On jaanipäev. Üldse pole sellist tunnet, et on aasta pikim öö. Või et on mingi tähtpäev. Oli ette nähtud, et veedan tänase öö tööl, tähtsal ja etteaimamatul triloogil. Aga eelmise nädala lõpus hakkas lihtsalt etteaimamatu kiskuma veel mitmendas astmes etteaimamatuks, nii et tänaseks lõunaks hakkas selguma, et kohtumine jääb hoopis ära. Selle asemel oli vaja kärmesti kokku klopsida pressikonverents ja anda välja paar statementi, aga õhtu vabanes kui võluväel ning kaheksaks olin juba kodus. Ja nüüd ei oska ma enam kuidagi diilida faktiga, et võiks ju siis töö asemel jaani tähistada või midagi. Võtsin lihtsalt ette ühe Jaapani reisikirja, mekin kõrvale Portost tellitud portveini ja naudin seda, et üks kord on meil 32-kraadistele ilmadele vahelduseks ka jälle selline jahedam, 16-kraadine õhtu. Aga jaanipäeva tunnet - seda pole üldse.
Ma ei oska tegelikult praegu üldse kuidagi ajas kuskile paigutuda, sest jaanipäev on mõnes mõttes ju alles suve algus, st soojad ilmad ja suvevaheajad-puhkused on alles ees. Aga minul on tunne, et suvi on juba nii-nii kaua kestnud. Siin hakkasid sel aastal 24-kraadised nädalavahetused pihta juba veebruari lõpus, nii et nüüd võiks küll hakata varsti juba ilmatunde järgi sügis tulema. Hirmus palju on vahepeal ringi reisitud, nii et need viimased paar kuud kvalifitseeruksid mõnes mõttes ka suveks, kui hästi tahta. Ja ma saan selle nädala lõpuks ka esimese kollase tomati põõsa otsast. Küll kirsstomati, aga no siiski :). Mõned Hiiu rohelised on ka juba rusikasuurused ja vist nüüdseks pigem valmivad kui kasvavad. Noja kui kõik sellised väikesed asjad kokku panna, siis - põhimõtteliselt oleksin valmis uskuma küll, et paari nädala pärast on tegelikult september. Ma lausa ootan natuke uue hooaja alustamist. Vaim on valmis alustama korralikult trennis käimist, uut kontserdihooaega, õhtusöökide ja lauamänguõhtute tava ning sügiseks kavandatud põnevaid tööetappe mõningate huvitavate tööteemade kallal.
Tegelt oleks muidu täitsa tore ka vähemalt selle keele algtõed selgeks saada. Iga kord, kui mul on vaja hääldada mingit hollandikeelset sõna, kellegi nime või kohanime, panen ma muidu mingisse suurde kolisevasse pange. Mõni aasta tagasi käisin Hoge Weluwe rahvuspargis Hollandis ja siis üritasin oma Hollandi kolleegile selgitada, kus ma siis täpselt käisin. Ütlesingi - käisin Hooge Veluuves. Ta pidi kolm korda üle küsima, enne kui kohale jõudis: "Aaaa, Hrõurhhe Veeeluves käisid, aa, seal on tore jah!" Jeesus küll.
Ka näiteks me majahaldur eelistab suhelda igast firmade ja töömeestega flaami keeles. Ilmselt selleks, et temast aru ei saadaks. Ja ma tegelikult tahaksin küll temast aru saada, enda eest seismise huvides. Sest temaga ei saagi muudmoodi suhelda üldse kui kaitsepositsioonilt ja enda eest võideldes.
Viimatine kokkupuude temaga oli mul paar nädalat tagasi, kui meil oli siin linnas jälle 33 kraadi. Asfalt sulas, elektroonika pani pildi taskusse ja inimesed vaevlesid. Tulin mina pärast tööd poekottidega koju, kobisin lifti ja siis otsustas lift, et ka temal on töötamiseks liiga palav. Jäi jõnksuga seisma ja hakkas püüdma uksi avada, püüdis kohe iga kolme sekundi tagant, tund aega, aga ei saanud hakkama. Helistasin siis muidugi liftist tehnikafirmasse, aga need pidid kõigepealt hakkama oma tehnikuid otsima ja kuskilt teisest linna otsast tipptunnil läbi ummikute siia saatma. Põhimõtteliselt soovisd nad mulle vaprust ja kannatlikkust ning lubasid tegutseda. Nooh, 40 minutit hiljem helistasin neile tagasi, et kus nad siis on. Ummikus. Tund hiljem helistasin tagasi. Küll tulevad. Olin juba päris pahane, seal liftis oli sellise kuumalainega nagu saunas. Õhku ei olnud, vett mul kasaas ei olnud. Naabrid ukse taga arvasid juba, et see on nüüd küll nii naeruväärne lugu nende tehnikutega, et äkki nad ikkagi ei tulegi veel mitu tundi, et parem on ikkagi vist tuletõrjujad kutsuda. Aga üks naaber helistas siis ka majahaldurile. Ja too kuulis naabrite plaani tuletõrjujad kutsuda ja karjatas mikrofoni nii, et kõik kuulsid, et oot-oot, oodake ikka tehnikuid, nendele maksmine on lihtsam, nad saadavad arve otse omanikule ja kõik.
Urr. Mis krdi kaalutlus see on, kui neil istub inimene tund aega juba kuskil kuumas karbis kinni, kleit palavas täiesti ligumärjaks higistatud? Selle peale tekkis mul natuke tahtmine justnimelt tuletõrje välja kutsuda. Seisin seal liftiukse kõrval, käed tigedalt rinnal risti, ja mõtlesin parajasti selle võimaluse üle tõsisemalt järgi. Kui järsku läks uks ise lahti. Lihtsalt niisama. Keegi ei püüdnud teda lahti kangutada ega midagi. Naabripoiss siiani naerab, et ta oleks tahtnud minust sellel hetkel pilti teha, ma olevat olnud turris nagu väike Müü :). Nojah.
Hüppasin muidugi ruttu välja, sain toidukotidki kätte, enne kui uks jälle sulgus. Ja käin sellest ajast saadik trepist. Vabatahtlikult. Aga nädal pärast minu liftisaagat jäi samasse lifti kinni mu naabripoiss oma külaliste, sh 2-aastase jõnglasega. Nemad istusid üle poole tunni neljakesti kuuendal korrusel. Ja kui nemad välja said, siis pandi lift üldse seisma, sest selgus, et see on nüüd põhjalikumalt katki ning seda ei anna enam hõlpsasti parandada. Noja, nüüd ei jää kellelgi siin majas midagi muud ülegi kui kondiaur. Ütleme siis nii, et ma siin kogungi parajasti vaimujõudu, et täna prügikotid ka veel alla viia. On täna neid treppe vantsitud juba kah, see võimalus üldse väga ei vaimusta...
Positiivsemast küljest - praegu ootan kõige rohkem pühapäeva, sest siis läheme me naabripoisiga Waterloosse selle lahingu 210. aastapäeva puhul korraldatavale läbimängule. Lubatakse tuhandeid mundris näitlejaid, sadu hobuseid ja mida kõike veel. Ootused on mul igatahes kõrged, sest ma olen seda üritust juba hea mitu aastat nillinud, siiani pole ainult õigel ajal löögile saanud või kodus olnud. Aga muidu belglased teevad igasuguseid selliseid kostümeeritud üritusi päris ägedalt. Ommegang näiteks osutus ootamatult ägedaks, siinsed karnevalid on väga lahedad jne. Ilm peaks ka tulema ilus suvine, aga mitte päris tapvalt palav. Nii et ehk on vägev!
Vot. Ja siinkohal tänaseks lõpetangi. Olge jälle toredad!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar