Väike pildivaria

Olin ükspäev nii tubli, et sorteerisin oma Malaga pildid ära ja sellest johtuvalt panen siis üle pika aja siia ka mõned põgusalt kommenteeritud pildid meenutuseks üles. Ärge väga ilusaid pilte oodake, sest mu fotokas on otsi andmas ja tänu sellele magasin ma nii mõnegi hetke maha... Nii mõnigi pilt sai ka lihtsalt memuaariks, sest ava timmimine ja korraliku pildi tegemine tekitas liiga suuri probleeme. Aga see siin ongi mõeldud reisikokkuvõttena, eks, mitte portfooliona.

Alustagem sellest, kuidas ma Malagasse jõudsin. Ainuüksi see tundus eksootiline, et päike paistis, linnatänavad olid rahvast täis ja kõik käisid lühkarites. Feria oli ka ja igal tänavanurgal oli mingi punt taidlejaid. Lisaks korraldati rongkäike ja etendusi ja mida kõike veel...

Näiteks Malaga Alcazaba kindluse jalamil toimus rongkäik, mille peamine mõte oli näidata linnarahvale, kuidas Kastiilia Isabel ja Aragoni Fernando omal ajal mauride käest linna üle lõid ja pidulikus rongkäigus Malagasse sisse marssisid.

Loomulikult käisin ma igal võimalusel rannas. Kuniks meduusid tulid, muidugi. Malaga peamine linnarand on selline:

Minu lemmikuks sai aga Nerja, kus vesi oli palju sinisem, lained olid palju lõbusamad ja üldse oli vahva.

Igal pool elasid väikesed rohelised lärmakad papagoid.

Kõige naljakam oli see, et kui ma (augusti keskel) kohale jõudsin ja feria läbu uudistasin, oli kesk kogu seda möllu putka püsti pannud ka Anonüümsete Alkohoolikute bande. Nad müüsid ka jooke ja nende kioskil ilutses suur plakat, mis reklaamis "täna ei joo" päeva. Mis on 15. novembril!

Ilmad olid endiselt soojad. Minu äratuleku päeval jäi Malagasse minust maha 32 kraadi sooja. Nuuks! Vahepeal oli kohe nii palav, et hästi ei kannatanud enam. Tõmbasime kasukad selga ja läksime jääbaari jahtuma.

Benalmadenas käisime Marika õhutusel kaktuseaias. Mis osutus tegelikult kukkede aiaks, sest neid linde oli seal kohe sadades. Põõsaste all, pargipinkidel ja isegi puude otsas.

Üheski kunstimuuseumis ei käinud. Arhitektuurimälestistes siiski. Näiteks Malaga katedraalis.

Ja Cordoba suures mošees, mis oli tõõõõõõeliselt äge ja ootamatu koht, kus ma veetsin nii suurusjärgus... 3 tundi näiteks.

Cordoba ise oli ka üks mõnus linnake. 

Veel käisin Malaga kindluses. Mis osutus ka ootamatult suureks ja meie koolist kaasa antud õpetaja-giid nii entusiastlikuks, et me saime teada hulka rohkem, kui keegi oleks teada tahtnudki.

Ühel päeval käisime ka Nerja koobastes. Mis, nagu selgub, on ülivõimsad. Seal pidavat olema arvatavalt Euroopa vanimad koopamaalingud.

Ja see on Guinnessi rekordite raamatu kohaselt maailma võimsaim stalagmiidi-stalaktiidisammas.

Valgetest küladest käisime Frigilianas ja Benagalbonis. Olid ilusad, aga väääga turistlikud.

Malagast veel mõned kohad: Pompidou muuseumi sissepääs sadamapromenaadil. Sinna mina sisse ei jõudnudki.

Härjavõitlusest nägin täpselt sellist stseeni. 

Ja äratuleku eelsel õhtul oli kohalik usupüha - võidupäev, mille puhul toimus ILLLLLGELT suur rongkäik, milles osales vähemalt pool linna. Kõigil vähegi tähtsamatel olid hõbekepid käes ja nii nad siis marssisid. Kuni lõpuks toodi katedraali ustest välja neitsi Maarja kuju, kelle ees käisid viirukilehvitajad, taga piiskop ja kiriku rõdudelt valati talle kottide viisi roosi õielehti kaela. See oli väga muljetavaldav, sest seda tonniraskust kandamit kandsid vaikse õõtsumisega üksteise vastu litsutud mehed ja vanakesed tulid pühapäevariietes rongkäiku vaatama.

Ongi oldud - ehk meduusidest, hispaania keele kodustest töödest, kapten Alatristest, klassikaaslastest ja üldse igasugustest asjadest

Homme on mul Malagas viimane koolipäev, reedel mingi kohaliku usupüha puhul vaba rannapäev ja laupäeval asungi jälle Tallinna poole teele. Täiesti uskumatu, mul endal on tunne, et olin siin nädala... no maksimaalselt 10 päeva, aga tuleb välja, et möödas on kolm nädalat! Ja kogu selle aja on põnev olnud - kohe nii põnev, et nii mõnigi päev vajusin ma täpselt kolm minutit pärast õhtul kojujõudmist rampväsinult voodisse ja siis hommikul põrutasin jälle uksest välja, nii et päevad sulasid kuidagi kokku... Sellest ilmselt ka see totaalne ajamoonutus...

Kool osutus siin ootamatult intensiivseks. Kui ikka iga päev on kella üheksast kolmeni jutti tunnid, mis on paksult täis grammatikat, harjutusi, rääkimist, ettekandeid, uusi sõnu, imelikke teemasid ja muud säärast, sekka ainult kaks viieteistminutilist pissipausi, siis saab aju lõpuks korraliku šoki. Ja paraku ei õnnestunud meil veenda õpetajaid, et pärast kuut tundi õppetööd päevas tegelikult ei oleks iga päev koduseid töid tarvis. Ei, meil on ikka igaks päevaks ka harjutused ja ettekanded ja muud säärased vaja ette valmistada. Tavaliselt katsusin ma need muidugi vahetundides või siis pärast kooli sööma minnes kohe ära teha, et midagigi kirjas oleks. Teinekord juhtus, et tegin ülesandeid kooli minnes bussis. Päris tegemata koduste töödega ei saa siin aga kooli nägu näidata, sest õpetaja igal hommikul vaatab üle, kellel on harjutused pastakaga tehtud ja kui põhjalikult on ettekanne ette valmistatud :S. Ei ole siin mingit käigu pealt mõtlemist või improviseerimist. Tulid õppima, siis õpid ikka täiega!

Tulemustega on lood nii, et mõnikord ma nüüd räägin juba päris viisakalt. Kasutan vabatahtlikult igasuguseid kentsakamaid konstruktsioone ja isegi subjunktiivi imperfekti tuleb teinekord meelde lausesse pikkida. Aga teinekord on mul kõikidest reeglitest, eranditest, parandustest, selgitustest, eri verbivormidest ja võimalikest kombinatsioonidest pea nii sassis, et täna hommikul näiteks jätsin ma lihtsalt jutu pooleli, sest läksin omadega nii puntrasse, et ei teadnud lõpuks enam isegi, kuhu ma tahtsin välja jõuda... :). IRW. Samas ostsin ma esimesel nädalal õpetaja soovituse peale ühe Arturo Perez-Reverte raamatu ja hakkasin seda siin bussides ja randades lugema ka. Täitsa äge on, see on nagu kolme musketäri hispaania versioon, selline seikluslik 17. sajandis toimuv mõõgamehe lugu "Kapten Alatriste". Ja ma isegi täitsa suudan sellega edeneda, ehkki tundmatuid sõnu on muidugi päris palju. Juba ajaloolisest kontekstist tingituna. Aga päris takistuseks ei ole midagi saanud ja ma päriselt loen ilma sõnastiku abita oma elu esimest hispaaniakeelset raamatut, juhhuuu!

Täna käisin ma muidu juba igasuguseid äraminekueelseid sisseoste tegemas. Siiani ma ei olnudki ostlemiseni jõudnud, ainult toidu- ja raamatupoodi olin sisse saanud. Täna võtsin siis ette El Corte Inglési ja igasuguseid väikesed riide- ja kingapoed. Oeh, jalad on rullis praegu, aga leidsin üht-teist garderoobi ja koju kaasa küll. Sellist huvitavamat, teistsugusemat ja seejuures üsnagi rahakotisõbralikku. Olin üsna üllatunud, sest tegelikult söömise-joomise-transpordi-piletite-ringisõitmiste jms peale on mul raha siin laua jõgedena voolanud ja need hinnad ei tundu minu meelest sugugi eriti odavad olema, aga riiete ja jalanõude seisukohast on küll hinnavahe Eestiga (ja Luxiga muidugi eriti) tõsiselt märgatav. Riideese, mis Luxis maksaks ilmselt suurusjärgus 100 (kui mitte 150) eurot, maksab siin 20-30 eurot ja näeb kindlasti mõne detaili poolest huvitavam välja ka. Mis on väga armas! Nii ma siis täiendasingi siin oma garderoobi päris mitme asjanduse võrra. Kui ühed sügiskingad ka veel homme leiaks, oleks ma üsna rahul. Rohkem ei mahukski, vastasel juhul oleks uut kohvrit ka tarvis.

Muidu olen siin hirmsat moodi ringi ka tuuseldanud. Ostsin endale enne tulekut sammulugeja. See näiteks andis üleeile tulemuseks päevanormi 348%-lise täitmise. Noja ükspäev täitsin veel päevanormi 308%-liselt, enamasti jään ringijooksmisega aga kuskile sinna 160% peale. Vot sul santi! Aga päris uhke tunne on. Iga päev muidugi ei saa niimoodi möllata, pärast suuremat maratoni on mul ikka päeva-paari vähemat kõndimist ja pigem bussisõidu eelistamist ja ühe koha peal istumist ka tarvis ja ükspäev käisin jälle hammamis ja massaažis ka, et vaesele jalale natukenegi hädavajalikku luksust võimaldada. Ujumas olen muidugi ka palju käinud ja aerusurfilauaga merel, seda eriti esimesel nädalal - viimasel ajal pole neid asju saanud eriti enam teha. Vesi on siin nimelt nii soojaks läinud, et rand on meduuse täis - ja mitte mingeid pisikesi nikatseid, vaid nüüdseks korvpallisuurusi jõletisi, kes pidavat hirmsat moodi kõrvetama. Seega enam väga ei tahagi igal pool vette ronida. Eile käisin ma näiteks katamaraaniga mere peal - sellisel paadisõidul, mille raames pidi tehtama ujumispeatus ka. Ma nii ootasin seda ujumist, sest palav päev oli, aga kui me siis paadi seisma saime, oli näha, kuidas kümnel ruutmeetril hõljus viis korvpallisuurust kombitsalist... Arvake ära, kas ma läksin vette või ei? Paar hullu poolpurjus inglast ikka hüppas korraks vette ka, aga nad said sealt ka päris ruttu välja tagasi... ja samal ajal olid madrusepoisid mingi kepiga valves, et liiga lähedale sattuvaid limukaid sellega eemale lükata. Päris sürr...

Eelmisel nädalavahetusel käisin muidu veel suisa kahel päeval Nerjas - ühe korra kooliekskursiooniga, teise korra liinibussiga ise, sest esimesest korrast jäi aega väheks. Peab ütlema, et sealne linnasüda ja rand olid ikka väga võluvad. Vesi oli palju puhtam, meduuse ei olnud ja sealsete rannasoppide tõttu on sealsetes randades ka toredad lained, mis teevad rannas olemise kohe väga toredaks. Lainetes hüpata on ju palju toredam kui niisama meduusidest kubisevas vaikses vees loksuda. Üksiti selgus, et Nerjas on tõeliselt tohutud stalagmiidi- ja stalaktiidikoopad, kus on ülivõimsaid formatsioone ja ports koopamaalinguid pealekauba. Neid pidavat arvatama Euroopa vanimateks, kusjuures, ning üksiti on nendes koobastes Guinnessi rekordi vääriline maailma suurim stalagmiidi-stalaktiidisammas. Vot. Noja peab ütlema, et ehkki ma olen igasuguseid koopaid üksjagu näinud, avaldasid need siin mulle ikka tõsiselt muljet. Kusjuures ma ei saa siiani aru, et kuidas siis nüüd nii läks, et mul ei olnud nende olemasolust enne kõige vähimatki aimu!

Enivei, ühel teisel õhtul käisin kooli korraldatud ekskursioonil Malaga mauride kindluses, see osutus ka päris uhkeks - Alhambra mõõtu ta päris küll välja ei andnud, aga sealsed paleed ja hoovikesed olid ka numpsikud ja pakkusid ilusaid vaateid. Veel käisime kooli korraldatud korras mingis kuulsas kohvikus täiesti ilma suhkruta churroseid söömas (kool korraldab igal õhtul õpilastele erinevaid üritusi ja kohalikke ekskursioone, millel sümboolse tasu eest osaleda saab). Ja siis eelmisel nädalal tegin ühe päeva koolist poppi ja käisin päevaks Cordobas, mis oli ka nii äge, et hakka või nutma. See suur mošee oli täiesti ootamatult hiiglaslik, nii et mul kulus seal ammulisui ringi vahtides käest umbes suurusjärgus kolm tundi. See oli nii jabur ja üliootamatu - ma lootsin minnes, et ma ikka ka neid triibulisi kaari näen ja neist niimoodi pilti saan teha, et need poleks vajalikul hetkel väga turistide massi mattunud. Mul ei olnud vähimatki aimu, et neid kaari on seal sadu ja sadu ja veel paarsada tükki lisaks... Ja et paarikümmet turisti pole selles tohutus ruumis praktiliselt märgatagi. Oeh, see oli nii hiiglaslik, et isegi kabeleid oli seal üle viiekümne - ja milline võluv religioonide ja stiilide segu see ehitis oli! Hull värk ikka! See oli tõeline elamus. Ülejäänud linnake oli muidugi ka väga tore ja toidud maitsvad (sain õpetaja käest kaasa nimekirja toitudest, mida seal kindlasti proovida tuleb), nii et see oli üks vägev päev.

Vot no ja ülejäänud aeg on möödunud ka samas vaimus tempokalt. Hommikul kell pool kaheksa püsti, kell kaheksa viisteist välja, kell 8.50 kooli juures bussist maha, kell 8.51-8.56 ostan Marengo baarist räpase põllega vanaema käest piimakohvi ning kella üheksaks istun juba klassis ja olen klassikaaslastega eelmise õhtu muljed ära vahetanud. Kuus tundi hiljem olen ma ikka sealsamas klassis, samal toolil, ainult aurava peaga ja nälga suremas, nii et rooman pärast pissilkäimist kuskile rannapromenaadi restorani toibuma. Noja kella viieks olen ma enam-vähem jälle inimene ning siis tuleb õhtu asjalikult ära kasutada. Kuidas, sellest ma just rääkisin.

Ainult klassikaaslastest ei olegi veel rääkinud ja selle vea tahaksin ka enne magamaminekut nüüd parandada. Meil on siin nimelt mitu päris huvitavat inimest - üks Hiinast pärit abielupaar, Juana ja Javier, kes on mõlemad hästi sümpaatsed ja tahavad siin ülikooli minna, ehkki Juana näiteks ei saa kuidagi hispaania keeles räägitud, sest temal ei tule r-täht ikka veel üldse välja ja pooled r-id on tal l-id. Ja siis veel üks 23-aastane täiesti hämmastavalt võimekas ja eluterve mõistusega šotlanna Amy, kes on siin oma 2-aastase ja 3-kuuse lapse ja kahe koeraga ning lihtsalt õpib hispaania keelt, sest talle meeldib Boliivias kolme kuu kaupa vabatahtlikuks käia. Ja siis üks 17-aastane varaküps (muu hulgas USAs noortevanglas vabatahtlikuna töötanud) tüdruk Mauritiuse saarelt, mis on nii eksootiline, et ma ilmselt ei kohta kunagi elus ühtegi teist mauritiuslast (kui ma just ise sinna reisile ei sõida). On ka paar äärmiselt ebatüüpilist, üksi reisida armastavat ja muu hulgas aktsendivaba (aga konspektis pealkirjadele joonlauaga värvilisi jooni alla tõmbavat) prantslast ning ülejäänute sümpaatsusele vastukaaluks üks ärritavalt loll ja laisk Itaaalia šovinihakatis, kes elaks ainult diskoteekides ja leiab, et Marbella on ikka no oluliselt arenenum kui Malaga, sest neil on seal palju hommikul kuueni avatud baare. Veel on meil üks Uus-Meremaalt pärit hästi omapäraste ja ilusate poolmaoorilike näojoontega õpetajanna Rebecca, haritud poolatar Katja, kes valutab südant Poolas toimuvate reformide pärast, ja ilmselt veel keegi, kes mul nüüd meelest ära läks. Igatahes, valdavalt hästi põnevad inimesed, igaühel oma lugu ja täiesti erilised põhjused siinviibimiseks... Kohe natuke kahju on sellisest erilisest kombinatsioonist nüüd tavalisse harjumuspärasesse ellu tagasi pöörduda, sest niiiiiiiiiiiii ilmatuhuvitav on ikka niiiiiiiiiiiii vahetult näha, KUI erinevad elud ikka inimestel on.

