Lipid-lapid

Nonii. Peab vist ametlikult nentima, et on sügis. Suvepuhkus on läbi, ilmad on jahedamad, töö on mürtsuga käima löönud, varsti hakkavad hollandi ja jaapani keele tunnid ja igasugused proovitrennid. Järgmisel nädalal sõidan Strasbourgi. Siis juba varsti on tähtsad triloogid ja mõned ooperid, neil haaravad sabast reisiplaanid. Ega mul ei õnnestunud sellest mõttest kinni pidada, et aasta teine pool peaks kuidagi reisivaesem olema kui esimene. Kui üldse, sai reisirikkam. 

Päris tore oli jälle Brüsselisse tagasi tulla muidu. Toredam kui vanasti Luxi tagasi minna. Siin on elu kuidagi. Ärksam. Luxis oli tihti selline tardumus. Pühapäeval ei lennanud linnud ega langenud lehed, rääkimata siis mingist inimelust. Mõnikord polnud sellest lugu, aga mõnikord tundus see ikka natuke õõvastav ka. Nagu oleks viimane inimene maailmas. Pärast kümmet aastat oli juba hõlpsam, olid head sõbrad ja harjumused. Aga ikkagi oli palju sellist tühjusest kõlisevat ja rutiinist hirmsat aega. Brüsselis - Brüsselis on teistmoodi. Siin on ümberringi kogu aeg midagi käimas. Ole ainult mees ja otsusta, milles kaasa lüüa.

Uskumatu, et mul on siin nüüd juba natuke üle kolme aasta täis. Ja ometi kõndisin täna tänavail, kuhu ma pole siiani kunagi jalga tõstnud. Läksin külla ja võtsin vahelduseks kasutusele kondiauru. Ega ma teekonnal midagi erilist, huvitavat ega isegi pildistamisväärset näinud. Aga ikkagi - käisin läbi naabruskondade, kus ma polnud kunagi varem käinud. Jäin lõpuks külla 22 minutit hiljakski. Hilinemine tekitab minus eestlaslikult hirmsasti süümepiinu. Aga samas on mulle siin linnas ka otse öeldud, et "ma teadsin täpselt, et sina tuled, sest keegi teine ei tule nii täpselt või varem". Ehk et tegelt olekski siinkandis sobilik vähemalt 20 minutit hilineda, aga mul on sellega raskusi. Mõnikord ma ei jõua ära oodata, et saaks ägedat üritust alustada, ja mõnikord on raske liiklust arvestada, nii et ma lihtsalt jõuan natuke varem, mis teha. Aga, saan aru, et siin tegelikult tuleks arvestada natuke teisele poole kiiva... Selle kreedo järgi elamist pean veel õppima.

Töö meeldib mulle endiselt, isegi rohkem kui alguses vist. Mul on ikka elus ülemustega nii vedanud. Kogu maailm tundub koost ära lagunevat ja hulluks minevat, aga mul on kuidagi vähemalt siiani õnnestunud sattuda ülemuste juurde, kes suudavad seejuures rahulikuks jääda, inimesi usaldada ja mitte iga kõrgemat käsku täitma sööstes mikromanageerimisse laskuda. Eks mu ümber on palju väga karjäärile orienteeritud inimesi ka. Mõningaid ma imetlen ja mõningate koha pealt kergitan pisut kulmu. Aga igapäevane töörahu ja normaalne õhkkond!? Taevas teab, et see on tegelikult kõige olulisem. Hakkan vist vanaks saama, tõepoolest. 

***

Suvi oli rahulik. Lugesin peamiselt Jaapani kirjandust, et ennast selle kultuuri ja mõtlemisviisiga kurssi viia. Avastasin Haruki Murakami kõrvale nii mõndagi toredat. Näiteks Seicho Matsumoto, kes on tõeline Jaapani Agatha Christie ja kellelt ma hakkan nüüd lugema kolmandat krimkat. Praegu on üleüldse mingi meeletu Jaapani buum. Kõik inimesed on värskelt Jaapanis käinud või sinna kohe suundumas või siis praegu seal. Raamatupoed on täis igas keeles jaapani kirjandust. FB reisigruppides on hirmus palju Jaapanit käsitlevaid postitusi, lisaks on igasuguseid kultuuripäevi ja muud säärast. Mulle tundub. Ehkki mine tea, võib-olla näitavad algoritmid mulle neid asju praegu ebaproportsionaalselt palju. Et noh, kui juba korra mõnda oled vaadanud, siis vaata edasi ka :).

Vilistlaste kokkutulek oli suvel ka. See oli selline nii ja naa üritus. Mõnda inimest oli päris tore näha. Mõni muu oli see-eest nagu tuleeilemeile. Enamik õpetajaid ilmselgelt ei mäletanud meist midagi, isegi mõni selline ei tundnud enam üldse ära, kellega ma vanasti ka väljaspool koolitunde eri asjus kokku puutusin. Et seda varjata, eelistas õpetajaskond valdavalt omavahel suhelda või vait olla. Noja enamiku koolikaaslastega ei olnud meil isegi vanasti liiga palju ühist, mis oleks andnud alust suureks jutustamiseks. See polnud ka iseenesest suur üllatus. Aga ma olen kuidagi siin Lääne-Euroopas ära harjunud, et ka sellisel puhul või täitsa võõrastega saab ka ikkagi mingit viisakat seltskondlikku vestlust pidada. Olin kuidagi unustanud, et selline asi ja praktiliselt võõrastega suhtlemine pole eestlaste forte. Ja taasavastasin seda siis seal üritusel kohe mitu tundi järjest üha uuesti ja uuesti. Seepärast oli mul lõppkokkuvõttes natuke igavavõitu ja laias laastus olin ma ürituses pigem pettunud. Mõtisklesin pärast selle üleüldise suhtlemisoskamatuse üle veel pikalt, sest täheldasin, et paljud pikemad ja toredamad vestlused olid mul terve selle päeva peale inimestega, kellega ma kooliajal peaaegu kokku ei puutunudki, aga kes olid pärast elanud ka siin ja seal Euroopas või mujal maailmas ja oma reisidelt ka teatud vestlusoskuse kaasa toonud. Noja siis ei olnudki nagu sellest vanast ühtse tausta puudumisest midagi, sai lihtsalt rääkida uutest või neutraalsetest asjadest. Aga mõni omal ajal üsna tark tundunud inimene, kellega sai käidud lisaks samale klassile pikki aastaid ka samas trennis ja samadel võistlustel, nii et jututeemasid oleks meil võinud siiski nagu jaguda, oli mühkamist mühkam, seejuures veel ennast nii täis, et vastas kõigele ainult "mina olen XXX teaduste doktor". No umbes nagu Cato kunagi ütles iga sõnavõtu lõpetuseks, et Kartaago tuleb hävitada. Nojah noh. Hämmastav

 

***

Aga et mida mul siis sügisest ja Brüsselis tagasi olemise ajast rääkida on? Mm. Maja laguneb jälle. Küttesüsteem jupsib ja lift oli vahepeal jälle nädal otsa rivist väljas, maja intercom ei tööta ja laeakna ruloo läks korteris no täitsa puruks kohe. Olen siin jälle vahetanud majahalduriga nii palju kirju, nagu too oleks kohe mu parim sõbranna. Rõdult korjan endiselt iga nädal tomateid ja tšillitaimgi kasvatab uusi tšillibeebisid. Veel on mul kasvul kolm potitäit kartuleid. Järgmisel nädalal lubatakse öösel küll ainult 5-6 kraadi sooja ainult. Ma loodan, et see neid ei heiduta. Ma panin need katseks maha 15. augustil, üks taim on ära ka õitsenud, aga teised pole. Aga no nii ehk naa - kui muidu veel kuu lõpuni päeval kenasti 16-18 kraadi oleks, siis äkki saan veel ikka neilt mõned kandikutäied oma lemmiktuhleid ka.

Tööl on kuidagi ootamatult kiire. Mitmed teemad on jõudnud faasi, kus nendesse on vaja keskmisest rohkem süveneda. Lisaks on struktuurireformide tagajärjel loodud igasuguseid uusi asjapulkade ametikohti ja nendele valitud inimesed on täis hirmsat teotahet, nii et neilt tuleb iga päev mingeid uusi kirju ja soove ja mõtteid, mille kohta nad vajavad kohe vastust ja põhjalikku sisendit/abi. Samas ei tea nad meie tegevusraamistikust mitte midagi, nii et need soovid, tahtmised ja ettepanekud on tihtipeale hirmsat segadust tekitavad, üle oma varju ja volituste hüppavad ning teostamatud. Aga katsu seda neile siis kenasti seletada ja põhjendada. See võtab igavese aja. Lisaks on üks nendest uutest asjapulkadest hirmus mikromanageerija, nii et temaga tegelemine on väga tüütu ja ajamahukas. Ootan juba aega, mil tal endal ka kiire hakkab, nii et ta meid natuke rohkem rahule jätab!

Varsti on jälle ka tripp tulemas - lähen Lõuna-Koreasse. Selle reisi ettevalmistamine on mul jäänud üsna poolikuks, nii et ega mul ei ole veel üldse head ettekujutust sellest, mis meid seal ees ootab. Tähendab, linnad, kuhu minna, ja transport on muidugi välja vaadatud ja ära organiseeritud, aga ega ma nende kohtade tähendust, konkreetseid vaatamisväärsusi, mille juurde reaalselt minna, ega laiemat kultuuritausta liiga hästi ei ole veel endale selgeks teinud. Küll aga on Korea hakanud nüüd igalt poolt mu radarile ilmuma. Leidsin üsna kodu lähedalt uue toreda Korea resto, kus ühe korra naabripoisiga käisime. Väga maitsvad toidud olid. Mitu tuttavat on hiljuti Koreasse sattunud ja neile on seal väga meeldinud. Nüüd nägin tänaval plakatit, et järgmisel nädalavahetusel on Brüsselis Korea kultuuri päevad. Viini ooperis nägin Korea rahvarõivaid kandvaid tütarlapsi. Jne jne jne. Nii et ootan reisi suure huviga, kuigi ei tea samas ka, mida täpselt ootama peaks :). Päris põnev on. Ainult nii palju olen aru saanud, et kui ma algselt mõtlesin, et ju see on selline Jaapani omale sarnane kultuur ning see reis aitab mul ka järgmise kevade Jaapani reisiks natuke tausta luua, siis tegelikult on Koreas vist ikka täitsa teistmoodi rahvas ja täitsa teistmoodi keel ja täitsa teistmoodi kultuur ja täitsa teistmoodi ajalugu ja kõik täitsa-täitsa-üleni teistmoodi.

Muidu ei ole eriti ringi sõitnud. Ühel nädalavahetusel käisin ainult korraks Londonis sõbrantsil külas, lihtsalt üle pika aja nägemas, pulmakinki ära viimas, saapaid ostmas ja muuseumis, ja siis eelmisel nädalavahetusel käisin kiirelt Viinis ooperis. Mul oli vaja veel kaks lennusegmenti ära kasutada ja valisin Viini, sest polnud seal lapsepõlvest saadik käinud. 

Noja. Sellest käigust jäid mulle natuke kahetised tunded. Iseenesest linnaruumina on Viin muidugi überilus, aga muidu oli mul seal kogu aeg natuke sama tunne nagu kunagi Indias. Et mind lüpstakse kogu aeg roppu moodi. Kõik oli lihtsalt niiiiiiii kolehirmuskallis, eriti saadud kvaliteeti arvestades. Ja siis ka nõuti veel valjuhäälselt igal pool tippi. No jõid hommikul kohvikus kohvi, siis nõuti valju häälega üle kohviku, et kui mitu eurot te jootrahaks jätate. Jäätisemüüja soovis tänaval jootraha, suveniiripoe kassas kõlistati demonstratriivselt jootrahapurki ja ooperipuhvetis, kus ma olin tükk aega seisnud hirmus aeglase tädi juurde sabas, soovis ka too valjuhäälselt teada, kui oli mulle klaasi veini välja valanud, et kui mitu eurot ma talle tippi jätan. Suht püsiebameeldiv tunne tekkis lõpuks. Ma üldiselt muidu tippan vabatahtlikult ja regulaarselt. Aga siiski eelkõige juhul, kui põhjust näen - kui mind on hästi teenindatud ja ma olen kuskil mõnusalt aega veetnud. Aga mitte iga viimane kui kord isegi kohvi tellides või tänavamüüja käest jäätist ostes või söökla moodi kohas kiirelt einestades või keskpärases söögikohas halba sööki saanuna. Ja kui kohe otse nõutakse, siis ma tavaliselt saan pigem pahaseks, mitte ei ava rahakotiraudu.

Esimene hommikukohv mõjus Viinis selle valjuhäälse tipinõudmise pärast üsna šokeerivalt. Pärast seda sain aru, et seal käibki nii, ning omandasin kombe öelda täitss otse, et ma ei soovi tippi arvele lisada, sest see ei ole Ameerika. Ettekandjad ei kergitanud kulmugi. Selgub, et nemad lihtsalt, noh, õngitsesidki. Ega küsija suu pihta ei lööda. Naaberlaudades see-eest kergitati mõnikord kulmu (naaberlaudades olid sageli ameeriklased). Aga laias laastus tundsin ma ennast ikkagi iga päev hommikust õhtuni natuke halvasti. Ega mulle ei meeldi ka bitch olla. Kas ma siis tahan kellelegi näkku öelda, et ei saa sa mu käest midagi unusta ära? Muidugi ei taha. Aga. Nagu. Lihtsalt raha kahte lehte laiali loopida ka ei taha. Mis mõttes teatab suveniiripoe kassatädi, et nad tahavad ka reisile minna, jäta meile jotsi??? No kindlasti need müüjad ei teeni palju. Aga Euroopas ei ole siiski ka päris nii, et töötaksid ilma palgata ja elatuksidki ainult klientide jootrahadest. Kuidas me sellise lauskerjamiseni jõudsime? 

Ja lisaks sellele tipiteemale oli kõik Viinis kuidagi kõvasti, ebameeldivalt ja ebaausalt ülehinnatud. Hotell ei olnud mul näiteks sugugi odav, aga osutus ikka nagu ühikaks või nii. Ma ei viitsi kohe hakata end närvi ajamagi kõige sellega, mis seal olemata või halvasti oli. Lamp ei põlenud, föön ei töötanud, vannitoa uks ei käinud, sest põrand oli niiskusest pundunud, prügikasti polnud, prill-laud oli poti peal lahti, kardinaid polnud, stepslid rippusid kõik seinast juhtmeidpidi välja, nii et ei saanud õieti midagi laadidag, retseptsiooni polnud, saadeti ainult uksekood - ja ma ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui ma oleksin reede õhtul enne ühtteist avastanud, et see ei tööta. Jne jne jne. Ometi maksis hotell arvestatavalt üle saja euro öö. 

Ka nt ooperipilet oli kõvasti kallim kui Pariisi või Brüsseli omad, aga selle eest oli korraldus segane, sabad pikad, kõik inimesed alates piletikontrolörist ja garderoobitädist kuni puhvetipidajani kurjad nagu jõnglastest tüdinud lasteaiakasvatajad. Ainus, mis oli äge, oli see, et igal inimesel oli oma individuaalne ekraanike nina all, kust sai valida omale kõige sobivama tõlkekeele. Aga üldiselt polnud ooperikogemus seda raha väärt. 

Pühapäeva hommikul läksin Viini poistekoori lauldavale missale, mis maksis 52 eurot. 52 eurot on ikka päris suur raha. Aga selle eest nägi poistekoori ühe lühikese laulukese vältel, ülejäänud aja olid nad kuskil lae all ja nähtamatud, niiet oleks sama hästi kui võinud ka plaati kuulata. Ja seejuures laulsid nad TÕELISELT HALVASTI. Ma olin ikka ääretult pettunud. Isegi solistid ei saanud oma noote kätte, kõik oli kirju, kõhklev ja toores. Tehnikast ei olnud nad kuulnudki, mingi pressitud kurguhääl tuli sealt. Neljahäälse akordi asemel oli seitse oma helikõrgust otsivat häält. Mingil hetkel hakkasin kahtlema, et kas ma kuulen valesti või olen liiga kriitiline või mis. Siis kuulsin oma kõrval ühte USA vanapaari kommenteerimas, et vanasti pidas see koor siiski vähemalt viisi. Ma ei tea, võib-olla olid neil kõik parimad lauljad kuskil turneedel ära, aga tegelt ma leian, et 52 eurot mingi külakoori väärilise Sanctuse eest on ikka lausärakasutamine. Jne jne jne. 

Tõesti, kuidagi kõik oli seal Viinis mul niimoodi natuke vale jalaga. Isegi ühtegi poodi ei kutsunud, sest seal ajas aint Bulgari Guccit ja Versacet taga ja kõik. Et noh. Linnaruum oli ilus ja Habsburgide hauagrott oli äge, aga. Muu oli kuidagi kõik ülehaibitud ja üliülehinnatud. Palun, siin teile näiteks tavalise mitte-luks-restorani kõrvitsasupp. Seda oli kõva poole espressotassi jagu.

Ehk et jah. Maitiea. Ma tundsin end igal pool lüpsilehmana, mitte õiglast teenust saava kliendina. Ja sellist asja ma üldiselt ei seedi. Ainus meeldiv erand oli viimase õhtu Aasia restoran, mis oli tibatilluke, viie lauaga, ja seal nad võtsid mu üksinda vastu ja panid lauda, kuigi pärast mind nad pidid ära saatma umbes neli suuremat seltskonda, kelle pealt nad oleksid laua kohta teeninud muidugi rohkem. Aga nad ei saatnud mind ära, sest mina olin enne, kuigi ega nad oleksid ju võinud mulle kohe alguses ka vabalt öelda, et neil on kõik broneeritud. See oli tõesti ainus meeldiv ja jootraha väärt olnud teeninduskogemus Viinis. Muidu - muidu ma üldiselt leian, et Brüsselis, Pariisis ja Londonis on hinna ja kvaliteedi suhe ikka kordades parem. 

***

Aa, seda võin veel rääkida, et ma käin nüüd septembrist alates jaapani keeles ja hollandi keeles. Tähendab, vabandust, flaami keeles. Ja see on ikka nii naljakas, kui uutmoodi mõtlemist iga keel õpetab. No jaapani keel näiteks... Meil on teadupärast numbrid üks, kaks, kolm jne. Ja järgarvud on ka - esimene, teine, kolmas. Mingis kontekstis võib öelda ühe kohta ainus. Ja siis kellaaegade kohta võib ka öelda, et südaöö või keskpäev vms. Aga jaapani keeles, selgub, on täitsa eraldi numbrid asjade jaoks, inimeste jaoks, väikeloomade jaoks, suurte loomade jaoks (kelle hulka kuulub loetelus ka draakon), lindude jaoks (kelle hulka kuuluvad ka jänesed, sest nende kõrvad on nagu tiivad), kellaaegade jaoks ja ma ei tea, kui paljude asjade jaoks veel. Kusjuures need numbrid ei ole isegi kaugeltki mitte sarnased, vaid ikkagi täitsa erinevad. Asi number üks on ichi, üks inimolend on hitori, üks väikeloom on ippiki ja  üks lind on ichiwa. Rohkem number üks sõnu praegu ei mäleta, aga neid on rohkem, ausõna. Ja siis üldiselt on neil ka muid toredaid sõnu. Näiteks ema on jaapani keeles ha-ha :). 

Flaami keel see-eest on selline. Teistmoodi raske. Aru nagu saaks, aga ei saaks ka. On nagu saksa ja letseburgi ja inglise, aga pole ka. Lugedes mõistad, kuuldes ei mõista ja ise ei oska üldse ühtegi sõna hääldada. No tõesti, selles keeles on häälikuid, mida ma pole kunagi elus pidanud kuuldavale tooma. Seejuures on meil belglannast õpetaja. Ehk et ta räägibki flaami keelt, mitte hollandi keelt. Ja kohe esimesest tunnist saadik õpetab ta meile, et siin Belgias kasutame me seda sõna ja hollandlased kasutavad vastukaaluks toda ja kui te seda hollandlaste sõna kasutate, siis me naerame teid Belgias välja. See on päris naljakas. Ja siis, noh, neid flaami keele tunde on mul 2 korda nädalas (jaapani keele omi 1x) ja nii umbes esimesed 6 tundi ma ikkagi mõtlesin, et eriti äge ja empaatiline õpetaja on, et iga kord, kui keegi talle midagi pika veerimise peale vastab, siis ta ütleb nii emotsionaalselt ja kergendunult "huhhhhh". Noh, et tuli välja ikkagi õpilasel, ja ta jõudis ära oodata selle pingutuse. Kuniks mul viimasel korral kärgatas, et see on flaami keeles "gud" (või "goed" või "gut" või mida iganes sellist "good" sarnast). Et ta omast arust kiidab ja julgustab meid niimoodi. Aga mina mõtlesin, et ta pidas hinge kinni, kuniks õpilane mingeid silpe üritas kokku panna... Nojah. Aga igatahes on ta üks tore õpetaja. Nooruke, aga teab, mis teeb. 

Ja tegelt on ikka tore üle paljude aastate jälle keeletunnis ka käia. Jaapani keel nii väga ei loe, see on selline huvikool, kus õpetatakse sõnu ja tähtede maalimist, mitte keelt ja grammatikat. Aga too flaami keele õpetaja ikkagi oskab ka grammatiliselt ära seletada, et mis on mis ja miks seda vaja on. Need tunnid on seega asjalikumad. Ja väga toredad :). Ma tegelikult tundsin puudust sellest meeleavardusest, mis tekib mingit uut keelt ja keelestruktuuri õppides. Mitte keegi, kes ei ole polüglott, ei oska ilmselt ette kujutada, KUI PALJU tegelikult keele struktuur vormib meie mõtlemist ja elulisi seostamisoskusi ja kas või seda, kas me mõtleme millestki positiivselt või negatiivselt, lihtsalt või keeruliselt, üldse või üldse mitte... Kui mõelda ainult ühes keeles, siis ei saa ju õigupoolest teadlikult mõelda millestki, mille kohta selles keeles sõna polegi. Tunda võib, aga tunne jääb selliseks ebamääraselt seletamatuks. Aga kui siis hakata õppima mingit teist keelt ja tolles teises keeles on selle ebamäärase tunde kohta täitsa spetsiaalsõna olemas, siis avardub tolles keeles täitsa ootamatult täiesti uus mõtte- ja tundemaailm. Ja see võib olla täiesti ääretult silmiavav. Ma ei pea seejuures silmas, et eestikeelse sõna asemel peaks mugavusest kasutama ingliskeelset vms. Ei, kui eesti keele tavasõnade asemel tuleb pähe ainult anglitsism, siis see on minu jaoks harimatus. Kui teada, mida öelda tahta, siis on seda võimalik öelda mis tahes keeles. Aga keeled tekitavad mingeid seniolematuid mõtteseoseid. Stiilis, et ma pole üldse eesti keeles mõelnudki, et millelgi sellisel võiks olla nimi või sõna või tunne. Aga mingi muu keele vahendusel see järsku tekib. Ja siis tekib sellega ka mingi taipamine, mis ületab konkreetseid sõnu ja avab maailmas täiesti uued perspektiivid ja taipamised. 

***

Nojah, see läks nüüd pisut filosoofiliseks ära, vaatan. Igatahes. Nagu näha, olen viimastel kuudel korduvalt kirjutamise ette võtnud, aga iga kord on mõtted lõpetamata jäänud. Täna tekkis tunne, et jätangi selle postituse siis selliseks. Jupphaaval kirjutatud lippidest ja lappidest asjanduseks. Muidu saab sellest veel mingi päris raamatu mõõtu lohe või trügib uus aasta peale. Eks ma teinekord siis püüan jälle paremini. 

Olge muidu toredad ja nautige sügist!

M.