Kiiksuga

Nii kui väljas on õhtuti valgem, on minul kohe tunne, et nüüd peab midagi ära tegema, sest muidu läheb elu lihtsalt raisku. Erilist viitsimist ainult ei ole ja ühtegi konkreetset mõtet ka tavalisel päeval pähe ei tule. Vaatan kella ja mõtlen, et kas ma viitsin? Vajalikke ja kasulikke asju niikuinii by default ei viitsi, nii et kui ma ka midagi viitsin, siis mida üldse teha võiks? Istun ja juurdlen, endal kogu aeg peas tiksumas, et ma ei tee parajasti mitte midagi ja iga hetkega läheb veel rohkem aega raisku. RAISKU!!! Nagu see oleks midagi totaalselt hirmsat. Kusjuures see aeg, see tundub ühtaegu jube pikaldane ja samas ka hästi lühike. Ma jõuan endale sada korda öelda, et ma pean nüüd MIDAGIGI tegema, nii et enesepiinamise seisukohast tundub see jube pikk. Samas tundub ka alati, et mul pole ju tegelikult millegi tegemiseks piisavalt aega, nii et pole ju mõtet alustadagi. Noja siis ongi see aeg kohe läinud ka. Jabur, ah?

Igakevadine rännukihk on minu puhul vist just aja võimalikult hea ärakasutamise tahtmisega seotud. Kevadeti tahaks kuskile ära, ükskõik kuhu. Ära olla on äge. Ainult et pärast erilist väljasõitu tundub tavalisse elurütmi tagasipöördumine veel überveniva ja näotu ajaraiskamisena. Täiesti masendav on pärast mõnda toredat üritust vaiksesse koju astuda ja kas või kaheks tunniks maha istuda. Nii ma kuhjangi endale kevadeks igaks juhuks järjest igasuguseid kohtumisplaane ja sõite, et ühe lõpust tekkivast mõõnast järgmise lakuga üle saada. Ja nii edasi. Ja nii edasi. Ja nii edasi. Kuni järjest on saanud nii palju erilisi üritusi ja käike, et rahulikult kodusolemine tundub ka juba erandlik ja mõõõõnus ja siis on kõik jälle hästi. Näiteks nüüd sai hiljuti Berliinis käidud. Ja siis olid lihavõtted, London käis Luksemburgis külas. Veel käisin Strasseni veekeskust avastamas. Pühapäeval sõidame Frantsuaaga Istanbuli. Pärast seda tuleb Ameerika külla. Pärast sõidab emme siit läbi. Siis sõidan mina Eestisse. Edasi sõidame Frantsuaaga Pariisi... On palju plaane, on! Aga ikka tundub mulle praegu veel teisipäeva õhtul pärast tööd koju jõudes, et ma ei tee midagi ja elu läheb raisku... Miks ma ei võiks osata kevadel natukegi südamerahuga omapäi kodus vedeleda, ah? Öelge palun!?! Kusjuures suvel ei ole asi üldse nii hull, siis toimub kogu aeg nii palju spontaanseid asju ja igal pool on mõnus ja siis pole millegagi probleemi. Sügisel ja talvel ei tunne ma ka ennast kodus vedelemise pärast sugugi süüdi. Siis on kogu aeg pime ja erilisust vähem ja mõte teab ka, et nüüd tuleb selline energia kokkuhoiu periood, nii et raamatuga vanni ronimine, vannist teki alla pugemine ja sealt alles pärastlõunal välja ronimine tundub täiesti kohane. Aga kevadel kisub asi kiiva, sest siis peaks justkui defineerimatult umbaktiivseks hakkama, ehkki ma ise ka ei tea, miks või kes seda küll ütles. Totaalselt närviajav.

Samamoodi on totaalselt närviajav see, et kuigi mind tabab igal kevadel järjest tugevam rahutus ja ärasõitmise kihk, olen ma viimased paar aastat täheldanud, et mulle kohe üldse ei meeldi enam lennata. Varemalt nautisin ma seda täiega. Lennukis istumine tundus jube tähtis ja äge, ma läksin kohe alati hea meelega lendama. Siis mingil ajal oli see lihtsalt suhteliselt emotsioonitu asi, mis ei olnudki nagu kogemus või üritus omaette, vaid lihtsalt vajalik etapp selleks, et saada punktist A punkti B. Ma isegi ei mõelnud selle peale, mõtlesin juba ees ootava sihtkoha peale. Noja nüüd ajab lendamine (ja mõnikord isegi mõtlemine peatselt kättejõudvast lennust) mind konkreetselt juba närvi. No mitte hüsteeriliseks, eks, aga lihtsalt pingesse, nagu lapsena mõte hambaarstist (kusjuures hambaarsti ma enam ei karda :D!). Raputamine ajab krampi. Pentsikud naginad ajavad närvi. Kahtlaselt pikana tunduvad manöövrid ajavad närvi. Kisavad tited ajavad närvi. Vastik kohv ajab närvi. Kõik ajab närvi. Eriti siis, kui ma akna all ei istu, sest vähemalt akna all ma näen, et väljas midagi ei logise ja turbulents ei paista väljastpoolt üldse märgatav ja üldse. Tahaks magada, aga kui ma just überväsinud ei ole, ei tule see enam välja. Tahaks lugeda, aga meelde ei jää suurt midagi. Ma täiesti tean, et lendamine on kõige ohutum transpordiviis, et turbulents ei ole kunagi ühtegi lennukit alla kukutanud ja et iga päev lendab ilma igasuguste probleemideta ringi mitu tuhat lennukit ja X astmes N inimest. Aga no ikka istun mina lennukisse jummala prinkis kõhulihastega, ootan ära sada tundi kestva õhkutõusu ja tellin seejärel võimalusel õlut, sest see teeb mu üliuimaseks ja siis on mul ülejäänust üsna poogen. Ma ei oska seda kohe millegagi seletadagi. Mul on igasuguseid erandlikke lennukogemusi olnud, jaa. Küll oleme ühe või teise pisikese Aafrika lennukiga ootamatuid mitu sekundit kestnud langemisi läbi teinud, hüdraulikarikke tõttu linna kohal kütust kulutanud ja samas linnas maandunud, äikesetormide või udu tõttu mitu korda tulutult maanduda püüdnud jne jne jne. Aga sellist pika aja jooksul välja kujunenud mõistetamatut lennupelgust ei seleta justkui miski, eriti kuna ma mõistusega saan ka sellest aru, et mul üldse ei ole mõtet närvis olla, sest minemata ei jätaks ma ju ka niikuinii. Et milleks siis nii tobe üldse olla? Urr. Mõnikord tahaks lihtsalt oma pea otsast maha võtta või välja lülitada. Kasutu asi selline. Õnneks tuli Nairaga rääkides välja, et temaga on täpselt samamoodi. Vanasti meeldis talle ka lennata ja nüüd enam üldse kohe mitte. Vähemalt pole ma ainus. Aga ega see mind aita ikka. Jube närvi ajab, kui on sund midagi teha ja tahaks kuskile ära, aga äraminemine tähendab ka närviminemist...

Ja nii ma siis siin uurin Istanbuli tulbifestivali toimumispaiku ja muud säärast. Ühest küljest tundes, et ma raiskan täna õhtul kodus istudes aega, teisest küljest eesseisva reisi pärast jube põnevil olles ja kolmandast küljest juba lendamise mõtte peale nina kirtsutades... Kiiksuga, ma ütlen!

Head õhtut teile ka!
M.