Meil läks vana aasta seekord ära metsas ja rannal ja küla peal. Tahtsime teha midagi teistmoodi, nii et me ei istuks õhtu otsa teleka taga ja ei õgardaks hullumiseni, ise samal ajal iga natukese aja takka kella vaadates. Kutsusimegi siis endid kuskil Kaberneeme kandis ühele Varno sõpruskonnale külla - käisime saunas, sõime kõhu täis ning panime siis saapad jalga ja jalutasime uisutasime suure sulaga läbi metsa randa, kus naised kohe pikniku üles lõid ja mehed korraliku kastitäie saluuti taevasse lennutasid. Kogu Tallinn paistis ka peo peal kätte ära ning terve mereäär oli vahepeal külmast kuuvalgusest sillerdav ja rakettidest õites. Oli ilus küll, kuigi ma natuke pelgan ka seda oma käe peal rakettide laskmist, nii et me hiilisime emme ja Varno ja Miakesega igaks juhuks suure tulevärgi ajal puu taha peitu :). Õigupoolest mina hiilisin ja siis nemad hiilisid järele :). Kesköö jõudis niimoodi tavatuid asju tehes igatahes üllatavalt ruttu kätte ja uus aasta tuli igavese kiiruga. Jõudis kohale ammu enne, kui mina aru sain, et ta üldse tulekul on :). Igatahes, sealt metsast läksime me veel edasi küla peale ja valasime isegi tina, mida ma ei ole vist lapsepõlvest saadik teinud. Õnn? Õnn tuli mul selline kontsa ja lehviga tuhkatriinukinga moodi. Ma siis jään nüüd huviga ootama, mida see küll tähendada võiks :). Ise muigan ma siin küll, et viimati Moulin Rouge'is olin ma tantsijate saabastest nii vaimustuses, et oleks endale kõik kümme eri värvides paari ära tellinud. Nüüd Eestistki tulin tagasi kahe uue saapapaariga. Kas see kingake tähendab siis nüüd seda, et minust on saamas saapafetišist või läheb mu elu veel tuhkatriinulisemaks? Sest noh, näiteks siia tööle ma juba sain nagu tuhkatriinu ja ma tahaks täitsa teada, kui palju asi veel selles suunas edasi saab minna :).
Eestis kodus veedetud jõulupuhkus oli kogu terviklikkuses erakordselt tore. Ma ei teinud MITTE MIDAGI asjalikku ning lihtsalt vedelesin ja jätsin igasuguse korralduslike ja igapäevaasjade pärast muretsemise täiesti süüdimatult emmele ja Varnole, kes õnneks selle üle ei kurtnud ka. Piparkoogid jäidki tegemata, see-eest tegime aga emmega näiteks ülihäid kapsarulle :). Käisime Karavani ja Getter Jaani kontserdil, teatris ja päris mitut puhku küla peal ning kodus tegelesime peamiselt elukatega. Mia on Mannist niiiiiiiiiiiiiiii uskumatult erinev koer, et kohe naljakas, aga samas on ta oma miniatuurses titelikkuses nii võimatult armas, et kõik tänaval vastutulijad veavad iseenesest suu kõrvuni. Noja lume sees sumbates oli ta suisa halenaljakas, sest katsu sa ise kogu aeg üle oma varju hüpata ja siis veel pissida ka, kui sa kõrvuni juba niikuinii mingi olluse sees oled! Mial on kombeks hommikul õuest tulles ülenisti märjana voodisse tormata, et veel magavatel inimestel nägu puhtaks pesta, ja talle meeldivad hirmsasti pehmed mänguasjad ja Sassi näkitsemine. Viinamarjadest ja oma kondikestest satub ta nii vaimustusse, et lööb nende ümber tantsu, ning aeg-ajalt tuleb tal selline jutustamise tuju, et ta siis vaatab sulle otse silma sisse ja muudkui mugistab. See ei olegi kohe ei haukumine ega ka urisemine, vaid justnimelt mugistamine. Naljakas. Noja üldse. Kass käis kaisus magamas ja keegi oli alati kodus ja hommikusöök oli hommikul ärgates valmis ja kulleri käest paki kättesaamine läks Eestis üle mõistuse libedalt ja nii hea oli lihtsalt mitu nädalat niisama mölutada, lumist talveilu nautida ja olla :).
Ma ikka vahel olen pisut murelikult mõelnud, et ma olen viimasel ajal muutunud varasemast palju vähem loominguliseks ja ka vähem uudishimulikuks või avatuks või algatushimuliseks või värskeks või mitmekülgseks või ma ei tea isegi. Ei tule seda päris õiget sõna praegu pähe. Igatahes, ma mõtlesin juba millalgi varem lõpuks välja küll, et mul on asjade vastu huvi tundmiseks ja millegi uue tegemiseks entusiasmi leidmiseks vaja palju aega, et rahulikult kulgeda ja vahepeal isegi natuke igavleda. Siis tulevad igasugused head mõtted ja jube huvitav on mugavustsoonist välja ronida ja siia-sinna kõike katsetada. Ainult mul viimasel ajal enam ei ole kunagi igavlemise aega, sest ma kogu aeg teen juba midagi. Ja kui ei tee, siis ma olen igasugusteks uudseteks mõteteks väsinud, siis ma lihtsalt puhkan ja mölutan. Häda on ainult selles, et ma jooksen silmaklappidega elu eest ringi sellepärast, et kõik asjad, mida ma teen, on ka viimseni nii toredad, et ma ei raatsi ühestki loobuda. Õigupoolest letseburgi keelest juba loobusin, aga aega üle ikka ei jäänud :). Enivei, see oli praegu üsna ebavajalik mõttekäik. Ma tahtsin tegelikult jõuda selleni, et kaks nädalat mittemillegitegemist oli piisav aeg, et tekitada vahelduseks jälle igasuguseid uudseid mõtteid, mida võiks teha ja mida tahaks teha ja see on nii tore tunne. Selline ärgas on olla! Kindlasti tuleb ka uuel aastal vahepeal jälle selliseid aegu, kus ma parajasti midagi head leiutada ei suuda ja lihtsalt teen rutiinselt oma tegemisi, aga nüüd ma panen need vahepeal tulnud värsked mõtted hoopis ilusti tallele ja kui jälle mõttenappus käes on, on hea sealt varudest võtta. Ja vot võtangi, isegi kui parajasti nende jaoks motivatsiooni ei ole :). Otsustatud!
Plaanide ja mõtete puudumise üle ei saa ma PRAEGU muidugi kurta. Tegelikult on mul elu umbes pool aastat ette juba täitsa ära planeeritud. Alustuseks lähen järgmisel nädalavahetusel Pariisi :). Plaanis on vaadata Louis Vuittoni fondi jaoks ehitatud uut Gehry muuseumi ja laupäeval lähen Frantsuaa tungival soovitusel Folies Bergère'i mingile etendusele. Lisaks on mul vaja leida mustad püksid ja jaanuarikuiste allahindluste esimesel nädalavahetusel on selleks ka lootust. Ma kindlasti võtan plaani selle aasta koorilaagrid, millest esimene on kohe jaanuari lõpus. Veebruaris tuleb Pariisis üks steampunki üritus, kuhu ma minna tahaks. Siis veebruaris lähen veel Londonisse Klairile külla ja märtsis tulevad ehk mu Ameerika sõbrad Pariisi ja Luksemburgi, aprillis lähme Frantsuaaga Istanbuli ja mais Lido uut revüüd vaatama. Mais ilmselt lähen uuesti Eestisse ka ja Karinile tahaks millalgi kevadtalvel Edinburghi külla minna ja üldse... Igast asju tahaks lugeda ja teha ja kokata ja kasvatada ja õppida ja... Ühesõnaga. Tegevust jagub, jaguks energiat ja motivatsiooni ka :).
Enivei. Luxi tulin tagasi juba üleeile. Ma näitasin taas oma meisterpakkija talenti ning suutsin ühe koti ja ühe seljakotiga kaasa tarida uisud, kaks paari uusi saapaid, kotitäie riideid, vähemalt 6 raamatut, mitme kilo jagu sinke-vorste-lihapalle ja muud söögikraami, komme ja tõestatult kasulikke külmetusravimeid, mille varud enne jõulupuhkust üsna ammendatud said ning millele Luxis pole midagi vastu panna. Suurest kaamerast, arvutist ja muust mahukast ja igal pool kaasas käivast kraamist ei hakka ma üldse rääkimagi. Ma tõstsin vist kaks päeva asju kohvris ringi, aga lõpuks sain luku kinni, rihm mahtus ka hädavaevu peale ning kõik jõudis mõnevõrra üllatuslikult tervelt Luxi. Ainult lihapallide vaakumpakend suvatses plahvatada, nii et iga kord, kui mul oli vaja käsipagasist ID-kaarti vms otsida, lõi mulle esiteks kotist vastu vinge lihapallilõhn. Juhhuu! Tagasi oli mul rõõm lennata koos Katriniga. Teisel lennul istusime me küll eraldi, aga Tallinnast Kopenhaagenisse lendasime me kõrvu ja trimpasime nii lennukis kui ka Kopi lennujaamas jutuvada kõrvale rõõmsalt veini. Jaanuari viimast veini. Ma nüüd nimelt lubasin, et ma vähemalt jaanuari lõpuni enam rohkem alkoholi ei joo. Põhimõtteliselt on vist Tansaaniast saadik igast ürituste ja kokkusaamiste tõttu pea iga päev mingil põhjusel kuskil kellegiga natukene (ja mõnel erandlikul juhul ka päris palju) klaasi tõstetud ja ma nüüd otsustasin, et mu igitubli maks on väikese puhkuse ära teeninud. Vot. Igatahes. Frantsuaa tuli mulle Luxis vastu ja tõi mu kottidega koju ära ning kuigi mul pärast seda tuli kohe ilgem unekas, vedasin ma ennast õhtul veel korra kohvikusse ka, et teistele Luxi tuttavatele samuti see hea uus aasta ära soovida. Aasta algus peaks ju kogu seda va järgnevat aastat iseloomustama ning ma otsustasin, et ma ei saa ometi nii laisk olla, et lähengi kell kaheksa õhtul magama, kui mul on ka täiesti hea alternatiiv olemas. Ja nii mahtuski sellesse üleeilsesse päeva peaaegu kõik, mis üldse minu elu iseloomustab: Pärnu ja kodused, kohvrid ja lennukid, toredad töökaaslased ning Lux, Frantsuaa ja Café des Artistes. Marise minimaailm ühes päevas :). Pole paha!
Uusaastalubadusi ma välja ei mõelnud. Kui see "jaanuaris ei joo" välja arvata. Vana aasta kokkuvõtte tegemiseni ei ole ma ka jõudnud, sest 2014 oli minu jaoks kuidagi selline kõikuv aasta ja ma ei ole siiani suutnud selle suhtes päris ühest läbimõeldud seisukohta võtta. Ühest küljest oli hästi palju toredat ja head ja põhisaavutusena sai minust sellel aastal päriselt ametnik, nii et ma ei pea enam muretsema, mis siis saab, kui mu lepingut äkki millegipärast paari kuu pärast enam ei pikendata... Nii palju vabam ja kindlam on ikka olla, kui ma ei pea olema kogu aeg valmis minu tahtmistest täiesti sõltumatult lühikese etteteatamise peale jälle elu täielikult ümber korraldama ja puha. Ausõna, ma ei kavatse nüüd lõdvaks lasta ja luuserdama hakata, lihtsalt paras ports kogu aeg vaikimisi pingul olnud närvi tunneb ennast nüüd palju paremini ja võib tegeleda muude asjadega. See on megasuur asi! Noja hästi palju igasuguseid sõite ja käimisi oli 2014. aastal ka, eriti aasta alguses ja siis hilissuvel-süvisel. Ojaa, ja siis mulle tehti Moulin Rouge'is täiesti unikaalset unustamatut teatrit ja suurtüki sünnipäeval sai väga jokkis Frantsuaaga hirmsasti nalja ja nii paljude teiste toredate inimestega sai siin-seal-ja-kolmandas-kohas jälle kohtutud ja nii - Kadi ja Tony ja lastega Istanbulis, Emiliaga Londonis, Airi ja Franiga Barcelonas, vanade tuttavatega Tansaanias jne jne jne. Teisest küljest ei saa ma aga mööda sellest, et kevadel ja varasuvel kimbutas mind mingi mõistatuslik totakas tervisehäda, nii et kogu aeg oli lihtsalt halb olla ja päris jupp aega läks elu minust seetõttu lihtsalt mööda. Suvel jäi ka Mann auto alla ja nii paljudel inimestel mu ümber oli ka kogu aeg üks jama teise otsa, nii et mingi "aga" oli kuskil kellelgi ikka ja päris nagu ohjeldamatult rõõmus ei saanud seetõttu olla. Samas loomulikult oleks kõik võinud olla palju-palju hullem, nii et halvaks ei saa seda aastat ka kohe mitte kuidagi nimetada. Ei, OK, otsustame siis nüüd ära. Minu jaoks oli 2014 ikka meepott väikese tahkunud klombiga, aga just nimelt tahkunud, mitte tõrvaklombiga. Jah, nii on õige öelda küll :).
Aga olgu. Eepos on juba korralik. Päike paistab. Hispaania keele kodutööd tuleks täna ära teha. Lilledega tuleb veel tegeleda. Tõstsin need enne Eestisse minekut koos aknakastidega tuppa ja nende sügishoolduseni pole ma veel jõudnud. Katsun neid nüüd mõistlikkuse piires kärpida ja nad siis valgemasse kohta seada. Kohver tuleks lahti pakkida ja järgmiseks nädalaks tööriided valmis vaadata. Pärast veel väike vann ja võib-olla mõni raamat, sest ma tahaks kohe selle lugemisväljakutsega algust teha. Ja homme tulebki jälle tööle minna...
Hmm. Praegu kangastus mulle eelmise aasta jaanuari algus, kus ma mõtlesin samu mõtteid mõne kvartali kaugusel töökaaslase korteri külma plaatpõrandaga köögis. Kui palju õdusam ja mõnusam mul siin praegu on :).
Jaa. Elu on ilus. Head uut aastat!
M.
Eestis kodus veedetud jõulupuhkus oli kogu terviklikkuses erakordselt tore. Ma ei teinud MITTE MIDAGI asjalikku ning lihtsalt vedelesin ja jätsin igasuguse korralduslike ja igapäevaasjade pärast muretsemise täiesti süüdimatult emmele ja Varnole, kes õnneks selle üle ei kurtnud ka. Piparkoogid jäidki tegemata, see-eest tegime aga emmega näiteks ülihäid kapsarulle :). Käisime Karavani ja Getter Jaani kontserdil, teatris ja päris mitut puhku küla peal ning kodus tegelesime peamiselt elukatega. Mia on Mannist niiiiiiiiiiiiiiii uskumatult erinev koer, et kohe naljakas, aga samas on ta oma miniatuurses titelikkuses nii võimatult armas, et kõik tänaval vastutulijad veavad iseenesest suu kõrvuni. Noja lume sees sumbates oli ta suisa halenaljakas, sest katsu sa ise kogu aeg üle oma varju hüpata ja siis veel pissida ka, kui sa kõrvuni juba niikuinii mingi olluse sees oled! Mial on kombeks hommikul õuest tulles ülenisti märjana voodisse tormata, et veel magavatel inimestel nägu puhtaks pesta, ja talle meeldivad hirmsasti pehmed mänguasjad ja Sassi näkitsemine. Viinamarjadest ja oma kondikestest satub ta nii vaimustusse, et lööb nende ümber tantsu, ning aeg-ajalt tuleb tal selline jutustamise tuju, et ta siis vaatab sulle otse silma sisse ja muudkui mugistab. See ei olegi kohe ei haukumine ega ka urisemine, vaid justnimelt mugistamine. Naljakas. Noja üldse. Kass käis kaisus magamas ja keegi oli alati kodus ja hommikusöök oli hommikul ärgates valmis ja kulleri käest paki kättesaamine läks Eestis üle mõistuse libedalt ja nii hea oli lihtsalt mitu nädalat niisama mölutada, lumist talveilu nautida ja olla :).
Ma ikka vahel olen pisut murelikult mõelnud, et ma olen viimasel ajal muutunud varasemast palju vähem loominguliseks ja ka vähem uudishimulikuks või avatuks või algatushimuliseks või värskeks või mitmekülgseks või ma ei tea isegi. Ei tule seda päris õiget sõna praegu pähe. Igatahes, ma mõtlesin juba millalgi varem lõpuks välja küll, et mul on asjade vastu huvi tundmiseks ja millegi uue tegemiseks entusiasmi leidmiseks vaja palju aega, et rahulikult kulgeda ja vahepeal isegi natuke igavleda. Siis tulevad igasugused head mõtted ja jube huvitav on mugavustsoonist välja ronida ja siia-sinna kõike katsetada. Ainult mul viimasel ajal enam ei ole kunagi igavlemise aega, sest ma kogu aeg teen juba midagi. Ja kui ei tee, siis ma olen igasugusteks uudseteks mõteteks väsinud, siis ma lihtsalt puhkan ja mölutan. Häda on ainult selles, et ma jooksen silmaklappidega elu eest ringi sellepärast, et kõik asjad, mida ma teen, on ka viimseni nii toredad, et ma ei raatsi ühestki loobuda. Õigupoolest letseburgi keelest juba loobusin, aga aega üle ikka ei jäänud :). Enivei, see oli praegu üsna ebavajalik mõttekäik. Ma tahtsin tegelikult jõuda selleni, et kaks nädalat mittemillegitegemist oli piisav aeg, et tekitada vahelduseks jälle igasuguseid uudseid mõtteid, mida võiks teha ja mida tahaks teha ja see on nii tore tunne. Selline ärgas on olla! Kindlasti tuleb ka uuel aastal vahepeal jälle selliseid aegu, kus ma parajasti midagi head leiutada ei suuda ja lihtsalt teen rutiinselt oma tegemisi, aga nüüd ma panen need vahepeal tulnud värsked mõtted hoopis ilusti tallele ja kui jälle mõttenappus käes on, on hea sealt varudest võtta. Ja vot võtangi, isegi kui parajasti nende jaoks motivatsiooni ei ole :). Otsustatud!
Plaanide ja mõtete puudumise üle ei saa ma PRAEGU muidugi kurta. Tegelikult on mul elu umbes pool aastat ette juba täitsa ära planeeritud. Alustuseks lähen järgmisel nädalavahetusel Pariisi :). Plaanis on vaadata Louis Vuittoni fondi jaoks ehitatud uut Gehry muuseumi ja laupäeval lähen Frantsuaa tungival soovitusel Folies Bergère'i mingile etendusele. Lisaks on mul vaja leida mustad püksid ja jaanuarikuiste allahindluste esimesel nädalavahetusel on selleks ka lootust. Ma kindlasti võtan plaani selle aasta koorilaagrid, millest esimene on kohe jaanuari lõpus. Veebruaris tuleb Pariisis üks steampunki üritus, kuhu ma minna tahaks. Siis veebruaris lähen veel Londonisse Klairile külla ja märtsis tulevad ehk mu Ameerika sõbrad Pariisi ja Luksemburgi, aprillis lähme Frantsuaaga Istanbuli ja mais Lido uut revüüd vaatama. Mais ilmselt lähen uuesti Eestisse ka ja Karinile tahaks millalgi kevadtalvel Edinburghi külla minna ja üldse... Igast asju tahaks lugeda ja teha ja kokata ja kasvatada ja õppida ja... Ühesõnaga. Tegevust jagub, jaguks energiat ja motivatsiooni ka :).
Enivei. Luxi tulin tagasi juba üleeile. Ma näitasin taas oma meisterpakkija talenti ning suutsin ühe koti ja ühe seljakotiga kaasa tarida uisud, kaks paari uusi saapaid, kotitäie riideid, vähemalt 6 raamatut, mitme kilo jagu sinke-vorste-lihapalle ja muud söögikraami, komme ja tõestatult kasulikke külmetusravimeid, mille varud enne jõulupuhkust üsna ammendatud said ning millele Luxis pole midagi vastu panna. Suurest kaamerast, arvutist ja muust mahukast ja igal pool kaasas käivast kraamist ei hakka ma üldse rääkimagi. Ma tõstsin vist kaks päeva asju kohvris ringi, aga lõpuks sain luku kinni, rihm mahtus ka hädavaevu peale ning kõik jõudis mõnevõrra üllatuslikult tervelt Luxi. Ainult lihapallide vaakumpakend suvatses plahvatada, nii et iga kord, kui mul oli vaja käsipagasist ID-kaarti vms otsida, lõi mulle esiteks kotist vastu vinge lihapallilõhn. Juhhuu! Tagasi oli mul rõõm lennata koos Katriniga. Teisel lennul istusime me küll eraldi, aga Tallinnast Kopenhaagenisse lendasime me kõrvu ja trimpasime nii lennukis kui ka Kopi lennujaamas jutuvada kõrvale rõõmsalt veini. Jaanuari viimast veini. Ma nüüd nimelt lubasin, et ma vähemalt jaanuari lõpuni enam rohkem alkoholi ei joo. Põhimõtteliselt on vist Tansaaniast saadik igast ürituste ja kokkusaamiste tõttu pea iga päev mingil põhjusel kuskil kellegiga natukene (ja mõnel erandlikul juhul ka päris palju) klaasi tõstetud ja ma nüüd otsustasin, et mu igitubli maks on väikese puhkuse ära teeninud. Vot. Igatahes. Frantsuaa tuli mulle Luxis vastu ja tõi mu kottidega koju ära ning kuigi mul pärast seda tuli kohe ilgem unekas, vedasin ma ennast õhtul veel korra kohvikusse ka, et teistele Luxi tuttavatele samuti see hea uus aasta ära soovida. Aasta algus peaks ju kogu seda va järgnevat aastat iseloomustama ning ma otsustasin, et ma ei saa ometi nii laisk olla, et lähengi kell kaheksa õhtul magama, kui mul on ka täiesti hea alternatiiv olemas. Ja nii mahtuski sellesse üleeilsesse päeva peaaegu kõik, mis üldse minu elu iseloomustab: Pärnu ja kodused, kohvrid ja lennukid, toredad töökaaslased ning Lux, Frantsuaa ja Café des Artistes. Marise minimaailm ühes päevas :). Pole paha!
Uusaastalubadusi ma välja ei mõelnud. Kui see "jaanuaris ei joo" välja arvata. Vana aasta kokkuvõtte tegemiseni ei ole ma ka jõudnud, sest 2014 oli minu jaoks kuidagi selline kõikuv aasta ja ma ei ole siiani suutnud selle suhtes päris ühest läbimõeldud seisukohta võtta. Ühest küljest oli hästi palju toredat ja head ja põhisaavutusena sai minust sellel aastal päriselt ametnik, nii et ma ei pea enam muretsema, mis siis saab, kui mu lepingut äkki millegipärast paari kuu pärast enam ei pikendata... Nii palju vabam ja kindlam on ikka olla, kui ma ei pea olema kogu aeg valmis minu tahtmistest täiesti sõltumatult lühikese etteteatamise peale jälle elu täielikult ümber korraldama ja puha. Ausõna, ma ei kavatse nüüd lõdvaks lasta ja luuserdama hakata, lihtsalt paras ports kogu aeg vaikimisi pingul olnud närvi tunneb ennast nüüd palju paremini ja võib tegeleda muude asjadega. See on megasuur asi! Noja hästi palju igasuguseid sõite ja käimisi oli 2014. aastal ka, eriti aasta alguses ja siis hilissuvel-süvisel. Ojaa, ja siis mulle tehti Moulin Rouge'is täiesti unikaalset unustamatut teatrit ja suurtüki sünnipäeval sai väga jokkis Frantsuaaga hirmsasti nalja ja nii paljude teiste toredate inimestega sai siin-seal-ja-kolmandas-kohas jälle kohtutud ja nii - Kadi ja Tony ja lastega Istanbulis, Emiliaga Londonis, Airi ja Franiga Barcelonas, vanade tuttavatega Tansaanias jne jne jne. Teisest küljest ei saa ma aga mööda sellest, et kevadel ja varasuvel kimbutas mind mingi mõistatuslik totakas tervisehäda, nii et kogu aeg oli lihtsalt halb olla ja päris jupp aega läks elu minust seetõttu lihtsalt mööda. Suvel jäi ka Mann auto alla ja nii paljudel inimestel mu ümber oli ka kogu aeg üks jama teise otsa, nii et mingi "aga" oli kuskil kellelgi ikka ja päris nagu ohjeldamatult rõõmus ei saanud seetõttu olla. Samas loomulikult oleks kõik võinud olla palju-palju hullem, nii et halvaks ei saa seda aastat ka kohe mitte kuidagi nimetada. Ei, OK, otsustame siis nüüd ära. Minu jaoks oli 2014 ikka meepott väikese tahkunud klombiga, aga just nimelt tahkunud, mitte tõrvaklombiga. Jah, nii on õige öelda küll :).
Aga olgu. Eepos on juba korralik. Päike paistab. Hispaania keele kodutööd tuleks täna ära teha. Lilledega tuleb veel tegeleda. Tõstsin need enne Eestisse minekut koos aknakastidega tuppa ja nende sügishoolduseni pole ma veel jõudnud. Katsun neid nüüd mõistlikkuse piires kärpida ja nad siis valgemasse kohta seada. Kohver tuleks lahti pakkida ja järgmiseks nädalaks tööriided valmis vaadata. Pärast veel väike vann ja võib-olla mõni raamat, sest ma tahaks kohe selle lugemisväljakutsega algust teha. Ja homme tulebki jälle tööle minna...
Hmm. Praegu kangastus mulle eelmise aasta jaanuari algus, kus ma mõtlesin samu mõtteid mõne kvartali kaugusel töökaaslase korteri külma plaatpõrandaga köögis. Kui palju õdusam ja mõnusam mul siin praegu on :).
Jaa. Elu on ilus. Head uut aastat!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar