Kirjutasin siia pika jutu sellest, mida ma nüüd Aafrikast arvan, peale seda, kui ma täna selle 752-leheküljelise oopuse Aafrika viimase viiekümne aasta käekäigust läbi sain, aga ma vaatasin, et see on nii ketserlik ja kuidagi... radikaalne, et ma otsustasin selle ära kustutada. Ärge pange pahaks. Aga mul on nüüd Aafrika asjust hoopis teistsugune arusaam kui varem.
Ja meie vastasmaja on juba kolm nädalat olnud ilma katuseta. Katusemehed istuvad katusel ja suvitavad. Istuvad pool tundi ja söövad krõpse. Siis panevad ühe eterniidiplaadi sõrestiku külge kinni. Siis istuvad pool tundi ja söövad krõpse edasi. Vahepeal räägivad telefoniga. Siis kõlgutavad korstna otsas jalgu. Siis paneb üks järgmise eterniidiplaadi paika. Teine istub ja vaatab pealt. Suurema osa päevas möödub suvitades. Õhtul oli üks mees pintsli ja värvipotiga platsis. Hakkas katuseäärt võõpama. Kolm meest kõlgutas katuseäärel jalgu ja vaatas pealt. Oli viis meetrit värvitud, sai kvoot täis, kõik neli kobisid alla ja läksid minema... Ma loodan, et viimsekspäevaks saab valmis.
Sain oma lõputööle kommentaarid ka. Väga leebed ja väga... mittemidagiütlevad, mis tähendab, et kohutavalt plahvatusohtlikud. Kõik sõltub siis sellest, kes kaitsmisel kõige kõvem tegija on, kelle arvamuse järgi orienteeruda. Võib minna väga hästi või väga sitasti. Böö.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar