Gruusia piltides

Aega võttis, aga asja sai. Gruusia pildid on nüüd range pilguga ära sorteeritud ja üle vaadatud. 3200 pildist viskasin kõva meelekindlusega 2300 tükki minema. Järgi jäi 900 lemmikumat. Neid olen nüüd nõus näitama ka. Mõnesid FBs juba jagasin, loomulikult, aga kõik sinna ei mahtunud :). Panen siis nüüd siia vähe suurema valiku.

Muidu tuleb nentida, mulle ikka väga meeldis Gruusia. Siiamaani olen ahvivaimustuses. Osaliselt on asi kindlasti selles, et ma olin valmis palju hullemaks ja tegelikkus tundus sellega võrreldes palju parem. Teisalt oli seal aga ilusale loodusele lisaks paras annus äratundmisrõõmu, sest no vanast ajast olid neil seal veel iga pool samasugused nõukaaegsed aiapiirded ja muud vidinad, mis meilgi kunagi Eestis olid, nii et lapsepõlv tuli kohe meelde. Ja šašlõkk maitses nagu vanasti ja hatšapurid olid tulikuumad, nii et juust voolas. Ja üldse. Kõik oli selline hästi ladna. Valitses mentaliteet "ela ja lase teistel elada". Lisaks oli kõik nii odav ja kuidagi ehe ja tore. Mina mõtlen, et ma ükskord lähen sinna tagasi. Kohe nii äge oli.

Muidu juba septembris lähebki Gondvana Reisidel sinna uus reis! Väga soovitan. Vt pakkumist siit: 

GONDVANA - GRUUSIA HING

Aga mu pildid siis:

TBILISI

  

SIGHNAGI

KAZBEKI MÄGI

UPLISTSHIKE

GORI

KUTAISI

OKATSE KANJON

BATUMI

VARDZIA

KHERTVISI

AKHALTSIKHE

BORJOMI

TBILISI

Imedemaa Gruusia

Kes oleks arvanud, et Gruusias on põhjapõdrad ja kohukesed ja et pooltel autodest on rool paremal pool ja pooltel ei ole. Ja granaatõunu on nii palju, et nad pressivad neid silmagi pilgutamata igal pool värskeks mahlaks nagu meil apelsine. 

Lisaks on neil igasugust maastikku poolkõrbest aastaringselt vihmaste metsade ja soojade lumiste mägedeni. Jõed on neil mäslevad ja peamiselt kasutavad nad nendest üle pääsemiseks überägedaid kiikuvaid rippsildu. Mammid ja papid ka.

Ja inimesed on nii sõbralikud, et mõnega saab lausa koos üürata 'para-para-paraadujemsja na svajom vekuu' ja absoluutselt kõigiga saab kohe nii jutule, et kõrvad tahavad lõpuks otsast ära kukkuda. Välja arvatud restoranis ja kleidipoes, kus teenindus on nõukaaegselt torssis. Igavleva näoga müüjad käivad sul poole meetri kaugusel sabas, et üle kohendada kõik riided, mida sa korra katsusid, justkui sa oleksid need hullult sassi ajanud. 

Mm, muide, nägemist on gruusia keeles nähvamdiss - või no kõlab nii igatahes. Ühtegi muud keelelist sarnasust ma see-eest ei tuvastanud 🙂. Kõik kõlab selgelt kui seebivesi. Aara-aara ja hoo on vastavalt ei-ei ja jah. 

Enivei. Millegipärast on neil ka gaasitorud piki tänavaid inimeste näo kõrgusele jooksma pandud ja lehmad kõnnivad koos autode (ja hanede, kitsede, sigade, koerte, hobuste ja muude pudulojustega) igal pool ringi, kus annab. No näiteks ka kiirteel. Aga kui giidilt küsiti, et miks need lehmad siin Kutaisi linnas niimoodi mööda kõnniteid hulguvad, siis küsis tema vastu, et kas siis teil ei ole nii või? Ja üldse, milles probleem??? 

Aa, muide, see on ka nüüdseks müüt, et naisterahvaid muudkui piiratakse ja tüüdatakse, ertiti kui nad on välismaalased või lühikeses seelikus. Gruusias on üksi ka täiesti hea ja turvaline olla. No täpselt sama hea kui Eestis, mitte ükski hing ei tüüta nagu araabia maades... Ainult mõned mustlased on vähe agressiivsed, aga neid ei kohta palju. 

Samuti läksid mu üht-teist näinud silmad punni, kui ma pidin oma GIIDILE seletama, mis on postmark ja miks seda kaardile vaja on, edasi tuli talle kohe ka seletada, mis eesmärk on postkaardil (lõpuks palus ta mu ingliskeelseid kaarte lugeda, sest ta ei saanud hästi aru, kellele ja mida nendega kirjutada), misjärel arutasid ja paanitsesid nad autojuhiga kaks tundi, kust küll kogu Gruusia peale üldse marke saada võiks. Helistasid kümnele inimesele ja poodidesse ja isegi reisifirma direktori käest küsisid nõu. Sest tuleb välja, et nad keegi pole kunagi midgi postiga saatnud ega saanud! 

Siis veel on Gruusias nii toredad sammastel majad, kus inimesed elavad teisel korrusel, aga selle all on sammastik / kaetud terrass, kuhu loomad varju tulevad ja kus hoitakse asju, kuivatatakse pesu jne. Ja üleval on ka suuuuuured inimeste nautlemise verandad, ilusa puitpitsiga ja puha. Mida nad oskavad siiani teha. Hakka või Gruusiast tislereid importima 🙂. 

Ühtlasi ei ole ma USAs amishite juures käimisest saadik nii palju kuivavat pesu näinud kui Gruusias 🙂. Ja veel ei ole ma näinud, et keegi peaks seltsiloomana kukke, aga Batumis on üks vanamees, kes sõidab igal pool rattaga ringi, elus petuhh vabatahtlikult lenksu otsas kaasas. Papa väntab kodust linna, 5km, petuhh lenksu otsas tuult nautimas. Papa istub pargis, kukk ikka mugavalt lenksu otsas seltsiks. Teisal nägin, et ka hruštšovkas saab trepikodade vahel edukalt kanu pidada ja kuni kolmanda korruse kõrguseni alumiste naabritega kahasse viinamarju kasvatada. 

Ühesõnaga. Täitsa omamoodi maa, kus kõik elavad, nagu oskavad ja tahavad, olgu see siis kui tahes eriline. Ja keegi ei muretse, vaid kõik söövad saia. Mida on endast lugu pidava restorani menüüs vähemalt kaheksat sorti. Kogu Gruusia on seega imeline. Nagu helge lapsepõlv 🙂. Mina tulen siia veel kindlasti tagasi. Ehkki praegu sõidan kohe-kohe minema. Vot. 

Tervitustega Gruusiast

Maris

25. mai

Praegu on täpselt selline tunne nagu kunagi umbes viiendas klassis 25. mail. Kool oli äsja eelmisel päeval läbi saanud, ilm oli ilus, puudel olid parajad noored lehekesed juba küljes ja silme ees terendas täiesti hoomamatult pikk vabadus. Ma mäletan, et ma ei osanud endaga kohe midagi peale hakata. Tahtsin suurest meeltesegadusest lausa maja taga sellise suvalise puu otsa ronida, mis tegelikult mitte millegi poolest ronima ei kutsunud ja mida ma ei varem ega ka hiljem isegi tähele ei pannud :).

Nüüd on samamoodi. Tööl sai kiire täitsa otsa, ilm on ilus, puudel on parajad noored lehekesed juba küljes ja ees ootav aeg tundub nii pikalt nii struktuuritu ja reisiplaane täis ja eriline, et lausa veider on. Puu otsa ei taha ronida. Aga pea on umbes täpselt sama laiali otsas :).

Igatahes. Tahan öelda seda, et mul on nüüd puhkus. Ees ootavad Istanbul ja Gruusia. Ja Eesti ja Champagne ja Strasbourg ja Pariis ja London ja San Sebastian ja potentsiaalselt Berliin ja Bretannia ja mine tea, mis kõik veel :). Pluss kontserdid ja ooperid ja rulluiskamine ja rattasõidud ja olengud ja külalised ja külaskäimised ja lillekasvatamised ja raamatud. Mitte kõik järjest ja kohe, loomulikult, aga no enam-vähem ühtlaselt suve peale ära jaotatuna. See aeg, kus jälle pimedaks ja külmaks läheb, kontorirutiin uuesti normiks saab ja liuväli lahti tehakse, tundub NIIIIIIIII kaugel, et kohe vähe kahju on. Eriti sellest uisutamise osast. Aga loomulikult on kõik see eesootav ka nii tore, et isegi mõte EKRE valitsusest ja muust masendavast ei suuda praegu väga mu tuju rikkuda :).

Ühesõnaga. Kõigepealt on mul vaja nüüd kohver lõplikult ära pakkida ja välja uurida, kuidas täpselt sellest Istanbuli uuest lennujaamast kesklinna saab. Hotell on mul ammu kinni pandud. Mõtlesin omast arust nutikas olla ja broneerisin selle veel otse trammipeatuse juurde, et siis on Atatürki lennujaamast hea kohvriga otse tulla ja pärast sinna tagasi minna ja nii. Siis aga tuli kaks päeva hiljem lennufirmalt kirjake, et neil on heameel mulle teatada, et mu lennud on suunatud ümber Istanbuli uude lennujaama. No hästi. Ainult et... See lennujaam on nii uus, et sinna viiv metrooliin ei saa veel kaks aastat valmis ja isegi lennujaama veebisaidil pole selle kohta funktsioneerivat teavet, kuidas sealt 60km kaugusele kesklinna peaks saama. Oh jah. No ma loodan, et seal on kuskil mingisugused sildid üleval. Ja eks no halvimal juhul on takso ka variant. Puhh. Vähemalt on mu mõlemad lennud täpselt keset päeva. Ei pea seal mingil väga ebasündsal tunnil seiklema, lihtsalt kasutuskõlblik aeg läheb kaotsi…

Muu hulgas kavatsen ma seal Istanbulis kolme päeva peale vähemalt kaks korda hammamis käia, suurel turul ühest kindlast pähklipoest pool kilo suhkruga kaetud kikerherneid osta, emmele sumakit leida, ühel päeval Dolmabahce palees käia ja selles bütsantsiaegsete mosaiikide muuseumis ka. Peras kavatsen ringi jalutada ja kõik nende väikesed poed läbi käia. Ühe inspektor Ikmeni raamatu loen kuskil kohvikuterrassidel läbi. Veel söön maailma parimaid või ja küüslauguga praetud krevette ja popsutan vesipiipu ja söön loukumisid ja baklava ja Adana kebabi. Ja kui selle kõige kõrvalt aega üle jääb, sõidan üheks päevaks Musta mere poole kruiisile ka. Seal pidavat ilusad kalurikülad olema, kus peatusi tehakse. Vot.

Istanbulist suundun aga edasi Gruusiasse, aga sellest ma praegu siinkohal rohkem ei räägigi, sest ega ma isegi täpselt tea, mida sealt oodata. Seal on kõik Gondvana Reiside kaudu ära broneeritud, valmis mõeldud ja korraldatud, nii et ise pole ma seekord üldse ettevalmistustööd teinud ja kavatsen lihtsalt vooluga kaasa minna ja lasta end üllatada :). Peamiselt panustan heale söögile, ilusatele mägedele, paljudele pildistamisvõimalustele, teadaolevalt heale seltskonnale ja... no kõik ülejäänu on boonus.

Vot. Muidu… Täitsa teisest ooperist… Seda otsustasin siin vahepeal, et lähen järgmisel aastal jäätantsutrenni ka. Nendele praegustele uisutamistele lisaks. Sest ma paar korda sattusin nüüd viimastel nädalatel siinse jäätantsuklubi jäätantsutreeneri juurde ka trenni ja see oli niiiiiiiiii äge. Me saime temaga kohe jutule ka, nii et ta lubas mu mõnikord isegi suvel Metzi liuväljale kaasa võtta, kui ta ise läheb. See oleks väga tänuväärne, sest rongiga käimine oleks ikka jube aeganõudev. Ja kellegagi koos (eriti treeneriga) on mott ikka hoopis suurem. Muidu aga pandi meie liuväli nüüd suveks kinni ära. Juba. Mul on sellest väga kurb meel, sest ma just sain kuidagi rütmi ja hoo sisse ja jalad hakkasid palju paremini mu sõna kuulama ja polnud mingit nohu-köha ja muud segavat häda ja üldse… Ma täiesti tundsin, kuidas kõik harjutatavad asjad iga korraga paremini välja tulid. Kontroll lihaste üle muutus tuntavalt paremaks. Ja mul jäi aega isegi käte peale mõtlema hakata ja puha. See kõik on raudselt sügiseks jälle kadunud ja meelest läinud. Nii nõme tundub nüüd asi lihtsalt pooleli jätta, et pärast jälle otsast peale hakata!

Muidu, näete, tegin ühe viimase trenni harjutusest ka väikese video kokku. Võtsin lõpuks julguse kokku ja filmisin end :). Tõdesin ka kohe, et põlv on kõver ja pöid tilbendab ja käed teevad üldse arusaamatuid asju ja no ega mul seda hoogu ja kõrgust enam ka polnud, sest enne seda olin ma juba 3 tundi trenni teinud. Aga siiski. Lõpus on mul endast mingisugune videojäädvustus ka. Mida kunagi viie aasta pärast loodetavasti kerge muigega vaadata ja selleks ajaks ehk oluliselt paranenud hüpetega võrrelda :).

Tegelikult on mul pilte ka üksjagu ootel. Aga praegu vist ei jõua. Ma pean ikka minema oma kohvriga tegelema ja oma elu esimesed sparglid ära tegema ja õhtul on mul veel üks kontsert ka. Muidu käisin ma veel nimelt hiljuti ükskord Saksamaal Saarschleife juures matkamas ja kuna lihavõtete ajal oli mul Klairi külas, siis sai ka temaga siin-seal ringi hulgutud ja üsna ohtrasti pildistatud. Ja veini joodud ja lihapirukaid söödud :). Aga kõikide nende piltide eri kohtadest kokku otsimine on praeguseks vist natuke aeganõudev ettevõtmine. Aga ükskord ehk ikka…

Enivei. Et vältida seda, et see postitus ka mustandiks jääbki, riputan ma ta parem nüüd kohe netiavarustesse üles ja lähen hakkan tegusaks. Eks siis järgmine kord jälle räägime. 

Pakaa praegu!

Maris

Mohawk + choctaw = haiged lihased

Ükskord oli meie treener puhkusel. Ja tema asendaja pani meid hoopis teistmoodi tantsima. Ühtlasi puutusin ma selle tantsu raames elus esimest korda kokku choctaw' nimelise loomaga (seda kohta videol pole - ja no mind ka mitte, aga trenn on). Oi, homme on mul vist kogu kere haige sellest väänamisest. Ja mohawkidest. Eriti küljed... 

Longwy karneval

Siinkandis on Veneetsia stiilis karnevalid hirmus popid. Üks aasta ma uurisin külastamisväärseid üritusi otsides seda teemat vähe põhjalikumalt ja avastasin, et kevadel toimub neid siit sõidetavas kauguses no vähemalt kümme. Jätsin meelde, et neist ägedamad peaksid olema Remiremont ja Longwy, mis on mõlemad nii suured, et toovad kokku 200-400 kostümeeritud osalejat.

Vot. Noja see nädal leidsin ma puhtjuhuslikult ajalehest kuulutuse, et selleaastane Longwy karneval (järjekorras üheteistkümnes) toimub sellel nädalavahetusel. Mõtlesin ja nillisin ja mõtlesin ja nillisin… Lõpuks rääkisin Katrinile augu pähe, et lähme ja vaatame selle üle… Läksimegi. Noja see osutus väga toredaks. Mina igatahes sain nüüd hamba verele, nii et ma uurin järgmise kevade ürituste kalendeid märksa eesmärgipärasemalt ja teadlikumalt. Võtan plaani ka Remiremonti. Ja, miks mitte, ehk ükskord ka Veneetsia enda… 

 Eriti tore oli minu meelest see, et see üritus ei olnud selline… poolevinnane ja odav karneval, kus inimesed tõmbavad endale mingi suvalisest kaupsist ostetud masstoodanguna toodetud plastikust maski näo ette ja võtavad plastikust lastemõõga kätte ja arvavad, et nad on hirmus ilusad. Seal olid ikka ülivinged ja viimastegi detailideni välja töötatud käsitsi tehtud täiskostüümid… Mõnel oli näiteks terve kolmemastiline karavell pähe ehitatud. Ja teisel istus kostüümil kari vareseid. Ja rõivad olid küütlevatest kangastest ja maskid olid peenelt maalitud ja isegi kingakesed, mis tegelikult ei olnud mõeldud maani kleitide alt isegi välja paistma, olid tuhandete roosikesega kaetud. Ja millised sõrmused ja ehted ja püssid ja muud aksessuaarid... Oi, neid detaile oleks võinud tundide viisi imetleda. Eks selliste karnevalide raames valitakse muidugi parimaid kostüüme ka, sellepärast. Ja siis korraldatakse võistufotografeerimisi, balle, igasuguseid nii päevaseid kui ka öiseid rongkäike, ilutulestikke, ooperietendusi, turgusid ja mõõgavõistlusi. Ja selgub, et Longwy ise on ka jummala kena… See tähendab, ülalinn on. Seal on neil kohutavalt hästi säilinud Vaubani kindlustused ja on ikka päris vägev, kuidas sajad kostümeeritud iludused seal müüride ja vallikraavide vahel ringi õõtsuvad ja ennast piltidele sätivad. Ühesõnaga, see kontekst sobis ka päris hästi mu meelest.

Kõik need kostümeeritud osalejad on muidugi ka hobifotograafide unelm - lisaks fotogeenilisele välimusele on nad nii teadlikud sellest, mis nurga alt ja mille taustal nad kõige paremini välja paistavad, nii et nad sätivad end ise poosidesse ja hoolitsevad operatiivselt selle eest, et pildi taust jääks turistivaba ja puha… Väga tore oli neid jälgida -  neid ja kõiki neid lõputuid fotograafe, kes neid seal veel oma maitse järgi sättisid, poosetama panid ja võimlesid. Ma võiksin neid seal niimoodi lõputult vahtida… Ja ise ka muidugi kõrvalt klõpsutada. Järgmine aasta võtan selle juba hooaja alguses plaani. Mulle tõesti väga meeldis.

Seekordse pooleteisetunnise esmatutvuse saak on aga siin:

 

PS: ma ei ole siiani aru saanud, kas mu pildid siin blogis on liiga suured või liiga väikesed ja kuidas nende kvaliteet siin jääb… See tundub iga ekraani peal nii erinev. Ma tavaliselt pildistan RAW faile ja ma siis olen sunnitud need üles riputamiseks palju väiksemaks tegema, eks. Noja siis PÕHIMÕTTELISELT nende seadistustega, mida ma kasutan, peaksid need tulema küll veebi jaoks okeid. Aga ma ise näen suure faili ja väikese faili vahet nii teravalt, eriti läpaka ekraanil, et ma üldse pole kindel, kas need väikesed pildid tegelikult on üldse vaadatavad või pole neil sellisel kujul tegelikult mõtetki :). Ühesõnaga, kas ma peaksin neid veidi kvaliteetsemate seadistustega eksportima? Või kõlbavad need siin ikka vaadata ja nii on OK???

M.

Lellingen ehk Luxembourgi imeline nartsissimets

Mul ei ole tegelt praegu üldse aega kirjutada. Mul on kodus nett terve nädal otsa ära olnud ja ma nüüd tulin lõpuks oma arvutiga korraks suure südametäiega tänavanurga peale pubisse. Vähemalt jõudsin ma siin mõned eelmise nädalavahetuse väljasõidu pildid üles laadida. Aga kuna täna on reede õhtu ja see koht hakkab juba ülerahvastuma ja mulle tehti just äsja väga viisakas märkus, et neil on kõik lauad õhtusöögiks broneeritud, nii et ma võiksin nüüd vaikselt astuma hakata, siis ma rohkem pikemat juttu teha ei saa. No mis siis ikka. Loogiline ka ju. Vaadake siis praegu vähemalt neid üles laetud pilte! Lellingenist, sellisest imelisest seninägematust Luxi metsast, kus on lihtsalt ruutkilomeetrite viisi narsisse.

Ja olge terved!

M.