Autoga ümber Euroopa: Linköping (Rootsi), Vordingborg (Taani), Cloppenburg (Saksamaa) ja Köln (sedateateisegi)

Kui ma olin septembris Eestis kiiremas korras läbi jooksnud juuksuri, fotograafi, hambaarsti ja dermatoloogi juurest, käinud kaks päeva Miale agility võistlustel kaasa elamas, korra maal puid ladumas ning nii palju poodides, et sain endale hädavajalikud mustad kingad, kaks musta kotti, portsu raamatuid ja pagasnikutäie süüa, pakkisime me kogu selle kraami autosse ning asusime Luksemburgi poole teele. Sõitsime kõigepealt laevaga Rootsi ja tulime sealt siis läbi Taani ja Saksamaa Luxi. Sai päris pikk tiir, mille käigus me turistisime ka üksjagu, et sõidule vaheldust oleks. Käisime Rootsis läbi vanast Linköpingist, Taanis Vordingborgist, Saksamaal Cloppenburgist, Kölnist, Aachenist ja Monschaust ning Luxist tegime veel päevase väljasõidu Rodemacki ja Preischi lossi. Hiiglama tore oli, ehkki päris tore oli lõpuks koju ka jõuda :). Tagumik oli päris autoistme nägu juba. Ja uidendavas vihmasajus läbi Walferdange'i ja Bereldange'i sõita tundus kohe nii kodune! Sain kohe teistele näidata, et näää, siin ma käin nüüd poksimas ja... Ja ma päriselt teadsin öelda, kuhu ja millal tuleb pöörata ja kus saab parkida ja... No hästi kodune oli see tagasijõudmine kohe :). Luksemburg on mu ära kodustanud :). Ja siis on eriti tore, kui kodused ka siin on :).  Enivei, ma pikalt ei jaksa seletada... Ütlen siis ainult nii palju, et pagulasvoore kiirteedel ei näinud ja reisi põhiiva seisnes selles, et meil oli Miake ka seltsiks kaasas ja üldse oli tegemist paraja seiklusega, sest öömajasid ei olnud meil kuskil broneeritud ja me saime puhta vabalt vaadata, et mis, kus, kuhu ja kuidas saab... Ja saigi seiklus valmis :).

Ainult Sassike jäi üksi kodu valvama, ehkki ta üritas kõigiti näidata, et tema on muidu ka kaasa tulemas...

Gamla Linköping oli väga värviline ja ilus!

Aga Linköpingi vanalinn on varblaste maffia kontrolli all. Need tulid kohe kohvikulaua kohale rippuma nagu koolibrid. Ja kui kandik sai nina alt kõrvale pandud, vallutas selle kohe vaprate varblaste armee.

Terve see hekk kihas varblastest!

Keeglirada!

Taanis jäime me ööbimise otsimisega nii hilja peale, et leidsime lõpuks alles enne südaööd ühe kämpingu. Kus puudusid voodilinad :). Mille peale kämpinguomanik hõikas ülevalt rõdult, et ah, aga teised majakesed on ka lahti. Kuskil ikka on linu ka, minge vaadake ise, kust leiate... :)

Vordingborg tundus alguses üsna mõttetu, aga linnasüdames pidime meelt muutma. Oli teine justkui väike mereäärne Rakvere... Lossimägi ja kena kesklinn ja puha...

See on juba Cloppenburgis. Seal on nimelt Saksamaa vanim vabaõhumuuseum. Kahjuks oli see ainus õhtu, mil sadas... Ja me jäime ka nii hilja peale, et muuseum taheti juba kinni panna. Lõpuks lasti meid siiski odavama hinna eest sisse ja näidati kätte värav, kust hiljem välja hiilida :).

Pärast vabaõhumuuseumis käimist oli meil tükk tegu, et öömaja leida. Kõik ette jäänud külalistemajad ütlesid meile mingitel kummalistel ettekäänetel ära. Küll taheti meile kolme peale kolm eraldi tuba pähe määrida, siis oli jälle ainult üks suur voodi saadaval, kolmandas kohas oli üldse otsustatud, et nad kolm ööd ei võta ühtegi külastajat vastu. Lõpuks jõudsime me otsaga välja puhta paksu metsa sisse täiesti tundmatusse kohta, aga sealt leidsime eest hästi hubase võõrastemaja Wahlde. Süüa sai hästi, elamiseks anti terve suur apartement kohe ja koht ise oli tõeliselt idülliline.

Kölnis olen ma omal ajal küll mitu korda käinud, aga ega ma sellest linnast suurt mäletanud. Olen ikka mõelnud, et mõnikord võiks ju rongiga nädalavahetuseks sinna sõita, aga ettevõtmist pole piisanud. Aga nüüd jäi see linn meile tee peale ette ja nii me siis näitasime Miale ka Kölni katedraali. Kiriku ees pistsime me ta kotti ja nii sai peni isegi kirikus sees ära käia. 

Ja siinkohal teeme väikese pausi. Pilte on kole palju, ma ikka jõudumööda tegelen nendega :). Mõne päeva pärast uus ports!

M.

Meie pere kõige väiksem sportlane

Kõige väiksem sportlane on meil Mia. Kellel õnnestus septembri alguses sellele vaatamata oma algajate võistlusklassis neli korda agility võistlustel puhas rada joosta :).

Kuubast ja sellest, miks selle aasta halvim raamat on "See ei ole minu Kuuba"

Asi hakkab ilmet võtma. Lennupilet on nüüd olemas ja keeltekooli bronnisin ka ära. Alustuseks kaasatulijatega on asjad paigas ja nüüd on veel paar päeva Kuubal vaja nende lahkumise ja keeletundide alustamise vahel ära sisustada. Juhhuu. Novembri algusest poole detsembrini olen soojas päikeselises riigis, kus on meri, ilus ilm, kokteilid ja VABA AEG! :) Kohe nii palju vaba aega, et kui tahan, teen pärastlõunal uinaku ja ikka ei hakka ajast kahju :).

Alustuseks on plaanis kaks nädalat ringi reisida ja siis kolm nädalat hispaania keelt ja salsat õppida. 20 keeletundi + 5 tantsutundi on nädalas, pärastlõunad on vabad ja nädalavahetustel saab väljasõite teha. Elan kohaliku perekonna juures Havanna kesklinnas ja suu hakkab selle mõtte peale juba vett jooksma. Viis nädalat veel...

Olgu kohe öeldud, et salsast ei tea ma mitte midagi. Hispaania keel on sellisel B1.2-B2.1 tasemel, et maha ma end müüa ei lase, aga nüansside üle vaielda ei mõista. Kuuba keelepruugi eripärasid ei pruugi ma ka märgatagi. Tõenäoliselt arvan mõne tundmatu sõna peale, et mina olen loll ja nii käibki. Tagasi tulles saan siis siin järgmisel hispaania keele kursusel kõigile mõistetamatu sõnavaraga hiilata ja siinset õpetajat halliks ajada :).

Kuuba eluolu kohta üleüldiselt ei ole ka jõudnud veel midagi lugeda-uurida, ehkki raamatud on ammu olemas. Ühe brošüüri mõõtu raamatukese täpselt olen läbi lugenud, aga ülejäänud ootavad tegelemist. Aa, õigupoolest ühte raamatut alustasin veel, aga no see on allapoole igasugust arvestust ja selle ma ilmselt kannan maha. Lauri Räpp on nimelt kirjutanud ülipiinliku raamatu "See ei ole minu Kuuba". Põhimõtteliselt algab asi läbust ja pohmakast, räägib edasi läbust ja pohmakast, peab kahe lehekülje vääriliseks ühteainsamat tualetis käimist, nimetab teisi turiste mäletsevateks lehmadeks, sisaldab juutuubi aadresse piinlikele videotele ja käsitleb peamiselt rummi ja õlle hindu ja marke ning tibide lantimist. Ja ma suutsin poolt vahele jättes läbida vaid 60 lk! Raamat sisaldab toredaid lauseid stiilis "Fuajees tervitasid meid vastu kõrged laed" (lk 17), kogu tekst on üks megaliialdav killuviskamine ning autor on endast nii heal arvamusel (ja kuubalastest nii halval), et peab vaimukaks ametlikele dokumentidele allkirja kohale "Mine Perse" ja "Söö Sitta" kirjutamist... Ja tal ei ole häbi seda raamatus kirja panna!!! Aga minul on väga häbi sellist lugeda. MIKS, kallid inimesed, no MIKS on sellist RAAMATUT vaja??? Ma saan aru, et neile endile ja nende sõpradele võis see tunduda toreda reisikokkuvõttena, aga iga iba  ei vaja nüüd ka raamatukaante vahele köitmist! Jäta selline ajukääbiku tekst oma tutvusringkonna blogisse, ära näita oma lollust raha eest kõikidele! Nendest inimestest ei aita enam miski mu arvamust parandada... Ega ka kirjastusest Tammerraamat. Ega ka toimetajast. Väga piinlik! Väga piinlik!

Enivei. Aga kui nüüd raamatuarvustusega lõpparve teha, siis ma kordan, et Kuuba eluolust ei tea ma ikka veel muhvigi. Seda tean, et arvutit ei soovitata kaasa võtta, sest internetti niikuinii kuskil pole ja kui ka on, siis tuleb linnalegendide kohaselt kasutada üldkasutatavaid arvuteid, mille klaviatuurid on varustatud nuhktarkvaraga, nii et kõik sinu otsingusõnad salvestatakse. Ja igasuguste kontode paroolid ka! Ühesõnaga... kui mingit võimude meelest kahtlast asja otsida, siis tuleb kahe minuti pärast mõni julgeolekutöötaja sulle õlale koputama ja pärast hakkavad ka su meilikontod oma elu elama. Seda ei tahaks. Süüa ei pidavat ka eriti hästi saama. Aga ega ma polegi väga nõudlik :). Kokteile ja kodumajutust see-eest ootan huviga.

Ja suveriided tõstsin juba kohvrisse eest ära. Siin ei ole nendega enam midagi pihta hakata, aga Kuubal saab jälle plätud ja lühkarid kasutusele võtta :). Hurraa! Ma juba ootan! Tükk aega lihtsalt niisama päikest ja keset tööpäeva õues ja inimeste seas olemist :). Südant ei piina mingid ammu tegemist ootavad kohustused, sest ma ei saa seal niikuinii midagi teha. Ja viis nädalat on täpselt piisavalt pikk aeg, et hakata rutiini ja tuttavaid nägusid taga igatsema. Kui tore on pärast oma kodus oma voodis ja tööl oma puhtas ja rahulikus kabinetis. Juhhuu!!! Muidu tagasi tulles olen ma täpselt viis päeva Luxis ja siis sõidan edasi jõuludeks Eestisse kah veel. Kokku tuleb kaks kuud lusti ja lillepidu :)!!! Äkki saavad niimoodi mu patareid jälle rohkem täis, nii et iga väljakutse ja hiline õhtu mind üdinisti ära ei kurna. Kui ma võrdlen vana mina ja praegust ennast, siis ma vanasti olin üks energiapall, aga nüüd hakkan ma juba järgmise päeva pärast muretsema, kui üheteistkümneks veel voodis pole. Ei taha nii! Tahan jälle ära tuulduda, et igapäevaelu ja töö jälle maailma kõige ägedamad tunduksid. Vot. Nii et Kuuba, ma juba ootan! Ja paistan :)!

Head nädalavahetust praegu!
M.

Iluuisutrennist ja koristajast

Praeguseks olen ma käinud täpselt kaks korda poksimas ja kaks korda uisutamas. Mõlemad on hirmus erinevad. Ja mõlematest jääb haigeks ülakeha. Tõsiselt, eelmisest uisutrennist olid mul kõige väsinumad triitsepsid!!! Aru mina ei saa... Aga uiskamine on ikka kihvt. Ma olen täitsa ahvivaimustuses. Meil on nii ilusad ja elegantsed treenerid, kellest üks on nagu mu töökaaslase Tuuli kaksikõde. Veel on äge see, et terve treeninghall on kolmapäeva õhtuti ainult meie päralt. Jää puhastatakse ka meie trenni alguseks ilusasti ära ja selle peal on lihtsalt niiiiiiiiiiiiii hea! Avalikus jäähallis on jää uiskajate suurest arvust tingituna krobeline kui asfalt, päris raske on seal midagi teha. Ja uisutamine on siin vaba aja veetmise viisina äärmiselt popp, nii et avalik jäähall on kogu aeg paksult rahvast täis, üsna ebameeldiv on! Katrinil vist oli õigus - liuväli on linna ääres asuva Park/Ride parkla juures, nii et noored lähevad pärast kooli liuväljale uisutama ja ootavad seal, kuni vanemad töö lõpetavad ja ka parklasse jõuavad, ning siis sõidetakse kõik koos autoga koju. Enivei, nüüd ma eksisin tiba kaugele ära... Iva on selles, et treeninghallis on ikka tunduvalt rahulikum ja parem kui avalikul liuväljal. Juhhuu! Kusjuures Luksemburgi kohta on veel tegemist ka äärmiselt soodsa hobiga - kogu hooaeg septembrist aprillini maksis 310 eurot, see teeb vähem kui 40 eurot kuus! See hõlmab siis iganädalasi peaaegu kahetunniseid trenne kolme treeneriga. Kusjuures kolme treeneri peale on meid umbes 15, nii et iga treener tegeleb peamiselt viie inimesega. Peaaegu eratunnid ju :)! Ja kus me siis teeme harjutusi... Oi, keerulisi harjutusi.



Ma muidu vanasti armastasin väga uisutamist ja koolis sai talvel kekatunnis ka hinde peale igasuguseid asju tehtud. Nii ma mõtlesingi, et no sellised väikesed elemendid nagu edaspidi ja tagurpidi ülejala uisutamine, pääsuke, kükitamine ja tagurpidisõit on mul ikka selged, et noh, et neid võib lihvida ainult ja siis võiks midagi uut kohe juurde õppida. Aga võta näpust... Need on mul selged minu oma väljamõeldud tehnikaga. Kui aga nüüd treener ette näitab, kuidas neid TEGELIKULT teha tuleb, siis ei oska ma enam mitte midagi. Ülejala uisutamisel tuleb jalad näiteks hoopis tahapoole tõsta kui mina seda siiani teinud olen ja teistpidi ülejala ei tule mul ka kuidagi välja, sest ma tahan vale külge ees hoida. Tasakaal on mul käest täitsa ära läinud, kui on vaja ühel jalal pikalt liuelda, siis mina kisun kohe päris kiiva ja hakkan kätega aerutama. Piruetti olen ka alati valesti teinud, hoopis vale uisutera kohaga. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi... Õnneks on nii, et suurem osa meist on üsna ühtlasel tasemel. Viis paremat uisutajat, kes teevad hüppeid ja keerulisemaid elemente, on ühe õpetaja käe all ja siis meie ülejäänud teeme kümnekesti üsna võrdselt algajamate harjutusi. Ainult üks Poola tädi oli peamiselt ristseliti maas, teised olid nagu mina - püsisid püsti ja said kuidagimoodi harjutused tehtud, ehkki teinekord potsatati istuli ka. Aga no vähemalt ei saanud kedagi eriti halvaks näiteks tuua ja kellelgi ei hakanud igav ka, sest teised oleksid tunduvalt nõrgemad.



