Täna (ja ka eile ka, kui harukordne) oli nii ilus ilm, et ma kohe ei raatsinud koolist otse ühikasse tulla ja läksin seega mõlemal päeval linna peale lonkima. Tallinnas ei ole ma sedasorti tegevust kunagi väljaspool vanalinna eriti harrastanud - justkui pole kuskil väga kõndida olnud ja kuidagi kole on ka tundunud alati see alternatiiv (noh, koledad rajoonid, rääkimata koledast ilmast). Aga nojah, ühesõnaga, Pariisis tekkis harjumus sisse ja ma mõtlesin, et ehk on aeg siingi üritada. Ja teate, tulemused olid täiesti hämmastavad...
Mõte oli selles, et tahtsin minna Linnahalli katusele, sest Linnahalli teema on millegipärast mu ümber jõle aktiivne olnud viimasel ajal. Läksingi siis Viru keskusest mööda ja Coca Cola Plaza nurga taha... ja jäin hämmastusest absoluutselt tummaks. Esiteks ma polnud tõesti arvanud, et see Rottermanni kvartal omadega juba nii kaugel on, teiseks polnud ma ilmaski mõistnud, et need hooned hakkavad seal nii ägedad välja nägema. Nojah, tähendab, see kolme roosa "kuusekesega" asi on kergelt sürreaalne ja mitte just ehk kõige ägedam lahendus, aga no sellelgi pole tegelikult väga viga... Ja ülejäänud majad on seal täiesti šeffid... need kaks tekstuuriga tellistest asja ja eriti too roosteplaatidest asjandus olid tõeliselt vinged, täiesti uskumatu. Ma olin eelnevalt suhteliselt õnnetult meelestatud selle kandi koha pealt, mõtlesin, et need on seal kindlasti samasugused käkid nagu neid tavaliselt Eestisse tehakse. Aga võta näpust. Ja asja võlu oli veel see, et kuna see kant on endiselt ehituses ja valmis majades on ka veel suht vähe asunikke, siis see on nii ilus ja rahulik ja vaikne, päikeselise ilmaga täiesti armas ja äge. Ma olen suisa vaimustuses ja ei jõua ennast ära kiruda, et ma nüüd just fotoka koju viisin... Ilusa ilmaga oleks sealt saanud apsaluutselt fantast pilte... Noh, eks ma looda, et järgmine nädal siis ka mõni päikeseline ilm tuleb, kus mul ka linnas jalutamiseks aega on.
Igatahes, ja siis Linnahalli juurest leidsime veel mingisuguse äärmiselt lihtsustatud versiooni Pekingi olümpiastaadionist - valge, väike ja mitte nii kumer, aga üldjoontes tekitas see meis mõlemis üheaegselt sama seose, nii et ju ta siis ikka sinnapoole kisub...
Linnahalli katusel harjutasid pisikesed iluuisutajad hüppeid kellegi kiitsaka onu käe all ja mingid välismaalased tulid meie käest küsima, et mis peletis see plats on, kus me istume, ja kas sellel otstarve ka on. Kopterit nägime tulemas ja minemas. Tuulevarjus sai täitsa ilma jakita-mantlita päikese käes peesitada. Ja seda tehes tõdesime me, et kaldaäär on siin ikka uskumatult kole. Brr. Ma ei tea, mujal maailmas ikka rannaäärt ja jõgede ääri ikka nimme väärtustatakse ja tehakse atraktiivseks ja ligipääsetavaks; meil aga on need aga siiani jäetud nii tühermaaks kui võimalik - ja siis nüüd on tulnud mõte, et appike-appike, peaks midagi sinna ikka tegema, ja siis hakatakse väevõimuga tegema mingisuguseid terviklahendusi, mis on nii mastaapsed ja utoopilised, et keegi nende tegemiseni kunagi ei jõua... Ja kui ka jõutaks, oleks need majad ilmselt järgmised kümme aastat tühjad, sest need on tehtud kohe nii kaugele tulevikkukiikamise ja perspektiivitundega, et reaalsus ei jõua järgi ja rahvastki pole Eestimaal nii palju. Ühesõnaga - midagi on selle linnakorrastusskeemi juures viltu, aga ma ei oska ise täpselt ka öelda, mida tuleks teistmoodi teha, et kuskilt muust küljest väga suurt lõivu maksta ei tuleks... Ja siis samas nad tahavad nagu promoda hullult rannaäärt, aga teha mingi krdi kiirtee, mis selle linnast ikkagi täiesti ära lõikaks. Ei saa mina aru, kuskil kellegi loogika (või vähemalt koostöö) longab mõlemat jalga ja kepp on kah veel kõver...
Ahjaa, nii, ja siis veel see õnnetu postimaja - ma tõesti vaatasin eile ja täna, et Narva maantee äär on täiesti kummaliselt ühtne tekkinud - kõik need uued hooned on täpselt ühekõrgused (!!! oleksite te uskunud, et see on võimalik? Kõrgusepiirangutest hoolimata on need tavaliselt ikka pisut sakilised, aga siin tulid kuidagi sellised äärmiselt ühtlased välja) ja ühte stiili klaasfassaadidega; nende vahel näeb see postimaja ikka eriti õnnetu ja kökats välja. Varemalt ei olnud mul selle maja vastu midagi, aga nüüd on tema seltskond ikka kõvasti teistsugune ja ta lihtsalt tundub nii armetult matsakas seal... Ma nüüd ei oskagi kumbagi poolt toetada - ühest küljest ei saa ju võtta kõiki selle aja asju maha - see on ka siiski ajalugu ja päris nulliga paljaks ajada nõuka perioodi nagu ka ei saa ja ei tohi, aga samas ta ei sobi sinna enam küll jah... (Linnahalli peaksid nad aga päris kindlasti korda tegema ja sellele rohkem kasutust leidma minu meelest, seda oleks küll päris lollus maha lõhkuda).
Ja seda mõtlesin ma ka, et enne aerofotosid ei ehitatud linnu ainult sellest vaatenurgast, et kuidas plaan ülevalt vaadatuna ilus mustriline välja näeks, vaid ehitati nii, kuidas selles linnas elada oli. Nüüd on aerofotod ja satelliidid ja Google Earth ja millegipärast on kõigil hiiglama vaimustus peal, et kui teeme kavandeid ja plaane, teeme ilmtingimata sellised, et need mustrid ülevalt vaadates ägedad tunduksid. Teeme näiteks kristalli ja korrutame seda lõpmatuseni. Aga asja juures on see nüke, et mustritele ja majade paigutamisele keskendudes minu meelest nad tihtipeale unustavad terve mõistuse ära ja teevad suhteliselt imelikke otsuseid ja loovad üsna veidraid mittefunktsionaalseid keskkondi... Linnaplaneerimine ikka ei tohiks olla ainult mingi vormi- ja mahuõpetus, kuskil peaks elamise ja sotsioloogia pool ka esindatud olema. Ja isegi siis, kui tõdetakse, et mingi hullem geograafiline paigutus reaalsuses ei ole tööle hakanud, tahetakse asja sotsioloogilisest vaatepunktist lähenedes parandada, ja ikkagi hakatakse tegema elumajadest mustreid, noma'isaa aru küll...
