Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb ajas paar nädalat tagasi minna. Istusin mingil õhtul feissaris ja avastasin sealt, et üks mu Luksemburgi nägupidituttav on jaganud mingi naljaka spordiklubi reklaami. Naljakas oli see sellepärast, et nimi ei olnud sellel kohe justkui üheski keeles ja kaanepilt oli kah niisugune, et ma poleks uneski sellise spordiala proovimist kaalunud. Aga parema tegevuse puudumisel klikkisin reklaamil ja leidsin, et päris huvitav leht on. Paar päeva hiljem vaatasin uuesti. Mingi mõte hakkas idanema. Tekkis kohe rahmeldamise isu. Siis tegin Hellele ettepaneku, et lähme vaatama. Helle ei olnud ainult alguses väga innustunud ja kuna tundide aegu ei leidnud ma lehelt ka, siis jäi mul alustuseks ettevõtlikkusest vajaka, et ainult enda pärast helistama hakata. Aga mõte päriselt ära ka ei läinud. Klikkisin jälle ühel päeval ja siis järgmisel, vaatasin trennivideoid ja pilte... Ja siis küsis Helle täitsa lambist, et noh, lähme siis vaatama või??? Noja vot siis oli mul lõpuks piisavalt põhjust, et helistada ja meid kolmapäeva õhtuks trenni sokutada.
Eile õhtul istusime siis bussi peale ja sõitsime Bereldange'i. Trennikoht on mingi autoteeninduse kohal ja alguses tundus asi üsna... pentsik. Aga kuna me olime teineteisel julgustuseks kaasas, ronisime ikka trepist üles ja sattusime kohe ühe vasikasilmse noormehe peale, kes meile ilusasti kõigis keeltes keskust tutvustas, eri trenne soovitas, juua andis, pärast varustust näitas ja hinnapoliitikat selgitas. Siis ilmus omanik, kes oli ka väga sümpaatne. Tuli ka valju häälega treener, kes kogu trenni kamandas, näitas, silma peal hoidis, röökis ja kõiki ohjes hoidis. Pärast esimest kümmet minutit sirises minul juba higi mööda nina nagu veerennist maailma kõige suurema äikesevihma ajal. Pärast tundi aega ütlesid kõik mu lihased mulle ühemõtteliselt, et ma olen hulluks läinud. Õhtul koju jõudes ei jaksanud ma enam isegi telefoni kätte võtta, sest käed tudisesid ja ei kuulanud üldse sõna. Trennikeskuses käisin ma, muide, pärast duši all ära, aga see oli mul kojujõudmise ajaks meelest läinud. Uksest sisse saades mõtlesin ma ainult oma valjult protestivatele lihastele, nii et põhimõtteliselt tahtsin ma ainult kuuma vanni. Lasingi praktiliselt keeva vee jooksma ja jõudsin juba vanni vajuda, enne kui meelde tuli, et ma tegelikult olen juba pesnud.
Terve tänase päeva olen olnud kange kui puuhobune. Iga asi teeb haiget. No ainult hambad mitte. Üks jalg on sinine ja varba lõin ka eile kõvasti ära. Trepist üles minemine on sama vaevaline nagu omal ajal pärast lõigutrenni. Jah, ma arvan, et ma pole umbes kuus aastat niisugust lihasvalu tundnud. Aga väga tore on. Ja trenn oli tõeliselt äge. Ma lähen uuesti, kui ma ükskord jälle liigutada saan. Juba vaatasin netist spordivarustust ka. Mul on nüüd nimelt poksikindaid vaja!
IRW. Mina ja poksimine! Aga no tõesti. Tegelikult õpetatakse seal keskuses mingit naljakat iisraellaste välja töötatud võitluskunsti ka, selle nimi on krav maga ja ma täitsa mõtlen ühes näidistunnis käia, ehkki selle peale ma väga ei panustaks. Tundub kuidagi brutaalne. Muidugi siis saab seal veel igasuguseid muid imevahenditega terenne teha, aga sellest ajast saadik, kui mu achilleuse kõõlus pooleldi rebenes, ei ole ma üldse kuigi liikuv, nii et ma olen pisut valiv. Mu üks jalg on teisest tõsiselt palju nõrgem ja mingeid väga rajusid ja jalgadel asju ei saa ma hästi teha, siis ma lihtsalt koorman teist kehapoolt liiga palju. Aga poks tundus okei, sest kui ma väga palju ei kargle, vaid pigem ülakehaga töötan, siis saab energia välja elatud ja see on parem ikka kui ei midagi. Noja õnneks läksid mu ootused täide - peamiselt tuli kotti taguda ja jalgadega kotti peksta, vähemalt sada kätekõverdust teha ja kõhulihaseid ka iga harjutuse ette ja taha vähemalt kümme tükki ära vuhkida. Põlvetõsteid oli küll vahepeal päris palju, aga siis sai kätega koti küljes rippuda ja maas oli paks tatami ning muidu üldiselt kotipeksmise ajal ringi karglema ei pidanud, nii et lõppkokkuvõttes elas mu jalg selle täitsa hästi üle. Või siis on üleüldine lihasvalu nii tugev, et mis tahes spetsiifiline häda jääb selle varju :). Aga ma ei usu hästi. Igatahes, praegu olen ma otsustanud, et mina hakkan nüüd poksimas käima. Üritaks kord nädalas... Voh! Ja ilusaid poksikindaid otsin ka. Neid mõõdetakse untsides, kas teate? Mitte kätte pikkuse, vaid kinnaste raskuse järgi! Ma tahaks kümneuntsiseid ja ilusaid ja nahast, et kohe haisema ei hakkaks (minu poksikinnastesse oleks keegi trenni lõpuks justkui kannutäie vett valanud!), aga nagu minu kiuste on kõik maailma poksikindad hästi silmakriipivalt kirjud ja väga vängete värvidega. Esteedid nad seal poksimaailmas ei ole...
Selle esteetilise külje tasakaalustamiseks panin ma siis end teise trenni kirja, see on ka minu jaoks täitsa esmakordne katse. Nimelt kolmapäeva õhtuti hakkan ma nüüd iluuisutamas käima. See hakkab alles järgmisest nädalast, nii et veel ei oska ma midagi arvata. Aga põnevil olen küll. Seal saab siis esteeti mängida ja sõrmi ja kaela sirutada. Sellised uudised siis...
Aga ma nüüd lähen ära magama. Homme õhtul ootab mind ees paaripäevane Eestisse sõit ja siis veel sada seiklust mööda Euroopa kiirteid, kus nüüd marsib mitmekümnetuhandepäine migrantide rongkäik...
Pakaa praegu. Head ööd!
M.
Eile õhtul istusime siis bussi peale ja sõitsime Bereldange'i. Trennikoht on mingi autoteeninduse kohal ja alguses tundus asi üsna... pentsik. Aga kuna me olime teineteisel julgustuseks kaasas, ronisime ikka trepist üles ja sattusime kohe ühe vasikasilmse noormehe peale, kes meile ilusasti kõigis keeltes keskust tutvustas, eri trenne soovitas, juua andis, pärast varustust näitas ja hinnapoliitikat selgitas. Siis ilmus omanik, kes oli ka väga sümpaatne. Tuli ka valju häälega treener, kes kogu trenni kamandas, näitas, silma peal hoidis, röökis ja kõiki ohjes hoidis. Pärast esimest kümmet minutit sirises minul juba higi mööda nina nagu veerennist maailma kõige suurema äikesevihma ajal. Pärast tundi aega ütlesid kõik mu lihased mulle ühemõtteliselt, et ma olen hulluks läinud. Õhtul koju jõudes ei jaksanud ma enam isegi telefoni kätte võtta, sest käed tudisesid ja ei kuulanud üldse sõna. Trennikeskuses käisin ma, muide, pärast duši all ära, aga see oli mul kojujõudmise ajaks meelest läinud. Uksest sisse saades mõtlesin ma ainult oma valjult protestivatele lihastele, nii et põhimõtteliselt tahtsin ma ainult kuuma vanni. Lasingi praktiliselt keeva vee jooksma ja jõudsin juba vanni vajuda, enne kui meelde tuli, et ma tegelikult olen juba pesnud.
Terve tänase päeva olen olnud kange kui puuhobune. Iga asi teeb haiget. No ainult hambad mitte. Üks jalg on sinine ja varba lõin ka eile kõvasti ära. Trepist üles minemine on sama vaevaline nagu omal ajal pärast lõigutrenni. Jah, ma arvan, et ma pole umbes kuus aastat niisugust lihasvalu tundnud. Aga väga tore on. Ja trenn oli tõeliselt äge. Ma lähen uuesti, kui ma ükskord jälle liigutada saan. Juba vaatasin netist spordivarustust ka. Mul on nüüd nimelt poksikindaid vaja!
IRW. Mina ja poksimine! Aga no tõesti. Tegelikult õpetatakse seal keskuses mingit naljakat iisraellaste välja töötatud võitluskunsti ka, selle nimi on krav maga ja ma täitsa mõtlen ühes näidistunnis käia, ehkki selle peale ma väga ei panustaks. Tundub kuidagi brutaalne. Muidugi siis saab seal veel igasuguseid muid imevahenditega terenne teha, aga sellest ajast saadik, kui mu achilleuse kõõlus pooleldi rebenes, ei ole ma üldse kuigi liikuv, nii et ma olen pisut valiv. Mu üks jalg on teisest tõsiselt palju nõrgem ja mingeid väga rajusid ja jalgadel asju ei saa ma hästi teha, siis ma lihtsalt koorman teist kehapoolt liiga palju. Aga poks tundus okei, sest kui ma väga palju ei kargle, vaid pigem ülakehaga töötan, siis saab energia välja elatud ja see on parem ikka kui ei midagi. Noja õnneks läksid mu ootused täide - peamiselt tuli kotti taguda ja jalgadega kotti peksta, vähemalt sada kätekõverdust teha ja kõhulihaseid ka iga harjutuse ette ja taha vähemalt kümme tükki ära vuhkida. Põlvetõsteid oli küll vahepeal päris palju, aga siis sai kätega koti küljes rippuda ja maas oli paks tatami ning muidu üldiselt kotipeksmise ajal ringi karglema ei pidanud, nii et lõppkokkuvõttes elas mu jalg selle täitsa hästi üle. Või siis on üleüldine lihasvalu nii tugev, et mis tahes spetsiifiline häda jääb selle varju :). Aga ma ei usu hästi. Igatahes, praegu olen ma otsustanud, et mina hakkan nüüd poksimas käima. Üritaks kord nädalas... Voh! Ja ilusaid poksikindaid otsin ka. Neid mõõdetakse untsides, kas teate? Mitte kätte pikkuse, vaid kinnaste raskuse järgi! Ma tahaks kümneuntsiseid ja ilusaid ja nahast, et kohe haisema ei hakkaks (minu poksikinnastesse oleks keegi trenni lõpuks justkui kannutäie vett valanud!), aga nagu minu kiuste on kõik maailma poksikindad hästi silmakriipivalt kirjud ja väga vängete värvidega. Esteedid nad seal poksimaailmas ei ole...
Selle esteetilise külje tasakaalustamiseks panin ma siis end teise trenni kirja, see on ka minu jaoks täitsa esmakordne katse. Nimelt kolmapäeva õhtuti hakkan ma nüüd iluuisutamas käima. See hakkab alles järgmisest nädalast, nii et veel ei oska ma midagi arvata. Aga põnevil olen küll. Seal saab siis esteeti mängida ja sõrmi ja kaela sirutada. Sellised uudised siis...
Aga ma nüüd lähen ära magama. Homme õhtul ootab mind ees paaripäevane Eestisse sõit ja siis veel sada seiklust mööda Euroopa kiirteid, kus nüüd marsib mitmekümnetuhandepäine migrantide rongkäik...
Pakaa praegu. Head ööd!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar