Ah, teate, mul on pea pulki täis. Metzi piltide postituse tegin valmis juba eelmisel reedel, sest siis tuli mul piltidega tegelemise tuhin ja ma sorteerisin kõik fotod tublilt ära. Ma lihtsalt panin need sissekanded kõik ilmuma järjestikustel päevadel, et mitte korraga kümme postitust üles laadida. Kolmapäeval tabas see-eest alles tõeline Nublu draama, nii et ma otsustasin viimastel pildipostidel kuupäeva hilisemaks muuta. Ma arvasin, et lükkasin need järgmisesse nädalasse, aga tegelikult oleksin pidanud need ilmselt mustandiks tagasi salvestama, sest näe, täna hommikul avastasin üllatusega, et üks neist on ilmunud. See polnud päriselt nii mõeldud.
Tegelt on nii, et Nubluga on endiselt paras draama ja ma jõudsin ka sellest ühel õhtul korraliku, põhjaliku, ahastava ja emotsionaalse postituse kirjutada, kuid võtsin selle siis hommikul kohe maha. Liiga isiklik tundus. Lühidalt ja emotsioonitult öeldes: Nublukest ei opereeritud, vaid diagnoosi muudeti nii kardinaalselt, et emmele teatati kolmapäeva õhtul, et viige koer koju ja, muide, ilmselt ta seda ööd üle ei ela. Või noh, äärmisel juhul elab kaks päeva. Aga kui koer elus on, tooge nädala pärast tagasi, siis vaatame. Mõistagi lahistasime me emmega sel õhtul mitu liitrit pisaraid ja oleme sellest ajast saadik hinge kinni pidanud, et kuidas ja millal see pealtnäha terve, parajalt paks ja parimais aastais tugitoolitaks siis nüüd ühel hetkel jala pealt kukub. Üle on tema elanud nii selle öö (+ 3 lisaööd) kui ka need lubatud viimased kaks päeva (+ veel ühe). Kui mul oleks alust neid arste mitte usaldada, siis ma muutuksin juba pisut lootusrikkaks. Paraku pean ma selle kliiniku arstidest väga lugu, nii et ma ei julge neid kõiki ebaompetentseteks idiootideks tembeldada. Kuigi väga tahaks. Kui neil oli diagnoosi suhtes õigus, siis peab paika ka see, et kõik on ainult (väga lühikese) aja küsimus. Ja nii me siis nüüd ootame ja vaatame...
Kaalusin tõsimeeli kolmapäeval korraks Eestisse sõitmist. Mitmetel põhjustel otsustasin siia jääda, kuigi muutsin enne umbes 38 korda meelt. Seejärel mõtlesin hirmuga piiiiiiiika nädalavahetuse peale ning kutsusin endale Helle külla (küll on tore, et ta mul siin veel naabrinaine on!). Lajatasin talle kohutavalt suure söögihunniku ja oma totaalselt õnnetu tujuga, mida tema seltskond ning korralik kogus veini ja šampanjat päris edukalt tõsta aitasid. Häbiga pean nentima, et mul oli suisa tore laupäev, kuigi seda on kuidagi kohutavalt patune tunne tunnistada, kui Nubluke on niimoodi värskelt elavaks surnuks kuulutatud. Ilm oli päikeseline ja karge ning me käisime Hellega seda hobuste hüppeüritust vaatamas ning MUDAMi taga veini lürpimas. Ja õhtul keerasin ma esimest korda sel sügisel radikad sisse, sest täitsa külm on kohe.
Kõik praeguseks.
Tegelt on nii, et Nubluga on endiselt paras draama ja ma jõudsin ka sellest ühel õhtul korraliku, põhjaliku, ahastava ja emotsionaalse postituse kirjutada, kuid võtsin selle siis hommikul kohe maha. Liiga isiklik tundus. Lühidalt ja emotsioonitult öeldes: Nublukest ei opereeritud, vaid diagnoosi muudeti nii kardinaalselt, et emmele teatati kolmapäeva õhtul, et viige koer koju ja, muide, ilmselt ta seda ööd üle ei ela. Või noh, äärmisel juhul elab kaks päeva. Aga kui koer elus on, tooge nädala pärast tagasi, siis vaatame. Mõistagi lahistasime me emmega sel õhtul mitu liitrit pisaraid ja oleme sellest ajast saadik hinge kinni pidanud, et kuidas ja millal see pealtnäha terve, parajalt paks ja parimais aastais tugitoolitaks siis nüüd ühel hetkel jala pealt kukub. Üle on tema elanud nii selle öö (+ 3 lisaööd) kui ka need lubatud viimased kaks päeva (+ veel ühe). Kui mul oleks alust neid arste mitte usaldada, siis ma muutuksin juba pisut lootusrikkaks. Paraku pean ma selle kliiniku arstidest väga lugu, nii et ma ei julge neid kõiki ebaompetentseteks idiootideks tembeldada. Kuigi väga tahaks. Kui neil oli diagnoosi suhtes õigus, siis peab paika ka see, et kõik on ainult (väga lühikese) aja küsimus. Ja nii me siis nüüd ootame ja vaatame...
Kaalusin tõsimeeli kolmapäeval korraks Eestisse sõitmist. Mitmetel põhjustel otsustasin siia jääda, kuigi muutsin enne umbes 38 korda meelt. Seejärel mõtlesin hirmuga piiiiiiiika nädalavahetuse peale ning kutsusin endale Helle külla (küll on tore, et ta mul siin veel naabrinaine on!). Lajatasin talle kohutavalt suure söögihunniku ja oma totaalselt õnnetu tujuga, mida tema seltskond ning korralik kogus veini ja šampanjat päris edukalt tõsta aitasid. Häbiga pean nentima, et mul oli suisa tore laupäev, kuigi seda on kuidagi kohutavalt patune tunne tunnistada, kui Nubluke on niimoodi värskelt elavaks surnuks kuulutatud. Ilm oli päikeseline ja karge ning me käisime Hellega seda hobuste hüppeüritust vaatamas ning MUDAMi taga veini lürpimas. Ja õhtul keerasin ma esimest korda sel sügisel radikad sisse, sest täitsa külm on kohe.
Kõik praeguseks.
