Esmamuljeid Berliinist

Nii ägedat pikka nädalavahetust annab ikka otsida! Mul on praegu selline tunne, et olin vähemalt nädal aega puhkusel ära. Selle ajaga jõudsime me Berliinis mitukümmend kilomeetrit maha jalutada, ohjeldamatult lobiseda, pildistada, veini juua, kokata, filme vaadata ja muud toredat teha. Mu silmad on ekraanitusest täiesti purupuhanud, pole isegi punased enam! Reie esiküljed andsid seevastu veel eilegi millegipärast tunda. Võimalik, et Siegessäule otsa ronimisest. Praegu olen vaimustuses Berliini müürist, mulliteest, India retseptidest ja eriti paneerist, mida ma kaks pakki kaasagi tõin. Mul on nüüd heegeldatud koer nimega Muri ja uus läpakataskuga seljakott, mille ostsin tagasiteel Brüsselist. Ohjaa, ja varsti kavatsen ma tutvuda Rupert's Kitchen Orchestra nimelise bändiga, kellele me kaks päeva järjest väljas otsa sattusime. Nad olid väga toredad! 

Pilte tegin Berliinis üle 600, teadmisi kogusin veelgi rohkem. Lisaks õnnestus mul edasi-tagasi lennata nii, et mul olid kotis küünekäärid, mida kummalgi lennul ei konfiskeeritud (jee, mul oleks neist kahju olnud). Millegipärast paistavad kõik arvavat, et ma olen kole pai. Näiteks ei öelnud keegi midagi ka selle peale, et ma lõin peotäie vedelikutuube lahtiselt sellesse kasti, millega träni röntgeniaparaadist läbi lastakse. Minu ees lasti kahel inimesel seevastu kohvridki lahti teha ja neist vedelikud välja võtta, millest omakorda mõned pudelid minema visati. Ülejäänud pudelite jaoks saadeti nad üheeurost kilekotti ostma. Minu lahtiste pudelite peale ei öeldud sõnagi. Nojah, mina olen muidugi rahul. Need teised kaks ilmselt mitte. Nojah. 

Provintsist tulnuna hämmastas mind Berliini juures alustuseks see, et majad olid nii kõrged, ehitusstiilid väga ranged ja tänavad nii laiad, lisaks oli transpordiliike triljon. Pariisiga ei andnud seda linna ikka võrreldagi. Berliin oli ikka väga linn :). Jõekaldad meenutasid mulle kohati natuke Peterburgi, mõned tänavad ja pargid pisut Tallinna. Inimesi oli seal igat masti, karvaseid ja sulelisi oli palju rohkem kui Pariisis. Oh, ja teate, kui palju kraanasid on Berliinis? Mustmiljon! Põhimõtteliselt oli iga vähegi tuntud koht parajasti ehitusjärgus - Alexanderplatz ja muuseumisaar ja Unter den Linden ja Potsdami väljaku ümbrus ja kindlasti mõni koht veel, mis praegu meelde ei tule :). Kraanajuhid, Berliinis oleks teil tööd jalaga segada! Mmm, kõige ilusam oli vist jõeäärne (suht igal pool) - ja ilm ka! Kuigi lumi oli maas ja kraadid miinustes, oli kogu nädalavahetuse päike väljas ja jalutamine oli lausa lust. Laupäeval jalutasime me näiteks 8,4 km maha, ülejäänud päevadel vist pisut vähem. Aga õige pisut! 

Kõige muljetavaldavam... Ma nüüd ei teagi, ilmselt vist ikka see müür. Ma polnud päris müüri päris oma silmaga näinudki. Või kui olin, siis ma lihtsalt ei tundnud seda ära, sest pealtnäha pole see kohe üldse midagi erilist! Nüüd näiteks jalutasime pargis mingi suvalise tara kõrval (vabandust, kui see kellegi tundeid riivab) ja siis ütlevad Helle ja William mulle järsku, et seesamune tara meie kõrval ongi Berliini müür. Pühade püss, ma kohe ei tahtnud uskudagi. Saate aru, see oli müür nagu müür ikka! Ärasoditud ja mitte väga kõrge. Selliseid piirdeid on neil päevil kõik linnad täis. Ja milline sümbol see omal ajal oli!!! Jaa, alguses ma ei arvanud sellest tõesti mitte midagi, sest, noh, meil on näiteks kogu Põhja-Tallinn selliseid tarasid täis, aga mu suhtumise muutus kardinaalselt, kui ma ta nime teada sain... Vääääääääääääga naljakas! Ma saan aru, et see oli omal ajal lai turvatud tsoon ja nii, aga ikkagi... Issand, milline šokk :). Olgu ära mainitud, et Pergamoni muuseumis käisime ka, sest ma tahtsin väga Ištari väravaid näha, lisaks ronisime Siegessäule otsa, kust avanes linnale väga kena vaade. Päike ka paistis kenasti ja puha! Ainus häda oli see, et inimesi oli seal samba otsas rohkem kui kilusid karbis. Seetõttu me sinna väga kauaks ei jäänud :). Parimad pildid tegime hoopis samba jalamil :). 

Kulinaarseid elamusi pakuti mulle ka kuhjaga. Kõigepealt ootas mind lõhepirukas, järgmisel hommikul küpsetas Helle leiba, aga konkurentsitult kõige parem asi oli üldse pähklikastmes paneer... Mmm, India mulle ei meeldi, aga India söögid on üle prahi. Paneer on seal selline spetsiaalne värske juust, millest nad palju taimetoitlaste roogasid valmistavad. Ma polnud seda Euroopas müügil näinud, ehkki olin silmi teadlikult lahti hoidnud. Juhtumisi olid Helle ja William seda aga Aasia supermarketist endale minu tulekuks koju varunud ja sellest sai nii hea karri, et see oli nagu päris kohe! Ausalt, isegi Delhi hotellis ei anta paremat! Seni pidasin ma selle äraunustatud nimega hotelli paneeri maailma parimaks. Nüüd asetus see teisele kohale... Viimasel õhtul käisime muidu veel Helle ja Williami kodu lähedal India restoranis ka, seal sõin ma veel sedasamustki paneeri. Vaimustus, noh! Aga kodune oli tõsiselt palju parem :P. 

Ah, aga kõige toredam oli üldse Hellet ja Williamit näha. Nad on ju maailmarändurid, nii et seda, kus ja millal me järgmine kord kohtume, ei oska kohe arvatagi. Vahet isegi pole, nendega on alati ja igal pool tore! Mind iga kord totaalselt hämmastab, et neil on rändurielule vaatamata igal pool hästi kodune - neil on kõik hubasust loovad pisiasjad olemas ja puha, see on alati hästi inspireeriv. Mina ajan läbi suhteliselt ebamugavalt, sest ma olen lihtsalt liiga laisk. Nende juurest tulles on mul aga alati mingi tuhin sees, et hakkaks ise ka tublimaks ja teeks endal ka kodu õdusamaks :). IRW. Tuhin läheb ainult mõne aja pärast jälle mööda. 

Olgu, ma nüüd tegelikult tõmban otsad tänaseks koomale, aga lõpetuseks olgu see ka veel öeldud, et selles peres osatakse mind alati ülihästi ja -inspireerivalt vastu võtta. Vaadake, mis meid ees ootas, kui me Hellega koduuksest sisse astusime:

Ajee, puhkus

Ei, päris pikast puhkusest ma ei räägi, aga tulevane nädalavahetus on mul nüüd küll tavalisest pisut pikem. Sõidan nimelt homme pärastlõunal Brüsselisse, lendan sealt Berliini ja tulen sama teed mööda teisipäeval tagasi :P. Ajee, olen põnevil! Esiteks olen ma Berliinis käinud umbes 3 tunniks korraga ja vist tervenisti kaks korda. Peale Brandenburgi väravate ja riigipäevahoone kupli pole ma kuskil käinud. Sellest ma ei hakka rääkimagi, et Hellet ja Williamit nägin viimati eelmises elus. Päriselt, viimane kord oli millalgi oktoobris vist!

Uhhuu!!! Nii põnev, nii põnev! Pakin praegu kotti ja üritan tunnetada, kas pealetikkuv tatitõbi on taandumas või peale tungimas. Loodan esimest :). Ma olen päris korraliku vitamiinide üledoosi endale sisse söönud, see peaks ju ometi aitama! Eks paistab!

Aga jah, sellised plaanid. Ma praegu pikalt ei tee, veits igasuguseid asju on veel vaja jõuda. Tahtsin lihtsalt öelda, et nii äge on!

Järgmise korrani!
M.

Bretzelsonndeg

Tänastel esimestel hommikutundidel sain ma kohvikus ühe üdini armsa küüraka vanapapi Paddy käest lambist mandlitega kringlikese. Selgituseks öeldi ainult seda, et täna on kringlipühapäev. Rose ja Eliane said ka kringlid. Kõigil oli nalja nabani. Kringel oli pehme ja mõnus ka. Hommikusöögi eest oli kohe hoolt kantud. Ainult asja täpsemast olemusest ei saanud ma eriti aru, nii et pidin koju tulema ja guugeldama, mis imeloom see kringlipühapäev küll on. Sain teada järgmist: bretzelsonndeg on alati kaks nädalat enne lihavõtteid, st vist siis poole paastu ajal, ja põhimõtteliselt on see lihtsalt päev, mil poisid kirikus oma silmarõõmule kringli kingivad. Kui silmarõõmul on hea meel, kingib ta poisile lihavõtete ajal vastu värvilise muna. Ja liigaastatel on järjekord vastupidine, nii et tüdrukud kingivad enne kringleid ja siis poisid valivad :).

Vot niimoodi siis. Kusjuures ma olen täiesti kindel, et seda traditsiooni mäletavadki siin ainult saja-aastased, sest ei Rose ega ka Eliane osanud mulle öelda, miks ta meile kringlid kinkis. Aga jube äge igatahes :).

Kevad alaku!

Ärkasin kell 15.08. Tegin kohvi. Kobisin sellega voodisse tagasi. Päriselt ronisin teki alt välja kell 16.32. Käisin pargis (jakiväel), nautisin päikeselist ilma ja pildistasin lilli. Ostsin karbitäie macaroone. Tulin koju, käisin duši all, ronisin voodisse tagasi ja maiustasin. Tegin kardemoniga kohvi. Tundsin ennast nii ülimalt ärksa ja kerge ja rõõmsana. Energiat on kuhjaga. Kogu stress on absoluutselt käega pühitud. Nüüd jääbki nii, sest midagi eriliselt närviajavat pole enam tükk aega ette näha ja vanad asjad võib ära unustada. Ja järgmise nädalavahetuse veedan Berliinis.

Kevadel ja päikesel ja unel on ikka tõeline imevägi :). Elu on ilus ja kevad alaku nüüd ja kohe!

Prügikastid on kohal. Esimesed päevitajad ka.

  

Quelle semaine

See oli selline nädal, et kohe ei oska/saa nagu kirjutadagi midagi :). Pühade püss. Ausalt! Kõigepealt see Triinu nädalavahetuse haiglaloo äraklaarimine ja siis Brüssel, kust ma kolmapäeva õhtul suht poolsurnult tagasi jõudsin. Ja neljapäeval-reedel järgnes tõeline töölaviin kontoris :). Selle viimase pärast on sigahea tunne, sest ma sain eilse ja tänasega tehtud sellise koguse tööd, et teeks endale kohe väikese kummarduse või nii. Päriselt, ma üllatasin pisut ennast ka :). Samas on mul nädalavahetuse üle ka ülihea meel, sest praeguseks ei jaksa ma enam lillegi liigutada - kogu nädal on olnud lihtsalt nii energiakulukas ja kõik ööd on ka kuidagi lühikeseks jäänud :). Muidu läheks ma praegu otsejoones magama, aga naistepäeva puhul vean ma ennast täna siiski nimme kohvikusse. Naistepäev paistab siin suur asi olema ja millegipärast pinniti mind viimati hoolikalt, et kas ma ikka täna lähen. No ma siis lähen. Aga ülejäänud nädalavahetuse ma lihtsalt magan, ausalt. Ahjaa, pühapäeval lähen Villa Vaubanisse näitusele.

Ja nüüd ma vaatan lihtsalt pool tundi kella, kuni on aeg välja minna.

Kõik. Punkt.

Kärtsu-mürtsu ja Kirchbergi haigla avastamist kah

Mehed, mul on külaline. Sõbrants, kellega meil on sellised huvitavad lood, et ta kipub minu seltsis millegipärast alatasa kokku kukkuma. Enne seda nädalavahetust on ta seda teinud juba kaks korda. Kusjuures asi võtab aina tõsisemaid tuure, sest esimesel korral õnnestus mul ta Pariisis tänavanurgal ise üles putitada, teisel korral ei võtnud ta Tallinnas ühes kohvikus pool tundi jalgu alla, nii et ma andsin ta lõpuks ta emale üle, aga nüüd veetsin ma temaga terve öö Kirchbergi haigla kiirabiosakonnas. Oeh. Praegu on mul pea ikka hirmus pilla-palla. Emotsioone ja koledaid üksikasju on meeles rohkem kui raha eest (tema arve oli 179 euri :D). Oeh veel kord.

Möödunud ööpäevas oli ühesõnaga palju erakordset. Esiteks polegi ma veel kunagi alles hommikul kell 8 koju jõudnud. Teiseks polnudki ma veel kunagi Kirchbergi haiglas käinud. Hea, et meie sellenädalane üksuse ühine lõunasöök seal lähedal oli. Vähemalt teadsin ma, millisest suunast bussipeatust otsida, kui meid täna hommikul kell pool kaheksa kiirabist välja hallasesse hommikusse löödi. Kolmandaks ei olnud mul siiani aimugi, KUI abivalmid luksemburglased ikka tegelikult on. Kolm võhivõõrast inimest nägid eile tükk aega vaeva, et aidata mu sõbrants jalule saada (püüdes teda õigupoolest kiirabi tulekuni enam-vähem teadvusel hoida). Kui ma pakkusin, et hüvitan nende vaeva, öeldi mulle nördinult, et ma olen puhta loll, sest inimest aidatakse südameheadusest! Neljandaks nägin ma tohutu tänutundega, et mul on Luxis päris sõbrad, kes võtavad vaevaks veel kell pool neli öösel murelikult helistada ja küsida, mis nad saavad mu heaks teha. Ja jaksavad mind siis nõudlikult telefoni otsas rahustada, kuigi kuulevad isegi, et kiirabiarstid karjuvad mulle, et ma ei tohi seal telefoniga rääkida. Viiendaks sain ma teada, et pühapäeva hommikul enne kaheksat on toidupoe ukse taga JÄRJEKORD. Noh, pood avatakse kell 8, aga inimesed lähevad päriselt enne seda kellaaega tühjade kottidega poeukse taha sappa. Kuuendaks nägin ma selle aasta esimesi lumikellukesi.

Nii, nüüd jooksis mul juhe täiesti kokku. Kohe ühtegi sidusat mõtet ei tule enam. Lähen teen kohvi. Katsun magamisega kuidagi pärastlõunani viivitada, et siis rahus homse hommikuni jutti põõnata ja niimoodi mingi normaalne unerütm tagasi saada :). Sõbrants on, muide, elus ja üles toibutatud. Minust on ta veel palju ärksam kah :). Tänu taevale sellegi eest :).

Selline nädalavahetus siis!

Veel kuklitest

Põgenev tainas, 2012. aasta kalender ja roosid. Mul on nüüd kodus alati roose. Nii juhtub, kui lillemüüjaga sõbraks saada.

Kirsimoosi ja vahukoorega olid kuklid kõige paremad. Kirsikompotist võetud kirsid olid liiga läilad.

***

Ma pole kunagi jalgade lohistamist sallinud, aga visuaalsel kujul ajab see vihastamapanev komme mind küll naerma.

Kevadine suurpuhastus

Ma ei jõudnudki reedel kohvikusse. Jaa, kalendrisse tuleb rist teha. Kuigi tegelikult tuleks muidugi kõigepealt 2013. aasta kalender osta, sest ma sain lõpuks eelmise kahe aasta kalendrid seina pealt maha võetud :). Aga nojah, millegipärast tekkis mul reede õhtul selline väsimus, et ma mõtlesin enne väljaminekut pool tundi pikutada. Läksingi voodisse. Kell pool kaheksa õhtul. Panin igaks juhuks kella ka tirisema. Võta ainult näpust! Kui see tund aega hiljem tirises, oli mul täpselt selline uni, nagu oleks tööpäeva hommik, mitte nädalavahetuse esimene õhtu :). Ma võitlesin endaga pikalt - kordusäratus jõudis poole tunni jooksul kümme korda piniseda. Lõpuks virutasin ma selle kinni ja otsustasin, et mõnikord tuleb keha ka kuulata. Isegi on pikk talv selja taga ja iga jummmmala aasta veebruaris on mul tõsine energiamõõn. Otsustasin seega käigu pealt, et kui on ikka väga vaja magada, siis on vaja magada. Muidu jää veel nüüd nii talve lõpus haigeks kah. Magasingi siis kella poole kaheksast õhtul üheksani hommikul. Oleks ilmselt inertsist edasi ka põõnanud, aga eelmisel nädalavahetusel üheksaks seatud äratus ajas une ära, raibe.

Nojah. Sellest johtuvalt oli mul laupäeval hästi palju aega, eks. Alustasin siis sellest, et sorteerisin ära kõik aasta algusest saadik kogunenud ajalehed. Lõikasin huvipakkuvad artiklid välja, viisin hunnikute viisi vanapaberit välja, tegin külmkapis ja köögikappides suurpuhastuse, pesin pesu, panin kõige talvisemad riided eest ära (jaa, ma tean, et tegelikult on väljas täpselt sama külm kui kuu aega tagasi, aga mul on mõttes juba kevad). Siis sain põrandad niimoodi üle võetud, et tolmuimeja ei löönudki korke läbi (selleks on vaja stepslist välja võtta vähemalt külmkapp, aga mõnikord ka raadio ja veekeetja), edasi pesin põrandad ära, viisin prügi välja, sorteerisin lauapealse paberipahna ära, riputasin paar uut kaarti seinale, tõin poest nõudepesuvahendit ja uued käsnad, koorisin granaatõunu, tegin piltidest kõvakettale tagavarakoopiaid, lugesin pisut institutsioonidevahelist stiilijuhendit ja jõudsin isegi linna jalutama. Tegelikult oli mul plaanis juuksurisse ka minna, aga selles hakkasin ma kahtlema. Ma vaatan veel paar korda peeglisse ja küsin järgmisel nädalal Fernande'i käest, kus tema juuksuris käib. Ma nimelt ei ole siinsete juuksurite käteosavuses väga kindel, aga temal on sonks alati väga ogens.

Vot. Laupäeva õhtul sain muu hulgas teada, et Luxis peavad koerad ka metsas rihma otsas olema. Selleks, et nad kuskil üldse lahti lasta, tuleb minna erametsa, seal võivad koerad metsaomaniku isiklikul loal ilma rihmata ringi lipata. Siis naersin end herneks, sest väga paljudel inglastel kukub merci välja halastuse palumisena ja eile anus üks isend õlut tellides tõeliselt mercyt. Veel nautisin magusat kättemaksu Lexile, kes teeb alati tavapärase kolme põsemusi asemel kaks, nii et ma olen mitu korda jäänud totralt kolmandat musi ootama, põsk õieli. No seekord oli mul ometi meeles valvas olla, nii et ma andsin talle hoopis ühe põsemusi ja tema jäi upakile teist ootama. Haa, paras.

Järgmine nädal tuleb ilmselt aktiivsemat sorti (nädalavahetus ka), sest teisipäeval on meil aastapäeva tähistamiseks Chimi Churris üksuse ühine lõunasöök, siis on veel vaja igasuguseid asju teha ja neljapäeval tuleb Triin külla, juhhuu. Pluss ülejärgmisel nädalal lähen kohe pärast tema äraminekut kaheks päevaks Brüsselisse. 6. märts on seal varahommikust saadik täielikult sisustatud, aga 5. märtsiks võiks midagi toredat välja mõelda. Soovitusi?

OK, praegu sai vaim otsa. Uurin parem, kas pingviinide paraadi väljaspool Eestit ka neti vahendusel näha saab. Suusatamist näiteks ei saa...
Pühi ka!
M.

Pariis (EL) nr XX/YYYY

Tegelikult oli mul kuni eelmise pühapäeva pärastlõunani Pariisis väga tore, kuigi see tundus takkajärgi natuke ebaõiglane. Ilm oli hästi kevadine, seltskond energiline ja inspireeriv ning Pariis on Pariis. Enivei, laupäevastest tegemistest ma juba kirjutasin, nüüd panen ainult pildid. Kui ma Michou fantastilise õhtu enda jaoks läbi mõtlen, siis kirjutan sellest ka. Seal oli väga muinasjutuline ja see oli täiesti ootamatu suaree. 

Mis pühapäeva puutub, siis ega ma pühapäeval tegelikult suurt midagi ei teinudki. Vot selline nädalavahetus oli.

Väga tühi. Ja väga naljakas valgus.

Pavlov rääkis alati, et see kett kuulub pikale blondile mehele, kellel oli must king jalas. Samas läks ta (Pierre Richard) mul kogu aeg segamini Pierre Cardiniga. Ja nüüd tuleb välja, et tegelt on Maxim's ikkagi Pierre Cardini oma. Igatahes on see päris kõige õigem Maxim's ka omaette juugendimuuseum, kuhu eelregistreerimisega mõnikord sisse pääseb. Järgnev kuulub kõik Cardini erakollektsiooni ja seda võib seal sellepärast näppida ja pildistada (ka välguga) ja imetleda.

Kleidi hind: 30 000 eurot. Vana, õige ajastu siid + käsitöö.

Sain teada, et prantsuse moe kohaselt pannakse kahvlid lauale "kummuli", sest meie jaoks alumisel küljel on tootja märgis või vapp vms. No ja moekas oli seda näidata.

Sarah Bernhardti komplekt. Puhtast hõbedast.

OriginaalPOSTER.

Legendaarne Mont Blanc. Oli hea küll. Koos kakao ja vahukoorega oli väga läila, mul oli pool päeva pärast süda paha, aga järgmisel päeval jalutasin ma sellest kohvikust uuesti mööda ja ostsin endale koju ühe kaasa. Pärast soolast praadi oli see imehea.

Oli "väike" saba.

Kultuursed jorsid

Ma tean, miks hunt Kriimsilm telest ära kadus. Ta läks Pariisi metroosse pappi teenima.

Tertre'i väljak on ilma kohvikuterrassideta nii imelik.

Näete La Defense'i, näete jah?

F oli nördinud, kuna teda ei lastud koerakesega surnuaiale. Tema käib alati La Goulue'le lilli viimas. No ma siis viisin nüüd tema eest. Ainult ühe poti, eks, mitte kogu seda kunstrooside kuhja.