Ega tegelikult pole mul öelda midagi, aega ka pole midagi öelda. Lubasin täna juhendajale saata oma lõputöö lugeda, aga viimane peatükk on IKKA veel poolik. Ma mitu päeva olen usinalt töö esimest osa lihtsalt üle lugenud, kohendanud, täiendanud, redigeerinud ja ümber tõstnud ja see võtab nii masendavalt palju aega - iga lõigu ümber tõstmisega on rohkem vaeva, kui selle otsast peale kirjutamisega, sest siis tuleb kõik üleminekud jälle üle vaadata ja ikka läheb midagi naljakasti. Aga noh, ma vähemalt tõdesin, et mulle endale kõik, mis ma siiani kirjutanud olen, väga meeldib, nii et ma olen rahul. Väga.
Ainus mure on mul hetkel see, et ma peaksin ruttu veel paar asja lahti kirjutama viimasesse peatükki, et see Christine'ile muljet avaldaks, ja siis tuleb kuskilt nagu vist kasutatud kirjandust juurde muretseda - antud hetkel viitan ma otseselt ainult 57-le allikale ja mul on sihuke karvane tunne, et seda võib pisut vähevõitu olla. Ühesõnaga - tsitaadid tuleb üle vaadata veel ja veel kord... Õujee... Tänu sellele vedeleb siin ringis minu ümber jätkuvalt ligi poolsada raamatut, mis kõik kuskilt kohast lahti ka on... Päris naljakas näeb välja...
Uhhuu... aga muidu, ma isegi ei saa aru, mul on endiselt reisirütm sees, st et ma iga päev jätkuvalt ilma kellata ärkan vara üles ja puha... Nii tore. Täna juba kargasin kell 8 püsti ja hakkasin tube koristama, kella kümneks olin valmis lõputöö kallale asuma ja ikka oli tunne, et kell on niiiiiii vähe :D Väga vahva, jätkuks seda hommikust energiat ometi kauemaks...
Selge, aga eks ma siis nüüd pöördun tagasi kirjutamise juurde... Ega aega pole ülearu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar