Mehed, mul on külaline. Sõbrants, kellega meil on sellised huvitavad lood, et ta kipub minu seltsis millegipärast alatasa kokku kukkuma. Enne seda nädalavahetust on ta seda teinud juba kaks korda. Kusjuures asi võtab aina tõsisemaid tuure, sest esimesel korral õnnestus mul ta Pariisis tänavanurgal ise üles putitada, teisel korral ei võtnud ta Tallinnas ühes kohvikus pool tundi jalgu alla, nii et ma andsin ta lõpuks ta emale üle, aga nüüd veetsin ma temaga terve öö Kirchbergi haigla kiirabiosakonnas. Oeh. Praegu on mul pea ikka hirmus pilla-palla. Emotsioone ja koledaid üksikasju on meeles rohkem kui raha eest (tema arve oli 179 euri :D). Oeh veel kord.
Möödunud ööpäevas oli ühesõnaga palju erakordset. Esiteks polegi ma veel kunagi alles hommikul kell 8 koju jõudnud. Teiseks polnudki ma veel kunagi Kirchbergi haiglas käinud. Hea, et meie sellenädalane üksuse ühine lõunasöök seal lähedal oli. Vähemalt teadsin ma, millisest suunast bussipeatust otsida, kui meid täna hommikul kell pool kaheksa kiirabist välja hallasesse hommikusse löödi. Kolmandaks ei olnud mul siiani aimugi, KUI abivalmid luksemburglased ikka tegelikult on. Kolm võhivõõrast inimest nägid eile tükk aega vaeva, et aidata mu sõbrants jalule saada (püüdes teda õigupoolest kiirabi tulekuni enam-vähem teadvusel hoida). Kui ma pakkusin, et hüvitan nende vaeva, öeldi mulle nördinult, et ma olen puhta loll, sest inimest aidatakse südameheadusest! Neljandaks nägin ma tohutu tänutundega, et mul on Luxis päris sõbrad, kes võtavad vaevaks veel kell pool neli öösel murelikult helistada ja küsida, mis nad saavad mu heaks teha. Ja jaksavad mind siis nõudlikult telefoni otsas rahustada, kuigi kuulevad isegi, et kiirabiarstid karjuvad mulle, et ma ei tohi seal telefoniga rääkida. Viiendaks sain ma teada, et pühapäeva hommikul enne kaheksat on toidupoe ukse taga JÄRJEKORD. Noh, pood avatakse kell 8, aga inimesed lähevad päriselt enne seda kellaaega tühjade kottidega poeukse taha sappa. Kuuendaks nägin ma selle aasta esimesi lumikellukesi.
Nii, nüüd jooksis mul juhe täiesti kokku. Kohe ühtegi sidusat mõtet ei tule enam. Lähen teen kohvi. Katsun magamisega kuidagi pärastlõunani viivitada, et siis rahus homse hommikuni jutti põõnata ja niimoodi mingi normaalne unerütm tagasi saada :). Sõbrants on, muide, elus ja üles toibutatud. Minust on ta veel palju ärksam kah :). Tänu taevale sellegi eest :).
Selline nädalavahetus siis!
Möödunud ööpäevas oli ühesõnaga palju erakordset. Esiteks polegi ma veel kunagi alles hommikul kell 8 koju jõudnud. Teiseks polnudki ma veel kunagi Kirchbergi haiglas käinud. Hea, et meie sellenädalane üksuse ühine lõunasöök seal lähedal oli. Vähemalt teadsin ma, millisest suunast bussipeatust otsida, kui meid täna hommikul kell pool kaheksa kiirabist välja hallasesse hommikusse löödi. Kolmandaks ei olnud mul siiani aimugi, KUI abivalmid luksemburglased ikka tegelikult on. Kolm võhivõõrast inimest nägid eile tükk aega vaeva, et aidata mu sõbrants jalule saada (püüdes teda õigupoolest kiirabi tulekuni enam-vähem teadvusel hoida). Kui ma pakkusin, et hüvitan nende vaeva, öeldi mulle nördinult, et ma olen puhta loll, sest inimest aidatakse südameheadusest! Neljandaks nägin ma tohutu tänutundega, et mul on Luxis päris sõbrad, kes võtavad vaevaks veel kell pool neli öösel murelikult helistada ja küsida, mis nad saavad mu heaks teha. Ja jaksavad mind siis nõudlikult telefoni otsas rahustada, kuigi kuulevad isegi, et kiirabiarstid karjuvad mulle, et ma ei tohi seal telefoniga rääkida. Viiendaks sain ma teada, et pühapäeva hommikul enne kaheksat on toidupoe ukse taga JÄRJEKORD. Noh, pood avatakse kell 8, aga inimesed lähevad päriselt enne seda kellaaega tühjade kottidega poeukse taha sappa. Kuuendaks nägin ma selle aasta esimesi lumikellukesi.
Nii, nüüd jooksis mul juhe täiesti kokku. Kohe ühtegi sidusat mõtet ei tule enam. Lähen teen kohvi. Katsun magamisega kuidagi pärastlõunani viivitada, et siis rahus homse hommikuni jutti põõnata ja niimoodi mingi normaalne unerütm tagasi saada :). Sõbrants on, muide, elus ja üles toibutatud. Minust on ta veel palju ärksam kah :). Tänu taevale sellegi eest :).
Selline nädalavahetus siis!
Heihei! No selliseid uudiseid küll ei oodanud! Põgenev tainas ja lummav Pariis ja siis sellised äärmuslikud seiklused sõbrannaga. Aga peaasi et kõik hästi lõppes. Ja näe, mõnikord on sellised raskused me teele veeretatud et testida kas ja kus ja kui palju meil tõelisi sõpru on. Mina vist oma pea olematu suhtluskonnaga võiksin küll hinge heita, ilma et kõmu laiemalt leviks. Aga õnneks töötan ise haiglas, :), ja soomlased on ka üldjuhul abivalmid ka. Muidu jah, see telefoni kasutamine haiglas lubamatus kohas on veits tõsisem asi - võib viia tundliku aparatuuri rivist välja või seda mõjutada, millel juba siis võivad olla tõsisemad tagajärjed. Puhka aga ennast välja, küll elu rööpad üles leiab! Tervitades Katrin. P.S. Mina käisin eeskujulikult kodumaa sünna puhul kodus ja kiikasin kätlemist ja varastatud ideesid, hahaa.
VastaKustutaTead, selle telefoniga oli lihtsalt nii, et ma astusin temaga koridori täpselt sellisel hetkel, et jäin ühele möödaveeretatavale (tühjale) raamile jalgu. Selle peale röögatati mulle kolmes keeles (nagu siin kombeks), et rääkigu ma palatis või mingu õue. Masinatest polnud seal sellise käsu põhjal otsustades küll lugu, aga palatis olid magavad inimesed ja õues rämekülm. Ainult et kuna ma vist ei reageerinud mitmelt poolt kostvale kurjustavale mitmekeelsusele enam sugugi kõige adekvaatsemalt, läksid närvi hoopis mu sõbrad, kes otsustasid kulutada mu telefonitsi maharahustamisele mõnevõrra aega, nii et efekt oli soovitule hoopis vastupidine. Ma kuulasin selle loengu ära täpselt sealsamas - ja jutt oli sellevõrra pikem :). A no mis teha. Kui tegemist ei ole hädaolukorraga, tuleks öösel niigi närvis inimeste peale karjumine ära keelata. Ausalt.
VastaKustutaAga jah, sõbrants läheb täna ära. Mina magasin eilse päeva lõpuks maha - kolmest pärastlõunal seitsmeni hommikul. Tunnen ennast täitsa inimesena ja ootan kannatamatult rööpaid ja maharahunemist, sest kolmapäeval on mul Brüsselis vaja väga asjalik olla. IRW. Ja pärast seda võtaks tõesti ilusa annuse rutiini ilma igasuguste suurejooneliste elamusteta!