Esmamuljeid Berliinist

Nii ägedat pikka nädalavahetust annab ikka otsida! Mul on praegu selline tunne, et olin vähemalt nädal aega puhkusel ära. Selle ajaga jõudsime me Berliinis mitukümmend kilomeetrit maha jalutada, ohjeldamatult lobiseda, pildistada, veini juua, kokata, filme vaadata ja muud toredat teha. Mu silmad on ekraanitusest täiesti purupuhanud, pole isegi punased enam! Reie esiküljed andsid seevastu veel eilegi millegipärast tunda. Võimalik, et Siegessäule otsa ronimisest. Praegu olen vaimustuses Berliini müürist, mulliteest, India retseptidest ja eriti paneerist, mida ma kaks pakki kaasagi tõin. Mul on nüüd heegeldatud koer nimega Muri ja uus läpakataskuga seljakott, mille ostsin tagasiteel Brüsselist. Ohjaa, ja varsti kavatsen ma tutvuda Rupert's Kitchen Orchestra nimelise bändiga, kellele me kaks päeva järjest väljas otsa sattusime. Nad olid väga toredad! 

Pilte tegin Berliinis üle 600, teadmisi kogusin veelgi rohkem. Lisaks õnnestus mul edasi-tagasi lennata nii, et mul olid kotis küünekäärid, mida kummalgi lennul ei konfiskeeritud (jee, mul oleks neist kahju olnud). Millegipärast paistavad kõik arvavat, et ma olen kole pai. Näiteks ei öelnud keegi midagi ka selle peale, et ma lõin peotäie vedelikutuube lahtiselt sellesse kasti, millega träni röntgeniaparaadist läbi lastakse. Minu ees lasti kahel inimesel seevastu kohvridki lahti teha ja neist vedelikud välja võtta, millest omakorda mõned pudelid minema visati. Ülejäänud pudelite jaoks saadeti nad üheeurost kilekotti ostma. Minu lahtiste pudelite peale ei öeldud sõnagi. Nojah, mina olen muidugi rahul. Need teised kaks ilmselt mitte. Nojah. 

Provintsist tulnuna hämmastas mind Berliini juures alustuseks see, et majad olid nii kõrged, ehitusstiilid väga ranged ja tänavad nii laiad, lisaks oli transpordiliike triljon. Pariisiga ei andnud seda linna ikka võrreldagi. Berliin oli ikka väga linn :). Jõekaldad meenutasid mulle kohati natuke Peterburgi, mõned tänavad ja pargid pisut Tallinna. Inimesi oli seal igat masti, karvaseid ja sulelisi oli palju rohkem kui Pariisis. Oh, ja teate, kui palju kraanasid on Berliinis? Mustmiljon! Põhimõtteliselt oli iga vähegi tuntud koht parajasti ehitusjärgus - Alexanderplatz ja muuseumisaar ja Unter den Linden ja Potsdami väljaku ümbrus ja kindlasti mõni koht veel, mis praegu meelde ei tule :). Kraanajuhid, Berliinis oleks teil tööd jalaga segada! Mmm, kõige ilusam oli vist jõeäärne (suht igal pool) - ja ilm ka! Kuigi lumi oli maas ja kraadid miinustes, oli kogu nädalavahetuse päike väljas ja jalutamine oli lausa lust. Laupäeval jalutasime me näiteks 8,4 km maha, ülejäänud päevadel vist pisut vähem. Aga õige pisut! 

Kõige muljetavaldavam... Ma nüüd ei teagi, ilmselt vist ikka see müür. Ma polnud päris müüri päris oma silmaga näinudki. Või kui olin, siis ma lihtsalt ei tundnud seda ära, sest pealtnäha pole see kohe üldse midagi erilist! Nüüd näiteks jalutasime pargis mingi suvalise tara kõrval (vabandust, kui see kellegi tundeid riivab) ja siis ütlevad Helle ja William mulle järsku, et seesamune tara meie kõrval ongi Berliini müür. Pühade püss, ma kohe ei tahtnud uskudagi. Saate aru, see oli müür nagu müür ikka! Ärasoditud ja mitte väga kõrge. Selliseid piirdeid on neil päevil kõik linnad täis. Ja milline sümbol see omal ajal oli!!! Jaa, alguses ma ei arvanud sellest tõesti mitte midagi, sest, noh, meil on näiteks kogu Põhja-Tallinn selliseid tarasid täis, aga mu suhtumise muutus kardinaalselt, kui ma ta nime teada sain... Vääääääääääääga naljakas! Ma saan aru, et see oli omal ajal lai turvatud tsoon ja nii, aga ikkagi... Issand, milline šokk :). Olgu ära mainitud, et Pergamoni muuseumis käisime ka, sest ma tahtsin väga Ištari väravaid näha, lisaks ronisime Siegessäule otsa, kust avanes linnale väga kena vaade. Päike ka paistis kenasti ja puha! Ainus häda oli see, et inimesi oli seal samba otsas rohkem kui kilusid karbis. Seetõttu me sinna väga kauaks ei jäänud :). Parimad pildid tegime hoopis samba jalamil :). 

Kulinaarseid elamusi pakuti mulle ka kuhjaga. Kõigepealt ootas mind lõhepirukas, järgmisel hommikul küpsetas Helle leiba, aga konkurentsitult kõige parem asi oli üldse pähklikastmes paneer... Mmm, India mulle ei meeldi, aga India söögid on üle prahi. Paneer on seal selline spetsiaalne värske juust, millest nad palju taimetoitlaste roogasid valmistavad. Ma polnud seda Euroopas müügil näinud, ehkki olin silmi teadlikult lahti hoidnud. Juhtumisi olid Helle ja William seda aga Aasia supermarketist endale minu tulekuks koju varunud ja sellest sai nii hea karri, et see oli nagu päris kohe! Ausalt, isegi Delhi hotellis ei anta paremat! Seni pidasin ma selle äraunustatud nimega hotelli paneeri maailma parimaks. Nüüd asetus see teisele kohale... Viimasel õhtul käisime muidu veel Helle ja Williami kodu lähedal India restoranis ka, seal sõin ma veel sedasamustki paneeri. Vaimustus, noh! Aga kodune oli tõsiselt palju parem :P. 

Ah, aga kõige toredam oli üldse Hellet ja Williamit näha. Nad on ju maailmarändurid, nii et seda, kus ja millal me järgmine kord kohtume, ei oska kohe arvatagi. Vahet isegi pole, nendega on alati ja igal pool tore! Mind iga kord totaalselt hämmastab, et neil on rändurielule vaatamata igal pool hästi kodune - neil on kõik hubasust loovad pisiasjad olemas ja puha, see on alati hästi inspireeriv. Mina ajan läbi suhteliselt ebamugavalt, sest ma olen lihtsalt liiga laisk. Nende juurest tulles on mul aga alati mingi tuhin sees, et hakkaks ise ka tublimaks ja teeks endal ka kodu õdusamaks :). IRW. Tuhin läheb ainult mõne aja pärast jälle mööda. 

Olgu, ma nüüd tegelikult tõmban otsad tänaseks koomale, aga lõpetuseks olgu see ka veel öeldud, et selles peres osatakse mind alati ülihästi ja -inspireerivalt vastu võtta. Vaadake, mis meid ees ootas, kui me Hellega koduuksest sisse astusime: