Sõjajärgsest Pariisist (ja kas keegi Kuubal on käinud?)

Jaanuar on linnutiivul mööda saanud. Mul on kuidagi hästi palju energiat, mõtted lippavad siia-sinna, reisiplaanid kujunevad iseenesest, ma käisin sõjajärgsel nädalavahetusel Pariisis ja eile uisutamas, vahepeal oli ühe töökaaslase juures pidu ja hästi intensiivne istung, neljapäeval sai tehtud hispaania keele 4. taseme eksam, teisipäeval oli meil kogu üksusega väga vahva teambuildingu koolitus, mu jõulukaktus hakkas pärast terve aasta kestnud virelemist ise esimest uut haru kasvatama, talveks lehed langetanud fuksiad hakkavad jälle uusi lehepungakesi ajama ja mul on nii palju plaane! Elu on lill!

Kõige rohkem on mul aga ilmselt rääkida Pariisist, kus ma eelmisel nädalavahetusel hulkumas käisin. Tegelikult oli mul algselt kavas minna sellel nädalavahetusel, kui seal päriselt sõda peeti. Pidin reede õhtul pärast tööd minema, aga just reede pärastlõunal hakkas seal tõeline madin pihta. Ma hoidsin töö juures Le Monde'il pidevalt ühte silma peal ja kui sinna ilmusid pildid ja jutud sellest, et lisaks juudipoes toimuvale pantvangidraamale evakueeritakse metrood ja mitut südalinnas asuvat kohta, lisaks on kästud sulgeda kõik Marais's linnajaos asuvad poed ja välja on kuulutatud kood punane, mis tähendab, et julgeolekutöötajatel on õigus sind tänaval kas või alasti koorida, et sind läbi otsida, siis otsustasin ma käigu pealt ümber, vahetasin rongipiletid välja, maksin hotellile ühe öö raha trahviks ja lasin teatripiletil tuulde lennata. Juba järgmisel päeval oli mul sigakahju, et minemata jätsin, aga noh... ilmselt oli seal pühapäeval Pariisi ilmunud riigipeade ja teiste tähtsate ninade tõttu liikumine terve nädalavahetuse niikuinii raskendatud ja turvameetmed ülikarmid, nii et ega mul poleks seal midagi lõbusat teha olnud. Noja lõpuks lükkasin ma sõidu ju ainult nädalakese edasi. Juba järgmisel reedel istusin rongi ja... ja ma pole nii tühja Pariisi veel näinud. Sellest andis tunnistust juba hotellihind - hotell, kus toad on muidu nii 120 euro ringis, saatis mulle keset toda nädalat pakkumise 56 euro peale :D :D :D. Kusjuures isegi selle hinnaga oli neil lõpuks tol ööl kliente täpselt kolme toa jagu! Marais's olid poed tühjad, mina olin neis kõigis ainus klient. Ühel muidu elust pulbitseval põhitänaval olin mina ainus tsiviilisik, veel oli tänaval täpselt neli automaatidega sõdurit ja rohkem mitte ainsatki hingelist. Alati tiheda liiklusega Rivoli tänaval ei olnud mingit sõitmist, maga või sõiduteel. Angelina kohvik oli pooltühi (muidu on seal laupäeva pärastlõunal vähemalt 50m saba ukse taga). Sebastopoli bulvaril oli neli mikrobussitäit sõdureid ja paar politseinikku, see oli ka kõik. Kirikute ustel olid punased sildid: ETTEVAATUST, ATENDAADIOHT! Linnas polnud ühtegi välismaalast ja keegi ei eeldanudki, et sa võiks välismaalane olla, nii et kõik alustasid sinuga juttu by default prantsuse keeles. Ja, mis veelgi pentsikum, kõik tahtsid kangesti juttu alustada. Inimesed otsisid teistega nii väga kontakti, et ühte kohvikusse sisse astudes jooksis maitre d' mind tervitama tõtates mu seejuures peaaegu jalust maha, ise tuututades, et oo mu kallisarmas madamm, rääkige mulle nüüd kohe ära, kuidas teil täna käsi täpselt käib??? Üldse ütlesid kõik harvad tänavalolijad kõigile teistele tere ja midagi kena või naljakat või kommenteerisid ilma, mis oli erakordselt ilus.

Mina käisin sel nädalavahetusel peamiselt poodides või siis istusin kohvikutes ja nautisin päikesepaistet. Seekordsed allahindlused olid väga mõttetud ja saak null. Riided kas ei sobinud või ei istunud või olid väga valet värvi või väga totaka lõikega. No nüüd on näiteks moes sellised nahkhiireriided, et varrukaidki pole enam asjal, vaid otse puusa juurest lähebki kehaosa varrukasuuks üle. Ei, tituleerige mind vanamoeliseks, kui tahate, aga mina ei mõista sellist moodi :D. Õnneks raamatupoodides läks paremini - ma leidsin mitu hispaania keele õppimise abivahendit, sh eksamiks ebareeglipäraste verbide pööramistabelid ja sõnavara õppimise kaardikomplekti noja siis veel mitu reisiraamatut ka. Paberikraamist sai kott kokku igatahes päris raske. Ühtlasin käisin pühapäeva hommikul Boulogne'i metsas uut Louis Vuittoni fondi muuseumi vaatamas. See oli üldse ainus koht, kus Pariisis sel nädalavahetusel rahvast oli. Ukse taga oli suisa kena 300-meetrine saba ja sisse ma seetõttu ei jõudnudki. Aga see ei jäänud kripeldama ka. Hoone oli muidugi uhke ja Pariisi kontekstis eriline, aga sellele arhitektile nii iseloomulik, et mingeid üllatusi ei pakkunudki. Vähemalt mitte mulle. See oli no täpselt teine Bilbao Guggenheim, nii et ega seal sees saa ka midagi väga erilist siis olla. Vist. No vbla lähen ma sinna siis kunagi uuesti, kui neil seal ükskord mingi ülivastupandamatu näitus üleval on...

Kokku oli see nädalavahetus muidu hästi tore. Kui kõrgendatud turvameetmetest ja politseinikest ümber vaadata, valitses Pariisis ootamatu rahu ja helgus. Päike paistis, väljas oli 6 kraadi sooja, kõik olid üksteisega viisakad ja kenad, kõigil oli ruumi ja aega ja selline... mõnus ja täiesti ebanärviline oli. Tõsiselt!

Teine põhiasi, millest mul üldse praegu midagi rääkida on, on hispaania keel. Ma elasin terve nädala eksamiks valmistumise tähe all ja lõpuks neljapäeva hommikul sai see siis tehtud. Ma küll tulemusi veel ei tea, aga ju ma läbi ikka sain. Meil on nii tore õpetaja, et kui tema saab midagi sinu kasuks arvestada, siis ta seda kindlasti ka teeb. Lisaks lubas ta meil kasutada nii sõnastikke kui ka verbide pööramistabeleid ja suulises osas lubas ta meil rääkida seda, mis meil iganes pähe tuleb, nii et see tegelikult lihtsalt ei saanud väga halvasti minna :). Ma nii loodan, et meil on järgmisel tasemel sama õpetaja. Ta juba moka otsast ütles ka midagi sellist, et selle teemaga me tegeleme 5. tasemel edasi, nii et ma siis nüüd jään sellele lootma :). Sama õpetaja otsa komistamine ei ole meil muidu väga iseenesestmõistetav, sest töökaaslaste jutu järgi on enamikul neist olnud pea igal kursusel erinev õpetaja ja nende või isegi õpetaja soovil ei ole gruppidele õpetaja määramisel mingit tähtsust. Aga ta meeldib mulle väga-väga.

Muidu on mul praegu tõeline hispaania keele vaimustus. Tellisin endale hiljuti ühe Hispaania sarja esimese hooaja DVD. See on ainult hispaania keeles (tekst + hispaaniakeelsed supakad) ja ma kavatsen seda nüüd tasapisi vaatama hakata... Sarja nimi on Isabel ja see räägib sellest Kastiilia Isabelist, kes Aragoni Fernandoga abiellus ja 15. sajandi lõpus praegusele Hispaaniale tugeva vundamendi pani. Tegemist on ajaloolise kostüümidraamaga ja see pidavat Hispaanias ülipopp olema. Vot. Olen põnevil. Võib-olla jõuan juba sel nädalavahetusel mõne osa ära vaadata. Muidu tuli mulle sel nädalal veel üks hispaania keele õppimisega seonduv mõte, aga see on alles nii värske, et sellest ma praegu lähemalt ei räägi. Mine tea, kas see üldse teostatavaks osutub. Aga see suutis mu nii elevile ajada, et ma kohe väga tahaks :P. Praegu peate aga selle üldise teadmisega leppima, eks ma siis räägin täpsemalt, kui see päriselt tehtavaks osutub.

Rohkem uudiseid ei tulegi praegu pähe. Vaikne talvine aeg on. Kui mõni vaba hetk tekib, siis kavandan tulevasi väljasõite. Neid mul juba jagub! Mõne nädala pärast ootavad London ja Klairi, märtsis lähen Nairale Berliini külla, lihavõtete ajal sõidan Edinburghi Karini juurde ja siis aprillis lähme Frantsuaaga Istanbuli. Mu Ameerika sõbrad kavandavad aprilli lõpus üheks nädalavahetuseks Luxi tulemist ja mais oleks tore näiteks emmega nädalake Barcelonas veeta. Plaane on palju ja kõik tahavad tegelemist ja mõtlemist :). Uhhuhhuu. Ägeeee! Muide, kas keegi mu lugejatest Kuubal on käinud? Kuidas Havannas õhustik on? On seal mõnus chill ja tore rand ja kõik salsarütmis tuksumas ja värviline või? Või on mõni väiksem linn või mõni muu Kariibi mere saareriik isegi ägedam?

Siinkohal ma lõpetangi. Ma jäin eile pärast uisutamist ja vanniskäiku kell seitse õhtul magama, nii et vahelduse mõttes olen ma tänasel laupäevasel päeval juba kella üheksast jalul, aga nüüd hakkab ikka juba suur päev kätte jõudma ja mina pean tegudele asuma. Nimelt lubasin ma täna kodus suurpuhastuse ette võtta. Ma muidu lükkaks küll veel seda tüütust rõõmuga edasi, aga mul on nii suured tolmurullid juba koridorinurgas, et ma ei taha koju jõudes enam saapaidki jalast võtta :). Pole midagi teha, tuleb otsast pihta hakata. Head nädalavahetust!

M. 

Aidake pentsiku nutitelefoni probleemiga!

Kas keegi on kokku puutunud sellise nähtusega, et kui mulle saadetakse SMS, siis mina saan teistsuguse tekstiga sõnumi kui see, mille saatja kirjutas? St mu telefon teeb juba mitu kuud vahel pentsikusi. Sellest ma üldse ei räägi, et ma olen vähemalt kolmelt inimeselt kuulnud, et nad saatsid mulle sõnumi, aga mina ei ole midagi saanud. Seda ikka juhtub vist aeg-ajalt kõigil, eriti siis, kui vahetevahel on asja teise riigi võrkudesse või telefon on vahepeal välja lülitatud, nii et pärast uuesti sisselülitamist jäävadki mõned vahepeal saabuma pidanud sõnumid tulemata. Aga päriselt sellisest asjast kuulen ma esimest korda, et mulle tuleb saadetust hoopis teistsuguse sisuga sõnum... No umbes Frantsuaa  küsib, et mis ma täna ka põnevat teinud olen, aga mina saan kirja, et ma olen õnnelik ja Anni (üks meie muldvana ühine tuttav, kellest me ever ei räägi ja kes KINDLASTI välja ei lähe) on supervormis ja valmis pühapäeval välja minema!!!! Et nagu mida???

Kusjuures selline tsenseeritud sõnum kompunnitakse kokku varem mulle saabunud sõnumitest. Mõnikord on nii, et sõnumi algus on õige ja sõnumi lõpp asendatakse mingi varasema ühe konkreetse sõnumi lõpuga ja ma tunnen isegi selle teise sõnumi ka ära. Aga mõnikord ei ole sõnumi algus ka õige, vaid kogu sõnum koosneb mitmest varasemast sõnumist kokku kompunnitud lauseehmatisest, mis on nii ebaloogiline, et naera puruks. Kas see on mingi viirus? Või kust ma peaks üldse selle probleemi harutamist alustama, kas see on aparaadi probleem või SIM-kaardi oma? Või on see üldse minu või saatja telefoni häda? Sest seda on vist juhtunud ainult Frantsuaa sõnumitega, aga korduvalt...

Kuidas see saab üldse nii olla??? Mõtteid? Anyone?

EDIT: tuulasin veel ja veel mööda netti, ehkki ma olin seda mitu korda juba varemgi teinud. Leidsin sellise foorumi: https://code.google.com/p/android/issues/detail?id=28697. Sealt laadisin alla viienda kõneleja koostatud rakenduse ja - oh imet - avastasin, et mul tilpneb telefoni virtuaalsustes oma viiskümmend tervet või poolikut sõnumit, mida ma pole kunagi kätte saanud... Kustutasin need ära. Ideeliselt ongi vist nii, et mitmeosaliste sõnumite eri osade täägisid on võimalik pika sõnumiajaloo puhul üsna lihtsasti segi ajada ja kui uue sissetuleva sõnumi numbrikoodid klapivad varasemast mällu jäänud sõnumite numbrikoodidega, pannakse sõnumile otsa selle teise osa asemel vanema sõnumi jupp ja jäetakse uuem, õige osa paremaid päevi ootama. Segane värk. Enivei, leidsin vist selle rakenduse näol murele lahenduse! Ja võlgnen päris mitmele inimesele vabanduse, sest ma TÕESTI ei ole päris paljusid sõnumeid kätte saanud... Ega's midagi. Nüüd hakkan sagedamini sellesse rakendusse ka kiikama! Kui kellelgi peaks ever samasugune probleem ilmnema, siis minu puhul see töötas. Ja rakendus on siin:

uk.co.scytmo.smsmultipartcleaner-1-v1.0.apk 16.6 KB   Download

Vanast ja uuest

Meil läks vana aasta seekord ära metsas ja rannal ja küla peal. Tahtsime teha midagi teistmoodi, nii et me ei istuks õhtu otsa teleka taga ja ei õgardaks hullumiseni, ise samal ajal iga natukese aja takka kella vaadates. Kutsusimegi siis endid kuskil Kaberneeme kandis ühele Varno sõpruskonnale külla - käisime saunas, sõime kõhu täis ning panime siis saapad jalga ja jalutasime uisutasime suure sulaga läbi metsa randa, kus naised kohe pikniku üles lõid ja mehed korraliku kastitäie saluuti taevasse lennutasid. Kogu Tallinn paistis ka peo peal kätte ära ning terve mereäär oli vahepeal külmast kuuvalgusest sillerdav ja rakettidest õites. Oli ilus küll, kuigi ma natuke pelgan ka seda oma käe peal rakettide laskmist, nii et me hiilisime emme ja Varno ja Miakesega igaks juhuks suure tulevärgi ajal puu taha peitu :). Õigupoolest mina hiilisin ja siis nemad hiilisid järele :). Kesköö jõudis niimoodi tavatuid asju tehes igatahes üllatavalt ruttu kätte ja uus aasta tuli igavese kiiruga. Jõudis kohale ammu enne, kui mina aru sain, et ta üldse tulekul on :). Igatahes, sealt metsast läksime me veel edasi küla peale ja valasime isegi tina, mida ma ei ole vist lapsepõlvest saadik teinud. Õnn? Õnn tuli mul selline kontsa ja lehviga tuhkatriinukinga moodi. Ma siis jään nüüd huviga ootama, mida see küll tähendada võiks :). Ise muigan ma siin küll, et viimati Moulin Rouge'is olin ma tantsijate saabastest nii vaimustuses, et oleks endale kõik kümme eri värvides paari ära tellinud. Nüüd Eestistki tulin tagasi kahe uue saapapaariga. Kas see kingake tähendab siis nüüd seda, et minust on saamas saapafetišist või läheb mu elu veel tuhkatriinulisemaks? Sest noh, näiteks siia tööle ma juba sain nagu tuhkatriinu ja ma tahaks täitsa teada, kui palju asi veel selles suunas edasi saab minna :).

Eestis kodus veedetud jõulupuhkus oli kogu terviklikkuses erakordselt tore. Ma ei teinud MITTE MIDAGI asjalikku ning lihtsalt vedelesin ja jätsin igasuguse korralduslike ja igapäevaasjade pärast muretsemise täiesti süüdimatult emmele ja Varnole, kes õnneks selle üle ei kurtnud ka. Piparkoogid jäidki tegemata, see-eest tegime aga emmega näiteks ülihäid kapsarulle :). Käisime Karavani ja Getter Jaani kontserdil, teatris ja päris mitut puhku küla peal ning kodus tegelesime peamiselt elukatega. Mia on Mannist niiiiiiiiiiiiiiii uskumatult erinev koer, et kohe naljakas, aga samas on ta oma miniatuurses titelikkuses nii võimatult armas, et kõik tänaval vastutulijad veavad iseenesest suu kõrvuni. Noja lume sees sumbates oli ta suisa halenaljakas, sest katsu sa ise kogu aeg üle oma varju hüpata ja siis veel pissida ka, kui sa kõrvuni juba niikuinii mingi olluse sees oled! Mial on kombeks hommikul õuest tulles ülenisti märjana voodisse tormata, et veel magavatel inimestel nägu puhtaks pesta, ja talle meeldivad hirmsasti pehmed mänguasjad ja Sassi näkitsemine. Viinamarjadest ja oma kondikestest satub ta nii vaimustusse, et lööb nende ümber tantsu, ning aeg-ajalt tuleb tal selline jutustamise tuju, et ta siis vaatab sulle otse silma sisse ja muudkui mugistab. See ei olegi kohe ei haukumine ega ka urisemine, vaid justnimelt mugistamine. Naljakas. Noja üldse. Kass käis kaisus magamas ja keegi oli alati kodus ja hommikusöök oli hommikul ärgates valmis ja kulleri käest paki kättesaamine läks Eestis üle mõistuse libedalt ja nii hea oli lihtsalt mitu nädalat niisama mölutada, lumist talveilu nautida ja olla :).

Ma ikka vahel olen pisut murelikult mõelnud, et ma olen viimasel ajal muutunud varasemast palju vähem loominguliseks ja ka vähem uudishimulikuks või avatuks või algatushimuliseks või värskeks või mitmekülgseks või ma ei tea isegi. Ei tule seda päris õiget sõna praegu pähe. Igatahes, ma mõtlesin juba millalgi varem lõpuks välja küll, et mul on asjade vastu huvi tundmiseks ja millegi uue tegemiseks entusiasmi leidmiseks vaja palju aega, et rahulikult kulgeda ja vahepeal isegi natuke igavleda. Siis tulevad igasugused head mõtted ja jube huvitav on mugavustsoonist välja ronida ja siia-sinna kõike katsetada. Ainult mul viimasel ajal enam ei ole kunagi igavlemise aega, sest ma kogu aeg teen juba midagi. Ja kui ei tee, siis ma olen igasugusteks uudseteks mõteteks väsinud, siis ma lihtsalt puhkan ja mölutan. Häda on ainult selles, et ma jooksen silmaklappidega elu eest ringi sellepärast, et kõik asjad, mida ma teen, on ka viimseni nii toredad, et ma ei raatsi ühestki loobuda. Õigupoolest letseburgi keelest juba loobusin, aga aega üle ikka ei jäänud :). Enivei, see oli praegu üsna ebavajalik mõttekäik. Ma tahtsin tegelikult jõuda selleni, et kaks nädalat mittemillegitegemist oli piisav aeg, et tekitada vahelduseks jälle igasuguseid uudseid mõtteid, mida võiks teha ja mida tahaks teha ja see on nii tore tunne. Selline ärgas on olla! Kindlasti tuleb ka uuel aastal vahepeal jälle selliseid aegu, kus ma parajasti midagi head leiutada ei suuda ja lihtsalt teen rutiinselt oma tegemisi, aga nüüd ma panen need vahepeal tulnud värsked mõtted hoopis ilusti tallele ja kui jälle mõttenappus käes on, on hea sealt varudest võtta. Ja vot võtangi, isegi kui parajasti nende jaoks motivatsiooni ei ole :). Otsustatud!

Plaanide ja mõtete puudumise üle ei saa ma PRAEGU muidugi kurta. Tegelikult on mul elu umbes pool aastat ette juba täitsa ära planeeritud. Alustuseks lähen järgmisel nädalavahetusel Pariisi :). Plaanis on vaadata Louis Vuittoni fondi jaoks ehitatud uut Gehry muuseumi ja laupäeval lähen Frantsuaa tungival soovitusel Folies Bergère'i mingile etendusele. Lisaks on mul vaja leida mustad püksid ja jaanuarikuiste allahindluste esimesel nädalavahetusel on selleks ka lootust. Ma kindlasti võtan plaani selle aasta koorilaagrid, millest esimene on kohe jaanuari lõpus. Veebruaris tuleb Pariisis üks steampunki üritus, kuhu ma minna tahaks. Siis veebruaris lähen veel Londonisse Klairile külla ja märtsis tulevad ehk mu Ameerika sõbrad Pariisi ja Luksemburgi, aprillis lähme Frantsuaaga Istanbuli ja mais Lido uut revüüd vaatama. Mais ilmselt lähen uuesti Eestisse ka ja Karinile tahaks millalgi kevadtalvel Edinburghi külla minna ja üldse... Igast asju tahaks lugeda ja teha ja kokata ja kasvatada ja õppida ja... Ühesõnaga. Tegevust jagub, jaguks energiat ja motivatsiooni ka :).

Enivei. Luxi tulin tagasi juba üleeile. Ma näitasin taas oma meisterpakkija talenti ning suutsin ühe koti ja ühe seljakotiga kaasa tarida uisud, kaks paari uusi saapaid, kotitäie riideid, vähemalt 6 raamatut, mitme kilo jagu sinke-vorste-lihapalle ja muud söögikraami, komme ja tõestatult kasulikke külmetusravimeid, mille varud enne jõulupuhkust üsna ammendatud said ning millele Luxis pole midagi vastu panna. Suurest kaamerast, arvutist ja muust mahukast ja igal pool kaasas käivast kraamist ei hakka ma üldse rääkimagi. Ma tõstsin vist kaks päeva asju kohvris ringi, aga lõpuks sain luku kinni, rihm mahtus ka hädavaevu peale ning kõik jõudis mõnevõrra üllatuslikult tervelt Luxi. Ainult lihapallide vaakumpakend suvatses plahvatada, nii et iga kord, kui mul oli vaja käsipagasist ID-kaarti vms otsida, lõi mulle esiteks kotist vastu vinge lihapallilõhn. Juhhuu! Tagasi oli mul rõõm lennata koos Katriniga. Teisel lennul istusime me küll eraldi, aga Tallinnast Kopenhaagenisse lendasime me kõrvu ja trimpasime nii lennukis kui ka Kopi lennujaamas jutuvada kõrvale rõõmsalt veini. Jaanuari viimast veini. Ma nüüd nimelt lubasin, et ma vähemalt jaanuari lõpuni enam rohkem alkoholi ei joo. Põhimõtteliselt on vist Tansaaniast saadik igast ürituste ja kokkusaamiste tõttu pea iga päev mingil põhjusel kuskil kellegiga natukene (ja mõnel erandlikul juhul ka päris palju) klaasi tõstetud ja ma nüüd otsustasin, et mu igitubli maks on väikese puhkuse ära teeninud. Vot. Igatahes. Frantsuaa tuli mulle Luxis vastu ja tõi mu kottidega koju ära ning kuigi mul pärast seda tuli kohe ilgem unekas, vedasin ma ennast õhtul veel korra kohvikusse ka, et teistele Luxi tuttavatele samuti see hea uus aasta ära soovida. Aasta algus peaks ju kogu seda va järgnevat aastat iseloomustama ning ma otsustasin, et ma ei saa ometi nii laisk olla, et lähengi kell kaheksa õhtul magama, kui mul on ka täiesti hea alternatiiv olemas. Ja nii mahtuski sellesse üleeilsesse päeva peaaegu kõik, mis üldse minu elu iseloomustab: Pärnu ja kodused, kohvrid ja lennukid, toredad töökaaslased ning Lux, Frantsuaa ja Café des Artistes. Marise minimaailm ühes päevas :). Pole paha!

Uusaastalubadusi ma välja ei mõelnud. Kui see "jaanuaris ei joo" välja arvata. Vana aasta kokkuvõtte tegemiseni ei ole ma ka jõudnud, sest 2014 oli minu jaoks kuidagi selline kõikuv aasta ja ma ei ole siiani suutnud selle suhtes päris ühest läbimõeldud seisukohta võtta. Ühest küljest oli hästi palju toredat ja head ja põhisaavutusena sai minust sellel aastal päriselt ametnik, nii et ma ei pea enam muretsema, mis siis saab, kui mu lepingut äkki millegipärast paari kuu pärast enam ei pikendata... Nii palju vabam ja kindlam on ikka olla, kui ma ei pea olema kogu aeg valmis minu tahtmistest täiesti sõltumatult lühikese etteteatamise peale jälle elu täielikult ümber korraldama ja puha. Ausõna, ma ei kavatse nüüd lõdvaks lasta ja luuserdama hakata, lihtsalt paras ports kogu aeg vaikimisi pingul olnud närvi tunneb ennast nüüd palju paremini ja võib tegeleda muude asjadega. See on megasuur asi! Noja hästi palju igasuguseid sõite ja käimisi oli 2014. aastal ka, eriti aasta alguses ja siis hilissuvel-süvisel. Ojaa, ja siis mulle tehti Moulin Rouge'is täiesti unikaalset unustamatut teatrit ja suurtüki sünnipäeval sai väga jokkis Frantsuaaga hirmsasti nalja ja nii paljude teiste toredate inimestega sai siin-seal-ja-kolmandas-kohas jälle kohtutud ja nii - Kadi ja Tony ja lastega Istanbulis, Emiliaga Londonis, Airi ja Franiga Barcelonas, vanade tuttavatega Tansaanias jne jne jne. Teisest küljest ei saa  ma aga mööda sellest, et kevadel ja varasuvel kimbutas mind mingi mõistatuslik totakas tervisehäda, nii et kogu aeg oli lihtsalt halb olla ja päris jupp aega läks elu minust seetõttu lihtsalt mööda. Suvel jäi ka Mann auto alla ja nii paljudel inimestel mu ümber oli ka kogu aeg üks jama teise otsa, nii et mingi "aga" oli kuskil kellelgi ikka ja päris nagu ohjeldamatult rõõmus ei saanud seetõttu olla. Samas loomulikult oleks kõik võinud olla palju-palju hullem, nii et halvaks ei saa seda aastat ka kohe mitte kuidagi nimetada. Ei, OK, otsustame siis nüüd ära. Minu jaoks oli 2014 ikka meepott väikese tahkunud klombiga, aga just nimelt tahkunud, mitte tõrvaklombiga. Jah, nii on õige öelda küll :).

Aga olgu. Eepos on juba korralik. Päike paistab. Hispaania keele kodutööd tuleks täna ära teha. Lilledega tuleb veel tegeleda. Tõstsin need enne Eestisse minekut koos aknakastidega tuppa ja nende sügishoolduseni pole ma veel jõudnud. Katsun neid nüüd mõistlikkuse piires kärpida ja nad siis valgemasse kohta seada. Kohver tuleks lahti pakkida ja järgmiseks nädalaks tööriided valmis vaadata. Pärast veel väike vann ja võib-olla mõni raamat, sest ma tahaks kohe selle lugemisväljakutsega algust teha. Ja homme tulebki jälle tööle minna...

Hmm. Praegu kangastus mulle eelmise aasta jaanuari algus, kus ma mõtlesin samu mõtteid mõne kvartali kaugusel töökaaslase korteri külma plaatpõrandaga köögis. Kui palju õdusam ja mõnusam mul siin praegu on :).

Jaa. Elu on ilus. Head uut aastat!
M.

Väljakutse

Kui hea mõte! Katsun ära teha...

Jõulutunne

Jõuluks koju

Ma olen nüüd juba nädal aega jälle Eestis ja peamiselt olen siiani tegelenud õhtul kell kaheksa magamaminemisega :). Aga ilus, tihe ja ehitud kuusk lõhnab meil juba ka pea nädal aega toanurgas, Liisiga on saanud korra kohvitatud, Tansaania pildivaatamise õhtu on peetud ja piparkoogitainas on ka ostetud. Ühel päeval jõuan küpsetamiseni ka. Võib-olla näiteks ülehomme... Vanadel tuttavatel sai ka täna külas käidud, hambaarst parandas enne jõule ära mu viimase augu ja siis pesi mu hambad lõpetuseks veel soodaga üle, raamatupoodidest tarisin terve mäe raamatuid koju, sülti tegime, rannas käisime jalutamas ja lund nautimas ja üldse... selliseid pisikesi mõnusaid koduseid asju on juba päris palju tehtud saanud. Ja pool puhkust on ikka veel ees!

Jõulud olid meil, muidu, 23. detsembril, sest Varno pidi järgmisel päeval ära reisile sõitma. Käisime Kolga-Jaanis surnuaial ja sugulastel külas, siis vanaema juures saunas ja lõpuks avasime veel kodus ka terve mäe pakke. Ma võin rõõmuga öelda, et kuigi tolle hetkeni ei olnud mul mingit erilist jõulutunnet, jõudis see lõpuks 23. detsembri lumetuisuga täitsa kohale ja jõulud läksid asja ette. Sünnipäev kulges aga küll nii, et ma ilmselt räägin kõikidele järgmisel aastal ka, et ma olen 31. Päriselt... Tavaliselt on käinud külas vanaema, Karin ja Liis. Karin on aga nende pühade ajal Šotimaal, Liis läks konkureerivale jõulupeole, kõik ülejäänud sõbrad on üldse eri Eesti või maailma nurkades laiali, vanaemaga on meil sotid kuidagi segased ja lõppkokkuvõttes ei olnudki nagu sünnipäev. Emme tõi suure kingituse küll hommikul lauluga voodisse ja see osa oli mõnusalt traditsiooniline, aga ülejäänud päev oli nii harjumatu, et mina ei saanudki see aasta vanemaks. Ei olnud vaja salatit teha, vaase otsida, jõulutunnelit vaadata ega midagi... Mine võta nüüd kinni, on's see hea või halb. Aga mina igatahes see aasta vanemaks ei saanud.

Tegemata asju on selleks puhkuseks siiski veel kamaluga ette nähtud. Lennujaamas passides hakkasin tegema Tansaania piltidest fotoraamatut. Kui õnnestuks see projekt ka Eestis valmis saada, saaksin selle enne ärasõitu juba Piritalt kätte. Vägev oleks. Aga samas tundub see juba üsna ebareaalne. Siis veel tahaks uisutama ka minna, aga Pärnus meil ju jäähalli ei ole ja ilm ei ole siiani olnud nõus jää osas koostööd tegema. Nüüd on küll juba terve päeva olnud päris paras miinus ja ilus sädelev lumi on ka maas, aga mine sa tea, kui ruttu nad selle liuvälja tegemiseni jõuavad. Uisud otsisin välja, aga kui korra enne ärasõitu liuväljale saab, on hästi. Ahjaa, ja teater ootab ka. Järgmiseks nädalavahetuseks on meil piletid etendusele "Kvartett", mis pidavat olema hea ja lustakas. Ootan juba! Ja aastavahetusekski on mõned mõtted soolas, aga lahtisi elemente on veel küllaga, eks näis, mis sellest siis saab.

Ülejäänud detsembri kokkuvõtteks ütleksin ainult nii palju, et elu oli tõepoolest pisut tempokas, aga ma jõudsin kõige eelnevas postituses mainituga siiski järjele ja suutsin enne äratulekut isegi elamise üsna korda jätta. Detsembrikuistest erakorralistest sündmustest olgu mainitud, et ma olin kõigepealt jupp aega korralikus külmetuses ja siis tegin Frantsuaale hirmus suure pulli, mis teda niimoodi ehmatas, et ta helistas mind ära tundmata suisa politseisse. Pärast oli naeru muidugi kui palju, aga too õhtu oli küll üsna ootamatu... Noja Luxist tulin ära juba eelmise neljapäeva pärastlõunal, kusjuures hommikul käisin veel hispaania keele tunnis ka, kuigi ma tegelikult olin kavatsenud selle hommiku kohvripakkimisele pühendada. Aga mina fännan endiselt veel meie keeletunde ja meil on lihtsalt nii tore ja asjalik ja samas mõistev õpetaja, et au ja kiitus talle! Vahepeal, kui mul mitu tundi vahele jäi, oli koduste töödega järje peale saamine pisut keeruline, sest iga kirjatüki tegemiseks läks mul ju vähemalt poolteist tundi ja kui kõigega on kiire ning kirjatükke mitu, siis ei ole see laveerimine kõige lihtsam. Aga nüüd, kus ma olen jälle korralikult kohal käinud, ei ole see probleemiks ja ma nii fännasin meie viimast tundi. Nii tore oli, rääkisime reklaamidest ja vaatasime klippe (hispaanlased tunduvad olevat tõelised reklaamihuvilised) ja jõulukingitusena ei saanud me isegi liiga palju koduseid töid :). Juhhuu!

See on ka ülipositiivne, et meil on sellest nädalast saadik puhkuste kalender maikuuni paigas ja me mahutasime aprillikuusse ühe nädalavahetuse Frantsuaaga Istanbulis ja ühe nädalavahetuse Pariisis, et Lido uus revüü ära vaadata. Lisaks sai maikuusse pikkade nädalavahetuste vahele üks pikem puhkus ka võetud, nii et kui ma ära otsustan, kuidas Pariis ja Amsterdami koorilaager omavahel suhestuma panna, jääb mul veel nädalake üle muudekski plaanideks... Ja parlament otsustas meile jõulueelsest puhkusest natukene tagasi kinkida, see on ka tore... Jääb järgmiseks aastaks puhkusetunde natuke rohkem :). Ja jaanuari lõpus lähen uuesti Euroopa Eestlaste Koori laagrisse, ma juba ootan. Ja ma otsustasin juba ka, et lähen jaanuaris korra nädalavahetuseks Pariisi. Vot. Nii palju siis kaugematest plaanidest.

Aga pöördudes tagasi olevikku... täna ootab veel hõõgvein ja siis ilmselt mõni hea raamat ja varsti kukun ma ilmselt voodisse ka, sest eelmisel ööl otsis Sass muudkui pahandusi ja mina ei saanud üldse magada. Raamatutest ootavad aga lugemist viimati poest koju taritud "Minu Shanghai", "Hommikusöök Tiffany juures", Doris Kareva "Rumi", Carlos Ruiz Zafóni "Marina" ja veel midagi... Kui ma saaks kas või ühe neist läbi, nii et ma ei peaks kõiki neid kaasa vedama, oleks hästi...

Aga mis ma siin enam seletangi... Head ööd ja häid jõule kõigile!