Ei viitsi kirjutada. Nädala sees oli mul see vabandus, et pikkadest lendudest ja ajavahest kulmineerunud väsimuse väljamagamine oli tähtsam. Nüüd on sellega vist enam-vähem korras. Või noh, olen kaks päeva nii ennastunustavalt maganud, et ei tea ärgates isegi seda, kas kell võiks olla kaks, neli või kaheksa. Täna ärkasin näiteks kell pool kolm päeval. Energiat on igatahes nüüd jälle kuhjaga ja hästi mõnus on olla. Aga sellegipoolest ei viitsi kirjutada :). Lihtsalt vedeleda on palju parem. No hea küll, ma pole päris ainult lakke sülitanud - täna pakkisin lõpuks oma kohvri lahti ning koristasin põrandalt kilekottide, muidu kottide ja paberite mäe. Nädala teise poole saavutused hõlmavad veel pesu ja nõude pesemist ja külmkapist aegunud asjade äraviskamist. Tegus, kas pole?
Aga olgu! Räägin siis mõne sõnaga puhkusest ka, et kivi kaelast saada. Mehhikos oli teadagi übermõnus. Ma olen sinna siiani alati sattunud aastavahetust veetma suunduvate gruppidega, aga praegusel perioodil olid ilmad palju mõnusamad ja surnutepüha osutus ka igavesti vingeks ja värvikaks ürituseks. Seal oli kolm päeva järjest hästi palju üritusi, rahvas jooksis ringi vaimukates kostüümides ja maskides, kõikjal tekkisid spontaansed rongkäigud ja tantsulkad ja muidugi olid kõik kohad täis pealuusid ja luukeresid. Isegi maiustused olid morbiidsed - suhkrust või šokolaadist tehtud pealuud (litritest silmade ja glasuurist näojoontega). Hullult lahe oli. Seda surnuaia pidusööki ei õnnestunud meil kahjuks leida - igal pool surnutepühast rääkivates raamatutes on kirjas, et Mehhikos käiakse nende pidustuste aegu surnuaedades piknikke pidamas ja nii. Meie küll midagi sellist ei leidnud. Surnuaiad olid hästi ära ehitud küll ja mingid sööki-jooki müüvad letid olid seal ka, aga öö hakul olid surnuaiaväravad täiesti kinni kohe. Hea küll, 2. novembri hommikul leidsime surnuaiast ühe haua peale lillebukettide otsa magama jäänud noormehe, kes norskas nii kõvasti, et kogu kalmistu kajas. Aga millal või kellega tema seal seda väsitavat pidu pidas, mina ei tea.
Rannapuhkus oli ka niiiiiiiiiii mõnus. Kariibi mere lained on täiesti erilised ja vinged ning all inclusive paketi hüvedest ma parem ei hakka rääkimagi. Põhimõtteliselt möödusid Cancunis veedetud päevad kõik nii, et hommikul kell 6 ujuma, siis sööma, siis ujuma, siis sööma, siis ujuma, siis sööma, siis ujuma, siis sööma, siis ujuma, siis sööma... No hea küll, vahepeal käisime natuke poes ka ja siis tegelesime muu hulgas ka keraamikaga. Seal hotellis oli nii tore keraamikatöökoda, kus olid pakkumisel juba valmis põletatud keraamilised nõud, topsikud ja totsikud, millele oli üksiti ka muster peale joonistatud. Nende seast sai valida endale meelepärase anuma, mille mustri sai siis oma valitud värvidega ära täita ning pärast lakkis osav tütarlaps need taiesed korralikult ära. No hea küll, ta tegi seejuures pisikest iluravi ka :) .Mina valisin muidugi pealuu, sest mu meelest on see pealuude ja skelettide teema nii eluterve - kunagi 20. sajandi alguses läks see moodi sellepärast, et kõrgklassile oli vaja meelde tuletada, et nemad on ka surelikud, ärgu ülbitsegu nii palju. Nüüd on surnutepühast kujunenud lihtsalt selline tore püha, kus meenutatakse surnud lähedasi ja mitte melanhoolses võtmes, vaid rõõmuga - noh, et nad tulevad kord aastas maa peale oma kallite juurde ning et siis on võimalus nendega jälle natuke suhestuda, neile nende lemmiktoite pakkuda ja nendega veedetud toredaid momente meenutada. Minu arust on see väga äge. No enivei, minu pealuuvaimustuse tõttu on meil Pärnu kodu nüüd pealuusid täis ja kõik, kellele ma kaardid jõudsin saata, saavad ühel päeval ka väga morbiidsed pealuud :). Keraamika juurde tagasi pöördudes tahtsin aga veel lisada, et emme ja Varno tegid meile kööki toreda seinale riputatava kulbitopsiku. Nii vahva, tükk aega sai nikerdatud ning nüüd on mälestus missugune. Praktiline pealegi.
Et kõik liiga roosiliseks ei läheks, tuli ka närvikõdi ette. Näiteks oli mul vaja just äraoleku ajal allkirjastada üks tähtis paber ning kuigi enne reisi paistis, et sellest ei tohiks suurt probleemi tulla, kui ma selle nädal aega hiljem allkirjastan, tekkis minu puudumisest siiski paras segadus. Õnneks see siiski lahenes ning loodetavasti ei kaasne sellega ka mingisugused veel etteaimamatud tagajärjed. Pliis, pliis, pliis! Nojaa, ja lisaks sellele segadusele tabas mind korralik adrenaliinilaks ka Amsterdamist koju lennates, sest poole unenäo pealt tabas mind järsku uitmõte, et kui ma Cancunis kohvrit ja kotte pakkisin, ei paistnud kuskilt... võtmeid. Ma ei tea, kust see mõte niimoodi magades tuli, aga uni oli mul selle peale igatahes kohe plaksti läinud ja süda kurgus. Kesköö paiku Tallinnasse jõudes otsisin kõik kotid-taskud läbi, aga võtmeid ei kuskil. Kohe mingeid võtmeid - ei Luxi ega ka Pärnu omi. Olin täiesti püstinärvis, sest ema ja Varno jäid Mehhikosse ju tsipa kauemaks kui mina ning seega puudus mul võimalus isegi Pärnu koju sisse saada ja teise mantli taskud läbi vaadata. Meil oli ju nii, et minul oli Mehhikosse minnes täispilet ning emmel ja Varnol kogutud lennumiilide eest võetud boonuspiletid, ent boonuspiletiteks antud lend ja muidu kõige odavama hinnaga lend ei klappinud omavahel ning nii saigi otsustatud, et lendame kokkuhoiu mõttes eraldi ja nemad jäävad Cancuni lihtsalt üheks päevaks kauemaks. Novat, aga mina pidin enne nende kojujõudmist juba Luxi tagasi lendama, st Luxi võtmeid oli hädasti tarvis - ja minus tärkas sügav kahtlus, et need on Pärnu kodus luku taga :-). Täiesti jabur... Kaalusin igasuguseid variante, aga üks oli halvem kui teine (nt hädine vanaema enne kukke ja koitu Pärnusse kupatada või ilma võtmeteta Luxi tulla ja loota, et korterinaaber on siin (mida ei juhtu peaaegu kunagi :D)). Lõpuks lahenes asi tänu terve öö kestnud orgunnile aga nii, et millalgi kell pool kolm öösel selgus, et ema raamatupidajal on ka me võti, et ta saaks häda korral kassi söötma minna. Kella viieks hommikul sain tema telefoninumbri. Kell pool seitse lõin ta maast lahti. Kella kaheksaks oli ta jõudnud oma kontorist võtmed ära tuua, meie juurde jõuda ja koridoris rippuva mantli taskust mu võtmed leida. Kell pool üheksa pani ta need Cargosse ning sealt sain ma need siis kätte umbes täpselt kaks ja pool tundi enne lennujaama suundumist :). Milline täiesti müstiline logistika! Pühade müristus, ma ei taha teadagi, mis ma siis oleksin pidanud tegema, kui ma oleksin võtmete puudumise avastanud siia ukse taha maandudes... Olgu tänatud see hea vaim, kes mulle selle mõtte õigel ajal pähe pani.
Novat. Teisipäeva õhtul jõudsin Luxi tagasi, kolmapäevast alates olen jälle tööinimene olnud ning Francois'le käisin ka juba tere ütlemas. Üksiti käisin eile läbi kõik kingapoed, sest Pärnus selgus, et ma ju viskasin kevadel oma sügissaapad ära ning põhimõtteliselt on mul praegu valida kingade või väga paksu voodriga talvesaabaste vahel. Paraku ei leidnud ma siit ühtegi sobivat saapapaari ning lähen seepärast järgmisel nädalavahetusel Trieri ja City Concorde'i kaubanduskeskusesse õnne proovima. Loodetavasti ei tule kõige sajusem nädal.
Vahepeal on jõulud ka kätte jõudnud. Enne Mehhikosse minekut oli Amsterdami lennujaam veel täiesti tavaline, aga kaks nädalat hiljem tagasi tulles plinkisid kõik ootesaalid ja koridorid värvilistes tuledes, püsti oli pandud vähemalt 200 kuusepuud ning turvakontrollis patsutas mind läbi endamisi "Aisakella" vilistav proua. Luxis arutatakse lehtedes jõuluturgude avamise ja jõuluvalgustuse eelarve üle, Brüsselis kogutakse allkirju peaväljakule püstitada kavatsetava elektroonilise jõulupuu vastu (no õigupoolest päris puu poolt) ning Eestis pakutakse juba hõõgveini. Käisime nimelt Kariniga Mauruses kanasalatit söömas ja avasime siis ka hõõgveinihooaja. Issuke, ja siinses kohvikus on traditsiooniliste laulude vahele pikitud juba ka mõned jõululaulud :). Väga sürr! Aga mul juba tuligi eile natuke jõulutunne. Päris aegsasti seekord... Jõudsin järeldusele, et jõuluturgude avamise tõttu on nüüd jälle põhjust kõik ümbruskaudsed linnad läbi sõita. Trieris on kindlasti tore jõululaat, Metzis peaks ka vahva olema, Nancys lubatakse 1. detsembril suurt ilutulestikku ja rongkäiku, Luxi linna jõuluturg on niikuinii must-see ja Eschis lubatakse ka uhket üritust. Tegelikult tahaks ka Brüsselisse ja Pariisi jõuda, aga jõulupuhkuseni on ju tegelikult ainult neli nädalavahetust. IRW. Nojah, eeldusel, et jõulupuhkuse ajaks üldse veel on lennupileteid saada. Pean sellega kiiremas korras tegelema hakkama.
Vot, aga aitab nüüd küll. Ägedat uut töönädalat ja järgmise korrani!
M.
Aga olgu! Räägin siis mõne sõnaga puhkusest ka, et kivi kaelast saada. Mehhikos oli teadagi übermõnus. Ma olen sinna siiani alati sattunud aastavahetust veetma suunduvate gruppidega, aga praegusel perioodil olid ilmad palju mõnusamad ja surnutepüha osutus ka igavesti vingeks ja värvikaks ürituseks. Seal oli kolm päeva järjest hästi palju üritusi, rahvas jooksis ringi vaimukates kostüümides ja maskides, kõikjal tekkisid spontaansed rongkäigud ja tantsulkad ja muidugi olid kõik kohad täis pealuusid ja luukeresid. Isegi maiustused olid morbiidsed - suhkrust või šokolaadist tehtud pealuud (litritest silmade ja glasuurist näojoontega). Hullult lahe oli. Seda surnuaia pidusööki ei õnnestunud meil kahjuks leida - igal pool surnutepühast rääkivates raamatutes on kirjas, et Mehhikos käiakse nende pidustuste aegu surnuaedades piknikke pidamas ja nii. Meie küll midagi sellist ei leidnud. Surnuaiad olid hästi ära ehitud küll ja mingid sööki-jooki müüvad letid olid seal ka, aga öö hakul olid surnuaiaväravad täiesti kinni kohe. Hea küll, 2. novembri hommikul leidsime surnuaiast ühe haua peale lillebukettide otsa magama jäänud noormehe, kes norskas nii kõvasti, et kogu kalmistu kajas. Aga millal või kellega tema seal seda väsitavat pidu pidas, mina ei tea.
Rannapuhkus oli ka niiiiiiiiiii mõnus. Kariibi mere lained on täiesti erilised ja vinged ning all inclusive paketi hüvedest ma parem ei hakka rääkimagi. Põhimõtteliselt möödusid Cancunis veedetud päevad kõik nii, et hommikul kell 6 ujuma, siis sööma, siis ujuma, siis sööma, siis ujuma, siis sööma, siis ujuma, siis sööma, siis ujuma, siis sööma... No hea küll, vahepeal käisime natuke poes ka ja siis tegelesime muu hulgas ka keraamikaga. Seal hotellis oli nii tore keraamikatöökoda, kus olid pakkumisel juba valmis põletatud keraamilised nõud, topsikud ja totsikud, millele oli üksiti ka muster peale joonistatud. Nende seast sai valida endale meelepärase anuma, mille mustri sai siis oma valitud värvidega ära täita ning pärast lakkis osav tütarlaps need taiesed korralikult ära. No hea küll, ta tegi seejuures pisikest iluravi ka :) .Mina valisin muidugi pealuu, sest mu meelest on see pealuude ja skelettide teema nii eluterve - kunagi 20. sajandi alguses läks see moodi sellepärast, et kõrgklassile oli vaja meelde tuletada, et nemad on ka surelikud, ärgu ülbitsegu nii palju. Nüüd on surnutepühast kujunenud lihtsalt selline tore püha, kus meenutatakse surnud lähedasi ja mitte melanhoolses võtmes, vaid rõõmuga - noh, et nad tulevad kord aastas maa peale oma kallite juurde ning et siis on võimalus nendega jälle natuke suhestuda, neile nende lemmiktoite pakkuda ja nendega veedetud toredaid momente meenutada. Minu arust on see väga äge. No enivei, minu pealuuvaimustuse tõttu on meil Pärnu kodu nüüd pealuusid täis ja kõik, kellele ma kaardid jõudsin saata, saavad ühel päeval ka väga morbiidsed pealuud :). Keraamika juurde tagasi pöördudes tahtsin aga veel lisada, et emme ja Varno tegid meile kööki toreda seinale riputatava kulbitopsiku. Nii vahva, tükk aega sai nikerdatud ning nüüd on mälestus missugune. Praktiline pealegi.
Et kõik liiga roosiliseks ei läheks, tuli ka närvikõdi ette. Näiteks oli mul vaja just äraoleku ajal allkirjastada üks tähtis paber ning kuigi enne reisi paistis, et sellest ei tohiks suurt probleemi tulla, kui ma selle nädal aega hiljem allkirjastan, tekkis minu puudumisest siiski paras segadus. Õnneks see siiski lahenes ning loodetavasti ei kaasne sellega ka mingisugused veel etteaimamatud tagajärjed. Pliis, pliis, pliis! Nojaa, ja lisaks sellele segadusele tabas mind korralik adrenaliinilaks ka Amsterdamist koju lennates, sest poole unenäo pealt tabas mind järsku uitmõte, et kui ma Cancunis kohvrit ja kotte pakkisin, ei paistnud kuskilt... võtmeid. Ma ei tea, kust see mõte niimoodi magades tuli, aga uni oli mul selle peale igatahes kohe plaksti läinud ja süda kurgus. Kesköö paiku Tallinnasse jõudes otsisin kõik kotid-taskud läbi, aga võtmeid ei kuskil. Kohe mingeid võtmeid - ei Luxi ega ka Pärnu omi. Olin täiesti püstinärvis, sest ema ja Varno jäid Mehhikosse ju tsipa kauemaks kui mina ning seega puudus mul võimalus isegi Pärnu koju sisse saada ja teise mantli taskud läbi vaadata. Meil oli ju nii, et minul oli Mehhikosse minnes täispilet ning emmel ja Varnol kogutud lennumiilide eest võetud boonuspiletid, ent boonuspiletiteks antud lend ja muidu kõige odavama hinnaga lend ei klappinud omavahel ning nii saigi otsustatud, et lendame kokkuhoiu mõttes eraldi ja nemad jäävad Cancuni lihtsalt üheks päevaks kauemaks. Novat, aga mina pidin enne nende kojujõudmist juba Luxi tagasi lendama, st Luxi võtmeid oli hädasti tarvis - ja minus tärkas sügav kahtlus, et need on Pärnu kodus luku taga :-). Täiesti jabur... Kaalusin igasuguseid variante, aga üks oli halvem kui teine (nt hädine vanaema enne kukke ja koitu Pärnusse kupatada või ilma võtmeteta Luxi tulla ja loota, et korterinaaber on siin (mida ei juhtu peaaegu kunagi :D)). Lõpuks lahenes asi tänu terve öö kestnud orgunnile aga nii, et millalgi kell pool kolm öösel selgus, et ema raamatupidajal on ka me võti, et ta saaks häda korral kassi söötma minna. Kella viieks hommikul sain tema telefoninumbri. Kell pool seitse lõin ta maast lahti. Kella kaheksaks oli ta jõudnud oma kontorist võtmed ära tuua, meie juurde jõuda ja koridoris rippuva mantli taskust mu võtmed leida. Kell pool üheksa pani ta need Cargosse ning sealt sain ma need siis kätte umbes täpselt kaks ja pool tundi enne lennujaama suundumist :). Milline täiesti müstiline logistika! Pühade müristus, ma ei taha teadagi, mis ma siis oleksin pidanud tegema, kui ma oleksin võtmete puudumise avastanud siia ukse taha maandudes... Olgu tänatud see hea vaim, kes mulle selle mõtte õigel ajal pähe pani.
Novat. Teisipäeva õhtul jõudsin Luxi tagasi, kolmapäevast alates olen jälle tööinimene olnud ning Francois'le käisin ka juba tere ütlemas. Üksiti käisin eile läbi kõik kingapoed, sest Pärnus selgus, et ma ju viskasin kevadel oma sügissaapad ära ning põhimõtteliselt on mul praegu valida kingade või väga paksu voodriga talvesaabaste vahel. Paraku ei leidnud ma siit ühtegi sobivat saapapaari ning lähen seepärast järgmisel nädalavahetusel Trieri ja City Concorde'i kaubanduskeskusesse õnne proovima. Loodetavasti ei tule kõige sajusem nädal.
Vahepeal on jõulud ka kätte jõudnud. Enne Mehhikosse minekut oli Amsterdami lennujaam veel täiesti tavaline, aga kaks nädalat hiljem tagasi tulles plinkisid kõik ootesaalid ja koridorid värvilistes tuledes, püsti oli pandud vähemalt 200 kuusepuud ning turvakontrollis patsutas mind läbi endamisi "Aisakella" vilistav proua. Luxis arutatakse lehtedes jõuluturgude avamise ja jõuluvalgustuse eelarve üle, Brüsselis kogutakse allkirju peaväljakule püstitada kavatsetava elektroonilise jõulupuu vastu (no õigupoolest päris puu poolt) ning Eestis pakutakse juba hõõgveini. Käisime nimelt Kariniga Mauruses kanasalatit söömas ja avasime siis ka hõõgveinihooaja. Issuke, ja siinses kohvikus on traditsiooniliste laulude vahele pikitud juba ka mõned jõululaulud :). Väga sürr! Aga mul juba tuligi eile natuke jõulutunne. Päris aegsasti seekord... Jõudsin järeldusele, et jõuluturgude avamise tõttu on nüüd jälle põhjust kõik ümbruskaudsed linnad läbi sõita. Trieris on kindlasti tore jõululaat, Metzis peaks ka vahva olema, Nancys lubatakse 1. detsembril suurt ilutulestikku ja rongkäiku, Luxi linna jõuluturg on niikuinii must-see ja Eschis lubatakse ka uhket üritust. Tegelikult tahaks ka Brüsselisse ja Pariisi jõuda, aga jõulupuhkuseni on ju tegelikult ainult neli nädalavahetust. IRW. Nojah, eeldusel, et jõulupuhkuse ajaks üldse veel on lennupileteid saada. Pean sellega kiiremas korras tegelema hakkama.
Vot, aga aitab nüüd küll. Ägedat uut töönädalat ja järgmise korrani!
M.