Kohe selgus muidugi ka see, et mul on lähiajal uusi uiske tarvis. Ei ole midagi nii, et kõik uisud on ühesugused. Igal tasemel on vaja erisuguseid uiske. Isegi algajate harjutuste jaoks on vaja tunduvalt jäigemaid saapaid kui lihtsalt talvehooajal paaril korral liuväljal jõulumeeleolu tekitamiseks. Minu omade nahk on pahkluude kohalt juba liiga pehme ja ei toeta jalga harjutuste tegemisel kohe üldse. Otse sõites ei saa midagi aru, aga kui on vaja manööverdama hakata, on vaja lisatuge. Esialgu aitab, kui uisu sisse elastik ka panna, aga ilmselt mõne nädala pärast juba kuluks paremad saapad ära. Ja ossaa, kus siis veel selgus, kui suur on uiskude valik! Peamiste uisufirmade uiskude eri mudelite juures on kirjas, et seda saabast soovitame kahekordseteks hüpeteks, seda kolmekordseteks hüpeteks, seda sellisel moel maandumiseks, seda teistsugusel moel maandumiseks, see sobib kõige paremini piruettidele, see algajate elementidele, see ühekordseteks aksliteks ja see sellise või sellise võistlusklassi jaoks. Noja kui saapad valitud, hakkab sama nali pihta terade valikuga. Kolme või nelja või kuue sakiga, tagant pikem või lühem, tantsutera või hüppetera, kui sügava vaoga... See võtab kohe pea pööritama. Siis selgus veel muidugi, et Luksemburgis ei ole kuskil normaalset uisuvalikut ja posti teel ei ole neid ka väga lihtne tellida, sest uisk peaks olema jalga valatud, aga uisusaabaste numbrid ei ole üldse samad, mis tavaliste jalanõude numbrid. Pluss tuleb uisusaabaste valimisel valida ka liist (kui kitsas või lai su jalg on...). Pühade püss, ma ütlen! Poksikinnastega on tunduvalt lihtsam, seal võib õige kaalu juures valida need, mis meeldivad! Enivei, vaatame siis nüüd. Mõned korrad ajab veel mu vanade uiskudega ära, küsin vahepeal treeneri käest nõu ka, et MIDA ma täpselt vajan. Ja kui muud lahendust ei paista, lähen järgmine kord, kui Pariisi satun, uisupoodi... Boulogne'is on üks!



Vot. Ainult aeg on uisutrennil topakas. 20.15-22.00. Ma jõuan keset nädalat nii hilja koju. Ja teisalt oleks üldse hea kaks korda nädalas uisutada. Eelmine nädal ma käisingi reedel veel eraldi liuväljal, et jääst jälle mingi tunnetus kätte saada. Ainult kummalisel kombel tuli siis kõik veel palju kehvemini välja kui kolmapäeval trennis. Tea, kas keha oli veel šokis või? Aga igatahes... Äge on! Ja see on ka üks asi, mida ma oma lombaka jalaga väga hästi teha saan. Vähemalt praegu on kõik asjad täistalla peal ja ja keksima-hüppama ei pea üldse. Super!


OK. Sellel teemal praegu aitab. Pealkirjas lubatud koristaja koha pealt aga nii palju, et ma tegin mõtte teoks ja võtsingi nüüd endale koristaja. Frantsuaa lasi oma majapidajannal soovitada ühte naist, kes Mindat mõnikord asendamas käib. Sain selle Portugali päritolu Anabelaga nüüd esmaspäeva õhtul kokku. Asi kõlab täiesti suurepäraselt ja ta alustab järgmisel nädalal, nii et ta siis jõuab paar korda käia, enne kui ma Kuubale lähen. Mulle jättis sügava mulje, et ta oli väga süstemaatiline! Ütles kohe ära, et kui tahad, et ma voodipesu ära vahetan, jäta uus pesu voodinurgale. Triikimist vajav pesu pane triikimislauale. Pesemist vajavad nõud tõsta kraanikaussi. Iga kord puhastan lisaks tavapärasele tolmupühkimine-tolmuimeja-põrandapesu koristamisele ja triikimisele põhjalikult ära ühe asja: aknad või vannitoa, kapipealsed või radikavahed, külmiku või ahju. Pesuvahendid toon ise kaasa. Mõnikord teen kaks tundi, mõnikord läheb kuni neli, mitte rohkem. Iga kord märgin üles, mis kellast mis kellani olin, maksad vastavalt sellele. Kui sa vahepeal oled pikalt ära, siis ma ei käi, pole probleemi. Kui teinekord tahad, et ma midagi konkreetset kohe ette võtaks, jäta kiri, muidu me kohtuma ei pea. Luba ainult töö lõpetuseks üks kohv teha ja jäta eelmise kuu raha uue kuu esimeseks korraks laua peale. Täiesti fenomenaalne! Olen Väga Rahul! Ei mingit pühapäevahommikust stressi enam, et elamine on seapesa ja ma EI SUUDA oma vähesel vabal ajal kohe kraamima hakata.




Sellega ma nüüd lõpetangi. Tänan tähelepanu eest ja head ööd!
M.

Jama lahendamine

Töökaaslane saatis. Päris hea! Kas teil klapib?

Jäär (21. märts - 20. aprill)

Jäär lahendab selle. Igasuguse jama. Kohe. Ise. Uhkelt. Vaikides.

Sõnn (21. aprill – 21. mai)

Sõnn lahendab selle. Pärast jutustab kõigile. Kõigile. Et oleks veel kindlam - kirjutab ajalehte. Et ikka täpselt kõigile.

Kaksikud (22. mai – 21. juuni)

Nemad jagavad. Püüavad kõik Jäärale anda, aga kui Jäär pole nõus, siis annavad Amburile.

Vähk (22. juuni – 23. juuli)

Tema hakkab varakukult ahastama ja et ta vait jääks, võtab keegi kogu jama enda peale. Lisaks vähi poolt väljaimetud pisaravee. Kui keegi seda ei tee, siis teeb vähk ise suurepäraselt kõik ära. Ega saagi aru, oli siis üldse millegi pärast halada vaja.

Lõvi (24. juuli – 23. – august)

Lõvi kutsub rahva kokku. Saab ise jamaga hakkama. Kummardab. Võtab lilled, annab autogrammi ja lahkub.

Neitsi (24. august – 23. september)

Neitsi ärritub. Eriti, kui ta seda jama ei olnud planeerinud. Ta mõtleb. Leiab lahenduse. Lahendab. Teeb järeldused.

Kaalud (24. september – 23. oktoober)

Kaalud kaaluvad jama ära. Ja veel kord. Jõuavad otsusele, et on kuidagi paljuvõitu ja langetavad otsuse lasta jama kaaluda kellelgi Lõvi-sugusel või Jääral. Katsel anda Neitsile kaaluda, saab ta kohe vastu pead, sest Neitsil on jamad ainult ettekirjutuse järgi.

Skorpion (24. oktoober – 22. november)

Skorpion vaatab. Sõnab rõõmsalt "see on miski jama" ja lööb selle maha ehk surnuks.

Ambur (23. november – 21.detsember)

Ambur läheb närvi. Pärast muutub lõbusaks. Peale seda naerab kaua enda üle, jama üle. Meenutab, milliseid jamasid tal elus on olnud. Räägib kõigile ja unustab. Kui jama ise üle ei lähe ega möödu, siis kõige tõenäolisemalt tuleb see lahendada mingil Lõvil.

Kaljukits (22. detsember – 19. jaanuar)

Kaljukits püüab kohe jamast keelduda, teatades, ta ta ei taha. 90% juhtumitel see millegipärast õnnestub. Kui ei, siis lahedab Kaljukits ise selle kõige suurepärasemal moel. Aga tingimata kellegi teise arvel.

Veevalaja (20. jaanuar – 18. veebruar)

Veevalaja hakkab rõõmuga asja, st jama uurima. Pärast kirjutab raamatu. Kui tal juba selline jama oli, siis hakkab tal igav ja ta hakkab otsima Kaksikuid. Nagunii jama ei kao selle ajaga kuhugi. Aga see-eest hakkab lõbusam.

Kalad (19. veeb -20. märts)

Erinevalt Vähist, nutavad kalad vaikselt. Sest neil on jama igavene, lahendavad nad selle ise, keegi ei aita, ja nad ei oota ka enam.

Tõlkinud ja toimetanud Ingrid Prass.

Now that's a first!

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb ajas paar nädalat tagasi minna. Istusin mingil õhtul feissaris ja avastasin sealt, et üks mu Luksemburgi nägupidituttav on jaganud mingi naljaka spordiklubi reklaami. Naljakas oli see sellepärast, et nimi ei olnud sellel kohe justkui üheski keeles ja kaanepilt oli kah niisugune, et ma poleks uneski sellise spordiala proovimist kaalunud. Aga parema tegevuse puudumisel klikkisin reklaamil ja leidsin, et päris huvitav leht on. Paar päeva hiljem vaatasin uuesti. Mingi mõte hakkas idanema. Tekkis kohe rahmeldamise isu. Siis tegin Hellele ettepaneku, et lähme vaatama. Helle ei olnud ainult alguses väga innustunud ja kuna tundide aegu ei leidnud ma lehelt ka, siis jäi mul alustuseks ettevõtlikkusest vajaka, et ainult enda pärast helistama hakata. Aga mõte päriselt ära ka ei läinud. Klikkisin jälle ühel päeval ja siis järgmisel, vaatasin trennivideoid ja pilte... Ja siis küsis Helle täitsa lambist, et noh, lähme siis vaatama või??? Noja vot siis oli mul lõpuks piisavalt põhjust, et helistada ja meid kolmapäeva õhtuks trenni sokutada.

Eile õhtul istusime siis bussi peale ja sõitsime Bereldange'i. Trennikoht on mingi autoteeninduse kohal ja alguses tundus asi üsna... pentsik. Aga kuna me olime teineteisel julgustuseks kaasas, ronisime ikka trepist üles ja sattusime kohe ühe vasikasilmse noormehe peale, kes meile ilusasti kõigis keeltes keskust tutvustas, eri trenne soovitas, juua andis, pärast varustust näitas ja hinnapoliitikat selgitas. Siis ilmus omanik, kes oli ka väga sümpaatne. Tuli ka valju häälega treener, kes kogu trenni kamandas, näitas, silma peal hoidis, röökis ja kõiki ohjes hoidis. Pärast esimest kümmet minutit sirises minul juba higi mööda nina nagu veerennist maailma kõige suurema äikesevihma ajal. Pärast tundi aega ütlesid kõik mu lihased mulle ühemõtteliselt, et ma olen hulluks läinud. Õhtul koju jõudes ei jaksanud ma enam isegi telefoni kätte võtta, sest käed tudisesid ja ei kuulanud üldse sõna. Trennikeskuses käisin ma, muide, pärast duši all ära, aga see oli mul kojujõudmise ajaks meelest läinud. Uksest sisse saades mõtlesin ma ainult oma valjult protestivatele lihastele, nii et põhimõtteliselt tahtsin ma ainult kuuma vanni. Lasingi praktiliselt keeva vee jooksma ja jõudsin juba vanni vajuda, enne kui meelde tuli, et ma tegelikult olen juba pesnud.

Terve tänase päeva olen olnud kange kui puuhobune. Iga asi teeb haiget. No ainult hambad mitte. Üks jalg on sinine ja varba lõin ka eile kõvasti ära. Trepist üles minemine on sama vaevaline nagu omal ajal pärast lõigutrenni. Jah, ma arvan, et ma pole umbes kuus aastat niisugust lihasvalu tundnud. Aga väga tore on. Ja trenn oli tõeliselt äge. Ma lähen uuesti, kui ma ükskord jälle liigutada saan. Juba vaatasin netist spordivarustust ka. Mul on nüüd nimelt poksikindaid vaja!

IRW. Mina ja poksimine! Aga no tõesti. Tegelikult õpetatakse seal keskuses mingit naljakat iisraellaste välja töötatud võitluskunsti ka, selle nimi on krav maga ja ma täitsa mõtlen ühes näidistunnis käia, ehkki selle peale ma väga ei panustaks. Tundub kuidagi brutaalne. Muidugi siis saab seal veel igasuguseid muid imevahenditega terenne teha, aga sellest ajast saadik, kui mu achilleuse kõõlus pooleldi rebenes, ei ole ma üldse kuigi liikuv, nii et ma olen pisut valiv. Mu üks jalg on teisest tõsiselt palju nõrgem ja mingeid väga rajusid ja jalgadel asju ei saa ma hästi teha, siis ma lihtsalt koorman teist kehapoolt liiga palju. Aga poks tundus okei, sest kui ma väga palju ei kargle, vaid pigem ülakehaga töötan, siis saab energia välja elatud ja see on parem ikka kui ei midagi. Noja õnneks läksid mu ootused täide - peamiselt tuli kotti taguda ja jalgadega kotti peksta, vähemalt sada kätekõverdust teha ja kõhulihaseid ka iga harjutuse ette ja taha vähemalt kümme tükki ära vuhkida. Põlvetõsteid oli küll vahepeal päris palju, aga siis sai kätega koti küljes rippuda ja maas oli paks tatami ning muidu üldiselt kotipeksmise ajal ringi karglema ei pidanud, nii et lõppkokkuvõttes elas mu jalg selle täitsa hästi üle. Või siis on üleüldine lihasvalu nii tugev, et mis tahes spetsiifiline häda jääb selle varju :). Aga ma ei usu hästi. Igatahes, praegu olen ma otsustanud, et mina hakkan nüüd poksimas käima. Üritaks kord nädalas... Voh! Ja ilusaid poksikindaid otsin ka. Neid mõõdetakse untsides, kas teate? Mitte kätte pikkuse, vaid kinnaste raskuse järgi! Ma tahaks kümneuntsiseid ja ilusaid ja nahast, et kohe haisema ei hakkaks (minu poksikinnastesse oleks keegi trenni lõpuks justkui kannutäie vett valanud!), aga nagu minu kiuste on kõik maailma poksikindad hästi silmakriipivalt kirjud ja väga vängete värvidega. Esteedid nad seal poksimaailmas ei ole...

Selle esteetilise külje tasakaalustamiseks panin ma siis end teise trenni kirja, see on ka minu jaoks täitsa esmakordne katse. Nimelt kolmapäeva õhtuti hakkan ma nüüd iluuisutamas käima. See hakkab alles järgmisest nädalast, nii et veel ei oska ma midagi arvata. Aga põnevil olen küll. Seal saab siis esteeti mängida ja sõrmi ja kaela sirutada. Sellised uudised siis...

Aga ma nüüd lähen ära magama. Homme õhtul ootab mind ees paaripäevane Eestisse sõit ja siis veel sada seiklust mööda Euroopa kiirteid, kus nüüd marsib mitmekümnetuhandepäine migrantide rongkäik...

Pakaa praegu. Head ööd!
M.