Kes oleks arvanud, et Gruusias on põhjapõdrad ja kohukesed ja et pooltel autodest on rool paremal pool ja pooltel ei ole. Ja granaatõunu on nii palju, et nad pressivad neid silmagi pilgutamata igal pool värskeks mahlaks nagu meil apelsine.
Lisaks on neil igasugust maastikku poolkõrbest aastaringselt vihmaste metsade ja soojade lumiste mägedeni. Jõed on neil mäslevad ja peamiselt kasutavad nad nendest üle pääsemiseks überägedaid kiikuvaid rippsildu. Mammid ja papid ka.
Ja inimesed on nii sõbralikud, et mõnega saab lausa koos üürata 'para-para-paraadujemsja na svajom vekuu' ja absoluutselt kõigiga saab kohe nii jutule, et kõrvad tahavad lõpuks otsast ära kukkuda. Välja arvatud restoranis ja kleidipoes, kus teenindus on nõukaaegselt torssis. Igavleva näoga müüjad käivad sul poole meetri kaugusel sabas, et üle kohendada kõik riided, mida sa korra katsusid, justkui sa oleksid need hullult sassi ajanud.
Mm, muide, nägemist on gruusia keeles nähvamdiss - või no kõlab nii igatahes. Ühtegi muud keelelist sarnasust ma see-eest ei tuvastanud 🙂. Kõik kõlab selgelt kui seebivesi. Aara-aara ja hoo on vastavalt ei-ei ja jah.
Enivei. Millegipärast on neil ka gaasitorud piki tänavaid inimeste näo kõrgusele jooksma pandud ja lehmad kõnnivad koos autode (ja hanede, kitsede, sigade, koerte, hobuste ja muude pudulojustega) igal pool ringi, kus annab. No näiteks ka kiirteel. Aga kui giidilt küsiti, et miks need lehmad siin Kutaisi linnas niimoodi mööda kõnniteid hulguvad, siis küsis tema vastu, et kas siis teil ei ole nii või? Ja üldse, milles probleem???
Aa, muide, see on ka nüüdseks müüt, et naisterahvaid muudkui piiratakse ja tüüdatakse, ertiti kui nad on välismaalased või lühikeses seelikus. Gruusias on üksi ka täiesti hea ja turvaline olla. No täpselt sama hea kui Eestis, mitte ükski hing ei tüüta nagu araabia maades... Ainult mõned mustlased on vähe agressiivsed, aga neid ei kohta palju.
Samuti läksid mu üht-teist näinud silmad punni, kui ma pidin oma GIIDILE seletama, mis on postmark ja miks seda kaardile vaja on, edasi tuli talle kohe ka seletada, mis eesmärk on postkaardil (lõpuks palus ta mu ingliskeelseid kaarte lugeda, sest ta ei saanud hästi aru, kellele ja mida nendega kirjutada), misjärel arutasid ja paanitsesid nad autojuhiga kaks tundi, kust küll kogu Gruusia peale üldse marke saada võiks. Helistasid kümnele inimesele ja poodidesse ja isegi reisifirma direktori käest küsisid nõu. Sest tuleb välja, et nad keegi pole kunagi midgi postiga saatnud ega saanud!
Siis veel on Gruusias nii toredad sammastel majad, kus inimesed elavad teisel korrusel, aga selle all on sammastik / kaetud terrass, kuhu loomad varju tulevad ja kus hoitakse asju, kuivatatakse pesu jne. Ja üleval on ka suuuuuured inimeste nautlemise verandad, ilusa puitpitsiga ja puha. Mida nad oskavad siiani teha. Hakka või Gruusiast tislereid importima 🙂.
Ühtlasi ei ole ma USAs amishite juures käimisest saadik nii palju kuivavat pesu näinud kui Gruusias 🙂. Ja veel ei ole ma näinud, et keegi peaks seltsiloomana kukke, aga Batumis on üks vanamees, kes sõidab igal pool rattaga ringi, elus petuhh vabatahtlikult lenksu otsas kaasas. Papa väntab kodust linna, 5km, petuhh lenksu otsas tuult nautimas. Papa istub pargis, kukk ikka mugavalt lenksu otsas seltsiks. Teisal nägin, et ka hruštšovkas saab trepikodade vahel edukalt kanu pidada ja kuni kolmanda korruse kõrguseni alumiste naabritega kahasse viinamarju kasvatada.
Ühesõnaga. Täitsa omamoodi maa, kus kõik elavad, nagu oskavad ja tahavad, olgu see siis kui tahes eriline. Ja keegi ei muretse, vaid kõik söövad saia. Mida on endast lugu pidava restorani menüüs vähemalt kaheksat sorti. Kogu Gruusia on seega imeline. Nagu helge lapsepõlv 🙂. Mina tulen siia veel kindlasti tagasi. Ehkki praegu sõidan kohe-kohe minema. Vot.
Tervitustega Gruusiast
Maris
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar