Fantastiline Lääne-Berliin

Täitsa lõpp, Berliin oli kuu aega tagasi!!! Päriselt! Uskumatu. Üldse ei ütleks. Sellest ajast saadik on mul mitu setti külalisi käinud ja mina ise käisin Istanbulis ja sünnipäevadel ja õhtusöökidel ja emme sõitis siit läbi ja vanaema on juba kuu aega haiglas oldud ja üldse... nii palju on juhtunud! Aga Berliin on ikka veel mõtteis värske. See oli üks tõeliselt tore pikk nädalavahetus.

Mul on ülihea meel, et me oleme Nairaga jäänud sidet pidama. Ta on sisuliselt mu ülikooliajast ainus, kellega me veel niimoodi kahepoolselt suhtleme, et mõnikord kirjutab üks ja siis teine, mõnikord käib külas üks ja mõnikord teine. Eks see välismaal elamine mõjub igasugustele vanadele tutvustele üsna hävitavalt. Kui ikka inimesega enam kunagi midagi koos ei tee ja mõnikord pikalt tühjast-tähjast juttu ei räägi, siis lõpuks kaob kunagine ühisosa ja inimesetunnetus ära ja järele jääb ainult teretutvus. Aga temaga oleme me kuidagi enam-vähem suutnud endid üksteise eluga kursis hoida ja siis on alati kohtudes selline tunne, et vahepeal ei olegi väga palju aega mööda läinud. Me saame kohe esimesel kohtumisõhtul jälle mõnusalt ühele lainele ja järjele, sest me ei pea hakkama viimase kahe aasta põhiuudiseid üles lugema. Ja temaga on alati ohjeldamatult lõbus. Meil on selline äge sünergia - tema on ekstravert ja moodne ja pisut beibelik ja ülispontaanne, mina olen introvert ja konservatiivne ja nohiklik ja ettevaatlik, aga kuna me oleme nii erinevad, siis me peame lihtsalt igas viimses kui asjas kompromissile minema ja olukord saab mõlema jaoks uudne. Seekord oli situatsioon veel ka selle poolest veidi eriline, et tema on endale vahepeal elukaaslase leidnud ja seda Alexit ma varem ei tundnud, nii et arvestada tuli ka ühe täiesti võõra inimese huvidega, aga tüüp oli väga okei ja nõus igasugustes tegemistes kaasa lööma. Hästi läks!

Igatahes. Esiteks oli Naira ja Alexi uus kodu väga äge. Nende Kurfürstendammil asuv korter oli väike, aga valgusküllane ning selle juurde kuulus boonusena minu elutoa suurune katuseterrass-rõdu, kust avanesid ilusad vaated ja kuhu paistis mõnus soe õhtupäike. Neil saab seal suvel mõnus olema, sest sinna mahub päris mitu lamamistooli, lauad-grillid ja potti istutatud palmipuud. Ja neile mõlemale meeldisid erksad värvid! Nende juures oli lihtsalt nii elav! Tõsiselt äge kodu.

Ma jõudsin muidu laupäeva pärastlõunal, nemad tulid mulle kenasti autoga lennujaama vastu ja ülejäänud päeva me siis jõime lihtsalt kohvi, rääkisime uudiseid, tegelesime tütarlapselike asjadega ja käisime lõpuks korra väljas linna peal ka, lihtsalt natuke Kurfürstendammil jalutamas. Järgmisteks päevadeks oli meil niikuinii piisavalt ringimüttamise plaane, nii et alustuseks võtsime pisut rahulikult.

Pühapäeval võtsime aga ennast varakult kokku ja sõitsime Potsdamisse. Mina polnud seal kunagi käinud, ehkki olen ammusest ajast saadik tahtnud Sans Souci lossi näha. Alex ei olnud muuseumitamisest kõige suuremas vaimustuses, aga Naira asus minu poolele ja nii hakkaski Alex pikemalt vastu vaidlemata meile kuulekaks ja kultuurseks sohvriks. Hästi karge ja tuuline, aga päikeseküllane päev oli, nii et lõpuks võtsime me Potsdami parkides ette pika jalutuskäigu, käisime lossi ka seestpoolt kaemas ning jõime siis jäätunud ihuliikmete ülessoojendamiseks veel ühe iiri kohvi, enne kui linna tagasi pöördusime.

Hullult ägedad keraamiliste lillekestega küünlajalad olid seal lossis!

Kuna pühapäev oli ainus päev, mille Alex sai meiega tervenisti koos veeta, planeerisime selle päris korralikult täis. Kohe, kui Potsdamist tagasi jõudsime, suundusime teise linna otsa, sest meil oli kavas too escape game, mille mõttest ma enne Berliini sõitmist nii vaimustusse sattusin. See oli väga vahva ja arvatust palju keerukam, kohe nii mitmekihiline, et esimese lihtsana paistva ülesande järel jõudsime me kümme mõistatust hiljem veel teise peidetud salaruumini ja ajude ragistamist jaguski päriselt tunniks ajaks. Iga kord, kui me hätta jäime või kuskil liigselt toppasime, anti meile vihjeid, mis meid edasi aitasid, ning lõpuks õnnestus meil mõistatus nii ka kümme minutit enne kella kukkumist ära lahendada. Kui üldse millegi üle kurta, siis ma ütlekski ainult seda, et need vihjed tulid pisut liiga ruttu. Kui meil oleks lastud natukene ise järele mõelda, oleks me mitmest kohast ise üle saanud ja siis oleks me võib-olla rohkem tundnud, et me saime sellega ISE hakkama. Nüüd jagati vihjeid nii heldelt, et see päris teadmine, et MEIE lahendasime jäi kuidagi puudu. Aga tore meelelahutus oli ikka. Ma tahan kindlasti mõnda muud stsenaariumi veel proovida ja Pariisiski otsisin ühe mängu välja. Me lükkasime Frantsuaaga Pariisi sõitmise küll natuke edasi, aga ükskord me sinna lähme ikka... Siis vean ta ka kadunud kabareetantsijanna mõistatust lahendama.

Järgmisel päeval tutvustas Naira mulle restoraniketti nimega Hans im Glück. See oli väga vinge. Põhimõtteliselt oli tunne, et me sattusime tõelisse kaasikusse, ning neil oli menüüs tohutu valik ülimegamaitsvaid burgereid, millest oma kümmekond veel ka taimetoitlastele ja väga ägedate täidisevalikutega. Kahju, et seda ketti veel Trieris ei ole, muidu ma tahaks täitsa nende pärast ükskord sinna sõita, see burks, mille mina tellisin, oli igatahes esmaklassiline. Aga Kölnis näiteks on nad täitsa olemas...

Siis läksime me Berliini müüri avastama. Juba Helle ja William rääkisid mulle East Side Gallery nimelisest kohast ja nüüd tahtis Naira mind ka tingimata seda vaatama viia, nii et ma siis lasin end viia, ehkki mul puudus igasugune arusaam sellest, mis meid ees ootab. Hihii, ja see galerii osutus täielikuks tillikaks! Mulle väga meeldis, ehkki ma tegelikult ootasin hoopis midagi muud... Ma kujutasin ette, et tegemist ongi siis mingisuguse galeriiga. Et on näiteks üks müürilõik, mille ümber on veel alles näiteks mõlemale poole müüri jäänud kaitserajatised ja et see on siis selline kompaktsem ala, kus on mingisugune näitus üleval või nii. Aga võta näpust. East Side Gallery kujutas endast lihtsalt 1,3 kilomeetri pikkust tänavaäärset vana müürilõiku, mis oli igasuguste maalingute ja gräffititega kaetud... Ma pean tõdema, et see oli väga äge ja mõnevõrra kergendus. Endise kunstiteadlasena on mul seda küll mõnevõrra häbi öelda, aga ma kannatan viimasel ajal välja ainult sellised näitused, mis mulle tõesti juba teema või kunstniku poolest ette ka huvi pakuvad. Valimatult suvalisi näitusi ma juba enam ei suuda väisata, need on liiga kontekstivabad ja liiga kontsentreeritud ja sageli liiga väiksed või siis vastupidi liiga suured, nii et ma väsin ära ja liiga palju rahvast on ja enamik töödest absoluutselt ei kõneta mind ja üldse... Nii et selle galeriiga läks hästi :).

Noja kui me olime terve müürilõigu üle vaadanud, hakkas meile visuaalsete vaatluste põhjal tunduma, et Alexanderplatz on sealt juba kiviga visata, nii et me otsustasime jalad ümmarguseks kõndida ja võtsime suuna sinna. Me tahtsime nimelt teletornis ka ära käia ning võimalusel niimoodi sättida, et lähme valges üles ja tuleme pimedas alla. Ja aeg klappis selleks suurepäraselt. Kusjuures see jalutuskäik kujunes ka väga huvitavaks, sest muidu suurem osa sellest nädalavahetusest möödus meil Lääne-Berliinis, aga see oli põhimõtteliselt ainus jalutuskäik, mis me idaosas ette võtsime. Ja ma pean ütlema, et minu meelest on kontrastid ikka väga tugevad. Ma ei kujutanud ettegi, et NIIIIIIIII tugevad, sest läänes olin ma varem vist täpselt ühe korra ja hästi korraks käinud, seal selle purukspommitatud keiser Wilhelmi kiriku juures. Mul ei olnud aimugi, et Lääne-Berliin on nii elav, ilus, kenasti ja ohtralt valgustatud, igasuguseid kohvikuid ja poekesi ja baare ja elust kihavaid kohti ja helgeid helekollaste koridoride ja strukkreljeefidega lagedega maju täis. Kurfürstendamm on ikka nagu Champs-Élysées, aga Unter den Linden on sellega võrreldes suur ja rangeid kobakhooneid täis hoomamatu ja liigsuur võimunäitamise koht. Ida-Berliin tundus läänega võrreldes kõle ja räämas, pime ja hall ja sünge, kõik majad olid nii suured, et kõnni või kümme minutit, aga ikka on sul kõrval sama seinalahmakas... Muidugi Lääne-Berliin on rahvusvahelisem ja selle poolest igavam, igal pool on samad ketid ja margid ja brändid, mis mujalgi, samas kui Ida-Berliin on selles mõttes selline omanäolisem ja boheemlikum ja... hmm... kunstiakadeemialikum... :) Aga ma ei tea, Lääne-Berliiniga võrreldes tundus see ikka väga raskemeelne, kõle, tühi ja igav. Eriti selle jalutuskäigu aegu:

Teletornis oli seevastu äge! Sealt paistis see ida ja lääne kontrast ka hästi kätte ära, aga millegipärast ei ole ma Lääne-Berliini katustest pilti üles laadinud... Praegu ei viitsi seda viga parandada ka. No enivei, aga ida nägi välja Lasnamäe. Lääs nägi välja nagu Tallinna kesklinn, punased katused ja väikse(ma)d majad ja puha. Ma ikka armastan läänt :).

See oli ootamatult äge juhus... Ma üritasin meist mu suure kobaka fotokaga selfie't teha, aga endal oli suum jummala põhjas ja välk maas. Fotokas näitas mulle täiesti süsimusta pilti, aga kui ma pärast Picasas heleduse põhja lõin, sain tulemuseks ootamatult õnnestunud kadreeringu :). Olen väga rahul. Ja see sobib hästi seda lohepostitust lõpetama ka.

Aa, ei, ei lõpeta ma siin veel midagi. Üks asi tuleb veel ära mainida... Me käisime Nairaga ühel õhtul suures sürreaalses saunakeskuses nimega Liquidrom. See meenutas mulle väljastpoolt kangesti Delhis asuvat džainistide lootosõietemplit ja üllatusi jagus ka seespool. Ma pean kohe ütlema, et üldmulje ei ole mul kogu keskusest kõige parem, sest see oli nii suur ja üsna ülerahvastatud, nii et koristajad ei jõudnud kasimisega väga järjel püsida ja näiteks soolasaunatamisest vedeles igal pool soola ja siis jagati seal näiteks maski tegemiseks kohvipaksu, mis ka muidugi igasse nurka ja igale istutavale kohale jõudis ja nii. Aga saunavalik oli muidu tõeliselt super, värskete jookide valik oli väga mõnus ja siis oli seal veel täiesti fantastiline suur maa-alune sooja merevett täis bassein. See oli sellises pimedas võlvitud maa-aluses kambris, kus mängis mahe muusika ja kus vesi oli nii soolane, et seal sai rahus selili vee peal lesida... Mmm, kui mõnus ja lõõgastav see oli... Selle bassu pärast läheksin ma küll iga kell tagasi. Ja Nairale meeldis see ka, ehkki tema üldiselt kardab basseine, sest ta on väikest viisi külmavares ja ei osa ujuda ka :). Vot. Sellest keskusest mul endal pilte ei ole, sest mu fotoka aku sai tühjaks ja ma võtsin suures hajameelsuses kaasa vale laadija. Ega no saunas niikuinii pilti ei tee ka, nii et vahet väga pole. Aga lihtsalt enda mälu värskendamiseks ja teile ülevaate andmiseks näppasin siia netist paar muljetamisvõtet:

Mis veel? Uue telefoni ostsin Berliinist, sest vana läks õhtule. Sain vana Samsungi asemele uue Nokia, sest ühtegi kahe SIM-kaardiga Samsungi ei olnud neil poes parajasti müügil, aga ühte Nokiat soovitati mulle sealt väga innukalt. Algul tundus see erineva menüü pärast tõsiselt harjumatu, aga lõppkokkuvõttes olen vahetusega väga rahul. Aku peab palju paremini kui vanal Samsungil uuest peastki, rakendused töötavad hästi, kõik reageerib jube kiiresti ja üldse... Ainult Samsungi sõnumihelinast tunnen puudust, see vilistamine oli nii lahe :). Ma ei ole seda kuskilt allalaaditaval kujul leidnud ka... Aga no see on pisiasi.

Siis sain kohe esimesel õhtul Berliinist ühe külmetusepoja, mis iga päevaga jõudu kogus, nii et tagasilend võttis mu tatised urked kõik viimseni lukku ja järgmised viis päeva olin ma üsna kurt. Hirmus ekstsentrilised kingad ostsin, värvilised ja lustlikud. Naira hakkas neid nähes esimese hooga naerma, aga kui me teisel päeval kogemata samasse poodi tagasi sattusime ja ma neid siis kõrvaltegevusena proovida tahtsin, pidi ta naerumugina lõpetama ja tõdema, et need on täpselt minu jaoks tehtud. Nii me siis koos nende kingadega poest lahkusimegi. Naira näitas end ka istmekütina, sest iga kord, kui meil oli vaja bussiga sõita, tormas tema hasartselt kahekordsete busside teise korruse esimest istet haarama, et mulle ilusat vaadet näidata. Ja me sõitsime seekord üldse peamiselt bussidega, rongi või metroosse saime vist täpselt kahel korral. Ühel ööl käisime kõige peenemas putkas currywursti söömas. Muidu peaks aga ütlema, et kui too burgeriresto välja arvata, sõime me seekord õige kesiselt ja see oli seekord väike šokk, sest kui ma viimati Berliinis käisin, siis oli iga söögikord alates hommikusöögist kulinaarne elamus - Helle ja William on ju tõsised kokandusmeistrid, nii et Berliin seondus minu jaoks tänu neile tõeliselt heade maitseelamustega. Seekord saime me süüa aga täiesti mõttetuid ja üsna maitsetuid asju. Käisime küll restodeski, aga neis olid ka toidud kuidagi täiesti mõttetud - isegi hiina restos tellitud asjad, mis oleks pidanud by default keskmisest vürtsikamad olema. Samas möödusid need päevad kohvi tähe all. Küll tegi Naira kodus armeenia kohvi, küll proovisime Nespresso poes erinevaid maitsekohve, küll jõime siin-seal kohvikus lattesid ja teisal võtsime jälle iiri kohvi... Seekord oli siis Berliin kohvimaitseline...

Aga nüüd küll aitab. Ma istutan nüüd oma fuksialapsed maha, pakin kohvri ära, pesen nõud puhtaks ja vaatan siis, mis ma veel jõuan enne äraminekut ära teha. Ma sõidan öise bussiga Frankfurt Hahni ja olen hommikuks juba Riias. Lähen kaheks nädalaks koju!!!

Uued uudised seega juba Eestist.
Olge mõnusad.
M.

Istanbul

Ma pean kindlasti lähiajal Berliini muljed ka kirja panema, sest mul oli Naira juures ülitore, aga alustuseks räägin viimasest tripist Istanbuli. Selle emotsioonid on veel nii värsked ja nii erksad. Hirmsasti tahaks tagasi ja täiesti hingepõhjani kahju on, et me nüüd Frantsuaaga mõlemad täiesti tavalises rutiinis tagasi oleme. Temal on juba staaristaatuses klieniteenindaja mask ees ja mina olen jälle kontoriinimene... Istanbul oli nii äge ja spontaanne, me olime kuidagi eriliselt ühel lainel, tema oli neli päeva tervenisti minu päralt, ilmad olid ilusad, inimesed olid toredad ja head, meil ei olnud ühtegi kohustust ning kui tuju tuli, siis tantsisime keset tänavat valssi, nii et kõik jäid seisma ja pealt vaatama :). Ja nüüd on jälle kõik vanamoodi...

Ainus tõrvatilk oli vist sinnalend, mis tundus täiesti piinarikkalt pikk. Lennuk raputas lausa KOGU aeg, nii et mul olid riided lõpuks täiesti läbi higistatud ja Istanbulis lennukist maha saades tahtsin ma kergendusest suisa tantsida. Aga samas jäi mulle sellest sõidust meelde ka üks muu detail... Nimelt istus meie ees üks väga armas naisterahvas - selline vanemapoolne, tööst karedate kätega, aga hästi soojade silmadega türklanna. Mul vist ei lähe elu lõpuni meelest ära, kuidas Frantsuaa mind ühel raputaval hetkel romantilise valgel hobusel kohalekihutava printsi jutuga köita püüdis ja too naine nii armsa ja sooja ja nukra pilguga vaatama pöördus, et kes need nüüd siis sellist juttu ajavad... Ta vaatas mulle otse silma sisse ja see oli kohe selline judinaid tekitav pilk... Väga eriline hetk.

Aga tõesti, kui raputav sinnalend välja arvata, oli muu kõik lihtsalt fantast. Ja selline fluidum ja mõnus kulg, et ma ei oskagi kohe midagi erilist reisi tipphetkena välja tuua. Kõik oli nii tore. Me lihtsalt kõndisime ja vaatasime ja rääkisime ja naersime. Frantsuaa jaoks oli selles maailmas nii palju uut, et mul oli kohe põnev kõrvalt vaadata, kuidas ta hakkas luksuskaupade võltsingutesse poolehoiuga suhtuma, vaktsineeritud ja värviliste kõrvarõngastega tänavakoerte pärast türklasi armastama, lahkete ja sõbralike tänavakaupmeeste jutu peale oma tööeetikat ümber mõtestama ja selles suurlinnas toimiva kaose pärast Luksemburgi ühiskonna demokraatlikkuses ja vabameelsuses kahtlema. Ta oli tõsiselt pahane ühe itaallanna peale, kes mošee uksel skandaali tegi, sest teda ei lastud katmata peaga sisse, ehkki iga 10m takka olid üleval sildid, et naistel peab pea kaetud olema. Ta ei jõudnud ära imestada, kuidas esimeses restoranis meid teenindanud kelner enne kojuminekut meile nägemist tuli ütlema ja meil viisakalt kätt surus, ent siis jootraha ootamata lihtsalt magama ära läks, ehkki kümne minuti pärast oleks ta saanud meile arve tuua ja kena jootraha sisse kasseerida. Ta oli vastuvaidlemata nõus trammiga sõitma ja taldrikust tänavakassile krevette poetama, proovima igat rooga, mis ma talle ette näitasin (peale kalasaiade). Ja üldse... totaalne klapp.

Hotell orgunnis meile lennujaamatransfeeri. Mis oligi täitsa kohal ja olemas. Kõik läks nagu õlitatult... Ma olin veidi mures, sest meilt ei võetud broneeringu tagatiseks isegi krediitkaardiandmeid, aga selgus, et mure oli täiesti asjata. Emine Sultan Hotel on üks väga hea ja külalislahke asutus! Ja omanik tundub ka väga tore ja muhe papi olema, ma kahtlustan, et ma sattusin temaga täiesti poolkogemata juttu ajama... Enivei... Aga pöördugem jutustuse juurde tagasi. Transfeer oli olemas, lennujaamast saime käbe hotelli ja kui me ükskord sinna kohale jõudsime, siis viskasime põhimõtteliselt asjad tuppa nurka ja edasi nägime me hotelli vist igal ööl umbes viieks tunniks... Frantsuaa tegi minuga kõvasti mööndusi - inimene, kes on harjunud ärkama keskpäeval ning vahetama kostüümi kell 16.00 ja kell 21.00 (ja kes võttis muu hulgas kaasa kolm mantlit, kuus paari kingi ja terve kapitäie riideid), tuli nüüd hommikul punkt kell 9 hommikust sööma, astus siis minu järel uksest välja ja jõudis hotelli tagasi kell 3 öösel samades riietes. Ja nii mitu päeva järjest.

Need mitu päeva trampisime me kilomeetrite kaupa linnas ringi. Me saime igal pool ülihästi süüa. Igal pool olid inimesed nii sõbralikud - kuna turiste oli praegu veel vähe, olid kõik müüjad kannatlikud ja sõbralikud, pealetükkivus praktiliselt puudus. Igal pool leidsime hea vaatega katuseterrasse ja mõnusaid õdusaid kohvikuid. Igal pool puges meile mitu kassi külje alla. Üheski järjekorras me ei seisnud, ka Sinisesse mošeesse saime täitsa niisama ilma järjekorrata sisse. Galata torni vaade võttis meid ahhetama (ja see, et tornis oli lift!!!). Frantsuaa käis elus esimest korda hammamis ja tegi tutvust türgi kohviga. Inimene, kes ei mängi kunagi lauamänge, nõustus triktrakki õppima ja minuga mitu õhtut mänge tegema. Dervišeid nägime nii kogemata kui ka planeeritult. Vahepeal õpetas ta mind suurel turul tõelist Bottega Venetat võltsingutest eristama, aga kümme minutit hiljem tuli ta minuga täiesti tõelisse kohalike urkasse, kus olid jõhkrad päevavalguslambid ja kulunud vakstuga lauakesed, aga kus teenindajad olid lihtsalt maailma kõige lahkeimad. Ja siis ronisime me vabalt valitud kohas müüride otsa, naersime igasuguste taktitustega orki astuvaid kelnereid, sõime lambaliha ja tegime selfie'sid. Hmpf. Täiesti tõeliselt tore oli...

 

Kassid magavad toolil ja kliendid istuvad põrandal...

Aga homme peab jälle tööle minema...
M.

Kiiksuga

Nii kui väljas on õhtuti valgem, on minul kohe tunne, et nüüd peab midagi ära tegema, sest muidu läheb elu lihtsalt raisku. Erilist viitsimist ainult ei ole ja ühtegi konkreetset mõtet ka tavalisel päeval pähe ei tule. Vaatan kella ja mõtlen, et kas ma viitsin? Vajalikke ja kasulikke asju niikuinii by default ei viitsi, nii et kui ma ka midagi viitsin, siis mida üldse teha võiks? Istun ja juurdlen, endal kogu aeg peas tiksumas, et ma ei tee parajasti mitte midagi ja iga hetkega läheb veel rohkem aega raisku. RAISKU!!! Nagu see oleks midagi totaalselt hirmsat. Kusjuures see aeg, see tundub ühtaegu jube pikaldane ja samas ka hästi lühike. Ma jõuan endale sada korda öelda, et ma pean nüüd MIDAGIGI tegema, nii et enesepiinamise seisukohast tundub see jube pikk. Samas tundub ka alati, et mul pole ju tegelikult millegi tegemiseks piisavalt aega, nii et pole ju mõtet alustadagi. Noja siis ongi see aeg kohe läinud ka. Jabur, ah?

Igakevadine rännukihk on minu puhul vist just aja võimalikult hea ärakasutamise tahtmisega seotud. Kevadeti tahaks kuskile ära, ükskõik kuhu. Ära olla on äge. Ainult et pärast erilist väljasõitu tundub tavalisse elurütmi tagasipöördumine veel überveniva ja näotu ajaraiskamisena. Täiesti masendav on pärast mõnda toredat üritust vaiksesse koju astuda ja kas või kaheks tunniks maha istuda. Nii ma kuhjangi endale kevadeks igaks juhuks järjest igasuguseid kohtumisplaane ja sõite, et ühe lõpust tekkivast mõõnast järgmise lakuga üle saada. Ja nii edasi. Ja nii edasi. Ja nii edasi. Kuni järjest on saanud nii palju erilisi üritusi ja käike, et rahulikult kodusolemine tundub ka juba erandlik ja mõõõõnus ja siis on kõik jälle hästi. Näiteks nüüd sai hiljuti Berliinis käidud. Ja siis olid lihavõtted, London käis Luksemburgis külas. Veel käisin Strasseni veekeskust avastamas. Pühapäeval sõidame Frantsuaaga Istanbuli. Pärast seda tuleb Ameerika külla. Pärast sõidab emme siit läbi. Siis sõidan mina Eestisse. Edasi sõidame Frantsuaaga Pariisi... On palju plaane, on! Aga ikka tundub mulle praegu veel teisipäeva õhtul pärast tööd koju jõudes, et ma ei tee midagi ja elu läheb raisku... Miks ma ei võiks osata kevadel natukegi südamerahuga omapäi kodus vedeleda, ah? Öelge palun!?! Kusjuures suvel ei ole asi üldse nii hull, siis toimub kogu aeg nii palju spontaanseid asju ja igal pool on mõnus ja siis pole millegagi probleemi. Sügisel ja talvel ei tunne ma ka ennast kodus vedelemise pärast sugugi süüdi. Siis on kogu aeg pime ja erilisust vähem ja mõte teab ka, et nüüd tuleb selline energia kokkuhoiu periood, nii et raamatuga vanni ronimine, vannist teki alla pugemine ja sealt alles pärastlõunal välja ronimine tundub täiesti kohane. Aga kevadel kisub asi kiiva, sest siis peaks justkui defineerimatult umbaktiivseks hakkama, ehkki ma ise ka ei tea, miks või kes seda küll ütles. Totaalselt närviajav.

Samamoodi on totaalselt närviajav see, et kuigi mind tabab igal kevadel järjest tugevam rahutus ja ärasõitmise kihk, olen ma viimased paar aastat täheldanud, et mulle kohe üldse ei meeldi enam lennata. Varemalt nautisin ma seda täiega. Lennukis istumine tundus jube tähtis ja äge, ma läksin kohe alati hea meelega lendama. Siis mingil ajal oli see lihtsalt suhteliselt emotsioonitu asi, mis ei olnudki nagu kogemus või üritus omaette, vaid lihtsalt vajalik etapp selleks, et saada punktist A punkti B. Ma isegi ei mõelnud selle peale, mõtlesin juba ees ootava sihtkoha peale. Noja nüüd ajab lendamine (ja mõnikord isegi mõtlemine peatselt kättejõudvast lennust) mind konkreetselt juba närvi. No mitte hüsteeriliseks, eks, aga lihtsalt pingesse, nagu lapsena mõte hambaarstist (kusjuures hambaarsti ma enam ei karda :D!). Raputamine ajab krampi. Pentsikud naginad ajavad närvi. Kahtlaselt pikana tunduvad manöövrid ajavad närvi. Kisavad tited ajavad närvi. Vastik kohv ajab närvi. Kõik ajab närvi. Eriti siis, kui ma akna all ei istu, sest vähemalt akna all ma näen, et väljas midagi ei logise ja turbulents ei paista väljastpoolt üldse märgatav ja üldse. Tahaks magada, aga kui ma just überväsinud ei ole, ei tule see enam välja. Tahaks lugeda, aga meelde ei jää suurt midagi. Ma täiesti tean, et lendamine on kõige ohutum transpordiviis, et turbulents ei ole kunagi ühtegi lennukit alla kukutanud ja et iga päev lendab ilma igasuguste probleemideta ringi mitu tuhat lennukit ja X astmes N inimest. Aga no ikka istun mina lennukisse jummala prinkis kõhulihastega, ootan ära sada tundi kestva õhkutõusu ja tellin seejärel võimalusel õlut, sest see teeb mu üliuimaseks ja siis on mul ülejäänust üsna poogen. Ma ei oska seda kohe millegagi seletadagi. Mul on igasuguseid erandlikke lennukogemusi olnud, jaa. Küll oleme ühe või teise pisikese Aafrika lennukiga ootamatuid mitu sekundit kestnud langemisi läbi teinud, hüdraulikarikke tõttu linna kohal kütust kulutanud ja samas linnas maandunud, äikesetormide või udu tõttu mitu korda tulutult maanduda püüdnud jne jne jne. Aga sellist pika aja jooksul välja kujunenud mõistetamatut lennupelgust ei seleta justkui miski, eriti kuna ma mõistusega saan ka sellest aru, et mul üldse ei ole mõtet närvis olla, sest minemata ei jätaks ma ju ka niikuinii. Et milleks siis nii tobe üldse olla? Urr. Mõnikord tahaks lihtsalt oma pea otsast maha võtta või välja lülitada. Kasutu asi selline. Õnneks tuli Nairaga rääkides välja, et temaga on täpselt samamoodi. Vanasti meeldis talle ka lennata ja nüüd enam üldse kohe mitte. Vähemalt pole ma ainus. Aga ega see mind aita ikka. Jube närvi ajab, kui on sund midagi teha ja tahaks kuskile ära, aga äraminemine tähendab ka närviminemist...

Ja nii ma siis siin uurin Istanbuli tulbifestivali toimumispaiku ja muud säärast. Ühest küljest tundes, et ma raiskan täna õhtul kodus istudes aega, teisest küljest eesseisva reisi pärast jube põnevil olles ja kolmandast küljest juba lendamise mõtte peale nina kirtsutades... Kiiksuga, ma ütlen!

Head õhtut teile ka!
M.

Evasion game

Ma sain eile 3000-tükise pusle valmis. Selle, mille kallal ma viimased kaks kuud usinalt igal vabal kodusel hetkel nokitsesin ja mida ma alustasin enam-vähem siis, kui ma siia oma viimase postituse kirja panin :). Ma ei ütle, et ma blogi ainult pusle pärast nii kauaks ajaks unarusse jätsin, aga no üks põhjuseid oli see kindlasti. Pärast arvuti taga veedetud päeva ei ole mul endiselt mingit tahtmist kodus ka veel arvutis passida ja kui veel mingi muu haarav tegevus ka käepärast satub, siis on see kirjutamispaus nii lihtne tulema.

Aga ega te millestki väga põrutavast pole ilma jäänud. Ma olen küll siin-seal ringi sõitnud (näiteks käisin vahepeal jaanuari lõpus järjekordsel Euroopa Eestlaste Koori kokkusaamisel Bonnis ja vahepeal ka Londonis Klairil külas) ja veetnud ülikvaliteetset suhtlusaega nii Frantsuaa kui ka töökaaslastega, aga laias laastus on kõik ikka vanamoodi ja hästi.

Bonni laager oli hoopis teistsugune kui esimesel korral. Teised dirigendid, teised inimesed, teistsugune õhustik... Kõik olid eriti lustakas ja tütarlapselikus meeleolus ja minul oli fotokas kaasas ja puha, aga siis tabas mind laupäeva pärastlõunal selline kiirkõhugripp, nii et pool laagrit magasin ma lihtsalt maha. Ja kõige eredam elamus minu jaoks ei pärinenudki seekord rangelt võttes laagrist endast, vaid hoopis tagasiteelt. Istusime nimelt kõjusõiduks autosse ja keegi tegi ettepaneku Jevgeni Oneginit kuulata. Noja mina millegipärast eeldasin, et me räägime Tšaikovski balleti muusikast, aga muusikat ei tulnud tükk aega kuskiltki ja ma mõtlesin lihtsalt, et no ju me siis ikkagi ei kuula Oneginit. Millalgi hiljem panin ma aga kuidagi tähele, et raadiost kostab väga kentsakas eesti keeles üsna pentsikut juttu. Noja mul läks ikka kena kümme minutit kuulamist, enne kui ma aru sain, et selle Onegini all peeti silmas audioraamatut. Nii me siis kuulasimegi terve tagasitee Puškini värsse Uku Suviste esituses. Ja überäge oli tegelikult! Sõnavara oli äge ja jutt ise oli ka täiesti köitev kohe. Ma olen seda raamatut küll kunagi lugenud, aga meeles olid ju ainult põhiasjad ja selle kuulamine tekitas üldse kuidagi erilise elamuse... Võtsin CDd Gea käest kohe laenuks, mul tekkis kohe päriselt isu jutustus lõpuni kuulata. Ma ei ole selleni veel jõudnud, aga nüüd on ka päris mitu pikka nädalavahetust tulekul... Võtan asja käsile, liiga kaua pole ka sünnis teise plaate enda käes hoida...

Londonit nägin seekord ka täiesti teisest vaatenurgast. Käisin külas Klairil, kellega me olime omal ajal umbes sama lahutamatud kui sukk ja saabas, aga kellega me asjaolude sellisekskujunemise tõttu pole vähemalt kümme aastat kohtunud. Muidugi kulus meil suurem osa ajast üleüldise pläkutamise ja elulugude pajatamise peale, aga tema London erineb minu varasematest Londoni kogemustest ka oma kena 180 kraadi. Sellest Londonist, kus elas näiteks Liis, ei saa see ka enam kaugem ollagi... Klairi elab nimelt Canary Wharfi lähistel DLRi ääres klaastornis, kust avaneb ilus vaade muudele kõrvalasuvatele klaastornidele, mille vahel tuleb väljaspool töötunde elu tikutulega taga otsida. Mina aga olen Canary Wharfi kandis käinud väga üliharva ja ammu ning London (ja UK) üldiselt seostub minu jaoks peamiselt madalate ja võimalusel luuderohtu kasvanud kivimajadega, rahvast kihavate pubidega ja igasuguste muude stereotüüpidega. Sellest lähtuvalt on mul siiani tunne, et ma käisin nüüd kuskil uudses ja huvitavas kohas, aga mitte Londonis :). See oli ikka päriselt kogemus omaette.

Homme lähen järjekordsele minireisile, seekord Berliini. Vaatama Nairat ja tema elukaaslast ning loodetavasti sellist Berliini, mida ma veel näinud ei ole. Ühe asjana kavatseme kindlasti minna Potsdamisse, andke ainult pühapäevaks ilus ilm. Siis kavatseme minna teletorni baari ja südaööni lahtiolevasse Liquidromi saunakeskusesse ja siis avastasin ma veel täna enda jaoks midagi täiesti eriliselt põnevat... Kas ma olen ainus, kes veel ei teadnud, mis on evasion game ja et seda saab päriselt reaalelus mängida??? Ma olen küll teadlik, et sellised arvutimängud on olemas, à la Locked Doors või midagi sellist. No et oled mängult kuskil toas kinni ja pead sealt väljapääsu leidma, st otsima üles ruumi ärapeidetud võtme või uksekoodi või ukse avamise mehhanismi midagi sellist. Aga nüüd tuleb välja, et sellised asjad on täitsa päriselt ka olemas. 2-5 inimest lähevad kohale, neile antakse kätte stsenaarium ja nad suletakse 66 minutiks kuskile vastavalt sisustatud tuppa ning nende ülesanne on lahendada selle toa mõistatus. Ja stsenaariume on nii mitmesuguseid alustades Ida-Berliinist Lääne-Berliini põgenemisest, hullumajast väljapääsemisest või kellegi kadumise lahendamisest ja lõpetades segase küberterroristi avastamiseni kuskil maa-alustes tunnelites. Vot. Ja nüüd ma töötlen pisut skeptilist Nairat, et me läheks homme õhtul SIIA. Nii äge, ma väga ootan!!! Berliinis on muidu selliste mängude kohti vähemalt tosinkond, igaühes on valida nii 3-4 erinevat stsenaariumi. Ja Pariisiski on selliseid kohti küllaga... Minu meelest überhuvitav! Ma väga tahaks juba proovida ja Pariisis tahan ka ükskord asjaga tutvuda. Hoiatasin juba Frantsuaad, sest järgmine kord lähme Pariisi just temaga. Nii äge! Mulle igatahes meeldivad sellised asjad väga.

Muidu seltsielu on mul vahepeal ka jätkuvalt elav olnud. Olen katsetanud mitmeid enda jaoks uusi restorane ja mõned erilisemad sündmused on ka kalendrisse mahtunud. Näiteks veetsime ühe pühapäevase päeva Frantsuaa ja tema õe perega uisuhallis, kusjuures Frantsuaa teatas kindlameelselt, et tema jääle ei tule, sest iga kord, kui tema mõnda talisporti katsetab, siis ta murrab mõne kondi. Ma olin selle mõttega tegelikult isegi üsna leppinud, aga kuidagi sain ma ta siiski uiskudele ja ta kakerdas auguliseks sõidetud jääl lõpetuseks päris vapralt... Katriniga oleme ka mitmed kordi uisutama jõudnud... noja IKEAsse ja Frantsuaa juurde ja sööma ja üksteisele külla ja nii... Ja siis üks endine sütevakalane on ka otsustanud Luxi jääda ja siin kanda kinnitada, temaga oleme söömas ja väljas käinud... Hästi tore on, selline päris elu tunne on. Noh, et on nagu mitmekülgsust ja erinevaid vaatenurki ja värskust. Kuidagi eelnevate aastate sama perioodiga võrreldes on hästi kodunenud ja hea tunne. Mmm. Ja ükskord nägin ma muuseas juba oma praegusest kodust und! Nii äge.

Muidu on kevad kätte jõudnud. Töölt jõuab juba päikesega koju ja hommikul on ka ärgates täiesti valge. Väike kevadväsimus tahab ainult peale tikkuda, igal hommikul on juba jälle selline tunne, et ma suren kohe ära, kui veel kümme minutit magada ei saa. Võtsin nüüd vitamiinid appi, aga aitaks need siis ometi... Vähemalt päike ja ilusad ilmad motiveerivad. Krookustelaine on ära õitsemise äärel ja sel nädalavahetusel lähevad esimesed nartsissid pargis lahti. Minu fuksiad ajavad usinalt võrseid, umbes pooled neist elasid talve kenasti üle. Oma lemmikud õnnestus mul siiski paraku ära tappa, kas lõikasin neid liiga valel ajal või ehmatas neid ümberistutamine või kõrvetasin ma neil liiga kange väetisega juured ära, seda ma täpselt ei teagi. No aga pole hullu, see tähendab, et kuu aja pärast hakkan ma lihtsalt hasartselt mööda aianduspoode käima ja fuksiatelt võrseid näpistama. :) Mis pole ka halb variant. Kui kõik taimed oleks talve üle elanud, siis poleks mul uusi taimekesi lihtsalt mitte kuskile panna :).

Aknad pesin ära, kütte lülitasin välja ja soojad saapad pakkisin kirstu ära. Eelmisel nädalavahetusel oli meil 16 kraadi sooja, nii et me saime Frantsuaaga kolm tundi päikeselisel kohvikuterrassil paigal istutud, enne kui lõdisema hakkasime. Täna vaatasime aga kell 10.38 Ille prillidega kollektiivselt päikesevarjutust. Kodus vaatasin vahepeal ära Katrini käest laenuks saadud filmid "Kirsitubakas" ja "Mandariinid" (esimene oli väga haige, aga teine meeldis mulle väga). Ükspäev käisin Bonnevoie ujula saunakompleksi avastamas. Hispaania keeles on meil sel aastal hästi meediakeskne õpimeetod - kuulame uudiseid, loeme ajalehti ja teeme juba ettekandeid ka värskete uudiste teemal. Mul on, muide, väike plaan sügisel paar nädalat Havannas hispaania keelt õppida. Hellitan siin seda mõtet juba mõnda aega, olen Kuuba kohta raamatud ära tellinud ja ehk saab millalgi aprilli jooksul täpse aja ka paika pandud. Aitäh neile, kes eelmise postituse peale sõna võtsid! Ma sain targemaks küll :). Õigupoolest see kinnistas mu mõtteid päris arvestatavalt. Eriti see blogi :).

Aga davai. Ma nüüd käin poes ja pakin siis koti kokku. Homme hommikul läheb lendamiseks. Puhkus, jee! Või noh, pikk nädalavahetus. Lõpuks ometi jõudis kätte see pikisilmi oodatud aeg, kus mul ei ole täpselt kaks kuud ühtegi täismõõdus töönädalat! Meil on igasuguste pühade tõttu (lihavõtted, 1. mai, Euroopa päev, veel mingi teadmata püha 25. mail jne jne jne) nüüd järjest õige mitu pikka nädalavahetust ja need nädalad, mis muidu oleks pidanud tavalised olema, said mul ka kunagi puhkusepäevi täis pikitud... Õigesti tegin! Nii saab ehk sellest kevadväsimusest ja talvisest rutiinist ka võitu :).

Aga kena kevadet teile! Olge mõnusad!
M.

Sõjajärgsest Pariisist (ja kas keegi Kuubal on käinud?)

Jaanuar on linnutiivul mööda saanud. Mul on kuidagi hästi palju energiat, mõtted lippavad siia-sinna, reisiplaanid kujunevad iseenesest, ma käisin sõjajärgsel nädalavahetusel Pariisis ja eile uisutamas, vahepeal oli ühe töökaaslase juures pidu ja hästi intensiivne istung, neljapäeval sai tehtud hispaania keele 4. taseme eksam, teisipäeval oli meil kogu üksusega väga vahva teambuildingu koolitus, mu jõulukaktus hakkas pärast terve aasta kestnud virelemist ise esimest uut haru kasvatama, talveks lehed langetanud fuksiad hakkavad jälle uusi lehepungakesi ajama ja mul on nii palju plaane! Elu on lill!

Kõige rohkem on mul aga ilmselt rääkida Pariisist, kus ma eelmisel nädalavahetusel hulkumas käisin. Tegelikult oli mul algselt kavas minna sellel nädalavahetusel, kui seal päriselt sõda peeti. Pidin reede õhtul pärast tööd minema, aga just reede pärastlõunal hakkas seal tõeline madin pihta. Ma hoidsin töö juures Le Monde'il pidevalt ühte silma peal ja kui sinna ilmusid pildid ja jutud sellest, et lisaks juudipoes toimuvale pantvangidraamale evakueeritakse metrood ja mitut südalinnas asuvat kohta, lisaks on kästud sulgeda kõik Marais's linnajaos asuvad poed ja välja on kuulutatud kood punane, mis tähendab, et julgeolekutöötajatel on õigus sind tänaval kas või alasti koorida, et sind läbi otsida, siis otsustasin ma käigu pealt ümber, vahetasin rongipiletid välja, maksin hotellile ühe öö raha trahviks ja lasin teatripiletil tuulde lennata. Juba järgmisel päeval oli mul sigakahju, et minemata jätsin, aga noh... ilmselt oli seal pühapäeval Pariisi ilmunud riigipeade ja teiste tähtsate ninade tõttu liikumine terve nädalavahetuse niikuinii raskendatud ja turvameetmed ülikarmid, nii et ega mul poleks seal midagi lõbusat teha olnud. Noja lõpuks lükkasin ma sõidu ju ainult nädalakese edasi. Juba järgmisel reedel istusin rongi ja... ja ma pole nii tühja Pariisi veel näinud. Sellest andis tunnistust juba hotellihind - hotell, kus toad on muidu nii 120 euro ringis, saatis mulle keset toda nädalat pakkumise 56 euro peale :D :D :D. Kusjuures isegi selle hinnaga oli neil lõpuks tol ööl kliente täpselt kolme toa jagu! Marais's olid poed tühjad, mina olin neis kõigis ainus klient. Ühel muidu elust pulbitseval põhitänaval olin mina ainus tsiviilisik, veel oli tänaval täpselt neli automaatidega sõdurit ja rohkem mitte ainsatki hingelist. Alati tiheda liiklusega Rivoli tänaval ei olnud mingit sõitmist, maga või sõiduteel. Angelina kohvik oli pooltühi (muidu on seal laupäeva pärastlõunal vähemalt 50m saba ukse taga). Sebastopoli bulvaril oli neli mikrobussitäit sõdureid ja paar politseinikku, see oli ka kõik. Kirikute ustel olid punased sildid: ETTEVAATUST, ATENDAADIOHT! Linnas polnud ühtegi välismaalast ja keegi ei eeldanudki, et sa võiks välismaalane olla, nii et kõik alustasid sinuga juttu by default prantsuse keeles. Ja, mis veelgi pentsikum, kõik tahtsid kangesti juttu alustada. Inimesed otsisid teistega nii väga kontakti, et ühte kohvikusse sisse astudes jooksis maitre d' mind tervitama tõtates mu seejuures peaaegu jalust maha, ise tuututades, et oo mu kallisarmas madamm, rääkige mulle nüüd kohe ära, kuidas teil täna käsi täpselt käib??? Üldse ütlesid kõik harvad tänavalolijad kõigile teistele tere ja midagi kena või naljakat või kommenteerisid ilma, mis oli erakordselt ilus.

Mina käisin sel nädalavahetusel peamiselt poodides või siis istusin kohvikutes ja nautisin päikesepaistet. Seekordsed allahindlused olid väga mõttetud ja saak null. Riided kas ei sobinud või ei istunud või olid väga valet värvi või väga totaka lõikega. No nüüd on näiteks moes sellised nahkhiireriided, et varrukaidki pole enam asjal, vaid otse puusa juurest lähebki kehaosa varrukasuuks üle. Ei, tituleerige mind vanamoeliseks, kui tahate, aga mina ei mõista sellist moodi :D. Õnneks raamatupoodides läks paremini - ma leidsin mitu hispaania keele õppimise abivahendit, sh eksamiks ebareeglipäraste verbide pööramistabelid ja sõnavara õppimise kaardikomplekti noja siis veel mitu reisiraamatut ka. Paberikraamist sai kott kokku igatahes päris raske. Ühtlasin käisin pühapäeva hommikul Boulogne'i metsas uut Louis Vuittoni fondi muuseumi vaatamas. See oli üldse ainus koht, kus Pariisis sel nädalavahetusel rahvast oli. Ukse taga oli suisa kena 300-meetrine saba ja sisse ma seetõttu ei jõudnudki. Aga see ei jäänud kripeldama ka. Hoone oli muidugi uhke ja Pariisi kontekstis eriline, aga sellele arhitektile nii iseloomulik, et mingeid üllatusi ei pakkunudki. Vähemalt mitte mulle. See oli no täpselt teine Bilbao Guggenheim, nii et ega seal sees saa ka midagi väga erilist siis olla. Vist. No vbla lähen ma sinna siis kunagi uuesti, kui neil seal ükskord mingi ülivastupandamatu näitus üleval on...

Kokku oli see nädalavahetus muidu hästi tore. Kui kõrgendatud turvameetmetest ja politseinikest ümber vaadata, valitses Pariisis ootamatu rahu ja helgus. Päike paistis, väljas oli 6 kraadi sooja, kõik olid üksteisega viisakad ja kenad, kõigil oli ruumi ja aega ja selline... mõnus ja täiesti ebanärviline oli. Tõsiselt!

Teine põhiasi, millest mul üldse praegu midagi rääkida on, on hispaania keel. Ma elasin terve nädala eksamiks valmistumise tähe all ja lõpuks neljapäeva hommikul sai see siis tehtud. Ma küll tulemusi veel ei tea, aga ju ma läbi ikka sain. Meil on nii tore õpetaja, et kui tema saab midagi sinu kasuks arvestada, siis ta seda kindlasti ka teeb. Lisaks lubas ta meil kasutada nii sõnastikke kui ka verbide pööramistabeleid ja suulises osas lubas ta meil rääkida seda, mis meil iganes pähe tuleb, nii et see tegelikult lihtsalt ei saanud väga halvasti minna :). Ma nii loodan, et meil on järgmisel tasemel sama õpetaja. Ta juba moka otsast ütles ka midagi sellist, et selle teemaga me tegeleme 5. tasemel edasi, nii et ma siis nüüd jään sellele lootma :). Sama õpetaja otsa komistamine ei ole meil muidu väga iseenesestmõistetav, sest töökaaslaste jutu järgi on enamikul neist olnud pea igal kursusel erinev õpetaja ja nende või isegi õpetaja soovil ei ole gruppidele õpetaja määramisel mingit tähtsust. Aga ta meeldib mulle väga-väga.

Muidu on mul praegu tõeline hispaania keele vaimustus. Tellisin endale hiljuti ühe Hispaania sarja esimese hooaja DVD. See on ainult hispaania keeles (tekst + hispaaniakeelsed supakad) ja ma kavatsen seda nüüd tasapisi vaatama hakata... Sarja nimi on Isabel ja see räägib sellest Kastiilia Isabelist, kes Aragoni Fernandoga abiellus ja 15. sajandi lõpus praegusele Hispaaniale tugeva vundamendi pani. Tegemist on ajaloolise kostüümidraamaga ja see pidavat Hispaanias ülipopp olema. Vot. Olen põnevil. Võib-olla jõuan juba sel nädalavahetusel mõne osa ära vaadata. Muidu tuli mulle sel nädalal veel üks hispaania keele õppimisega seonduv mõte, aga see on alles nii värske, et sellest ma praegu lähemalt ei räägi. Mine tea, kas see üldse teostatavaks osutub. Aga see suutis mu nii elevile ajada, et ma kohe väga tahaks :P. Praegu peate aga selle üldise teadmisega leppima, eks ma siis räägin täpsemalt, kui see päriselt tehtavaks osutub.

Rohkem uudiseid ei tulegi praegu pähe. Vaikne talvine aeg on. Kui mõni vaba hetk tekib, siis kavandan tulevasi väljasõite. Neid mul juba jagub! Mõne nädala pärast ootavad London ja Klairi, märtsis lähen Nairale Berliini külla, lihavõtete ajal sõidan Edinburghi Karini juurde ja siis aprillis lähme Frantsuaaga Istanbuli. Mu Ameerika sõbrad kavandavad aprilli lõpus üheks nädalavahetuseks Luxi tulemist ja mais oleks tore näiteks emmega nädalake Barcelonas veeta. Plaane on palju ja kõik tahavad tegelemist ja mõtlemist :). Uhhuhhuu. Ägeeee! Muide, kas keegi mu lugejatest Kuubal on käinud? Kuidas Havannas õhustik on? On seal mõnus chill ja tore rand ja kõik salsarütmis tuksumas ja värviline või? Või on mõni väiksem linn või mõni muu Kariibi mere saareriik isegi ägedam?

Siinkohal ma lõpetangi. Ma jäin eile pärast uisutamist ja vanniskäiku kell seitse õhtul magama, nii et vahelduse mõttes olen ma tänasel laupäevasel päeval juba kella üheksast jalul, aga nüüd hakkab ikka juba suur päev kätte jõudma ja mina pean tegudele asuma. Nimelt lubasin ma täna kodus suurpuhastuse ette võtta. Ma muidu lükkaks küll veel seda tüütust rõõmuga edasi, aga mul on nii suured tolmurullid juba koridorinurgas, et ma ei taha koju jõudes enam saapaidki jalast võtta :). Pole midagi teha, tuleb otsast pihta hakata. Head nädalavahetust!

M. 

Aidake pentsiku nutitelefoni probleemiga!

Kas keegi on kokku puutunud sellise nähtusega, et kui mulle saadetakse SMS, siis mina saan teistsuguse tekstiga sõnumi kui see, mille saatja kirjutas? St mu telefon teeb juba mitu kuud vahel pentsikusi. Sellest ma üldse ei räägi, et ma olen vähemalt kolmelt inimeselt kuulnud, et nad saatsid mulle sõnumi, aga mina ei ole midagi saanud. Seda ikka juhtub vist aeg-ajalt kõigil, eriti siis, kui vahetevahel on asja teise riigi võrkudesse või telefon on vahepeal välja lülitatud, nii et pärast uuesti sisselülitamist jäävadki mõned vahepeal saabuma pidanud sõnumid tulemata. Aga päriselt sellisest asjast kuulen ma esimest korda, et mulle tuleb saadetust hoopis teistsuguse sisuga sõnum... No umbes Frantsuaa  küsib, et mis ma täna ka põnevat teinud olen, aga mina saan kirja, et ma olen õnnelik ja Anni (üks meie muldvana ühine tuttav, kellest me ever ei räägi ja kes KINDLASTI välja ei lähe) on supervormis ja valmis pühapäeval välja minema!!!! Et nagu mida???

Kusjuures selline tsenseeritud sõnum kompunnitakse kokku varem mulle saabunud sõnumitest. Mõnikord on nii, et sõnumi algus on õige ja sõnumi lõpp asendatakse mingi varasema ühe konkreetse sõnumi lõpuga ja ma tunnen isegi selle teise sõnumi ka ära. Aga mõnikord ei ole sõnumi algus ka õige, vaid kogu sõnum koosneb mitmest varasemast sõnumist kokku kompunnitud lauseehmatisest, mis on nii ebaloogiline, et naera puruks. Kas see on mingi viirus? Või kust ma peaks üldse selle probleemi harutamist alustama, kas see on aparaadi probleem või SIM-kaardi oma? Või on see üldse minu või saatja telefoni häda? Sest seda on vist juhtunud ainult Frantsuaa sõnumitega, aga korduvalt...

Kuidas see saab üldse nii olla??? Mõtteid? Anyone?

EDIT: tuulasin veel ja veel mööda netti, ehkki ma olin seda mitu korda juba varemgi teinud. Leidsin sellise foorumi: https://code.google.com/p/android/issues/detail?id=28697. Sealt laadisin alla viienda kõneleja koostatud rakenduse ja - oh imet - avastasin, et mul tilpneb telefoni virtuaalsustes oma viiskümmend tervet või poolikut sõnumit, mida ma pole kunagi kätte saanud... Kustutasin need ära. Ideeliselt ongi vist nii, et mitmeosaliste sõnumite eri osade täägisid on võimalik pika sõnumiajaloo puhul üsna lihtsasti segi ajada ja kui uue sissetuleva sõnumi numbrikoodid klapivad varasemast mällu jäänud sõnumite numbrikoodidega, pannakse sõnumile otsa selle teise osa asemel vanema sõnumi jupp ja jäetakse uuem, õige osa paremaid päevi ootama. Segane värk. Enivei, leidsin vist selle rakenduse näol murele lahenduse! Ja võlgnen päris mitmele inimesele vabanduse, sest ma TÕESTI ei ole päris paljusid sõnumeid kätte saanud... Ega's midagi. Nüüd hakkan sagedamini sellesse rakendusse ka kiikama! Kui kellelgi peaks ever samasugune probleem ilmnema, siis minu puhul see töötas. Ja rakendus on siin:

uk.co.scytmo.smsmultipartcleaner-1-v1.0.apk 16.6 KB   Download

Vanast ja uuest

Meil läks vana aasta seekord ära metsas ja rannal ja küla peal. Tahtsime teha midagi teistmoodi, nii et me ei istuks õhtu otsa teleka taga ja ei õgardaks hullumiseni, ise samal ajal iga natukese aja takka kella vaadates. Kutsusimegi siis endid kuskil Kaberneeme kandis ühele Varno sõpruskonnale külla - käisime saunas, sõime kõhu täis ning panime siis saapad jalga ja jalutasime uisutasime suure sulaga läbi metsa randa, kus naised kohe pikniku üles lõid ja mehed korraliku kastitäie saluuti taevasse lennutasid. Kogu Tallinn paistis ka peo peal kätte ära ning terve mereäär oli vahepeal külmast kuuvalgusest sillerdav ja rakettidest õites. Oli ilus küll, kuigi ma natuke pelgan ka seda oma käe peal rakettide laskmist, nii et me hiilisime emme ja Varno ja Miakesega igaks juhuks suure tulevärgi ajal puu taha peitu :). Õigupoolest mina hiilisin ja siis nemad hiilisid järele :). Kesköö jõudis niimoodi tavatuid asju tehes igatahes üllatavalt ruttu kätte ja uus aasta tuli igavese kiiruga. Jõudis kohale ammu enne, kui mina aru sain, et ta üldse tulekul on :). Igatahes, sealt metsast läksime me veel edasi küla peale ja valasime isegi tina, mida ma ei ole vist lapsepõlvest saadik teinud. Õnn? Õnn tuli mul selline kontsa ja lehviga tuhkatriinukinga moodi. Ma siis jään nüüd huviga ootama, mida see küll tähendada võiks :). Ise muigan ma siin küll, et viimati Moulin Rouge'is olin ma tantsijate saabastest nii vaimustuses, et oleks endale kõik kümme eri värvides paari ära tellinud. Nüüd Eestistki tulin tagasi kahe uue saapapaariga. Kas see kingake tähendab siis nüüd seda, et minust on saamas saapafetišist või läheb mu elu veel tuhkatriinulisemaks? Sest noh, näiteks siia tööle ma juba sain nagu tuhkatriinu ja ma tahaks täitsa teada, kui palju asi veel selles suunas edasi saab minna :).

Eestis kodus veedetud jõulupuhkus oli kogu terviklikkuses erakordselt tore. Ma ei teinud MITTE MIDAGI asjalikku ning lihtsalt vedelesin ja jätsin igasuguse korralduslike ja igapäevaasjade pärast muretsemise täiesti süüdimatult emmele ja Varnole, kes õnneks selle üle ei kurtnud ka. Piparkoogid jäidki tegemata, see-eest tegime aga emmega näiteks ülihäid kapsarulle :). Käisime Karavani ja Getter Jaani kontserdil, teatris ja päris mitut puhku küla peal ning kodus tegelesime peamiselt elukatega. Mia on Mannist niiiiiiiiiiiiiiii uskumatult erinev koer, et kohe naljakas, aga samas on ta oma miniatuurses titelikkuses nii võimatult armas, et kõik tänaval vastutulijad veavad iseenesest suu kõrvuni. Noja lume sees sumbates oli ta suisa halenaljakas, sest katsu sa ise kogu aeg üle oma varju hüpata ja siis veel pissida ka, kui sa kõrvuni juba niikuinii mingi olluse sees oled! Mial on kombeks hommikul õuest tulles ülenisti märjana voodisse tormata, et veel magavatel inimestel nägu puhtaks pesta, ja talle meeldivad hirmsasti pehmed mänguasjad ja Sassi näkitsemine. Viinamarjadest ja oma kondikestest satub ta nii vaimustusse, et lööb nende ümber tantsu, ning aeg-ajalt tuleb tal selline jutustamise tuju, et ta siis vaatab sulle otse silma sisse ja muudkui mugistab. See ei olegi kohe ei haukumine ega ka urisemine, vaid justnimelt mugistamine. Naljakas. Noja üldse. Kass käis kaisus magamas ja keegi oli alati kodus ja hommikusöök oli hommikul ärgates valmis ja kulleri käest paki kättesaamine läks Eestis üle mõistuse libedalt ja nii hea oli lihtsalt mitu nädalat niisama mölutada, lumist talveilu nautida ja olla :).

Ma ikka vahel olen pisut murelikult mõelnud, et ma olen viimasel ajal muutunud varasemast palju vähem loominguliseks ja ka vähem uudishimulikuks või avatuks või algatushimuliseks või värskeks või mitmekülgseks või ma ei tea isegi. Ei tule seda päris õiget sõna praegu pähe. Igatahes, ma mõtlesin juba millalgi varem lõpuks välja küll, et mul on asjade vastu huvi tundmiseks ja millegi uue tegemiseks entusiasmi leidmiseks vaja palju aega, et rahulikult kulgeda ja vahepeal isegi natuke igavleda. Siis tulevad igasugused head mõtted ja jube huvitav on mugavustsoonist välja ronida ja siia-sinna kõike katsetada. Ainult mul viimasel ajal enam ei ole kunagi igavlemise aega, sest ma kogu aeg teen juba midagi. Ja kui ei tee, siis ma olen igasugusteks uudseteks mõteteks väsinud, siis ma lihtsalt puhkan ja mölutan. Häda on ainult selles, et ma jooksen silmaklappidega elu eest ringi sellepärast, et kõik asjad, mida ma teen, on ka viimseni nii toredad, et ma ei raatsi ühestki loobuda. Õigupoolest letseburgi keelest juba loobusin, aga aega üle ikka ei jäänud :). Enivei, see oli praegu üsna ebavajalik mõttekäik. Ma tahtsin tegelikult jõuda selleni, et kaks nädalat mittemillegitegemist oli piisav aeg, et tekitada vahelduseks jälle igasuguseid uudseid mõtteid, mida võiks teha ja mida tahaks teha ja see on nii tore tunne. Selline ärgas on olla! Kindlasti tuleb ka uuel aastal vahepeal jälle selliseid aegu, kus ma parajasti midagi head leiutada ei suuda ja lihtsalt teen rutiinselt oma tegemisi, aga nüüd ma panen need vahepeal tulnud värsked mõtted hoopis ilusti tallele ja kui jälle mõttenappus käes on, on hea sealt varudest võtta. Ja vot võtangi, isegi kui parajasti nende jaoks motivatsiooni ei ole :). Otsustatud!

Plaanide ja mõtete puudumise üle ei saa ma PRAEGU muidugi kurta. Tegelikult on mul elu umbes pool aastat ette juba täitsa ära planeeritud. Alustuseks lähen järgmisel nädalavahetusel Pariisi :). Plaanis on vaadata Louis Vuittoni fondi jaoks ehitatud uut Gehry muuseumi ja laupäeval lähen Frantsuaa tungival soovitusel Folies Bergère'i mingile etendusele. Lisaks on mul vaja leida mustad püksid ja jaanuarikuiste allahindluste esimesel nädalavahetusel on selleks ka lootust. Ma kindlasti võtan plaani selle aasta koorilaagrid, millest esimene on kohe jaanuari lõpus. Veebruaris tuleb Pariisis üks steampunki üritus, kuhu ma minna tahaks. Siis veebruaris lähen veel Londonisse Klairile külla ja märtsis tulevad ehk mu Ameerika sõbrad Pariisi ja Luksemburgi, aprillis lähme Frantsuaaga Istanbuli ja mais Lido uut revüüd vaatama. Mais ilmselt lähen uuesti Eestisse ka ja Karinile tahaks millalgi kevadtalvel Edinburghi külla minna ja üldse... Igast asju tahaks lugeda ja teha ja kokata ja kasvatada ja õppida ja... Ühesõnaga. Tegevust jagub, jaguks energiat ja motivatsiooni ka :).

Enivei. Luxi tulin tagasi juba üleeile. Ma näitasin taas oma meisterpakkija talenti ning suutsin ühe koti ja ühe seljakotiga kaasa tarida uisud, kaks paari uusi saapaid, kotitäie riideid, vähemalt 6 raamatut, mitme kilo jagu sinke-vorste-lihapalle ja muud söögikraami, komme ja tõestatult kasulikke külmetusravimeid, mille varud enne jõulupuhkust üsna ammendatud said ning millele Luxis pole midagi vastu panna. Suurest kaamerast, arvutist ja muust mahukast ja igal pool kaasas käivast kraamist ei hakka ma üldse rääkimagi. Ma tõstsin vist kaks päeva asju kohvris ringi, aga lõpuks sain luku kinni, rihm mahtus ka hädavaevu peale ning kõik jõudis mõnevõrra üllatuslikult tervelt Luxi. Ainult lihapallide vaakumpakend suvatses plahvatada, nii et iga kord, kui mul oli vaja käsipagasist ID-kaarti vms otsida, lõi mulle esiteks kotist vastu vinge lihapallilõhn. Juhhuu! Tagasi oli mul rõõm lennata koos Katriniga. Teisel lennul istusime me küll eraldi, aga Tallinnast Kopenhaagenisse lendasime me kõrvu ja trimpasime nii lennukis kui ka Kopi lennujaamas jutuvada kõrvale rõõmsalt veini. Jaanuari viimast veini. Ma nüüd nimelt lubasin, et ma vähemalt jaanuari lõpuni enam rohkem alkoholi ei joo. Põhimõtteliselt on vist Tansaaniast saadik igast ürituste ja kokkusaamiste tõttu pea iga päev mingil põhjusel kuskil kellegiga natukene (ja mõnel erandlikul juhul ka päris palju) klaasi tõstetud ja ma nüüd otsustasin, et mu igitubli maks on väikese puhkuse ära teeninud. Vot. Igatahes. Frantsuaa tuli mulle Luxis vastu ja tõi mu kottidega koju ära ning kuigi mul pärast seda tuli kohe ilgem unekas, vedasin ma ennast õhtul veel korra kohvikusse ka, et teistele Luxi tuttavatele samuti see hea uus aasta ära soovida. Aasta algus peaks ju kogu seda va järgnevat aastat iseloomustama ning ma otsustasin, et ma ei saa ometi nii laisk olla, et lähengi kell kaheksa õhtul magama, kui mul on ka täiesti hea alternatiiv olemas. Ja nii mahtuski sellesse üleeilsesse päeva peaaegu kõik, mis üldse minu elu iseloomustab: Pärnu ja kodused, kohvrid ja lennukid, toredad töökaaslased ning Lux, Frantsuaa ja Café des Artistes. Marise minimaailm ühes päevas :). Pole paha!

Uusaastalubadusi ma välja ei mõelnud. Kui see "jaanuaris ei joo" välja arvata. Vana aasta kokkuvõtte tegemiseni ei ole ma ka jõudnud, sest 2014 oli minu jaoks kuidagi selline kõikuv aasta ja ma ei ole siiani suutnud selle suhtes päris ühest läbimõeldud seisukohta võtta. Ühest küljest oli hästi palju toredat ja head ja põhisaavutusena sai minust sellel aastal päriselt ametnik, nii et ma ei pea enam muretsema, mis siis saab, kui mu lepingut äkki millegipärast paari kuu pärast enam ei pikendata... Nii palju vabam ja kindlam on ikka olla, kui ma ei pea olema kogu aeg valmis minu tahtmistest täiesti sõltumatult lühikese etteteatamise peale jälle elu täielikult ümber korraldama ja puha. Ausõna, ma ei kavatse nüüd lõdvaks lasta ja luuserdama hakata, lihtsalt paras ports kogu aeg vaikimisi pingul olnud närvi tunneb ennast nüüd palju paremini ja võib tegeleda muude asjadega. See on megasuur asi! Noja hästi palju igasuguseid sõite ja käimisi oli 2014. aastal ka, eriti aasta alguses ja siis hilissuvel-süvisel. Ojaa, ja siis mulle tehti Moulin Rouge'is täiesti unikaalset unustamatut teatrit ja suurtüki sünnipäeval sai väga jokkis Frantsuaaga hirmsasti nalja ja nii paljude teiste toredate inimestega sai siin-seal-ja-kolmandas-kohas jälle kohtutud ja nii - Kadi ja Tony ja lastega Istanbulis, Emiliaga Londonis, Airi ja Franiga Barcelonas, vanade tuttavatega Tansaanias jne jne jne. Teisest küljest ei saa  ma aga mööda sellest, et kevadel ja varasuvel kimbutas mind mingi mõistatuslik totakas tervisehäda, nii et kogu aeg oli lihtsalt halb olla ja päris jupp aega läks elu minust seetõttu lihtsalt mööda. Suvel jäi ka Mann auto alla ja nii paljudel inimestel mu ümber oli ka kogu aeg üks jama teise otsa, nii et mingi "aga" oli kuskil kellelgi ikka ja päris nagu ohjeldamatult rõõmus ei saanud seetõttu olla. Samas loomulikult oleks kõik võinud olla palju-palju hullem, nii et halvaks ei saa seda aastat ka kohe mitte kuidagi nimetada. Ei, OK, otsustame siis nüüd ära. Minu jaoks oli 2014 ikka meepott väikese tahkunud klombiga, aga just nimelt tahkunud, mitte tõrvaklombiga. Jah, nii on õige öelda küll :).

Aga olgu. Eepos on juba korralik. Päike paistab. Hispaania keele kodutööd tuleks täna ära teha. Lilledega tuleb veel tegeleda. Tõstsin need enne Eestisse minekut koos aknakastidega tuppa ja nende sügishoolduseni pole ma veel jõudnud. Katsun neid nüüd mõistlikkuse piires kärpida ja nad siis valgemasse kohta seada. Kohver tuleks lahti pakkida ja järgmiseks nädalaks tööriided valmis vaadata. Pärast veel väike vann ja võib-olla mõni raamat, sest ma tahaks kohe selle lugemisväljakutsega algust teha. Ja homme tulebki jälle tööle minna...

Hmm. Praegu kangastus mulle eelmise aasta jaanuari algus, kus ma mõtlesin samu mõtteid mõne kvartali kaugusel töökaaslase korteri külma plaatpõrandaga köögis. Kui palju õdusam ja mõnusam mul siin praegu on :).

Jaa. Elu on ilus. Head uut aastat!
M.