terve suur posu pisikesi kõrvalampse - kimtšit, muid marineeritud juurikaid ja lehekesi, kastmeid ja KÜÜSLAUKU. Ma teadsin enne küll, et jaapanlastel oli korealaste kohta sõimusõnana ja hüüdnimena kasutusel „küüslaugusööjad“. Aga ma ei kujutanud päris hästi ette, et need va korealased päriselt söövadki seda kohe paljalt ja kahe suupoolega. Mina söön toorest paljast küüslauku ehk vbla ühe palja küüne, kui tunnen, et hakkan haigeks jääma. Aga seal toodi ikkagi iga söögikorraga lauale terve dipikausitäis paljast, kooritud küüslauku otse krõbistamiseks. Ja nad ise ilmselgelt ikkagi sõidki seda sellistes kogustes. Paar korda sattusin metroos istuma kohalike kõrvale ja neist tuli ikka no sellist küüslauguaroomi, et ainuüksi see ravis ette ära mu järgmise, veel saamata külmetuse. Päris vägev. Aga tšillit või muud liiga vürtsikat nad vähemalt meie ette lauale ei pannud. Paar korda hoiatati meid justkui küll, et toit saab olema vürtsikas, aga see oli hoiatusele vaatamata pigem vänge maitsega (no nagu hapukapsas või hästi tummine seljanka), mitte päriselt tšillist vürtsikas ja suud õhkama panev. Ainult ühe korra  saime päriselt natuke tšilliseid ribisid, aga isegi need ei olnud liiga hullud. No võib-olla kümne palli skaalal seal 5-6 kandis.

Magustoidukommet neil eriti ka ei olnud, mis mulle sobib hästi. Muidugi Marek, kes on hirmus maiasmokk, oli sellest natuke õnnetu. Ei antud ka puuvilju. Toidupoes nägin, miks. Neil oli linna suurimas supermarketis müügil üks arbuus, sellele oli lehvike külge seotud ja toode maksis 48 000 vonni, st umbes 28 eurot tükk. Selle kõrval oli neli melonit, samuti lehvikestega. Need maksid 40 000 vonni, umbes 23 eurot tükk. Saan aru, et puuviljad on neil mõeldud peamiselt kinkimiseks ja on eksklusiivsed. Nagu Jaapaniski. Ainult kakisid oli igal pool, sest oli just täpselt kohalike kakide tipphooaeg. Nägin väga palju erkoranžidest viljadest lookas puid. Ja Jeju saare mandariine oli ka mõnel pool. Ja kuivatatud maasikaid. Aga muidu ei näinud ega saanud ma küll kuskil mitteainsamatki puuvilja. Magustoidu rolli täitsid igasugused punase oa pastaga riisiklimbid ja küpsised. 

Kohvi sai õnneks igal pool päris hääd. Kohvikuid on Lõuna-Koreas hirmus palju ja enamasti teevad need ka vähemalt 75 eri sorti jooki. Päris õige kohvi moodi on neist vähesed, pigem joovad kohalikud minimaalselt pooleliitristest ämbritest mingeid tundmatuid värvilisi ja siirupisi ja tehismaitsetega jooke, millel kohviga vähe pistmist. Aga enamik neist kohvikutest on siiski nõus müüma valgele imelikule turistile ka mõnedesse jookidesse käivat kohvidoosi, mis on ju sisuliselt espresso. Eranditult serveerisid nad muidugi ka selle kõik pooleliitrises lähkris, nii et seda sai siis topsi põhja peale umbes viis millimeetrit, kusjuures pool sellest jäi jooma hakates põhjatu topsi seinte külge.Aga igahommikune kofeiinilaks õnnestus igal pool kätte saada.

Üks asi, mis mul reisil tegemata jäi, oli Korea saunas jimjilbangis käimine. Selgub, et neil on väga eriline oma saunakomme: nemad käivad saunas kohe 12-24h kaupa. Nende saunakompleksides on nii söögikohad kui ka magamisruumid ja korealased lähevad sinna kohe pikemalt lõõgastuma. Uksel antakse neile pidžaamad ja 24h piletid ning nii nad siis käivad seal eri saunades, eri vannides, eri basseinides, vahepeal lõunatavad, siis tukuvad puhketoas, siis tukuvad natuke mõnes kuivas jahedamas saunas, näiteks soolaruumis, siis tehakse neile kehakoorimist ja massaaži, siis nad lähevad jälle vanni jne. Mul oli ka plaanis sellisesse sauna minna, vähemalt kolmeks tunniks. Aga kui jõudis kätte see aeg, mille ma olin selleks otstarbeks kõrvale pannud, siis selgus, et üks ette valmis vaadatud saun oli suletud, üks oli liiga kaugel, kaks tükki tahtsid ette broneerimist, ühe kohta oli öeldud, et seal on ainult kolm saunaruumi ja ma tahtsin tegelt rohkem jne jne jne. Ja ma jäingi siis nii otsustamatuks, et lõpuks leidsin muud paremat teha. Eks siis üks teine kord, mul on vaja niikuinii Koreasse tagasi minna.

Eraldi tähelepanekuna väärib mainimist, et neil oli seal prügikastidega väga kehvasti. Ikka kohe nii kehvasti, et kui mingi praht hommikul näppu jäi, siis tuli sellega edasi pool päeva ringi käia. Prügikaste oli kogu riigis sama harvalt kui Euroopas tasuta linnaWCsid. See-eest WCsid oli neil sama palju kui Euroopas prügikaste :). Iga saja meetri takka sai minna puhtasse ja korralikult varustatud tasuta kempsu. Ka matkaradadel, agulites ja kus tahes. Muidu ma ikka järgin lapsepõlves selgeks saadud õpetust, et vetsus tuleb alati ära käia, kui võimalus on, sest mine tea, millal jälle saab. Seal tõdesin teiseks päevaks, et ma ei jõua nii palju sirtsutada kui vetsusid ette satub.

Ka treppe oli neil megalt. No päriselt. Kõige trepirohkemal päeval väitis telefoni spordiäpp, et ma ronisin üles (ainult üles) 159 korruse jagu treppidest. See oli üks matkapäev ja matkaraja teine pool koosneski tõesti peamiselt treppidest. Aga trepirohkuselt järgmine päev oli Seouli linnapäev ja siis sai üles rühitud ka ikkagi 80 korruse jagu treppidest. Neid lihtsalt oli kohe igal pool ja ülikõrgeid. Ikka üles ja alla. Mõnda aega ma nüüd ei pea virisema, kui kodus jälle lift katki on. Mis see viiendale ronimine siis ikka pärast säärast treeningut ära pole? Eskalaatoreid või lifte ei olnud seal ka eriti kuskilt abiks võtta. Mõnikord olid sildid, et invaliidid ja pagasiga inimesed võivad minna sinna-tänna ja seal siis on lift, aga kuna vahemaad, koridorid ja tühja käimise distantsid olid neil ikkagi ka päris pikad, siis see „seal“ oli tavaliselt nii piisavalt kaugel, et pärast paari esimest eskalaatoriotsimist sain aru, et parem on kohver näppu võtta ja sellega trepist üles rühkida. Teeb sama vaeva välja kui 1,5 kilomeetrit mööda mõttetuid käike eskalaatori pärast ringi vantsida.

Teisi turiste see-eest väga palju ei olnud. Või noh, oli, aga nood olid koondunud paari üksikusse kohta - Myeondongi kosmeetikapoodidesse, Netflixist kuulsaks saanud toiduturule ja kõige popimasse paleesse. Teised paleed ja vaatamisväärsused olid õnneks üsna turistivaesed. Päeval oli mõnus uidata ja pilte teha. Aga seda kohalike melu, mis õhtusöögi ajal tänavatel lahti läks, seda ma tegelikult päriselt ei osanud enne ette kujutada. Noh, olin ikka näinud pilte rahvast paksult täis olevatest tänavatest ja kõnniteerestoranidest ja nii. Aga ma mõtlesin, et nii on mingitel üksikutel tänavatel kõige popimates kohtades. Vale puha! Päris paljudes kohtades oli nii. Kvartalite ja linnajagude kaupa. Restorane ja ärisid kaunistasid vundamendist katuseääreni ulatuvad neoonreklaamid, mis pimedas kutsuvalt särasid, ja kõnniteed olid tihedalt täis pakitud söögilaudu. Kõik mustas rahvast. Ilma broneeringuta või ootamiseta oli raske söögikohta leida, inimesed ootasid elavas järjekorras või panid oma nime ootejärjekorda kirja ja hängisid siis seal lähikonnas oma korda oodates ringi. Eriti rahvarohketel tänavatel karjatasid masse punaste valgusmõõkadega valvurid. Eks nad ole õppust võtnud sellest paari aasta tagusest Itaewoni linnajaos toimunud tragöödiast, kus paksult rahvast täis tänaval mingi paanika lahti läks ja järgnenud rüseluses üle saja viiekümne inimese lihtsalt rahvamassi jalge all surnuks trambiti.

Õnneks on kohalikud massis kuidagi palju talutavamad kui läänlased. Nad jälgivad paremini teiste liikumist ega tõukle või jookse sulle niimoodi otsa nagu Euroopas. Mulle muidu ei meeldi rahvamassid ja trügimine ikka üldse, aga enamikes Seouli poppides kohalike linnajagudes oli rahvarohkusele vaatamata väga tore. Ainult see Myeondongi kosmeetikapoodide linnajagu, kus rüselesid enamasti valged, oli ebameeldiv. Seal ei saanud kuidagi olla ega vaadata, vatsakad vene jorsid astusid muudkui kanda ja nühkisid vastu, mimmud tegid igal pool selfikeppidega lõputuid pilte ja keegi ei vaadanud üldiselt oma ninaotsast kaugemale. Püüdsin sealkandis ka ühte Olive Youngi kosmeetikapoodi sisse astuda, aga riiulite ees oli umbes sama tihedalt rahvast kui meil laulukaare all. Kõige lähemalt õnnestus mul kosmeetikatoodete riiulit näha kolme läbitungimatu inimrea selja tagant. Ja minu selja taga pressis veel mitusada inimest sedasama riiulit vaatama. Kusjuures see kolme rea kaugusel olemine ei andnud mulle isegi seda aimu, mis sordi tooted seal riiulil siis on - noh, vannisoolad või habemeajamisvahendid või ripsmetuššid. Ja ega mind seal massis enam ei huvitanud ka, andsin alla ja põgenesin. Aga beibeameeriklased rabasid sealt pimesi, mis kätte jäi, mõned põrandalt esimeste ridade põlvede vahelt kätt sirutades jne jne. Neid ei huvitanud üldse, mida nad ostavad. Ostsid lihtsalt kandekotitäite viisi tundmatuid tooteid. Korea kosmeetika on ju äge ja küll pärast saab FBs targemate käest küsida, et mis toote nad siis ostsid ja kuidas seda kasutatakse. (Olen selliseid postitusi näinud kümneid ja kümneid.)

Vot sellised lood. Aga mulle tegelt ikka väga meeldis. Kuidagi nii praktiline ja muretu oli kõik. Ei olnud mingeid megarituaale, et kui sa kolm korda ei kummarda, valgeid sokke ei kanna ja paremas kõrvas mingit kindlat kõrvarõngast ei oma, siis kõik kohalikud solvuvad ja viskavad su restoranist süüa andmata välja. Umbes nagu ma olen Jaapanist lugenud :). Isegi väga seda rögastamist ja maha sülitamist ei olnud, mis Hiinas täiesti hirmus on. Hoopis hästi lahked oldi igal pool. Kuskil sattusime templis mingile üritusele, mille raames tuldi ja anti meile pihku täidetud risiipall mingide krõbinate ja pudinatega ja tops teed ka. Oligi kohe selle päeva lõuna hooleta. Ja mitmel pool tuldi taheti Marekiga koos pilti teha, ta nii meeldis kohalikele :). Hästi-hästi-hästi selline mõnus-ladna tunne oli. Sinna riiki võib küll veel teinegi kord tagasi minna. Natuke uusi kohti vaatama ja natuke lihtsalt Seoulis teistsuguse suurlinna elu-melu nautima. Ehk et - reisisoovitus!

Nii. Ja sellega ma nüüd tänaseks lõpetangi. Pilte katsuge vaimusilmas ise ette kujutada. Mul on nüüd vaja saunapeole rutata :). Ahoi ja olge mõnusad!

M.

Lipid-lapid

Nonii. Peab vist ametlikult nentima, et on sügis. Suvepuhkus on läbi, ilmad on jahedamad, töö on mürtsuga käima löönud, varsti hakkavad hollandi ja jaapani keele tunnid ja igasugused proovitrennid. Järgmisel nädalal sõidan Strasbourgi. Siis juba varsti on tähtsad triloogid ja mõned ooperid, neil haaravad sabast reisiplaanid. Ega mul ei õnnestunud sellest mõttest kinni pidada, et aasta teine pool peaks kuidagi reisivaesem olema kui esimene. Kui üldse, sai reisirikkam. 

Päris tore oli jälle Brüsselisse tagasi tulla muidu. Toredam kui vanasti Luxi tagasi minna. Siin on elu kuidagi. Ärksam. Luxis oli tihti selline tardumus. Pühapäeval ei lennanud linnud ega langenud lehed, rääkimata siis mingist inimelust. Mõnikord polnud sellest lugu, aga mõnikord tundus see ikka natuke õõvastav ka. Nagu oleks viimane inimene maailmas. Pärast kümmet aastat oli juba hõlpsam, olid head sõbrad ja harjumused. Aga ikkagi oli palju sellist tühjusest kõlisevat ja rutiinist hirmsat aega. Brüsselis - Brüsselis on teistmoodi. Siin on ümberringi kogu aeg midagi käimas. Ole ainult mees ja otsusta, milles kaasa lüüa.

Uskumatu, et mul on siin nüüd juba natuke üle kolme aasta täis. Ja ometi kõndisin täna tänavail, kuhu ma pole siiani kunagi jalga tõstnud. Läksin külla ja võtsin vahelduseks kasutusele kondiauru. Ega ma teekonnal midagi erilist, huvitavat ega isegi pildistamisväärset näinud. Aga ikkagi - käisin läbi naabruskondade, kus ma polnud kunagi varem käinud. Jäin lõpuks külla 22 minutit hiljakski. Hilinemine tekitab minus eestlaslikult hirmsasti süümepiinu. Aga samas on mulle siin linnas ka otse öeldud, et "ma teadsin täpselt, et sina tuled, sest keegi teine ei tule nii täpselt või varem". Ehk et tegelt olekski siinkandis sobilik vähemalt 20 minutit hilineda, aga mul on sellega raskusi. Mõnikord ma ei jõua ära oodata, et saaks ägedat üritust alustada, ja mõnikord on raske liiklust arvestada, nii et ma lihtsalt jõuan natuke varem, mis teha. Aga, saan aru, et siin tegelikult tuleks arvestada natuke teisele poole kiiva... Selle kreedo järgi elamist pean veel õppima.

Töö meeldib mulle endiselt, isegi rohkem kui alguses vist. Mul on ikka elus ülemustega nii vedanud. Kogu maailm tundub koost ära lagunevat ja hulluks minevat, aga mul on kuidagi vähemalt siiani õnnestunud sattuda ülemuste juurde, kes suudavad seejuures rahulikuks jääda, inimesi usaldada ja mitte iga kõrgemat käsku täitma sööstes mikromanageerimisse laskuda. Eks mu ümber on palju väga karjäärile orienteeritud inimesi ka. Mõningaid ma imetlen ja mõningate koha pealt kergitan pisut kulmu. Aga igapäevane töörahu ja normaalne õhkkond!? Taevas teab, et see on tegelikult kõige olulisem. Hakkan vist vanaks saama, tõepoolest. 

***

Suvi oli rahulik. Lugesin peamiselt Jaapani kirjandust, et ennast selle kultuuri ja mõtlemisviisiga kurssi viia. Avastasin Haruki Murakami kõrvale nii mõndagi toredat. Näiteks Seicho Matsumoto, kes on tõeline Jaapani Agatha Christie ja kellelt ma hakkan nüüd lugema kolmandat krimkat. Praegu on üleüldse mingi meeletu Jaapani buum. Kõik inimesed on värskelt Jaapanis käinud või sinna kohe suundumas või siis praegu seal. Raamatupoed on täis igas keeles jaapani kirjandust. FB reisigruppides on hirmus palju Jaapanit käsitlevaid postitusi, lisaks on igasuguseid kultuuripäevi ja muud säärast. Mulle tundub. Ehkki mine tea, võib-olla näitavad algoritmid mulle neid asju praegu ebaproportsionaalselt palju. Et noh, kui juba korra mõnda oled vaadanud, siis vaata edasi ka :).

Vilistlaste kokkutulek oli suvel ka. See oli selline nii ja naa üritus. Mõnda inimest oli päris tore näha. Mõni muu oli see-eest nagu tuleeilemeile. Enamik õpetajaid ilmselgelt ei mäletanud meist midagi, isegi mõni selline ei tundnud enam üldse ära, kellega ma vanasti ka väljaspool koolitunde eri asjus kokku puutusin. Et seda varjata, eelistas õpetajaskond valdavalt omavahel suhelda või vait olla. Noja enamiku koolikaaslastega ei olnud meil isegi vanasti liiga palju ühist, mis oleks andnud alust suureks jutustamiseks. See polnud ka iseenesest suur üllatus. Aga ma olen kuidagi siin Lääne-Euroopas ära harjunud, et ka sellisel puhul või täitsa võõrastega saab ka ikkagi mingit viisakat seltskondlikku vestlust pidada. Olin kuidagi unustanud, et selline asi ja praktiliselt võõrastega suhtlemine pole eestlaste forte. Ja taasavastasin seda siis seal üritusel kohe mitu tundi järjest üha uuesti ja uuesti. Seepärast oli mul lõppkokkuvõttes natuke igavavõitu ja laias laastus olin ma ürituses pigem pettunud. Mõtisklesin pärast selle üleüldise suhtlemisoskamatuse üle veel pikalt, sest täheldasin, et paljud pikemad ja toredamad vestlused olid mul terve selle päeva peale inimestega, kellega ma kooliajal peaaegu kokku ei puutunudki, aga kes olid pärast elanud ka siin ja seal Euroopas või mujal maailmas ja oma reisidelt ka teatud vestlusoskuse kaasa toonud. Noja siis ei olnudki nagu sellest vanast ühtse tausta puudumisest midagi, sai lihtsalt rääkida uutest või neutraalsetest asjadest. Aga mõni omal ajal üsna tark tundunud inimene, kellega sai käidud lisaks samale klassile pikki aastaid ka samas trennis ja samadel võistlustel, nii et jututeemasid oleks meil võinud siiski nagu jaguda, oli mühkamist mühkam, seejuures veel ennast nii täis, et vastas kõigele ainult "mina olen XXX teaduste doktor". No umbes nagu Cato kunagi ütles iga sõnavõtu lõpetuseks, et Kartaago tuleb hävitada. Nojah noh. Hämmastav

 

***

Aga et mida mul siis sügisest ja Brüsselis tagasi olemise ajast rääkida on? Mm. Maja laguneb jälle. Küttesüsteem jupsib ja lift oli vahepeal jälle nädal otsa rivist väljas, maja intercom ei tööta ja laeakna ruloo läks korteris no täitsa puruks kohe. Olen siin jälle vahetanud majahalduriga nii palju kirju, nagu too oleks kohe mu parim sõbranna. Rõdult korjan endiselt iga nädal tomateid ja tšillitaimgi kasvatab uusi tšillibeebisid. Veel on mul kasvul kolm potitäit kartuleid. Järgmisel nädalal lubatakse öösel küll ainult 5-6 kraadi sooja ainult. Ma loodan, et see neid ei heiduta. Ma panin need katseks maha 15. augustil, üks taim on ära ka õitsenud, aga teised pole. Aga no nii ehk naa - kui muidu veel kuu lõpuni päeval kenasti 16-18 kraadi oleks, siis äkki saan veel ikka neilt mõned kandikutäied oma lemmiktuhleid ka.

Tööl on kuidagi ootamatult kiire. Mitmed teemad on jõudnud faasi, kus nendesse on vaja keskmisest rohkem süveneda. Lisaks on struktuurireformide tagajärjel loodud igasuguseid uusi asjapulkade ametikohti ja nendele valitud inimesed on täis hirmsat teotahet, nii et neilt tuleb iga päev mingeid uusi kirju ja soove ja mõtteid, mille kohta nad vajavad kohe vastust ja põhjalikku sisendit/abi. Samas ei tea nad meie tegevusraamistikust mitte midagi, nii et need soovid, tahtmised ja ettepanekud on tihtipeale hirmsat segadust tekitavad, üle oma varju ja volituste hüppavad ning teostamatud. Aga katsu seda neile siis kenasti seletada ja põhjendada. See võtab igavese aja. Lisaks on üks nendest uutest asjapulkadest hirmus mikromanageerija, nii et temaga tegelemine on väga tüütu ja ajamahukas. Ootan juba aega, mil tal endal ka kiire hakkab, nii et ta meid natuke rohkem rahule jätab!

Varsti on jälle ka tripp tulemas - lähen Lõuna-Koreasse. Selle reisi ettevalmistamine on mul jäänud üsna poolikuks, nii et ega mul ei ole veel üldse head ettekujutust sellest, mis meid seal ees ootab. Tähendab, linnad, kuhu minna, ja transport on muidugi välja vaadatud ja ära organiseeritud, aga ega ma nende kohtade tähendust, konkreetseid vaatamisväärsusi, mille juurde reaalselt minna, ega laiemat kultuuritausta liiga hästi ei ole veel endale selgeks teinud. Küll aga on Korea hakanud nüüd igalt poolt mu radarile ilmuma. Leidsin üsna kodu lähedalt uue toreda Korea resto, kus ühe korra naabripoisiga käisime. Väga maitsvad toidud olid. Mitu tuttavat on hiljuti Koreasse sattunud ja neile on seal väga meeldinud. Nüüd nägin tänaval plakatit, et järgmisel nädalavahetusel on Brüsselis Korea kultuuri päevad. Viini ooperis nägin Korea rahvarõivaid kandvaid tütarlapsi. Jne jne jne. Nii et ootan reisi suure huviga, kuigi ei tea samas ka, mida täpselt ootama peaks :). Päris põnev on. Ainult nii palju olen aru saanud, et kui ma algselt mõtlesin, et ju see on selline Jaapani omale sarnane kultuur ning see reis aitab mul ka järgmise kevade Jaapani reisiks natuke tausta luua, siis tegelikult on Koreas vist ikka täitsa teistmoodi rahvas ja täitsa teistmoodi keel ja täitsa teistmoodi kultuur ja täitsa teistmoodi ajalugu ja kõik täitsa-täitsa-üleni teistmoodi.

Muidu ei ole eriti ringi sõitnud. Ühel nädalavahetusel käisin ainult korraks Londonis sõbrantsil külas, lihtsalt üle pika aja nägemas, pulmakinki ära viimas, saapaid ostmas ja muuseumis, ja siis eelmisel nädalavahetusel käisin kiirelt Viinis ooperis. Mul oli vaja veel kaks lennusegmenti ära kasutada ja valisin Viini, sest polnud seal lapsepõlvest saadik käinud. 

Noja. Sellest käigust jäid mulle natuke kahetised tunded. Iseenesest linnaruumina on Viin muidugi überilus, aga muidu oli mul seal kogu aeg natuke sama tunne nagu kunagi Indias. Et mind lüpstakse kogu aeg roppu moodi. Kõik oli lihtsalt niiiiiiii kolehirmuskallis, eriti saadud kvaliteeti arvestades. Ja siis ka nõuti veel valjuhäälselt igal pool tippi. No jõid hommikul kohvikus kohvi, siis nõuti valju häälega üle kohviku, et kui mitu eurot te jootrahaks jätate. Jäätisemüüja soovis tänaval jootraha, suveniiripoe kassas kõlistati demonstratriivselt jootrahapurki ja ooperipuhvetis, kus ma olin tükk aega seisnud hirmus aeglase tädi juurde sabas, soovis ka too valjuhäälselt teada, kui oli mulle klaasi veini välja valanud, et kui mitu eurot ma talle tippi jätan. Suht püsiebameeldiv tunne tekkis lõpuks. Ma üldiselt muidu tippan vabatahtlikult ja regulaarselt. Aga siiski eelkõige juhul, kui põhjust näen - kui mind on hästi teenindatud ja ma olen kuskil mõnusalt aega veetnud. Aga mitte iga viimane kui kord isegi kohvi tellides või tänavamüüja käest jäätist ostes või söökla moodi kohas kiirelt einestades või keskpärases söögikohas halba sööki saanuna. Ja kui kohe otse nõutakse, siis ma tavaliselt saan pigem pahaseks, mitte ei ava rahakotiraudu.

Esimene hommikukohv mõjus Viinis selle valjuhäälse tipinõudmise pärast üsna šokeerivalt. Pärast seda sain aru, et seal käibki nii, ning omandasin kombe öelda täitss otse, et ma ei soovi tippi arvele lisada, sest see ei ole Ameerika. Ettekandjad ei kergitanud kulmugi. Selgub, et nemad lihtsalt, noh, õngitsesidki. Ega küsija suu pihta ei lööda. Naaberlaudades see-eest kergitati mõnikord kulmu (naaberlaudades olid sageli ameeriklased). Aga laias laastus tundsin ma ennast ikkagi iga päev hommikust õhtuni natuke halvasti. Ega mulle ei meeldi ka bitch olla. Kas ma siis tahan kellelegi näkku öelda, et ei saa sa mu käest midagi unusta ära? Muidugi ei taha. Aga. Nagu. Lihtsalt raha kahte lehte laiali loopida ka ei taha. Mis mõttes teatab suveniiripoe kassatädi, et nad tahavad ka reisile minna, jäta meile jotsi??? No kindlasti need müüjad ei teeni palju. Aga Euroopas ei ole siiski ka päris nii, et töötaksid ilma palgata ja elatuksidki ainult klientide jootrahadest. Kuidas me sellise lauskerjamiseni jõudsime? 

Ja lisaks sellele tipiteemale oli kõik Viinis kuidagi kõvasti, ebameeldivalt ja ebaausalt ülehinnatud. Hotell ei olnud mul näiteks sugugi odav, aga osutus ikka nagu ühikaks või nii. Ma ei viitsi kohe hakata end närvi ajamagi kõige sellega, mis seal olemata või halvasti oli. Lamp ei põlenud, föön ei töötanud, vannitoa uks ei käinud, sest põrand oli niiskusest pundunud, prügikasti polnud, prill-laud oli poti peal lahti, kardinaid polnud, stepslid rippusid kõik seinast juhtmeidpidi välja, nii et ei saanud õieti midagi laadidag, retseptsiooni polnud, saadeti ainult uksekood - ja ma ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui ma oleksin reede õhtul enne ühtteist avastanud, et see ei tööta. Jne jne jne. Ometi maksis hotell arvestatavalt üle saja euro öö. 

Ka nt ooperipilet oli kõvasti kallim kui Pariisi või Brüsseli omad, aga selle eest oli korraldus segane, sabad pikad, kõik inimesed alates piletikontrolörist ja garderoobitädist kuni puhvetipidajani kurjad nagu jõnglastest tüdinud lasteaiakasvatajad. Ainus, mis oli äge, oli see, et igal inimesel oli oma individuaalne ekraanike nina all, kust sai valida omale kõige sobivama tõlkekeele. Aga üldiselt polnud ooperikogemus seda raha väärt. 

Pühapäeva hommikul läksin Viini poistekoori lauldavale missale, mis maksis 52 eurot. 52 eurot on ikka päris suur raha. Aga selle eest nägi poistekoori ühe lühikese laulukese vältel, ülejäänud aja olid nad kuskil lae all ja nähtamatud, niiet oleks sama hästi kui võinud ka plaati kuulata. Ja seejuures laulsid nad TÕELISELT HALVASTI. Ma olin ikka ääretult pettunud. Isegi solistid ei saanud oma noote kätte, kõik oli kirju, kõhklev ja toores. Tehnikast ei olnud nad kuulnudki, mingi pressitud kurguhääl tuli sealt. Neljahäälse akordi asemel oli seitse oma helikõrgust otsivat häält. Mingil hetkel hakkasin kahtlema, et kas ma kuulen valesti või olen liiga kriitiline või mis. Siis kuulsin oma kõrval ühte USA vanapaari kommenteerimas, et vanasti pidas see koor siiski vähemalt viisi. Ma ei tea, võib-olla olid neil kõik parimad lauljad kuskil turneedel ära, aga tegelt ma leian, et 52 eurot mingi külakoori väärilise Sanctuse eest on ikka lausärakasutamine. Jne jne jne. 

Tõesti, kuidagi kõik oli seal Viinis mul niimoodi natuke vale jalaga. Isegi ühtegi poodi ei kutsunud, sest seal ajas aint Bulgari Guccit ja Versacet taga ja kõik. Et noh. Linnaruum oli ilus ja Habsburgide hauagrott oli äge, aga. Muu oli kuidagi kõik ülehaibitud ja üliülehinnatud. Palun, siin teile näiteks tavalise mitte-luks-restorani kõrvitsasupp. Seda oli kõva poole espressotassi jagu.

Ehk et jah. Maitiea. Ma tundsin end igal pool lüpsilehmana, mitte õiglast teenust saava kliendina. Ja sellist asja ma üldiselt ei seedi. Ainus meeldiv erand oli viimase õhtu Aasia restoran, mis oli tibatilluke, viie lauaga, ja seal nad võtsid mu üksinda vastu ja panid lauda, kuigi pärast mind nad pidid ära saatma umbes neli suuremat seltskonda, kelle pealt nad oleksid laua kohta teeninud muidugi rohkem. Aga nad ei saatnud mind ära, sest mina olin enne, kuigi ega nad oleksid ju võinud mulle kohe alguses ka vabalt öelda, et neil on kõik broneeritud. See oli tõesti ainus meeldiv ja jootraha väärt olnud teeninduskogemus Viinis. Muidu - muidu ma üldiselt leian, et Brüsselis, Pariisis ja Londonis on hinna ja kvaliteedi suhe ikka kordades parem. 

***

Aa, seda võin veel rääkida, et ma käin nüüd septembrist alates jaapani keeles ja hollandi keeles. Tähendab, vabandust, flaami keeles. Ja see on ikka nii naljakas, kui uutmoodi mõtlemist iga keel õpetab. No jaapani keel näiteks... Meil on teadupärast numbrid üks, kaks, kolm jne. Ja järgarvud on ka - esimene, teine, kolmas. Mingis kontekstis võib öelda ühe kohta ainus. Ja siis kellaaegade kohta võib ka öelda, et südaöö või keskpäev vms. Aga jaapani keeles, selgub, on täitsa eraldi numbrid asjade jaoks, inimeste jaoks, väikeloomade jaoks, suurte loomade jaoks (kelle hulka kuulub loetelus ka draakon), lindude jaoks (kelle hulka kuuluvad ka jänesed, sest nende kõrvad on nagu tiivad), kellaaegade jaoks ja ma ei tea, kui paljude asjade jaoks veel. Kusjuures need numbrid ei ole isegi kaugeltki mitte sarnased, vaid ikkagi täitsa erinevad. Asi number üks on ichi, üks inimolend on hitori, üks väikeloom on ippiki ja  üks lind on ichiwa. Rohkem number üks sõnu praegu ei mäleta, aga neid on rohkem, ausõna. Ja siis üldiselt on neil ka muid toredaid sõnu. Näiteks ema on jaapani keeles ha-ha :). 

Flaami keel see-eest on selline. Teistmoodi raske. Aru nagu saaks, aga ei saaks ka. On nagu saksa ja letseburgi ja inglise, aga pole ka. Lugedes mõistad, kuuldes ei mõista ja ise ei oska üldse ühtegi sõna hääldada. No tõesti, selles keeles on häälikuid, mida ma pole kunagi elus pidanud kuuldavale tooma. Seejuures on meil belglannast õpetaja. Ehk et ta räägibki flaami keelt, mitte hollandi keelt. Ja kohe esimesest tunnist saadik õpetab ta meile, et siin Belgias kasutame me seda sõna ja hollandlased kasutavad vastukaaluks toda ja kui te seda hollandlaste sõna kasutate, siis me naerame teid Belgias välja. See on päris naljakas. Ja siis, noh, neid flaami keele tunde on mul 2 korda nädalas (jaapani keele omi 1x) ja nii umbes esimesed 6 tundi ma ikkagi mõtlesin, et eriti äge ja empaatiline õpetaja on, et iga kord, kui keegi talle midagi pika veerimise peale vastab, siis ta ütleb nii emotsionaalselt ja kergendunult "huhhhhh". Noh, et tuli välja ikkagi õpilasel, ja ta jõudis ära oodata selle pingutuse. Kuniks mul viimasel korral kärgatas, et see on flaami keeles "gud" (või "goed" või "gut" või mida iganes sellist "good" sarnast). Et ta omast arust kiidab ja julgustab meid niimoodi. Aga mina mõtlesin, et ta pidas hinge kinni, kuniks õpilane mingeid silpe üritas kokku panna... Nojah. Aga igatahes on ta üks tore õpetaja. Nooruke, aga teab, mis teeb. 

Ja tegelt on ikka tore üle paljude aastate jälle keeletunnis ka käia. Jaapani keel nii väga ei loe, see on selline huvikool, kus õpetatakse sõnu ja tähtede maalimist, mitte keelt ja grammatikat. Aga too flaami keele õpetaja ikkagi oskab ka grammatiliselt ära seletada, et mis on mis ja miks seda vaja on. Need tunnid on seega asjalikumad. Ja väga toredad :). Ma tegelikult tundsin puudust sellest meeleavardusest, mis tekib mingit uut keelt ja keelestruktuuri õppides. Mitte keegi, kes ei ole polüglott, ei oska ilmselt ette kujutada, KUI PALJU tegelikult keele struktuur vormib meie mõtlemist ja elulisi seostamisoskusi ja kas või seda, kas me mõtleme millestki positiivselt või negatiivselt, lihtsalt või keeruliselt, üldse või üldse mitte... Kui mõelda ainult ühes keeles, siis ei saa ju õigupoolest teadlikult mõelda millestki, mille kohta selles keeles sõna polegi. Tunda võib, aga tunne jääb selliseks ebamääraselt seletamatuks. Aga kui siis hakata õppima mingit teist keelt ja tolles teises keeles on selle ebamäärase tunde kohta täitsa spetsiaalsõna olemas, siis avardub tolles keeles täitsa ootamatult täiesti uus mõtte- ja tundemaailm. Ja see võib olla täiesti ääretult silmiavav. Ma ei pea seejuures silmas, et eestikeelse sõna asemel peaks mugavusest kasutama ingliskeelset vms. Ei, kui eesti keele tavasõnade asemel tuleb pähe ainult anglitsism, siis see on minu jaoks harimatus. Kui teada, mida öelda tahta, siis on seda võimalik öelda mis tahes keeles. Aga keeled tekitavad mingeid seniolematuid mõtteseoseid. Stiilis, et ma pole üldse eesti keeles mõelnudki, et millelgi sellisel võiks olla nimi või sõna või tunne. Aga mingi muu keele vahendusel see järsku tekib. Ja siis tekib sellega ka mingi taipamine, mis ületab konkreetseid sõnu ja avab maailmas täiesti uued perspektiivid ja taipamised. 

***

Nojah, see läks nüüd pisut filosoofiliseks ära, vaatan. Igatahes. Nagu näha, olen viimastel kuudel korduvalt kirjutamise ette võtnud, aga iga kord on mõtted lõpetamata jäänud. Täna tekkis tunne, et jätangi selle postituse siis selliseks. Jupphaaval kirjutatud lippidest ja lappidest asjanduseks. Muidu saab sellest veel mingi päris raamatu mõõtu lohe või trügib uus aasta peale. Eks ma teinekord siis püüan jälle paremini. 

Olge muidu toredad ja nautige sügist!

M.

Ähh-puhh

Oh, kui te teaksite, milline rõõm on see, kui väljas ei olegi 38 kraadi, vaid see on jõudnud 18 kraadini! 

See viimaste päevade kuumalaine oli ausalt üks õudus. Noh, muidu ei olekski liiga hull ju, aga. Ma elan katusekorrusel ja mul on päiksepoolne sein klaasist. Kui väljas on 38 kraadi, on mul toas 88. Ja see tuba ei jahtu ilmaski maha ka, sest katus ja seinad õhkavad öö otsa sooja juurde. 

Noja siis on meil lift katki juba mitmendat nädalat. Sest noh. Majahaldur ei soovinud leppida liftifirma hinnapakkumisega. Võttis mingilt raudselt kolmanda järgu firmalt odavama hinnapakkumise, millega kaasneb pikemat sorti varuosade ootamine. Ei tea, kas ma ikka hakkan julgema selle liftiga pärast ka sõita? Vbla tuleb edaspidi ikka trepist joosta, ainult raskeid kotte liftiga üles saates.

Ühtlasi on mul sel nädalal külas Sipsik, kes vaatas mulle viimastel päevadel otsa nii, nagu ma oleksin ta meelega pannud praeahju grillima. Ja kelle pärast ma ei söandanud ka kontoris konditsioneeri käes peidus olla. Mõtlesin, et äkki teine saab kodus üksinda kuumarabanduse. Et sureme siis parem kodus koos. 

Ma ei ole kindel, kas ta on nõus mind veel elus kunagi nägema või ütleb, et parem surm kui minu korter. Kuhu jäetkse mõnikord maha ja teinekord tahetakse ära praadida.

Ja siis nüüd täna, lõpuks ometi, tuli tuul. Ja kahe tunni jooksul kukkus temperatuur kümme kraadi. 34 kraadi pealt 24 kraadini. 

Milline mõnu! Mul on kodus kõik aknad-uksed lahti, et jahedat õhku tuppa lasta. Ja ma hakkasin päriselt kohe lausa süüagi tegema. Sest, noh, pliidikuum ei osutu praegu isegi selleks viimseks tilgaks karikas. 

Ohjah. 

Pühapäeval käisime Tomasziga Waterloo lahingut vaatamas. See oli väga tore, aga seal sai ka korralikult lauspäikese käes praetud. Ilm oli nii ootamatult palav, et seal jagati paljapealistele inimestele lausa vildist Napoleoni mütsikesi, et vältida kuumarabandusi ja haiglasõite. Sain minagi endale sellise. Emps veel arvas, et tore saunamüts :). 

Ja siis oli mul sel nädalal mitu koolitust generatiivse tehisintellekti teemal. Muidu ma olen selle suhtes ikka väga umbusklik. Mul kulub alati kõige selle tehtu ümbertegemiseks rohkem aega kui isegi algusest saadik kõige õigesti tegemisele läheks. Ja ma ei jaksa elus olla niiiiiiiiiii umbusklik, et ma nagu peangi kõiges kõige elementaarsemas ka kahtlema. Sest, noh, see mõtleb välja kõige napakamaid asju kõige ootamatumates kohtades. Aga kui maailm keeb ja enda ajurakud enam töötada ei taha, võib ju kuulata küll, kuidas miski muu asi tööd lihtsustada saaks. 

Saingi päris palju targemaks. Väga tarvilik ja hea koolitus oli. Ehkki töö mõttes ei ole mul sellest siiski vist kasu. Kui see suudab asjalikult ja usaldusväärselt summeerida 10-15 lehekülge tekste, aga minul on vaja teada, mis on 343-leheküljelises lohes, siis millest me räägime?

Ühtlasi käisin esmaspäeval postitantsu proovitrennis. Helle soovitas millalgi. Noh, mu jalad teadupärast ei võimalda mingeid high-impact asju teha. Ja siin Brüsselis ei ole ma kahjuks sügavalt armastatud uisutamise asemele midagi ägedat leidnud. Helle siis arvas, et mulle võiks meeldida postitants ja eriti rõngatrenn. Noja leidsingi just ühe proovitrenni esmaspäevaks. Ainult et. Noh. Väljas oli 36 kraadi. See oli päris naljakas. Ma võisin sellest postist ju kinni võtta, aga ma olin nii higine, et libisesin sealt alla nagu banaanikoor mööda seebiveest liumäge. Isegi võimlemissmati pealt libisesin ära. Ütleme siis nii, et päris täpselt ei saanud aimu, mida see trenn endast kujutada võiks :). Aga noh, natuke naljakas ja lõbus oli ka. Treener oli ka väga tore. Vbla proovin sügisel uuesti :). 

Vot. 

See ongi tegelt kõik, mida mul öelda oli. 

Et jube tore, kui aknast tuleb sisse täitsa normaalse temperatuuriga õhku!

Olgu see teile seal Eestis lohutuseks, kui te seal suve puudumise üle kurdate :). 

Jaanist, liftidest, hollandi keelest ja muust

On jaanipäev. Üldse pole sellist tunnet, et on aasta pikim öö. Või et on mingi tähtpäev. Oli ette nähtud, et veedan tänase öö tööl, tähtsal ja etteaimamatul triloogil. Aga eelmise nädala lõpus hakkas lihtsalt etteaimamatu kiskuma veel mitmendas astmes etteaimamatuks, nii et tänaseks lõunaks hakkas selguma, et kohtumine jääb hoopis ära. Selle asemel oli vaja kärmesti kokku klopsida pressikonverents ja anda välja paar statementi, aga õhtu vabanes kui võluväel ning kaheksaks olin juba kodus. Ja nüüd ei oska ma enam kuidagi diilida faktiga, et võiks ju siis töö asemel jaani tähistada või midagi. Võtsin lihtsalt ette ühe Jaapani reisikirja, mekin kõrvale Portost tellitud portveini ja naudin seda, et üks kord on meil 32-kraadistele ilmadele vahelduseks ka jälle selline jahedam, 16-kraadine õhtu. Aga jaanipäeva tunnet - seda pole üldse. 

Ma ei oska tegelikult praegu üldse kuidagi ajas kuskile paigutuda, sest jaanipäev on mõnes mõttes ju alles suve algus, st soojad ilmad ja suvevaheajad-puhkused on alles ees. Aga minul on tunne, et suvi on juba nii-nii kaua kestnud. Siin hakkasid sel aastal 24-kraadised nädalavahetused pihta juba veebruari lõpus, nii et nüüd võiks küll hakata varsti juba ilmatunde järgi sügis tulema. Hirmus palju on vahepeal ringi reisitud, nii et need viimased paar kuud kvalifitseeruksid mõnes mõttes ka suveks, kui hästi tahta. Ja ma saan selle nädala lõpuks ka esimese kollase tomati põõsa otsast. Küll kirsstomati, aga no siiski :). Mõned Hiiu rohelised on ka juba rusikasuurused ja vist nüüdseks pigem valmivad kui kasvavad. Noja kui kõik sellised väikesed asjad kokku panna, siis - põhimõtteliselt oleksin valmis uskuma küll, et paari nädala pärast on tegelikult september. Ma lausa ootan natuke uue hooaja alustamist. Vaim on valmis alustama korralikult trennis käimist, uut kontserdihooaega, õhtusöökide ja lauamänguõhtute tava ning sügiseks kavandatud põnevaid tööetappe mõningate huvitavate tööteemade kallal. 

Ma hakkan võib-olla sügisest töö juures hollandi keelt ka õppima. Tähendab, noh, ülemus oli nõus ja ma tegin taotluse ka ära. Aga eks siis paistab. Võib ka olla, et lõpuks ikkagi kõrgemalt poolt ei lubata. Praegu on igal pool rahadega kitsas, küll leiab põhjuseid, miks seda ikka poleks väga tarvis. Või siis pakutakse mingisuguseid selliseid tunniaegu, mis ei ühildu kohe üldse mu töögraafikuga. Või läheb tööl nii kiireks, et ma ikkagi ei jõua nendesse tundidesse. Aga ma vähemalt proovin, kui saab, sest ma muidu natuke tahaksin küll üleüldiseltki jälle mingit keelt õppida. Flaami keel ei oleks iseenesest muidu olnud vbla mu esimene valik, aga ma juba oskavat üldlevinud arvamuse kohaselt niigi palju keeli, mul polevat ilmtingimata vaja midagi uut alustada, nii et muude keelte vajalikkuse põhjendamine oleks mu jaoks väga keeruline. Ainult flaami keel tuleb kuidagi kõne alla, sest see on mu töökohariigi ametlik keel. Nii et jah. Aga no eks vaatame, kas mängib välja.

Tegelt oleks muidu täitsa tore ka vähemalt selle keele algtõed selgeks saada. Iga kord, kui mul on vaja hääldada mingit hollandikeelset sõna, kellegi nime või kohanime, panen ma muidu mingisse suurde kolisevasse pange. Mõni aasta tagasi käisin Hoge Weluwe rahvuspargis Hollandis ja siis üritasin oma Hollandi kolleegile selgitada, kus ma siis täpselt käisin. Ütlesingi - käisin Hooge Veluuves. Ta pidi kolm korda üle küsima, enne kui kohale jõudis: "Aaaa, Hrõurhhe Veeeluves käisid, aa, seal on tore jah!" Jeesus küll.

Ka näiteks me majahaldur eelistab suhelda igast firmade ja töömeestega flaami keeles. Ilmselt selleks, et temast aru ei saadaks. Ja ma tegelikult tahaksin küll temast aru saada, enda eest seismise huvides. Sest temaga ei saagi muudmoodi suhelda üldse kui kaitsepositsioonilt ja enda eest võideldes. 

Viimatine kokkupuude temaga oli mul paar nädalat tagasi, kui meil oli siin linnas jälle 33 kraadi. Asfalt sulas, elektroonika pani pildi taskusse ja inimesed vaevlesid. Tulin mina pärast tööd poekottidega koju, kobisin lifti ja siis otsustas lift, et ka temal on töötamiseks liiga palav. Jäi jõnksuga seisma ja hakkas püüdma uksi avada, püüdis kohe iga kolme sekundi tagant, tund aega, aga ei saanud hakkama. Helistasin siis muidugi liftist tehnikafirmasse, aga need pidid kõigepealt hakkama oma tehnikuid otsima ja kuskilt teisest linna otsast tipptunnil läbi ummikute siia saatma. Põhimõtteliselt soovisd nad mulle vaprust ja kannatlikkust ning lubasid tegutseda. Nooh, 40 minutit hiljem helistasin neile tagasi, et kus nad siis on. Ummikus. Tund hiljem helistasin tagasi. Küll tulevad. Olin juba päris pahane, seal liftis oli sellise kuumalainega nagu saunas. Õhku ei olnud, vett mul kasaas ei olnud. Naabrid ukse taga arvasid juba, et see on nüüd küll nii naeruväärne lugu nende tehnikutega, et äkki nad ikkagi ei tulegi veel mitu tundi, et parem on ikkagi vist tuletõrjujad kutsuda. Aga üks naaber helistas siis ka majahaldurile. Ja too kuulis naabrite plaani tuletõrjujad kutsuda ja karjatas mikrofoni nii, et kõik kuulsid, et oot-oot, oodake ikka tehnikuid, nendele maksmine on lihtsam, nad saadavad arve otse omanikule ja kõik. 

Urr. Mis krdi kaalutlus see on, kui neil istub inimene tund aega juba kuskil kuumas karbis kinni, kleit palavas täiesti ligumärjaks higistatud? Selle peale tekkis mul natuke tahtmine justnimelt tuletõrje välja kutsuda. Seisin seal liftiukse kõrval, käed tigedalt rinnal risti, ja mõtlesin parajasti selle võimaluse üle tõsisemalt järgi. Kui järsku läks uks ise lahti. Lihtsalt niisama. Keegi ei püüdnud teda lahti kangutada ega midagi. Naabripoiss siiani naerab, et ta oleks tahtnud minust sellel hetkel pilti teha, ma olevat olnud turris nagu väike Müü :). Nojah. 

Hüppasin muidugi ruttu välja, sain toidukotidki kätte, enne kui uks jälle sulgus. Ja käin sellest ajast saadik trepist. Vabatahtlikult. Aga nädal pärast minu liftisaagat jäi samasse lifti kinni mu naabripoiss oma külaliste, sh 2-aastase jõnglasega. Nemad istusid üle poole tunni neljakesti kuuendal korrusel. Ja kui nemad välja said, siis pandi lift üldse seisma, sest selgus, et see on nüüd põhjalikumalt katki ning seda ei anna enam hõlpsasti parandada. Noja, nüüd ei jää kellelgi siin majas midagi muud ülegi kui kondiaur. Ütleme siis nii, et ma siin kogungi parajasti vaimujõudu, et täna prügikotid ka veel alla viia. On täna neid treppe vantsitud juba kah, see võimalus üldse väga ei vaimusta...

Positiivsemast küljest - praegu ootan kõige rohkem pühapäeva, sest siis läheme me naabripoisiga Waterloosse selle lahingu 210. aastapäeva puhul korraldatavale läbimängule. Lubatakse tuhandeid mundris näitlejaid, sadu hobuseid ja mida kõike veel. Ootused on mul igatahes kõrged, sest ma olen seda üritust juba hea mitu aastat nillinud, siiani pole ainult õigel ajal löögile saanud või kodus olnud. Aga muidu belglased teevad igasuguseid selliseid kostümeeritud üritusi päris ägedalt. Ommegang näiteks osutus ootamatult ägedaks, siinsed karnevalid on väga lahedad jne. Ilm peaks ka tulema ilus suvine, aga mitte päris tapvalt palav. Nii et ehk on vägev!

Vot. Ja siinkohal tänaseks lõpetangi. Olge jälle toredad!

M. 

Mustast merest ja Kesk-Türgist

Näete, viimasest kirjutamiskorrast on möödas ainult kolm nädalat ja siin ma jälle olengi! Isegi ei tea, kuidas see va blogi mulle nii mitu korda järjest meelde on tulnud :). 

Vist sellepärast, et jõudsin nüüd eelmisel pühapäeval tagasi selle kevade viimaselt reisilt (Kesk-Türgi ja Türgi Musta mere rannik). Nüüd seisab ees minu kohta ebaharilikult pikk kodusviibimine (säärased asjad nagu kiire põige Luxi või töönädal Strasbourgis ei lähe äraolemise või reisina kirja) ja ma siis harjutan end tasapisi rahulikuma elutempoga ning ühtlasi seedin kõike, mis möödunud kuude jooksul nähtud-tehtud. Millega klapib hästi mõningate reisimuljete ülestähendamine enne, kui need tasahilju peast kaotsi lähevad. 

Selle Türgi reisiga oli natuke nii, et see oli tore küll, aga hirmus kiirustav. Ajast jäi kogu aeg puudu ja kogu aeg oli tunne, et peab hirmsasti liduma, keel vestil. Tegelikult juba reisi eelgi. Enne ärasõitu oli tööl hirmus tegus nädal, nii et hool ega hoobil polnud vahet. Oli komisjonide nädal ja Brüsseli plenaar,  esmaspäeva hommikul andis töökaaslane käigu pealt teada, et tal on sel päeval muudki teha, nii et tegelegu ma meie ühiste asjadega ise, mingid üllatused tulid kogu aeg välja ja siis oli vaja neid klaarida, valmistades samal ajal ette puhkuse ajal toimuva ürituse asju, lisaks olid sisekoolitused ja -koosolekud ning igal õhtul erinevad külalised-kohtumised. Pärast nädala viimase pressika väljasaatmist tuli tormata otsejoones lennujaama, magada seejärel öö Istanbuli lennujaama pinkidel (see tegelikkuses tähendas, et öö jäi vahele, magasin võib-olla kolm tundi), siis lennata jätkulennuga Ankarasse ning alustada kohe aktiivset ringivaatamist. Olin ikka päris sooda, kui esimesel reisiõhtul hotelli jõudsin. 

Ka ülejäänud reis möödus kuidagi selle tähe all, et „me oleme graafikust juba nii palju maas“. Osaliselt vist sellepärast, et iga natukese aja takka sigines juurde uusi kohti, mis jäid meile tee peale ja vajasid vaatamist, sest näiteks mõni harv inglist puhuv kohalik arvas, et miskine kaljurannik on absoluutselt unikaalne, selliseid on maailmas ainult kokku 4, või selgus muuseumis, et mingi meile senitundmatu (aga muuseumiväljapanekute kohaselt väga põnev) kaljuhaud jääb meile peaaegu täpselt tee peale, nii et süda kuidagi ei lubanud seda vaatamata jätta. Kuigi kõige teelt kõrvale sõitmise, selleni ronimise, selle pildistamise ja allatuleku peale läks ikka oma kolmveerand tundi või koguni tunike kaotsi. 

Veel võtsid vahemaad rohkem aega, kui oleksin arvanud, ning meie sohver ei tundnud seda piirkonda üldse. Ta saadeti meid sinna Istanbulist sõidutama. Seepärast oli meil paaris kohas ikka korralikku tiirutamist ja isegi vaidlemist, et kuidas nüüd üldse edasi sõita. Alatasa oli sohvril vaja ka kohalike käest teed küsida ja siis pani ta Google Mapsi ka mingeid valesid kohti (no meie tahtsime minna hotelli soovituse peale ühele rannale, tema pani selle Google Mapsi ja see viis meid mingisse räpasesse kalasadamasse, mis ei sarnanenud põrmugi selle ranna piltidega).

Noja niimoodi kõige selle kokkuvõttes läkski suur osa tripist lihtsalt edasijooksmisele ja asjade põgusalt vaatamisele. Paljusid asju ei saanud rahulikult niimoodi lõpuni vaadata, käia või teha, et need oleksid end ammendanud. Muuseumis vaatasime asju üle viie, jutte ei lugenud üldse - need pildistasime lihtsalt telefoniga üles, et pärast kunagi ühel hetkel kodus lugeda. Lihtsalt kulgemiseks, mõnusalt olemiseks või rahulikult kohvi joomiseks ei jäänud pea üldse aega. Mõnes kohas sai küll kohvikusse istutud, aga see kujunes sageli pigem kiirustavaks ja sihipäraseks kofeiinimanustamiseks, mitte mõnusaks pausiks, sest kogu aeg tuli pingsalt arvestada kohvi kättesaamise, lonksude ja arvemaksmise kiirust, kuna, noh, aega ei olnud kaotada. Või hakkasime lõunat tellima juba hoiatava klausliga, et me ei saa sellele palju aega kulutada, sest sohver on juba mingiks kellaajaks välja kutsutud. Või lausa suure stressi ja hädaga, et see võtab kõik liiga palju aega ja õhtuks planeeritud vaatamisväärsusi nüüd tänu söömisele ei näegi. (Kuigi takkajärgi tarkusena võib öelda, et tegelikult ei saabu toit lauda mitte kuskil riigis nii kärmelt kui Türgis - Prantsuse restoranidega harjunud inimesed, kes tellivad alustuseks kokteili ja söögi ning hakkavad siis mõtlema, millist veini tellida, ei jõuagi Türgis kunagi sellesinase veini tellimiseni, sest söök on enne kohal, kui keegi veinimenüüsse kiigata jõuab.).

Niisugust üleni aja pärast stressamise reisi pole ammu olnud (õnneks, mulle tegelikult ei meeldi väga niimoodi). Aga no mis teha, alati ei saa ka planeerimisega supertäkkesse panna. Sellest Türgi maanurgast ei ole kuskil pea mingit infi leida. Suurtes-paksudes Türgi giidiraamatutes on sellele piirkonnale pühendatud heal juhul umbes 7 lk. Nii et katsu sa siis ette midagi osata või hinnata. Ja ega muudmoodi ka poleks väga olnud võimalik seda trippi plaanida, sest päevi oli kasutada ainult kindel arv, vaatamisväärseid kohti oli teine kindel arv, mis natukesehaaval ainult kasvas, väiksema vahega öömajakohti poleks väga kuskilt võtta olnud ning ainus, mis oleks aidanud, oleks olnud reisile päeva või paari otsa panemine. Mis ei olnud antud juhul variant. Nii et nojah. Seekord siis nii. 

Muidu Türgi üllatas. Aastakümnete taguse perioodiga võrreldes oli kogu riik kõvasti arenenud, isegi väikesed turistiradadelt välja jäävad linnakesed ja külad olid väga viisakad, puhtad ja korras. Külad olid harvad, st ruumi oli hirmus palju ja loodus oli kogu me läbitud trajektooril väga kaunis. Teenindus oli igal pool hästi kiire ja sõbralik, teed olid hääd, inimesed hästi abivalmid ja armsad. No ikka väga armsad. Stiilis kui üks ema oli oma väikese jõnglasega hirmus hädas, sest see virises ega tahtnud poes järjekorras oodata, siis otsis järjekorras nende taga seisev täitsa võõras tädi ridikülist välja müslibatooni ja andis selle pisikesele, kes oli ülejäänud ootamise aja absoluutselt omadega rahul, sest batoon võttis kogu ta tähelepanu. Meile tulid naised turul ligi kohe ütlema ainsat ingliskeelset sõna, mida nad oskasid - WELCOME! Ja siis patsutasid õlale või kallistasid või tegid pai. Kõik, kellelt me autojuht teed küsis, olid nii abi- ja teenistusvalmid. See oli mõnus. 

Üllatas ka, et paljud muuseumid ja vaatamisväärsused olid päris tasuta või sümboolse raha eest, linnavalitsuse kingitusena. Söök oli samuti üliodav - ma ei olnud selleks valmis, sest ajakirjandusest võib kogu aeg lugeda Türgi kohta mingeid utoopilisi inflatsiooninäitajaid ja näiteks Istanbuli lennujaamas tuleb muidugi üheainsa pooleliitrise õlle eest välja käia 33 eurot. Mõtlesin, et maakohad on ilmselt odavamad, aga ei arvanud, et nii odavad. Divrigis näiteks kulus meil kahe inimese lõuna- ja õhtusöökide peale kokku natuke alla 1000 liiri, st umbes 22 eurot. Selle eest sõime me lõunaks mõlemad suure döner kebabi, jõime limpsi/keefiri ja pärast ka kohvi ning siis õhtuks võtsime kaks salatit, ühe prae, ühe supi ja kumbki ühe õlle. Et noh, ühe inimese kaks söögikorda tegi tervelt 11 eurot! See on jälle teine äärmus. (Takkajärgi tarkusena võin näpunäiteks ka öelda, et Istanbuli lennujaama siselendude osas on ka rahvusvaheliste lendude osast hoopis odavamad, Türgi hinnad.)

Võõrkeeli ei rääkinud käidud piirkondades, st Musta mere ääres ja Kesk-Türgis, aga pmst keegi mitte silpigi, mis oli ka uskumatu. Kogu kümnepäevase reisi jooksul saime inglise keeles räägitud 3 inimesega. Peale nende ei mõistnud mitte keegi, isegi ühegi hotelli vastuvõtupersonal ühtegi sõna muud kui türgi keelt, rääkimata siis muidu restoraniinimestest või meie sohvristki. Ja ma mõtlen ikka päris tõsiselt, et kohe mitte ainumastki silpi ei mõistetud. Türgi keel on nii teistsugune, et ka kõige elementaarsemad rahvusvahelised sõnad stiilis „stop“ või „minute“ on nende jaoks täiesti mõistetamatud (türgi keeles vastavalt „dur“ ja „dakika“), sest neil endil on hoopis teise päritolu ja tüvega sõnad, mis ei aita kuidagi kuskilt kinni hakata või ole mitte millelegi sarnased. „OK?“ ja „photo“ jäid ka arusaamatuks, sest türgi keeles oli vaja kuidagi pikalt ja teise rõhuga välja öelda fotograaf iga kord, kui ma tahtsin pildipeatust... Ühesõnaga, Google Translate oli sellel reisil ikka täiesti asendamatu. Ja ma pidin kohe tükk aega järele mõtlema, et kuidas ma küll kakskümmend aastat tagasi ilma tõlkeäpita hakkama sain. Tol korral, kui mul tuli reisil viperus ette ja pidin turistigruppi hallates jätkama ringreisi Eesti bussi asemel ootamatult pesuehtsa Türgi bussi ja pesuehtsate Türgi bussijuhtidega. Ega ei tulnudki meelde, kuidas ma neile täpselt selgeks tegin, kuhu minna ja mis kell. Ei olnud siis ju ei Google Translate’i, Google Mapsi ega üldse mobiiltelefonegi. Aga no kuidagi sai ikka siis ka. Kuigi praegu tundub see täiesti arusaamatu ja isegi üsna võimatu.

Paaris kohas tehti meile nüüd Google Translate'iga lausa ekskursiooni :). Näiteks ühes ottomani ajastu majas ja siis ühe väikese küla vanas pesumajas. See viimane nägi välja nagu hammam, aga oli mõeldud riiete pesemiseks. Ja me tahtsime sinna lihtsalt pilgu heita, aga sealne valvurionu tahtis meile ilmtingimata ekskursiooni teha. Võttis tellu kätte, rääkis türgikeelse jutu Google Translate'i ja see rääkis meile jutu inglise keeles oma robothäälega edasi. Mõnikord tuli pakutud otsetõlget muidugi natuke mõistatada ja natuke tüütu oli iga lause järel uut oodata ka, aga üldiselt saime ikkagi aru ja targemaks. Ise ei oleks suutnud hoonest nii palju välja lugeda. Näiteks oli pesulaua ääres 12 kohta ja nende broneerimine käis nii, et iga inimene, kes tahtis pesu tulla pesema, läks eelmisel päeval kohale ja viis pesussaali selleks ette nähtud astme peale ühe puuhalu. Kui 12 halgu oli reas olemas, siis ülejäänud soovijad pidid oma pesupesemise ülejärgmisesse päeva lükkama. Puuhalg valiti aga sellepärast, et niikuinii pidi igaüks oma küttepuudega tulema. Siis oli pärast üks puujupp vähem tuua. 

Teisi turiste nägime selle kümne päeva jooksul täpselt neljal korral – ja vene keelt kuulsime vist täpselt korra. See oli ka väga üllatav - ja muidugi meeldiv. Külastajate vaegus oli nii suur, et ühes kohas oli terve 200-kohaline resort meie pärast lahti tehtud. See oli päris naljakas, me olimegi reaalselt terve suure hotelli ainsad kliendid, ja meie pärast oli sinna siis üksainumas noor poiss tööle/valvesse saadetud. Hotelli restoran oli kinni, seesinane vastuvõtupoiss ei osanud silpigi inglist, kõik juhised kogu hotellis olid türgi keeles (sh wifiga ühendumise korraldused, mida ei olnud interneti puudumisel võimalik kuidagi tõlkida) ja isegi kogu hotelli valgustus oli välja lülitatud, nii et kui meil õnnestus läbi häda poisilt kaks õlut välja nuiata (alkohoolseid jooke on Anatoolias ikka päris raske leida), siis pidime seda jooma hotelli kottpimedal kohvikuterrassil omaenda telefoni taskulambivalguses kahe tühjaks lastud basseini kõrval (neid olime saabudes veel õhtuvalguses näinud). Üsna sürreaalne kogemus, võin teile öelda. Aga see oli Musta mere rannikul, kus rannahooaeg algab muidu umbes samal ajal kui Eestis, nii et ma kujutan ette, et suvel on seal ikkagi rahvast rohkem.

Käidud kohad... Need olid toredad, armsad, kodused. Mõned ottomani arhitektuuri täis linnakesed olid ikka esmaklassilised, täitsa teenitult UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Samas oli ka palju kohti, mis ei olnud päris täpselt sellised kindla asja pärast kuulsad kõrge järgu vaatamisväärsused, kus käid, teed pildi ära ja siis lähed edasi, vaid olid pigem. Kuidas öeldagi. Võsu või Viljandi moodi kodused, ehedad, mõnusad ja lapsepõlve suvesid meenutavad metsatukka peitunud väikepaigad, kuhu peakski eelkõige minema nii, et lähed, pakid asjad lahti ja veedad seal siis rahulikult head aega. Neis ei olnud otseselt palju midagi olulist või liiga erilist, mis ilmtingimata "ära vaadata", aga seal oleks olnud päris tore niimoodi aeglasemas tempos kulgeda, päevitada, ujuda, grillida, lõunauinakut teha, turul käia, ühes kohvikus lugeda, tänavamuusikuid vaadata, uurida, mis rannakäänaku taga on, teises kohvikus einestada, matkaradu proovida, päikeseloojangut imetleda, kolmandas kohvikus drinkida ja kõike seda järgmisel päeval korrata. Võib-olla tundus mulle just seepärast, et reisil jäi ajast kogu aeg puudu, et paljud käidud kohad oleksid minu jaoks vajanud natuke aeglasemat avastamist. Nende kilpkonnade moodi, kes meil seal mitu korda auto eest üle tee läksid.

Musta mere rannik oli üllatavalt hõreda asustusega ja puutumatu - ilusaid inimtühje ja teedest-küladest kaugel olevaid rannakesi oli palju. Üüratu ja lopsaka looduse keskel. Kogu see meie läbi sõidetud 400-kilomeetrine rannikujupp oli nagu tihe paks vihmamets, mille veerel iga 50 km takka mõni väike linnake. See oli põhimõtteliselt selline kant, et sinna võiks sõita oma karavanautoga ning seal siis omasoodu tiksuda. Ise süüa teha, ujuda, lugeda, olla. Türklased ise vist reisivadki umbes niimoodi. Sest igal pool oli kohutavalt palju grillparke (= suur avalik park umbes 50 statsionaarse grillahjuga) ja piknikupaviljone (neid oli ikka sadu ja tuhandeid), kuhu saab sisuliselt kolida, oma tavaari laiali laotada ja seal siis päev otsa olla. Kohalikud olid kaasa võtnud kogu kodumajapidamise, teinud seal suure söögi ja visanud siis end pärast paviljoni kõrvale murule pikali seedima. Ka need vähesed inimesed, keda siin-seal randades nägime, olid randa sõna otseses mõttes kolinud. Kaasa olid võetud toolid ja päevavarjud, lauad ja lauanõud, toidud ja joogid... No kena korralik mikrobussitäis kaupa. Ja nii nad seal siis istusid, varbad vees. Ja vaatasid päeva.

Sisemaa oli natuke teistsugune, seal olid lainjad mäenõlvad üüratute põldudega, sekka ka jälle keskmiselt 50 km takka üks küla. Oli järvi, matkaradu, kanjoneid, ottomani perioodi maju ja kaljusse raiutud koobashaudu, vaateplatvorme ja keskmiselt iga 70 km takka mõni kindlusevare või kants. Kusjuures nende kevad tundus ikka algavat veel nii palju hiljem kui meie oma. Turgudel müüdi seal igal pool taimelapsi, aga no enamasti olid müüdavad tomatitaimed vaksapikkused (ja mõnikord alles täitsa tatid, ainult kahe esimese idulehega), tšillid ja paprikad mõnesentimeetrised ja kurgid-kõrvitsad sellised, nagu minu omad olid märtsi lõpus. Kohati seal ongi talved vist väga rängad, maanteed olid igatahes ääristatud lumetokkidega. Aga ma ei kujutanud päriselt ette, et see kevad neil seal niiiiiii hilja tuleb. Millal need tomatid-paprikad neil seal siis ükskord valmis saavad???

Kõige närviajavam asi oli lõputu suitsetamine. Isegi hotellitoad olid enamasti suitsetajate omad, tuhatoosi ja mööblisse imbunud suitsuhaisuga. Divrigi hotellis oli üldse omanik/vastuvõtuonu ahelsuitsetaja ja tema hotellis oli õhk kuni ülemise korruseni lausa sutisust valge. Ka toas oli suitsuhais ja akna lahti tegemine ei aidanud, sest osad jõmmid suitsetasid ka akna all. Ühes teises, kunagises tähtsas siiditee kaubalinnas ööbisime vanasse karavanseraisse tehtud hotellis, mis oli iseenesest jube äge - stillne ja ilus, sisehoovis oli suur restoran ja mängis magus sitarimuusika. Aga sama lugu. Seal olid tubadel aknad ainult sisehoovi poole ja seal sisehoovi restos oli permanentne suitsetamine südaööni. Nelikümmend laudkonda ahelsuitsetajaid kogu aeg. Nad said küll sisehoovil katust natuke pealt ära tõmmata ja suitsu välja lasta, aga sellegipoolest oli ka tuba suitsuhaisune - ja ei mingit akna avamise võimalustki. 

Kõige naljakam asi oli see, et nemad söövad seal hommikuks. Arvake ära? Petersellisaia! Noh, nii, et igal pool toodi hommiksuöögiks lauale suur taldrik suure petersellikuhjaga, ja natuke väiksem kauss saiaga. Ja siis me vaatasime, kuidas kohalikud teevad. Võtsid saiaviilu, määrisid võid peale ja siis panid peale sellise korraliku paksu kuhja peterselli. Peale ka natuke tilli ja võib-olla pisut rukolat. Ja siis nad kohe haukasidki sellest saiast suure mõnuga. Need petersellipuhmad olid ikkagi tõeliselt muljetavaldavad, mõnes kohas oli kahele inimesele ette nähtud randmejämedune kimp peterselli! Õudne! Õnneks käib Türgi hommikusöögi juurde ka muud: erinevaid juuste, oliive, tomatit-kurki ja midagi friteeritut (vanasti igasugused friteeritud juustusigarid ja sellised asjad, nüüd saime igal pool hommikusöögiks ka friikartuleid). Nii et ka petersellipõlgur sai kõhu korralikult täis. Aga see va petersell jättis mulle siiski kustumatu mulje. 

Aga nojah. Aitab ka jälle selleks korraks. Võib-olla jõuan millalgi ka selleni, et saan siia mõned reisipildid postitada. Salvadori piltidega olen nüüd selle nädalavahetusega natuke edenenud ja olen jõudnud juba kolmveerandi peale. Pisikesed tripi kannatavad rohkem oodata, pärast Salvadori võikski äkki tulal Türgi kord. Võib-olla. Ehkki võib-olla tuleks ikkagi järjekorras teha ning võtta ette eelmise aasta Northumberland, ning enne Türgit veel ka Galiitsia, Belgia ja Prantsusmaa. Aga no vaatame. Ma parem otseselt ei lubagi midagi :). 

Aa, ja tegelt tahtsin seda küsida, et kas kellelegi on aimu, kust võiks saada Brüsselis mustsõstralehti, et teha soolakurki? Kurke tuleb mul nüüd rõdult juba piisavalt, aga mustsõstralehti tahaks ka...

Olge mõnusad!

M.