Viva la Mexico 3. Melu ja pidu.

Põhja-Mehhikos üha tapetakse - kui kuskilt mõned uudisteportaalid lahti lööd, leiad iga päev kohe mõne sellise enam kui tosina ohvriga tulistamise. Aga mujal Mehhikos pole sellest haisugi. Õhtuti tõstab rahvas oma maisipotid, plastikmööbli ja muusikakeskuse tänavale, teeb endale süüa, rüüpab head ja paremat, siis minnakse jalutatakse mariachide laulu kuulama, siis ostetakse üks õhupall ja promeneeritakse lihtsalt tänaval ringi. See on uskumatu, kui täis võivad tänavad pärast päikeseloojangut olla. Kui vastuvoolu... hmm, ei, kui ükskõik kuhu poole minna tahta, tekib tunne nagu oleks hiidlaine ette jäänud.

Järgneb hunnik uduseid ööpilte õhtuhämaruses Mehhiko linnade tänavaid valdavast melust. Ja ühtlasi ka meie vana-aasta õhtu meenutus. 

Mais ja õhupallid. Ilma kumbagita ei saa mehhiklased hakkama. 

Oi, suur hitt oli... Terve suur park oli Mexico Citys täis erinevaid selliseid lavastatud stseenikesi, kus vaatajad said ennast kuskile paigutada ja siis pilti teha. Üheksakümne üheksal juhul sajast oli tegu muidugi jõulusõimekestega, aga oli ka üksikuid erinevaid lavastusi. 

Nii äge, kas pole? Sellise nimel all tundub burger palju parem!

Neile nii meeldivad õhupallid. Neile nii meeldivad õhupallid, et nad panevad neile rattad ka alla, et lapsed saaksid õhupalle järel lohistada. 

Kingapoode on igas linnas meeletult. Ainult et neil on nii väikesed numbrid, neetud. Minu elevandijala jaoks (39) polnud praktiliselt midagi kuskil pakkuda. 

Miskine orkester andis Oaxaca peaväljakul tasuta kontserti

Ja orkestriviisid kutsusid muidugi jalga keerutama

Nii palju õhupalle, et see võttis mu fotokal silma kirjuks. 

Aastavahetus. Neil on mingi teema aastavahetuse ja õhupallidega. 

Ja siis on neil veel mingi teema aastavahetuse ja viinamarjadega. 

See baaridaam oli nii tore. Ise tõstis klaasi ja kui meil šampusest väheks jäi, käis kogu aeg juurde kallamas, kui ettekandjad ei näinud. 

Kumm-kumm. Öises Uxmalis kummitab. 

Sõimestseene ja kuningate kummardamist nägi igal sammul. Need olid siin kuusekese all nagu seened. Ja Jeesuseks on neil tüdruk. Ja ta on beebina palju suurem kui kõik teda ümbritsevad inimesed. Aga ega ma kritiseeri...

Viva la Mexico 2. Indiaanlased.

Mehhikos on 111 miljonit elanikku. Neist 15-20% on päris põliselanikud, 60-70% mestiitsid ja ülejäänud täitsa valged. Enamasti on nad hästi tillukesed, heal juhul minusugusele rinnuni, hästi omapäraste ja silmatorkavate näojoontega ja vaesed. Kohutavalt paljud tüdrukud elatuvad sellest, et kõnnivad päev otsa kaubaga ringi ja püüavad seda kellelegi maha müüa. Kui nüüd mina mõtlema hakkan, siis mina olen peale paari tunni pikkust läpakakotiga kõndimist väsinud, õlg tuikab ja pea hakkab valutama... Hellik. Noh, aga  need tüdrukud. Nojah. Vaadake ise. 

Muuseas, mina ei viitsi enamasti nende kaupa vahtida, sest need on neil nii üksteise otsas hunnikus ka veel (ja tihti peas ka kümme mütsi üksteise otsas), aga tänuväärselt kombel kohalikud ikka ostavad ka üht-teist nende käest. Vähemalt mingigi teenistus, eksole. 

PS: ma ostsin ka ühe ilusa punase riidekoti Mehhikost, aga see annab nii kõvasti värvi, et isegi kui nahk on pisut niiske, saab see kohe väga punaseks. Kas keegi teab, kuidas värvi kinnistada saaks? Sest ilmselt kaua ta sellisel juhul punane ei püsi!

Järgnevad umbes kümme pilti on tehtud Zinacantani külas maailma kõige ilusama nimega linna San Cristobal de las Casase lähistel. Seal joonistavad tüdrukud endale pisikesena mustri ja siis edaspidi teevad kõik oma riided selle järgi. Ja nad on nii ägedad ja sinised. Üleni. Nagu sinilillekesed. Muuseas, nemad on seal kõik vanade maiade järeltulijad juba. 

Tema on tüüpilise maiade profiiliga mu meelest