Kui Helle eelmisel nädalavahetusel külas käis, käisime temaga ka hobuüritusel. Oli uhke küll.
Kahe vooru vahel ilmusid järsku kõik ratsanikud areenile ja kukkusid marssima. Paraad ei paistnud see olevat, mulle tundus, et nad loevad hoopis samme. Nagu kaugushüppajad noh, ehkki ma ei saa aru, mis iva sellel on, sest ega neid tõkkeid ju ometi ringi tõsteta, kui kellelegi samm ei sobi. Et kas siis ühe-kahe-kolme inimese lugemisest ei piisa või?
Juba koolisõidu ajal sain teada, et sõdurid tohivad oma mundris olla, aga muidu on võistlusriietus pisiasjadeni kindlaks määratud.
Samal ajal soojendusväljakul
Hobulausumine
Variseb
Väga huvitavalt õpetati hobusele hüppekaugust!
Lakad olid kõigil ühtmoodi ära punutud
Kabjad särasid
Hee :) Nii armas, aga neid samme mõõdetakse seepärast, et takistussõit ei ole loterii-allegrii, kus lähed rajale ja vaatad, kuidas välja tuleb. Ratsanikud käivad eelnevalt rajaga tutvumas, loevad sammude abil ära takistuste vahekaugused ja siis panevad mõttes strateegia paika, millises raja osas saab teha kiiremaid-pikemaid samme, millal tuleb hobust tagasi hoida, et samm oleks lühem ja sammude arv klapiks äratõukekohaga. Täppistadus noh :) Ja mida kõrgemad on takistused, seda täpsemalt peab teadma, mida ja kuidas teha, et ennast ja hobust kukkumisest säästa.
VastaKustutaJa mina arvasin alati, et hobune lihtsalt kimab võimalikult suure hooga ning kui tõket näeb, siis hüppab :).
VastaKustuta