Aga jah. Siinkohal ma nüüd lõpetan ka tänaseks. Sain küll oma poeretkelt tervelt enne üheksat koju, aga nüüd on kell ikka nii kaugel, et kui ma koduseid töid tegema ei hakka ja magama ei kobi, ei saa ma hommikul jälle ühegi korraliku lause moodustamisega hakkama. Nii et olge siis terved ja nägemiseni!

M. 

Malagast

Oeh, küll tahaks paljudest asjadest kirjutada, aga üldse pole aega. Päevad on nii intensiivsed, et ma enamasti lähen kell 8 kodust välja ja tagasi tulen vbla kell kümme, misjärel kukun ma suht kohe ka voodisse. Koolilapse elu ei ole kerge. Noja kuna mu korter on tiba eemal ja just linna sellises otsas, kuhu bussiga ei saa ja kuhu mul muidu väga asja ei ole, siis ma ei taha oma jalgu ja aega pärastlõunati pärast kooli näiteks edasi-tagasi jalutamise peale raisata, mistõttu ma päeval kodus ei käi ja üldiselt püüan tagasitulekut venitada võimalikult kaua.

Muidu siinne kool on mõnes mõttes palju koolim kui ma üldse mäletan. No päris mitte nii hull nagu Pariisis, kus kõigil pidid olema veel ülikoolis magistritasemel kaasas pinalid joonlaua ja värviliste pliiatsitega, et eri tähtsusega pealkirjadele konspektis eri värviga jooni alla tõmmata. Aga siin on ka ikka karmid koolireeglid, et tunnis nätsu ei näri ja pissil ei käi ning kui jääda hiljaks rohkem kui 10 minutit, siis tundi ei lasta. Samuti vaatab õpetaja igal hommikul kõikide inimeste vihikud üle, et kontrollida, kes jättis kodused tööd tegemata. Ja konditsioneeri võib ära keerata ainult siis, kui õpetajal on külm, aga kui kogu klass üksmeelselt palub, et keerame külma maha, siis öeldakse, et siin tehakse nii nagu mina ütlen. Naljakas. No mõneti on see õigustatud ka, sest esimesel nädalal oli meie grupis kõige noorem 15-aastane Saksa poiss Pablo, kes oli no ikka tõeline laps. Tema vanemad jätsid ta, kusjuures, nädalateks siia kooli ja läksid ise kuskile mereäärsesse suvilasse ilma lapseta elu nautima! Noja eelmise nädala rühmas olid enamik üldse mingid äsja kahekümneseks saanud itaallannad, kes peamiselt tegelesid tunnis lärmamise, telefoni näppimise ja üksteise näpistamisega. Pool aega oli klassis tänu neile (ja vaatamata reeglitele) seega tõeline laadaplats, kus õpetaja üritas kas tulutult korda luua ja karmi nägu teha või lihtsalt naeris nendega kaasa. Ma ükspäev mõtlesin pärast pikemat kisakoori tõsiselt tunnist minemajalutamise peale, sest no mina isiklikult eelistaksin kas või rannas olla selle asemel et lihtsalt mingisse ebamugavasse tooli surutuna lõunamaa blondeeritud plikade jube valjuhäälset jauramist kuulata. Aga kui nad natuke keskenduda viitsisid ja vahepeal normaalsete inimestena käitusid, siis olid nad üllatavalt toredad ka ja ükshaaval ei olnud mul nende vastu midagi. Ohjah. Nagu te aru saite, siis õpetaja ei saa meil päris hästi distsipliini hoidmisega hakkama, aga muidu on ta tore - väga nutika seletamisviisiga. Noja eratunnid on üldse tõeliselt ägedad. Seal me räägime Manueliga maast ja ilmast. Lendavatest prussakatest ja ajaloo kõige imelikumatest Hispaania eesnimedest, Eesti ajaloost ja kõnekujunditest. Aga jah, rühmatundidest oli mul eelmisel nädalal küll natuke kopp ees. See nädal on õnneks paremini alanud. Seltskond on normaalsemate vastu vahetunud, klassiruum on ka teine (toolid on mugavamad ja laud anti lõpuks ka) ja elu on nii pisikestest asjadest juba oluliselt ilusam.

Kõige raskem oli harjuda sellega, et söögiaega pole nagu üldse ette nähtud, sest hispaanlased ise kogu koolipäeva sees ei söögi. Nemad on ilma hommikusöögita täiesti rahul, sest nemad pugivad ju südaöö ajal end nii täis, et neil polegi vaja enne hilist pärastlõunat midagi rohkem süüa. Novat, aga mina olen harjunud kella kümne ajal hommikul võileiba närima ja kell 12 sööma päeva kõige suurema söögikorra - ja kuna hommikul enne tunde on linnas suht kõik kohad kinni ja keset päeva on meil ainult kaks veerandtunnist pausi, siis mina olen kella kolmeks suht pilti tasku panemas ja näljast oimetu. Selleks nädalaks on olukord juba natuke parem. Olen kergelt kohanenud - ja tuvastanud ka kohad, kust jõuab vahetunniks kas või ühe banaani haarata. Aga eelmine nädal oli mul lihtsalt permanentselt nälg...

Oh, ja milliseid inimesi ma olen siin kohanud selle nädalaga. Kõige esimesel päeval näiteks tutvusin ühe sakslannaga, kes oli nii blondiin, et tema sõbranna küsis ta käest enne talle Picasso majamuuseumist rääkima hakkamist igaks juhuks üle, et kas ta on Picassost kuulnud? Kui ta jaatava vastuse sai, siis ütles, et vot tema majamuuseumisse lähme. Ja seesama sakslanna näiteks teatas rõõmsalt ja täiesti ise vestlust alustades, et kas ma näen ta kella - et see ei tööta juba mitu aastat ning ta kannab seda lihtsalt sellepärast, et see meeldib talle. Mis on väga huvitav infokild ja iseenesest äärmiselt arusaadav, aga sellist vestluse sissejuhatust ei olnud ma senini jälle kuulnud...

Noja siis on minuga siin üks rumeenlanna, kellega me Luxis ka samal kursusel oleme. Oh, tema on täitsa omaette teema. Ta ajab mind natuke närvi ka, sest ta kellab igal võimalusel kõikidele täiesti pealetükkivalt ja otsusekindlalt, kust asutusest me tuleme ja kui tähtsad ja peened ja arukad ja privilegeeritud ja erilised me ikka oleme ja bla-bla-blaaaa. Noja ta kellab seda ka, et me oleme töökaaslased ja justkui suured sõbrannad, mistõttu olen mina ka ette ja taha ära sildistatud ja see ajab mind ilgelt närvi, sest võhivõõraste eest nii konkreetsete töö- ja ametialaste üksikasjadega laiamine on esiteks jõle suurustlemine, teiseks minu meelest täiesti tarbetu, kolmandaks üsna ebaeetiline ja neljandaks kui üldse, siis mitte elu lihtsustav, vaid hoopis probleeme tekitav ja tähelepanu äratav. Mina ei näinud põhjust isegi koolile öelda, kust asutusest ma täpselt tulen, ma ütlesin lihtsalt, et tööandja saadab mind kursustele, sest mingit muud infot ei olnud neil ju tegelikult vaja. Aga eino Maria muidugi tegi kogu koolile ja igaks juhuks ka kogu õpilaskonnale juba enne tulekut - ja sellele lisaks kohe igas tunnis ja igas vahetunnis, senini umbes seitsmeteistkümnes eri olukorras - vankumatu järjekindlusega selgeks, et kes, mis, kust ja mismoodi MEIE oleme, kirjeldades muu hulgas üksikasjalikult meie puhkuste korraldust, kontorit, hooneid ning seda, kuidas näiteks meie töövahendeid ja andmebaase ja isegi IATEt kasutada, millised vahendid meil kõik eksisteerivad ja kui tarku inimesi meile ikka tööle võetakse. Võeh. Sõbrannasusest on, muide, asi kaugel, sest me Luxis oleme lihtsalt ühes klassis ja nägupidi tuttavad, aga ühtegi tunnivälist vestlust ei olnud meil enne Magalasse saabumist kunagi olnud ja mingit erilist klappi meil ka ei ole. Lihtsalt siinse kooli kamba mõistes teeb asjaolu, et me tõesti tunneme üksteist ka väljaspool siinset kooli, meist "sõbrad". Ja ta kohe iga rääkimisülesande juures räägib kogu klassile, et aga meil Luksemburgis sellises uhkes ametis on nii ja nii ja nõnna ja nänna. Brr. Samas on ta kuidagi ka nii äpu ja õnnetu ja alatasa hädas mingite täielikult jaburate teemadega, et kohe pentsik on. No umbes inimene halab pool päeva, et ta ei ole veel pärast viit päeva Malagas ikka kesklinna jõudnud. Noja kui ma imestan, et pidid ju eelmisel õhtul minema, mis nüüd jälle juhtus siis, siis tema nutab, et no telefoniaku hakkas tühjaks saama ja ta pidi tingimata minema koju ja panema telefoni laadima ja siis ju ootama, kuni see on pilgeni täis, sest ega pooliku akuga ju linna ei lähe. Noja nii ta siis istus kodus ja vaatas õnnetult ja kannatamatult aku laadumist, ent kui see täis sai, siis oli kell juba minekuks liiga palju... No mina ei mõista lihtsalt! Jesver, või ükspäev istusime näiteks koos restoranis ja vaatasime pannkoogimenüüd, millele oli suurelt peale kirjutatud, et see on pannkoogimenüü. Noja mina siis palusin pannkooki karamellikastmega. Tema imestas, et miks ma küll pannkooki tahan, ja võttis ise šokolaadi-vahukoore-pähklikoogi. Noja kui talle siis šokolaadi-vahukoore-pähklikook ette toodi, siis ta oli jube pettunud, sest tema ei tahtnudki pannkooki, aga ta ei adunud varem üldse, et vaatab pannkoogimenüüd. Hmpf. Ise ta räägib hispaania keelt paremini kui mina! Ja samas - hoopis kolmandast nurgast - juhtus ta täitsa puhtjuhuslikult mainima, et ta just luges mingit raamatut, kus räägiti Eestis asuvast kuulsast õigeusu kloostrist nimega Pühtitsa. Ma pidin istuli kukkuma, tal oli isegi see nimi meeles ja hääldus paigas, samas kui näiteks mu koristaja ei suuda pärast mitut minu juures töötatud aastatki meeles pidada, millisest Balti riigist ma täpselt pärit olen, sest need on ju kõik ühesugused. Eino on ikka isevärki tütarlaps, ausalt...

Olgu, aga jätkem nüüd Maria sinnapaika... Mis veel? Kui ma tulin, kestis veel Malaga feria. Igal pool oli selline rahvamass, et nagu laulupeole oleks sattunud. Ja õhtuks olid tänavatel lisaks inimmassidele inimesekõrgused prügilaadungid ja siinsed marmortahvlitest tänavad olid kaetud nii paksude kuse- ja veiniojadega, et tüübid lihtsalt lasid seal peal ketsides liugu nagu kinnikaanetanud porilombil.

Paar päeva hiljem tulid Katrin ja Marika külla. Nendega me peamiselt õgardasime ja nautisime elu :). Oh, ilusad ajad... Käisime näiteks siinses üliilusas mauri stiilis hammamis, mis on kõigist teistest minule tuntud hammamidest selle poolest erinev, et koosneb peamiselt vannidest... Rannas käisime muidugi ja nemad veetsid mitu poolikut päeva, kui mina koolis olin, poodeldes. Benalmadenas käisime samuti, kus me leidsime Marika reklaamitud kaktuseaiast täiesti ootamatult vabakäiguloomaaia - nimelt jooksis seal palmide all vabalt ringi sadakond kukke, samapalju kanasid ja tibusid, igat värvi jäneseid ja papagoisid ja üldse... elurikkus. See vist oli kõige ootamatum asi, mida ma siin näinud olen. Kõige ootamatum tegevus oli aga kambakesti improvisatsiooni korras jääbaari hüppamine... See Benalmadena päev oli nimelt kõige palavam - hommikuse vihmasaju tõttu rõske ja lämmi, nii et kuidagi ei jaksanud olla. Noja siis me avastasime, et Benalmadenas on jääbaar, kus inimestele kasukas selga topitakse ja nad sõna otseses mõttes külmkappi külma kokteili jooma lükatakse... IRW. Jälle uus elamus ja seejuures väga värskendav! Sellesse päeva lihtsalt niiiiii sobiv!

Päris kultuuriliste vaatamisväärsustega tutvumiseni pean ma aga alles jõudma. Olen siiani jõudnud ainult Malaga katedraali ja niisama vanalinna tänavate päheõppimiseni. Õnneks korraldab kool neljapäeval Malaga kindluse tuuri, kuhu ma end kirja panin, ja Cordoba rongipiletid ostsin ka täna ära, et see kuulus mošee seal ükskord ära näha. See on minu jaoks väljasõitudest kõige prioriteetsem, sest Sevillas ja Granadas olen ma kunagi lapsepõlves paar korda käinud. Ega ma ju suurt ei mäleta, aga teadmine on, et vähemalt olen käinud. Cordoba Mezquita on aga mul juba pikemat aega hingel... Tahan seda väga näha. Noja Malagas peaks veel Pompidou keskusesse minema ja eks siis paistab, kas millekski veel aega jääb... Laupäeval lähen kooliga ka Nerja koobastesse ja Frigiliana külla ekskursioonile. Noja siis tahaks veel paar korda randa ja surfama jõuda ja siis hakkabki juba kursuse lõpp terendama. Kui saaks ainult kuidagi veidi pidurit panna ja pikemalt nautida!

Vot. Aga sellega ma praeguseks lõpetangi. Kell on kuidagi väga palju saanud ja homme tuleb jälle varakult tõusta. Olge siis jälle mõnusad ja järgmise korrani!

M. 

Kuidas küll elati enne Google'it?

See on selline retooriline küsimus. Saab ka täitsa ilma. Kogu aeg enne saadi. Vajadusel saaks nüüd ka. Minuealised ja vanemad vähemalt :). Noorematest väga ei usu. Mina mäletan muidu küll veel seda aega ka, kui välismaal käidi gruppidega nii, et inimesed ajasid võõras linnas bussiekskursiooni tehes kaardi pealt näpuga järge, tegid broneeringuid faksiga, lugesid sihtkohtade tundmaõppimiseks läbi vähemalt seitse(teist) raamatut ja jätsid kujutlusvõimele ja improviseerimisele arvestatavalt ruumi. Aga no sellegipoolest - lihtsalt geniaalne on see, et interneti abiga saab välja guugeldada kõik täiesti võõras linnas eluks vajaliku, nii et kohale jõudes ei olegi vaja õnnetult tänavanurgale seisma jääda ja eluga tutvuma hakata. Päev-poolteist korralikku guugeldamist ja ma olen üsna hästi kursis sellega, kust, kui sageli ja mis kell läheb lennujaamast linna suunduv buss, kust saab laetavat bussikaarti osta, palju pilet maksab, kui mitu meetrit on mul vaja kohvriga bussipeatusest võtmete asukohani kõndida, kuidas ma saan sealt feriale, kus hiigelsuurel väljakul mulle vajalik bussipeatuse post täpselt on, mis kell toimub ferial linnatelgis äge flamencoetendus, kui palju maksab nädalane jalgrattalaenutus, milline rand on kõige sobivam ja minu jalgu arvestades kõige juurdepääsetavam, millisest putkast saab kajakke laenutada, kui palju maksab minu kodu lähedal olevas hammamis välja vaadatud massaažipakett, kui kaugel on kooli uks bussipeatusest, kust saab osta rongipiletit Cordobasse, kui kaua rongisõit kestab, palju maksab paella tegemise tund, milliseid päevaseid väljasõite keeltekool pakub ja palju muud. Ma arvan, et ma hoidsin tänu internetile kohapealset aega kõvasti kokku. Olen üsna rõõmus.

Kohvri pakkimisega läks nii, et omast arust sain väga hästi ja ruttu hakkama (sest, noh, tegelikult tegin ma riiete jms valiku ära juba ju enne Tallinna kolimist ja nüüd toppisin lihtsalt Luxist kaasa taritud suveriided uuesti kohvrisse). Aga siis kõige viimasel hetkel tuli meelde, et aluspesu võiks ikka ka võtta, kui kolmeks nädalaks äraminek ees on. Sest mingil põhjusel ei olnud ma kohe ühtegi paari alukaid kohvrisse pannud. Pärast seda avastust hakkasin muidugi kõiges kahtlema. Mis olulised asjad mul veel meelest pühitud said? Eks seal kohapeal paistab.

Ega ma olen praegu paras tumba küll, pea on kogu aeg nii laiali või unine otsas, et ise ka imestan. Täna hommikul ütlesin näiteks võileivamüüjale "aitäh" asemel jälle "tere hommikust". IRW. Isegi eesti keeles ei saa räägitud seega, mis veel espanjollist saab? Eks see on see lõputu ringijooksmine ja unevõlg, mis mul Eestis oldud ajaga tekkinud on. No lihtsalt ei ole olnud võimalik piisavalt magada, sest kogu aeg on midagi toredat teha! Ja nii paljude asjadeni pole niigi veel jõudnud. Kets, ma tegelikult plaanisin kogu aeg sulle kirjutada ja sinuga miskit ette võtta, aga päevad iseenesest kadusid ära! Helle ja Elo, teiega sama lugu :D! Oeh.

Aga nüüd on nii, et tuleb minema hakata. Panen siia lõppu täiesti suvalise pildivaria. Järgmise korrani!

 

Pealkirjatutest asjadest

Jälle üks nädal läinud. Või oli seda nüüd juba jälle rohkem? Raske on kohe elukeerises järge ajada :). Peamiselt jõuan ma praegu ainult suuremate sündmuste ja linnade järgi orienteeruda - eelmisel nädalavahetusel oli Paide arvamusfestival / Pärnu augustiunetus, praegu katsun Tallinnas mitte midagi ära unustada ja järgmiseks on ootamas laupäevane Malagasse lend. Väga sürr. Iseenesest peaks justkui nüüd sealsete plaanidega ka tegelema hakkama... Või vähemalt selle peaks üksikasjalikult välja peilima, kuidas ma esmaspäeval kell seitse kesklinnast sinna Pedregalejo linnajakku saan, sest koolis kästi olla kell 7.45 ja no kohalikku ühistransporti tundmata võib esimesel korral ikka juhtuda vales bussipeatuses ootamist, õigest bussipeatusest möödasõitmist, valele poole sõitmist, bussipileti ostmise mitteoskamist ja muud sellist toredat... Ma väga loodan muidu, et mõni teine inimene tuleb ikka ka selleks kellaajaks. Hispaania kohta tundub 7.45 ikka VÄGA vara ja ma juba tean, et ma saan pisut vihaseks, kui koolipersonal alles kella kümnest kohale saabub...




Pentsikul kombel ei ole keegi koolist veel raha tahtnud, kuigi ma juba küsisin, et miks nad arvet ei saada. Ma sugugi ei tahaks, et nad järsku teataksid, et ma pean neile ka sularahas maksma. Pangaautomaadid ei annagi mulle tõenäoliselt nii palju sulli korraga, sest korter tahtis ka lõviosa rahast sulas saada. Brr. Ootan muidu huviga, milline mu tunniplaan hakkab välja nägema. Mul peaks olema 20 grupitundi + 15 eratundi nädalas. See teeb siis 5,5h päevas... Päris palju tegelikult, onju? Nagu oleks põhikooli jälle sattunud :). Loodetavasti on need tunnid vähemalt siis järjest. Et saaks võimalikult vara pärastlõunal ära ka ja omaette ringi konnata või siis paariks tunniks merre sulpsata. Ei taha topakaid auke oma päevakavva...


Mu truu fotokas hakkab, muide, otsi andma. Mingil huvitaval põhjusel hakkas ta mõni aeg tagasi teda tööle pannes alustuseks musti kaadreid pildistama. Ikka nii, et pärast töölepanemist tuli üks-kaks täiesti musta kaadrit, siis paar lihtsalt väga alasäritatud kaadrit ja siis normaalsed pildid. Kuniks neid musti kaadreid oli 1-2, polnud väga viga. Nüüd aga on neid juba mõnikord mitukümmend ning üldse, spot metering lihtsalt lambist enam ei tööta ja fokuseeritud ta ka enam kuidagi ei saa, mõnikord jääbki objektiivi keerutama ja tõk-tõkitama või kui ta ka fokuseerimiseni jõuab, jäävad pooled pildid kuidagi nii kergelt udused, et hästi aru ka ei saa, kas udune on pilt või minu nägemine. Aru ma ei saa, mis temaga nüüd siis juhtus. Garantiiaeg on tal loomulikult ammu läbi, aga vanust on tal vbla... 3-4 aastat, nii et pensiiga ei tohiks tal päriselt veel käes olla... Hmpf. Kõige ärritavam on see, et fotografeerimist väärivad hetked jõuavad selle ajaga juba mööda minna, kui mina ükskord pildini jõuan. Ja siis on see pilt ka hägune. Brrr. Muidu staatilist maastikku võiks ju käsitsi teravustamise abil veel pildistada küll :D.Ohjah. No peaks ta ainult veel Hispaania ka kuidagi vastu, siis on ehk rohkem aega uue valimisse süüvida...


IRW. Mul on, muide, selleaastane peamise jõulukingi mõte tänase seisuga olemas! Eriti varakult seekord :). Aga no ma leidsin lihtsalt nii vahva pakkumise, et kohe teadsin - see tuleb ära teha. Veits on vaja muidugi selle mõtte realiseerimiseks tööd teha ja vaeva ka näha. Sellepärast ongi hästi, et mõte varakult puuga pähe lõi. Novembris alustades ilmselt enam ei jõuaks...


Hästi. Aga ongi aeg jälle sammud ujula poole seada, nii et aitab küll praeguseks. Järgmise korrani siis jälle! Uued tervitused tõenäoliselt jälle uuest riigist.


M.

Trallallallallallaa

Väga palju vett voolab kogu aeg merre ja mul on no nii palju tegemist, et ma lihtsalt ei jõua kirjutamiseni enam. Tegelikult ei ole mul vahepeal muidugi Tallinna korteris internetti ka olnud, sest ruuteriga oli mingi problem ja juba mitu nädalat käib teema selle väljavahetamisega. Täna on lootust see asi korda saada ja võib-olla, VÕIB-OLLA tekib tänu sellele rohkem võimalust blogisse ära eksida ka. Aga pead ma ei anna! Mul on siin elu kohe põnev ja omaette olemise ajaga on väga kitsas - ja kõik on nii tore ja uudne, et ma ei raatsi millestki loobuda ka. Mul on nüüd ju mitu korda nädalas ujumistrenn ja nädalavahetused olen Pärnus, aga nendest asjadest üle jäänud õhtutel on alati kohtumised selle-teise ja kolmandaga. Iga viimane kui päev on täis planeeritud ja kogu Eestis oldud kuu jooksul on mul olnud täpselt kolm plaanivaba ja omaette veedetud õhtut - üks siis, kui korteri kätte sain ja kohvreid lahti pakkisin ning kaks seetõttu, et kohtuda lubanud sõbrad muutsid viimasel hetkel plaane.


Muude põnevate toimetuste seas olen käinud Liisi Koiksoni ja Raivo Tafenau kontserdil ja surfamas ja kajakitamas ja Noa restoranis (peale vaate täitsa tavaline, what's the fuss?) ja lõunatamas igasugustes huvitavates kohtades ja seenele jõudsime juba ühe korra ja kutsikatel on juba kõrvad kikkis ja pesast väljasaamine selge. Pärnu koju valisin-tellisin mööblit. Tallinnas olen saanud sisse ujumistrenni rütmi. Selgub, et konna olen ma kogu aeg tehnika seisukohast päris valesti ujunud ja õigesti ujumine ei tulegi mul kuidagi välja, sest põlvel on valus ja vajalikud lihased on nõrgad, nii et ma ei saa sugugi edasi, pinguta palju tahad. Ssamas tuli üksiti välja, et delfiini ujumine sobib mulle palju rohkem, mis siis, et see peaks tegelikult raskem ja energiamahukam olema ja seda pole ma mitte kunagi elus varem proovinud. Aga no nendes lihastes  on mul, paistab, oluliselt rohkem jõudu ja asi tuleb iseenesest paremini välja kui konn. See kohe motiveerib! Olen juba tänaõhtuse trenni pärast elevil :P! Pidimegi delfiini edasi harjutama.


Üldse on elu ilus. Mulle nii meeldib, et mul on tee ääres turg ja ma saan sealt vaarikaid ja arbuusi ja muud säärast kaasa haarata kohe, kui vastav tuju tuleb. Ja siis hommikul kontoris meeldivas seltskonnas vitsutada :). Mulle väga meeldib, et Eestis saab juua kalja ja see on õllele täiesti asine alternatiiv. Ja et siinsetel päevapraadidel on alati juures mingi normaalne salat, mitte lihtsalt pool põõsast rohelise salati lehti nagu Luxis. Ja ma sain Wendrest niiiiiii ilusa tekikoti!


Tegelikult ma peaaegu ei raatsigi nädala pärast Hispaaniasse sõita! Siingi on tore! Ilma mõttes muidugi kulub väike soojamaapagendus ära, aga muidu võiksin ma täitsa vabalt siin samas vaimus praegu edasi lasta ja Hispaania hilisemaks ajaks varuks hoida. Kui nii saaks...


Muidu selgus, et Hispaanias satun ma peale veel Malaga feria viimastele päevadele. Ehk siis pidu, pillerkaar, rongkäigud, flamenco, härjavõitlus ja muu säärane... Juhhuu! Ja surfilaudu saab ka seal rannast laenutada, avastasin guugeldades. Paistab, et sealne aeg on juba ka ette ära sisustatud :). Loodetavasti suudan natuke energiat keeletundideks ka varuda :).


Mis veel? Kutsikad on jube numpsikud. Lassel läksid eelmisel nädalavahetusel kõrvad kikki ja ta oskab juba pesast välja ka hüpata. Lotta hakkab emale teinekord väga südika urinaga juba vastu, Leo mängib pikka aega omaette mis tahes vidinatega, mis talle ette satuvad, ja Lolo ei kannata üldse enam pesas istumist. On muudkui pesakasti najal püsti ja kriunub, et teda sealt välja võetaks. Noja nüüd nad jaksavad nii kaua juba üleval olla, et nendega ei jaksa kohe ära tegeledagi. Me muidu viisime neid eelmine nädalavahetus juba korviga õue ka! Rohu peale. Nad on muidugi praegu parajad pissi- ja kakarattad. Aga ikka nii võimatult armsad, et õues kogunes meie ümber kohe suur heldinud pilgul uudistajate kamp. See muutus päris tüütuks lõpuks, sest täiskasvanutega pole probleemi, aga kui juba mingid taltsutamatud kasvatamatud jõnglased kohale ilmuvad ja hakkavad kõike küsimata kiskuma, näppima ja sülle tirima, siis saan mina kurjaks. Millegipärast.


Hästi, aga aitab nüüd küll. Väike võiku ja siis trenni minek. Eks kunagi jälle eksin siia... Millal, ei teagi. Sel nädalavahetusel lähme Paidesse arvamusfestivalile. Noja järgmisel nädalavahetusel olen juba Hispaanias. Arvutiga või ilma arvutita, seda ei ole ma veel suutnud ära otsustada... No vaatame.


Praeguseks aga aidaa!


M.

Sellest kui nunnu pildi saab, kui sul on lavakunstnik, 4 kutsikat ja 3 lille

Püüa saada viienädalane kutsikas MIS TAHES õnnetut lilleõiekest nuusutama! Ema oli küll abiks, aga parimaid tulemusi näete siin: