Omaan piltides

Omaan oli üliilus. Äärmiselt fotogeeniline. Siin on selle kohta siis ka mõni pildiline tõestus.

Igal pool oligi täpselt nii vähe rahvast!

Vanapapi oli sunnitud kahenädalase kaamelibeebi turule müüki tooma, sest ta ema suri ära ja ilma ammeta oleks beebi ka takkajärge läinud. Vanapapil oli väga kurb.

Kaamelibeebi asemel lahkus vanapapi turult kahe sõbraliku kitsega.

Omaan oli veel nii ehe ja rikkumata, et seal võis täiesti vabalt laevaehitustehases näiteks poolelioleva laeva otsa vaatama ronida. Mitte kedagi ei häirinud.

Ma ei olnud kunagi varem näinud parves kõrbetirtsusid, kes juba Piibli ajal maa peal suureks nuhtluseks olid. Novat, nüüd olen. Sattusime ühes orus sellise parve sisse, et taevas oli must. Teised ei julgenud autost väljagi tulla. Minul oli vaja pilti teha.

Vesi oli seal Muscati lahes küll kahtlane. Täiesti mürkroheline (need vetikad, mis öösel helendavad) ja paksult suuuuuuuri meduuse täis. Delfiine oli muidugi küll palju. Ja kilpkonnadele pidavat meduusid väga maitsema. Aga no esimese hooga ei tundunud ujumispeatus küll väga kutsuv. (Tegelt viidi meid ujuma palju vähem rohelisse lahesoppi, kus meduusegi ujus vastu ainult üks.)

Üliilus Omaan

Ma tean. Vahepealt on palju asju puudu. 2019. aasta kokkuvõte ja aastavahetuse megavahva roadtrip ja üldse igasugune elumärk. Aga no... isegi kui mul oleks seda kirjutamise soolikat rohkem, on väga raske kirjutamiseks aega leida, kui kogu aeg ilma arvuti ja normaalse klaviatuurita mööda maailma ringi leekida. Sest viimased ajad on mul väga nauditavalt ringileekivad olnud tõesti.

Seegi on kindel, et ma ei jõua nüüd kõike korraga takkajärge ühte postitusse kirja panna. Eks ma siis püüan jupikaupa ühel või teisel päeval alustatud postitusi lõpetada ja kokku koondada ja ajakohastada. Midagigi veebi saada. Alustagem kõige värskematest muljetest - kahenädalasest Omaani tripist!

Selgub, et Omaan on üle mõistuse äge riik. Araabia algajatele. Selline mõnus, ilus, hõredalt asustatud, välismaalaste suhtes sõbralik ja avatud, täiesti hingematvalt ilusa looduse, soodsa talvekliima ja maitsvate söökidega koht. Me olime seal kokku vist ca 12 päeva ja põhimõtteliselt on tunne, et tuleb tagasi minna. Nii palju kuulu järgi riigi kõige erilisemaid kohti jäi veel vaatamata-käimata, ja ometi oli kõik, mis nägime, ka ju äge. Aga kuskil on neil seal veel midagi ilusamat??? No igatahes, viimased neli päeva oli seal kogu aeg juba selline kahjutunne hinges, et mis mõttes - kuidas nüüd siis ära tuleb tulla? Kohe üldse ei tahtnud. Absull fantastiline paralleelreaalsus.

Ah et mis seal siis nii äge oli? Alljärgnevalt üritasin ära nummerdada kõige konkreetsemad tähelepanekud.


1) Kõik on seal nii valge. Linnad on valged, riided on valged, autod on valged. Viimseni. Kõnniteed on ka valgest marmorist ja need kiiskavad, sest neid poleeritakse hommikust õhtuni. Või noh, vähemalt Muscatis küll. Ja igaks päevaks on kõigil omaanlastel selga panna uus valge halatt nimega dishdasha. Nii et nad näevad kogu aeg viksid ja viisakad välja ja säravad igalt taustalt vastu ja teevad kõik pildid kauniks.

2) Omaani traditsioonilised paadid õmmeldi kokku. Kookoskiust nööriga. Päriselt. Naelu ei kasutatud, plangud sõna otseses mõttes õmmeldi kokku!

3) Omaanis kasvab 320 sorti datleid (minu lemmikud on hetkel sukkary omad). Millest kohalikud pmst elatuvad. Ja nemad ei pista datlit suhu, et sealt siis kivi välja sülitada, vaid nikerdavad kivi enne datli suhupanemist näppudega datlist välja. Eriliselt hea viis kõike datlikakaste kätega ära mökerdada. Nad muidu söövad muud ka kätega, kahvlit ja nuga nad ei kasuta. Lihtsalt nii teadmiseks.

4) Pool riigi elanikkonnast on immigrandid Indiast, Pakistanist, Bangladeshist, Filipiinidelt jms. Mis tähendab, et toit on ülimalt mitmekesine (nemad arrrrrrmastavad India masalateed ja karrisid ja näkse näiteks, kohe niiväga, et nad on need täiega omaks võtnud ja nimetavad masalateed Omaani karak-teeks). Lisaks restoranidele on neil ka päris elav teeäärsete kohvikute kultuur, kus me degusteerisime ka igasuguseid imelikke, aga väga nämmasid hübriide. No midagi võileiva-taco-friteeritud chappati-kana tikka masala täidisega wräpi vahepealset näiteks. Või siis ühte Prantsusmaa crèpe'i ja õhukese vahvli vahelist singi-juustu-muna-meega täidetud taskut. Kohutavalt maitsvad!

5) Kilpkonnade munemishooajal (mis kestab juunist augustini) käib seal ühel konkreetsel rannal munemas 700 merikilpkonna per öö. Väljaspool seda hooaega neid eriti ei käi, nagu me ise külmal trepil istudes teada saime. Käib heal juhul üks-kaks. Meie ööl ei käinud ükski, sest tuul oli nii tugev, et kilbud ei saanud lainete tekitatud merevallist üle.

6) Omaan on küll turistidele avatud ja kõikide tulijate suhtes väga avatult meelestatud, aga õlut ja/või veini nägime müüdavat täpselt kahes kohas - ühes 4* hotellis ja ühes luksrestoranis. Mõlemas kohas olid ka teenindajaks välismaalased, et kohalikke mitte ära rikkuda.

7) Omaan on selles mõttes araabia algajatele, et seal olid igal pool hinnad väljas, kauplemist ei toimunud, keegi ei tüüdanud (isegi turul mitte), keegi ei tikkunud ligi, keegi ei olnud libe ja lipitsev, kõik pidasid sõna ja olid lühikese lakoonilise jutuga. Kõik toimis, kõik tegid tööd, kõik oli alati lahti, puhas-korras ja turvaline. Kui ühes turistisemas hotellis meile õhtul kaks kohalikku lauda imbusid, oli korrapealt kohal ka turva + 4 kelnerit, kes olid valmis nad kiiremas korras likvideerima. Ja kui Katrin ühes teises hotellis oma kõige tähtsama koti paariks tunniks wifilasse jättis, leidis ta selle sealt paar tundi hiljem koos kõigi dokumentide ja rahaga uuesti üles ka. Vot nii hästi on seal lood.

8) Valged inimesed on neile mõistatus. Meie giidipoiss näiteks avaldas mitu korda arvamust, et valged inimesed on ikka hullud ja tahavad kogu aeg kõndida. Täiesti arusaamatu, isegi vanad inimesed. Tulevad Euroopast kohale, ise 60 või 70 või 80 aastat vanad, aga ikka tahavad aina kõndida. Näita neile ainult rada kätte ja nemad kõnnivad. Ükski omaanlane ei läheks sellistele radadele turnima, aga valged vanakesed kõik lähevad. Sellepärast ta ei öelnudki meile ükspäev, et me tegelt ei pea täiesti vales suunas end surmväsinuks trampima, et sealt siis sama teed mööda tagasi ka vantsida. Tema arvas, et me lihtsalt tahame kõndida ja, noh, aega oli, nii et ta siis arvas, et ta annab ohjad vabaks ja kannatab me pentsikuse ära (tal endal oli tuksis põlv, tema ei tahtnud tegelt üldse kõndida, aga no ta siis surus meie pärast hambad risti). Ta ei tulnud selle pealegi, et meie arvasime, et me lihtsalt peame näidatud suunas marssima. Me olime nimelt omast arust külaekskursioonil ja tegelikult üldse ei tahtnud matkata, sest meil polnud üldse sobivaid jalanõusidki jalas. Meie teada lihtsalt tuli edasi minna, sest, noh, ta ju näitas, et minge sinnapoole, minge-minge. Ja rohkem ta inglise keelt ei osanud, nii et ega ta ei täpsustanud midagi ka. Niisiis. Vot, mida eelarvamused suudavad korda saata.

9) Väga paljud kohalikud räägivad päris hästi inglise keelt. Või noh, üldse ütleks, et autojuht-giidid räägivad seda kogu riigis kõige halvemini. Hea, kui nemad paari sõna teavad. Suvalised tänavalt oskavad aga lobiseda küll.

10) Kaameliliha maitseb väga hää. On selline rasvane ja suus sulav. Meenutab mõnusat seapraadi. Nämm-nämm.

11) Naine on Omaanis ikka teiste araabia riikidega võrreldes täiesti arvestatav isend, kelle sõna võib kuulata ja kellele võib otsa vaadata ja kätt või aru anda ja üldse. Naised töötasid ja asjatasid ja korraldasid ja olid igati tegijad. Aga kui meie viiese pundi ainuke mees džiibi kõige tagumisele istmele istus, kukkus seda pealt näinud kohalik onu suurest hämmeldusest lausa selili. No ikka nii, et käis kuklaga kõmmdi vastu kõrvaloleva auto keret ja sussid lendasid tal kah jalast meetri kaugusele. Ja siis käis ta ringiratast ümber meie auto ja surus oma ninnut iga klaasi vastu laiaks, et veel iga nurga alt vaadata, kuidas see Andruseke naistekarja selja taga viimasel istmel istub. Ise peksis põlvi ja naeris laginal üle terve savanni. Neil seal külas on nüüd küll jutuainet mitmeks nädalaks.

12) Ma polnud kunagi varem näinud päriselt sellist rändtirtsuparve, mis juba Piibli aegadel paljudes riikides pahandust tegi ja kõik söödava ära sõi. Ma tean, et neid on igal pool sellistes riikides, kus ma käinud olen. Egiptuses ja Jordaanias ja. Praegu on nad Etioopias ja Jeemenis hirmsaks nuhtluseks, kohe et nagu näljahäda on seal jälle tulekul nende pärast. Seekord aga sõitsime me Omaanis ka ühes wadis läbi rändtirtsuparve. Neid va tirtse oli nii palju, et taevas oli must ja õhk sumises. Mina julgesin õue minna pildistama, teised isegi mitte. Aga rõvedad olid nad küll. Vaksapikkused ja pöidlajämedused jõletised. Kohalikud pidavat neid sööma, need pidavat maitsema nagu kartulikrõpsud. Aga see parv, see oli unustamatu ilmutus!

13) Piltidega on mul neil päevil tekkinud see probleem, et kui vanasti sain ma paljud pildid tehnilistel põhjustel ära kustutada (no olid udused või kehvasti valgustatud või nii), siis nüüd olen ma selle ära õppinud, kuidas pildid udused EI jääks. Aga nüüd on see piltide sorteerimine väga keeruliseks muutunud. Sest kui mul on nii palju sarnaseid, aga mitte päris identseid pilte ja ühelgi neist pole konkreetselt midagi SUURT häda, siis... kuidas ma siis valin :)? Ja kõvakettal ruumi säästan??? Omaanist tuli koju 4758 pilti + veealuse fotoka omad + telefoni omad. Ma olen põhimõtteliselt 10 päeva ilma hinge tõmbamata neid putitanud, klassifitseerinud, hinnanud, kategoriseerinud, eksportinud ja valinud. Ja kui need otsa saavad, siis tuleb taasalustada aastavahetuse roadtripi omadega, sest ehkki nende suur töö sai tehtud, ütles mu väline kõvaketas nende kirjutamise ajal üles ja nüüd tuleb kõike uuesti otsast peale alustada. Oeh. Samal ajal on varsti hakata jälle igale poole sõitma ka, mis tähendab ju uusi pilte! :) Apua! Nagu üks kolleeg tabavalt mainis - pärast puhkust on piltidega tegelemiseks veel uut eripuhkust vaja.

Niisiis. Ja sellega ma vist nüüd praegu lõpetan ka. Rohkem ei tule praegu mõtteid pähe, silmad on väsinud ja mul on veel 233 viimast pilti vaja üle vaadata, horisondid otseks keerata ja neile värvikoodid-hinded ära anda, et lõpuks oleks süsteem selge. Siis on vaja need kõik Lightroomist jälle väljutada, ära salvestada ja... võib-olla tuleb lähiajal ka siia mõni Omaani pilt :). Vot.

Ülejäänud asjadest - nagu eelmised ja järgmised reisid - räägin kunagi muul ajal. Seniks olge ägedad!

M.

Isver-susver

Appimariia, mis SELLE lauluga küll nüüd juhtunud on? Ma ausõna ei tea ühtegi kella, mis teeks tii-lii-seb??????? Aastakümne halvim arranžeering üldse. 

Feuerzangenbowle ja gromperekichelcher

Tere teist adventi!

Jõulud lähenevad. Mul ei ole peaaegu ühtegi kingitust veel valmis vaadatud! Pakkimisvahendeid see-eest jagub, need on ainsad, mida ma olen suutnud osta :). Mõnda poodi olen no ühe varbaga jõudnud, aga eriti ikka üldse mitte. Jõululaule on ka kuuldud ainult umbes kolm korda. Aga üks pidu ajab teist taga (järgmine nädal on vist teisipäevast reedeni iga päev pidu :D) ja jõuluturul on parimad vorstid ja hõõgveiniputkad tuvastatud. Seal kuldse naise juures on seekord üks hirmus hea raclette'i koht, näiteks. Ja siis ma proovisin see aasta esmakordselt seda feuerzangenbowlet, mis oli väga maitsev (hõõgvein rummi ja põlema pandud suhkrutükiga), aga nii keerulise nimega, et ega ma seda vist rohkem tellida ei saa. Kui just mõnda saksa keele rääkijat kõrval ei ole. Sest minu mõistus ei mõista kokutamata ja ühekorraga välja öelda, et palun mulle nüüd feuerzangenbowle ja gromperekichelcher (kartulipannkoogid)!

Täna on mul nüüd muidu vaja valmis teha 15-minutiline hispaania keele ettekanne vabal teemal. Jeesus, ja kui raske see teema valimine on! Katsu siis valida, kui üks on teinud teemal "kriitilise mõtlemise teooria", teine "isesõitvate autode arendamisega seotud moraalsed dilemmad" ja kolmas alpinismi populaarsuse tõusust Himaalajas. Brr. No mis ma siis pean võtma, et see sama "huvitav" oleks? Kuldlõike teooria? Subtitreerimise tähtsaimad põhimõtted? Giotto figuurikäsitluse? Iluuisutamise hüpete erinevuste füüsikaline analüüsi? Omo oru hõimurahvaste riietumiskommete võrdluse? Täielik agoonia! Öeldagu, millest vaja rääkida, küll ma räägiks. Aga vali teema? No ei oska!

Muidu subtitreerimine on meil tegelikult praegu täitsa tõsine teema ja sellest oleks tunnis rääkimiseks vist piisavalt juttu ka. Olen just värskelt paaril koolitusel käinud ja homme lähen ka jälle, sest kuulu järgi hakkab meile lähiajal ka üksjagu supakatööd tulema. Või noh, selleks tehti kohe eraldi üksus ja nii, aga see on meil veel esialgu poolik, nii et ilmselt jagub seda tööd ka teistele/meile. Vot. Ja mina olen täitsa põnevil kohe. Uus ja huvitav ja äge vaheldus ju. Tahaksin juba väga mõnda päris supakatööd proovida. Siiani me oleme neid teinud lihtsalt Exceli tabelis ja nii, aga hirmsasti tahaks juba proovida päris programmiga :P. Vaadata, mis välja tuleb.

Tegelikult peaksin ma praegu hoopis Pariisis olema, et te teaks. Aga streik tuli vahele. Kogu Prantsusmaa on pensionireformi pärast üles tõusnud ja barrikaadidele tormanud. Ooper tühistas etenduse ära, SNCF tühistas rongid ära. Terve mõistuse huvides jätsin mina siis Pariisi trügimata, mul on vaja esmaspäeva hommikul koolitusel olla. Ja ma mäletan küll, kui mastaapsed need prantslaste streigid võivad olla. Mu Erasmuse aastal sai ikka täitsa mitu korda St. Denis'st jala linna tuldud ja ikka no täitsa nädal või paar ei olnud üldse võimalik kooli jõuda. Enivei, Kadi läks prognoosidele ja reportaažidele vaatamata, autojagamisega. Lootuses, et teine, tänane teatrietendus ikkagi toimub. Eks näis siis. Tegelikult on mul natuke kahju ka, et nüüd nii läks. Meil oli plaanis vaadata Borodini "Vürst Igorit". Vene asju mängitakse siinkandis haruharva, aga ma mäletan, et mulle meeldis Borodin. Ja üldse, tahtsin BHVsse poodi ja Marais'sse jalutama ja Père Lachaise'ile ja nii. Aga noh, olgu, eks siis tuleb veebruari oodata. Veebruaris lähme Katrini ja Marikaga "Hoffmanni lugusid" vaatama. Siis saab.

Enne veebruari pole mul enam muidu üldse millekski aega niikuinii. Kohe varsti on natuke Eestit, siis sõidame aastavahetuseks Varssavisse, edasi Luxi ümbrust avastama, siis on istunginädal ja kohe pärast seda tuleb Omaan. Hurraaaa! Nii et rutiini naasmine toimub veebruaris. Siis lähen jälle uisutama ka. Siiani ei ole veel väga julgenud, oktoobris ma ikka veel tundsin oma suvel pirtsutanud jalga vahel, kui mõni päev ootamatult palju rohkem kõndida tuli või nii. Nüüd enam mitte, aga nüüd ma ei hakka enne Omaani igaks juhuks vaatama ka, et mida ta uisutamisest arvab :). Eks siis tuleb seekord selline lühike ja hästi poolik hooaeg. Aga tuleb :P.

Vot. Rohkem täna ei kirjuta. Või siiski. Ma lõpetasin eile raamatu "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". No oli ikka äge! :P Ja uus Melchior tuli välja ja "Härrasmees Moskvas" ootab ka juba Eestis ees. Ja siis no veel üldse kolm kahekümneraamatulist hunnikut ootavad mul siin kapinurgal ka lugemist. Ka see aasta ei jõua ma oma reading challenge'iga päris valmis, st iga nädala kohta ühte raamatut lugeda. Ilmselt umbes kümme raamatut jääb lõpuks puudu. Aga ma jõuan iga aastaga eesmärgile järjest lähemale :). Kusjuures, meil käis siin paar nädalat tagasi ühel tõlkekonverentsil rääkimas Susan Bassnett, kes on no ikka tõeline kirjandusguru, ja tema rääkis, et näiteks üheainsa kirjandusauhinna väljaandmiseks luges tema järjest "ära" 192 raamatut. Äkki vist mingi 4 kuu jooksul või nii. Üsna saamatu tunne tekib sellega võrreldes :). Ehkki ta muidugi ütles ka, et kui raamat teda esimese 30 lehekülje jooksul ei kõneta, siis ega ta seda tegelikult lõpuni ei loe. Aga siiski. 192 raamatut 4 kuuga versus 42 raamatut terve aasta peale… Ikka täitsa teine dimensioon! Vägev!

Aga nüüd ma tõesti ei taha rohkem täna enam midagi öelda. Hakkan subtitreerimise kodutööd tegema ja agoniseerin oma hispaania keele ettekande teema üle edasi. Jõulukaarte peaks ka kirjutama hakkama. Ja kui ma kõik juhtumisi tehtud saan, siis tahaks fotokaga jõuluturule ka luusima minna. Aga seda me veel vaatame.

Olge siis toredad!

M.