Väike pildivaria

Olin ükspäev nii tubli, et sorteerisin oma Malaga pildid ära ja sellest johtuvalt panen siis üle pika aja siia ka mõned põgusalt kommenteeritud pildid meenutuseks üles. Ärge väga ilusaid pilte oodake, sest mu fotokas on otsi andmas ja tänu sellele magasin ma nii mõnegi hetke maha... Nii mõnigi pilt sai ka lihtsalt memuaariks, sest ava timmimine ja korraliku pildi tegemine tekitas liiga suuri probleeme. Aga see siin ongi mõeldud reisikokkuvõttena, eks, mitte portfooliona.

Alustagem sellest, kuidas ma Malagasse jõudsin. Ainuüksi see tundus eksootiline, et päike paistis, linnatänavad olid rahvast täis ja kõik käisid lühkarites. Feria oli ka ja igal tänavanurgal oli mingi punt taidlejaid. Lisaks korraldati rongkäike ja etendusi ja mida kõike veel...

Näiteks Malaga Alcazaba kindluse jalamil toimus rongkäik, mille peamine mõte oli näidata linnarahvale, kuidas Kastiilia Isabel ja Aragoni Fernando omal ajal mauride käest linna üle lõid ja pidulikus rongkäigus Malagasse sisse marssisid.

Loomulikult käisin ma igal võimalusel rannas. Kuniks meduusid tulid, muidugi. Malaga peamine linnarand on selline:

Minu lemmikuks sai aga Nerja, kus vesi oli palju sinisem, lained olid palju lõbusamad ja üldse oli vahva.

Igal pool elasid väikesed rohelised lärmakad papagoid.

Kõige naljakam oli see, et kui ma (augusti keskel) kohale jõudsin ja feria läbu uudistasin, oli kesk kogu seda möllu putka püsti pannud ka Anonüümsete Alkohoolikute bande. Nad müüsid ka jooke ja nende kioskil ilutses suur plakat, mis reklaamis "täna ei joo" päeva. Mis on 15. novembril!

Ilmad olid endiselt soojad. Minu äratuleku päeval jäi Malagasse minust maha 32 kraadi sooja. Nuuks! Vahepeal oli kohe nii palav, et hästi ei kannatanud enam. Tõmbasime kasukad selga ja läksime jääbaari jahtuma.

Benalmadenas käisime Marika õhutusel kaktuseaias. Mis osutus tegelikult kukkede aiaks, sest neid linde oli seal kohe sadades. Põõsaste all, pargipinkidel ja isegi puude otsas.

Üheski kunstimuuseumis ei käinud. Arhitektuurimälestistes siiski. Näiteks Malaga katedraalis.

Ja Cordoba suures mošees, mis oli tõõõõõõeliselt äge ja ootamatu koht, kus ma veetsin nii suurusjärgus... 3 tundi näiteks.

Cordoba ise oli ka üks mõnus linnake. 

Veel käisin Malaga kindluses. Mis osutus ka ootamatult suureks ja meie koolist kaasa antud õpetaja-giid nii entusiastlikuks, et me saime teada hulka rohkem, kui keegi oleks teada tahtnudki.

Ühel päeval käisime ka Nerja koobastes. Mis, nagu selgub, on ülivõimsad. Seal pidavat olema arvatavalt Euroopa vanimad koopamaalingud.

Ja see on Guinnessi rekordite raamatu kohaselt maailma võimsaim stalagmiidi-stalaktiidisammas.

Valgetest küladest käisime Frigilianas ja Benagalbonis. Olid ilusad, aga väääga turistlikud.

Malagast veel mõned kohad: Pompidou muuseumi sissepääs sadamapromenaadil. Sinna mina sisse ei jõudnudki.

Härjavõitlusest nägin täpselt sellist stseeni. 

Ja äratuleku eelsel õhtul oli kohalik usupüha - võidupäev, mille puhul toimus ILLLLLGELT suur rongkäik, milles osales vähemalt pool linna. Kõigil vähegi tähtsamatel olid hõbekepid käes ja nii nad siis marssisid. Kuni lõpuks toodi katedraali ustest välja neitsi Maarja kuju, kelle ees käisid viirukilehvitajad, taga piiskop ja kiriku rõdudelt valati talle kottide viisi roosi õielehti kaela. See oli väga muljetavaldav, sest seda tonniraskust kandamit kandsid vaikse õõtsumisega üksteise vastu litsutud mehed ja vanakesed tulid pühapäevariietes rongkäiku vaatama.