Oeh, küll tahaks paljudest asjadest kirjutada, aga üldse pole aega. Päevad on nii intensiivsed, et ma enamasti lähen kell 8 kodust välja ja tagasi tulen vbla kell kümme, misjärel kukun ma suht kohe ka voodisse. Koolilapse elu ei ole kerge. Noja kuna mu korter on tiba eemal ja just linna sellises otsas, kuhu bussiga ei saa ja kuhu mul muidu väga asja ei ole, siis ma ei taha oma jalgu ja aega pärastlõunati pärast kooli näiteks edasi-tagasi jalutamise peale raisata, mistõttu ma päeval kodus ei käi ja üldiselt püüan tagasitulekut venitada võimalikult kaua.
Muidu siinne kool on mõnes mõttes palju koolim kui ma üldse mäletan. No päris mitte nii hull nagu Pariisis, kus kõigil pidid olema veel ülikoolis magistritasemel kaasas pinalid joonlaua ja värviliste pliiatsitega, et eri tähtsusega pealkirjadele konspektis eri värviga jooni alla tõmmata. Aga siin on ka ikka karmid koolireeglid, et tunnis nätsu ei näri ja pissil ei käi ning kui jääda hiljaks rohkem kui 10 minutit, siis tundi ei lasta. Samuti vaatab õpetaja igal hommikul kõikide inimeste vihikud üle, et kontrollida, kes jättis kodused tööd tegemata. Ja konditsioneeri võib ära keerata ainult siis, kui õpetajal on külm, aga kui kogu klass üksmeelselt palub, et keerame külma maha, siis öeldakse, et siin tehakse nii nagu mina ütlen. Naljakas. No mõneti on see õigustatud ka, sest esimesel nädalal oli meie grupis kõige noorem 15-aastane Saksa poiss Pablo, kes oli no ikka tõeline laps. Tema vanemad jätsid ta, kusjuures, nädalateks siia kooli ja läksid ise kuskile mereäärsesse suvilasse ilma lapseta elu nautima! Noja eelmise nädala rühmas olid enamik üldse mingid äsja kahekümneseks saanud itaallannad, kes peamiselt tegelesid tunnis lärmamise, telefoni näppimise ja üksteise näpistamisega. Pool aega oli klassis tänu neile (ja vaatamata reeglitele) seega tõeline laadaplats, kus õpetaja üritas kas tulutult korda luua ja karmi nägu teha või lihtsalt naeris nendega kaasa. Ma ükspäev mõtlesin pärast pikemat kisakoori tõsiselt tunnist minemajalutamise peale, sest no mina isiklikult eelistaksin kas või rannas olla selle asemel et lihtsalt mingisse ebamugavasse tooli surutuna lõunamaa blondeeritud plikade jube valjuhäälset jauramist kuulata. Aga kui nad natuke keskenduda viitsisid ja vahepeal normaalsete inimestena käitusid, siis olid nad üllatavalt toredad ka ja ükshaaval ei olnud mul nende vastu midagi. Ohjah. Nagu te aru saite, siis õpetaja ei saa meil päris hästi distsipliini hoidmisega hakkama, aga muidu on ta tore - väga nutika seletamisviisiga. Noja eratunnid on üldse tõeliselt ägedad. Seal me räägime Manueliga maast ja ilmast. Lendavatest prussakatest ja ajaloo kõige imelikumatest Hispaania eesnimedest, Eesti ajaloost ja kõnekujunditest. Aga jah, rühmatundidest oli mul eelmisel nädalal küll natuke kopp ees. See nädal on õnneks paremini alanud. Seltskond on normaalsemate vastu vahetunud, klassiruum on ka teine (toolid on mugavamad ja laud anti lõpuks ka) ja elu on nii pisikestest asjadest juba oluliselt ilusam.
Kõige raskem oli harjuda sellega, et söögiaega pole nagu üldse ette nähtud, sest hispaanlased ise kogu koolipäeva sees ei söögi. Nemad on ilma hommikusöögita täiesti rahul, sest nemad pugivad ju südaöö ajal end nii täis, et neil polegi vaja enne hilist pärastlõunat midagi rohkem süüa. Novat, aga mina olen harjunud kella kümne ajal hommikul võileiba närima ja kell 12 sööma päeva kõige suurema söögikorra - ja kuna hommikul enne tunde on linnas suht kõik kohad kinni ja keset päeva on meil ainult kaks veerandtunnist pausi, siis mina olen kella kolmeks suht pilti tasku panemas ja näljast oimetu. Selleks nädalaks on olukord juba natuke parem. Olen kergelt kohanenud - ja tuvastanud ka kohad, kust jõuab vahetunniks kas või ühe banaani haarata. Aga eelmine nädal oli mul lihtsalt permanentselt nälg...
Oh, ja milliseid inimesi ma olen siin kohanud selle nädalaga. Kõige esimesel päeval näiteks tutvusin ühe sakslannaga, kes oli nii blondiin, et tema sõbranna küsis ta käest enne talle Picasso majamuuseumist rääkima hakkamist igaks juhuks üle, et kas ta on Picassost kuulnud? Kui ta jaatava vastuse sai, siis ütles, et vot tema majamuuseumisse lähme. Ja seesama sakslanna näiteks teatas rõõmsalt ja täiesti ise vestlust alustades, et kas ma näen ta kella - et see ei tööta juba mitu aastat ning ta kannab seda lihtsalt sellepärast, et see meeldib talle. Mis on väga huvitav infokild ja iseenesest äärmiselt arusaadav, aga sellist vestluse sissejuhatust ei olnud ma senini jälle kuulnud...
Noja siis on minuga siin üks rumeenlanna, kellega me Luxis ka samal kursusel oleme. Oh, tema on täitsa omaette teema. Ta ajab mind natuke närvi ka, sest ta kellab igal võimalusel kõikidele täiesti pealetükkivalt ja otsusekindlalt, kust asutusest me tuleme ja kui tähtsad ja peened ja arukad ja privilegeeritud ja erilised me ikka oleme ja bla-bla-blaaaa. Noja ta kellab seda ka, et me oleme töökaaslased ja justkui suured sõbrannad, mistõttu olen mina ka ette ja taha ära sildistatud ja see ajab mind ilgelt närvi, sest võhivõõraste eest nii konkreetsete töö- ja ametialaste üksikasjadega laiamine on esiteks jõle suurustlemine, teiseks minu meelest täiesti tarbetu, kolmandaks üsna ebaeetiline ja neljandaks kui üldse, siis mitte elu lihtsustav, vaid hoopis probleeme tekitav ja tähelepanu äratav. Mina ei näinud põhjust isegi koolile öelda, kust asutusest ma täpselt tulen, ma ütlesin lihtsalt, et tööandja saadab mind kursustele, sest mingit muud infot ei olnud neil ju tegelikult vaja. Aga eino Maria muidugi tegi kogu koolile ja igaks juhuks ka kogu õpilaskonnale juba enne tulekut - ja sellele lisaks kohe igas tunnis ja igas vahetunnis, senini umbes seitsmeteistkümnes eri olukorras - vankumatu järjekindlusega selgeks, et kes, mis, kust ja mismoodi MEIE oleme, kirjeldades muu hulgas üksikasjalikult meie puhkuste korraldust, kontorit, hooneid ning seda, kuidas näiteks meie töövahendeid ja andmebaase ja isegi IATEt kasutada, millised vahendid meil kõik eksisteerivad ja kui tarku inimesi meile ikka tööle võetakse. Võeh. Sõbrannasusest on, muide, asi kaugel, sest me Luxis oleme lihtsalt ühes klassis ja nägupidi tuttavad, aga ühtegi tunnivälist vestlust ei olnud meil enne Magalasse saabumist kunagi olnud ja mingit erilist klappi meil ka ei ole. Lihtsalt siinse kooli kamba mõistes teeb asjaolu, et me tõesti tunneme üksteist ka väljaspool siinset kooli, meist "sõbrad". Ja ta kohe iga rääkimisülesande juures räägib kogu klassile, et aga meil Luksemburgis sellises uhkes ametis on nii ja nii ja nõnna ja nänna. Brr. Samas on ta kuidagi ka nii äpu ja õnnetu ja alatasa hädas mingite täielikult jaburate teemadega, et kohe pentsik on. No umbes inimene halab pool päeva, et ta ei ole veel pärast viit päeva Malagas ikka kesklinna jõudnud. Noja kui ma imestan, et pidid ju eelmisel õhtul minema, mis nüüd jälle juhtus siis, siis tema nutab, et no telefoniaku hakkas tühjaks saama ja ta pidi tingimata minema koju ja panema telefoni laadima ja siis ju ootama, kuni see on pilgeni täis, sest ega pooliku akuga ju linna ei lähe. Noja nii ta siis istus kodus ja vaatas õnnetult ja kannatamatult aku laadumist, ent kui see täis sai, siis oli kell juba minekuks liiga palju... No mina ei mõista lihtsalt! Jesver, või ükspäev istusime näiteks koos restoranis ja vaatasime pannkoogimenüüd, millele oli suurelt peale kirjutatud, et see on pannkoogimenüü. Noja mina siis palusin pannkooki karamellikastmega. Tema imestas, et miks ma küll pannkooki tahan, ja võttis ise šokolaadi-vahukoore-pähklikoogi. Noja kui talle siis šokolaadi-vahukoore-pähklikook ette toodi, siis ta oli jube pettunud, sest tema ei tahtnudki pannkooki, aga ta ei adunud varem üldse, et vaatab pannkoogimenüüd. Hmpf. Ise ta räägib hispaania keelt paremini kui mina! Ja samas - hoopis kolmandast nurgast - juhtus ta täitsa puhtjuhuslikult mainima, et ta just luges mingit raamatut, kus räägiti Eestis asuvast kuulsast õigeusu kloostrist nimega Pühtitsa. Ma pidin istuli kukkuma, tal oli isegi see nimi meeles ja hääldus paigas, samas kui näiteks mu koristaja ei suuda pärast mitut minu juures töötatud aastatki meeles pidada, millisest Balti riigist ma täpselt pärit olen, sest need on ju kõik ühesugused. Eino on ikka isevärki tütarlaps, ausalt...
Olgu, aga jätkem nüüd Maria sinnapaika... Mis veel? Kui ma tulin, kestis veel Malaga feria. Igal pool oli selline rahvamass, et nagu laulupeole oleks sattunud. Ja õhtuks olid tänavatel lisaks inimmassidele inimesekõrgused prügilaadungid ja siinsed marmortahvlitest tänavad olid kaetud nii paksude kuse- ja veiniojadega, et tüübid lihtsalt lasid seal peal ketsides liugu nagu kinnikaanetanud porilombil.
Paar päeva hiljem tulid Katrin ja Marika külla. Nendega me peamiselt õgardasime ja nautisime elu :). Oh, ilusad ajad... Käisime näiteks siinses üliilusas mauri stiilis hammamis, mis on kõigist teistest minule tuntud hammamidest selle poolest erinev, et koosneb peamiselt vannidest... Rannas käisime muidugi ja nemad veetsid mitu poolikut päeva, kui mina koolis olin, poodeldes. Benalmadenas käisime samuti, kus me leidsime Marika reklaamitud kaktuseaiast täiesti ootamatult vabakäiguloomaaia - nimelt jooksis seal palmide all vabalt ringi sadakond kukke, samapalju kanasid ja tibusid, igat värvi jäneseid ja papagoisid ja üldse... elurikkus. See vist oli kõige ootamatum asi, mida ma siin näinud olen. Kõige ootamatum tegevus oli aga kambakesti improvisatsiooni korras jääbaari hüppamine... See Benalmadena päev oli nimelt kõige palavam - hommikuse vihmasaju tõttu rõske ja lämmi, nii et kuidagi ei jaksanud olla. Noja siis me avastasime, et Benalmadenas on jääbaar, kus inimestele kasukas selga topitakse ja nad sõna otseses mõttes külmkappi külma kokteili jooma lükatakse... IRW. Jälle uus elamus ja seejuures väga värskendav! Sellesse päeva lihtsalt niiiiii sobiv!
Päris kultuuriliste vaatamisväärsustega tutvumiseni pean ma aga alles jõudma. Olen siiani jõudnud ainult Malaga katedraali ja niisama vanalinna tänavate päheõppimiseni. Õnneks korraldab kool neljapäeval Malaga kindluse tuuri, kuhu ma end kirja panin, ja Cordoba rongipiletid ostsin ka täna ära, et see kuulus mošee seal ükskord ära näha. See on minu jaoks väljasõitudest kõige prioriteetsem, sest Sevillas ja Granadas olen ma kunagi lapsepõlves paar korda käinud. Ega ma ju suurt ei mäleta, aga teadmine on, et vähemalt olen käinud. Cordoba Mezquita on aga mul juba pikemat aega hingel... Tahan seda väga näha. Noja Malagas peaks veel Pompidou keskusesse minema ja eks siis paistab, kas millekski veel aega jääb... Laupäeval lähen kooliga ka Nerja koobastesse ja Frigiliana külla ekskursioonile. Noja siis tahaks veel paar korda randa ja surfama jõuda ja siis hakkabki juba kursuse lõpp terendama. Kui saaks ainult kuidagi veidi pidurit panna ja pikemalt nautida!
Vot. Aga sellega ma praeguseks lõpetangi. Kell on kuidagi väga palju saanud ja homme tuleb jälle varakult tõusta. Olge siis jälle mõnusad ja järgmise korrani!
M.