Luxi nädalavahetus

Selleks et minevikuga järje peale saada, tuleks kirja panna ka möödunud nädalavahetuse tegemised. Nimelt emme läks mul küll neljapäeva lõuna paiku Eestisse tagasi, aga reede õhtul saabusid mulle juba uued külalised: Helle ja William. Nendega sai ka üks vahva nädalavahetus veedetud, kuigi see oli meil seekord üsna tubane, sest väljas kallas lihtsalt kogu aeg vihma. Õnneks polnud meil suuri plaane niikuinii, mõte oli ainult seal mu kohvikus käia (õigemini "me" kohvikus, sest Hellega me selle eelmisel suvel ju avastasimegi) ja ülejäänud aeg jooksvalt täis improviseerida.

Hihii, noh, ja lõpuks veetsimegi me vist kõige suurema osa ajast mu köögis juttu ajades ja kokates :). Ausõna, me tegime küll mitu korda katset välja minna, aga see lõppes alati korraliku märjakssaamisega. Esiteks ligunesime me reede õhtul kohvikust tulles päris korralikult läbi - no küll siis ikka kallas! Kohe niimoodi, et polnud enam mõtet isegi kössitada või kuskile varju hoida, sest jalad niikuinii lirtsusid täiega ja nina otsast sirises veejuga. Aga hästi lõbus oli! Õnneks oli selline mõnus soe vihm ja tuult ka ei olnud, nii et kuidagi kodune oli. Lapsepõlv tuli meelde :).

Nojah, ja edasi läks muudkui samas vaimus. Laupäeval venitasime end pärast rasket ööd linna peale täikale, aga saime ka jälle märjaks. Ühel kuival hetkel jõudsime me siiski hertsogilossi juures ühe suuremat sorti vahtkonnavahetuse ära näha, nii et mu külalised nägid ikka midagi peale mu köögi veel. IRW. Järgmise vihmapausi ajal viskasime pargis natuke lendavat taldrikut (hurraa, 2/3 mu visetest olid juba üsna sirged!) ja käisime laste mänguväljakul kiikumas, aga siis läks taevas jälle tintmustaks ning me jõudsime nibin-nabin viimasel hetkel koju vihmavarju. William jäi meist paarkümmend meetrit maha, tema sai juba korraliku sahmaka vett krae vahele :-D. Pisut hiljem saime me kuidagi kuiva jalaga kohvikusse, aga pühapäeval jõudsin ma oma külalised just rongi peale saata, kui jälle sadama hakkas. Ma passisin kena kolmveerand tundi raudteejaamas, enne kui sealt ära sain. Selle peale andsin ma täielikult alla. Ülejäänud päeva veetsin kodus Downton Abbey esimese hooaja seltsis :-D. Vaatasin kõik seitse osa jutti ära, kobisin siis magama ja olin eluga täiesti rahul kohe. Oli üks igavesti mõnus viikend.

Helle on ju teadupärast sõjandusasjatundja. Tema käest sain teada, et see tüüp on langevarjur! Voh, Luxil on oma langevarjur. Huvitav, kas üks ja ainus?

Seesama sõjaasjatundja pani tähele, et meestel on üks püksiäär kõrgemal kui teine! Äärmiselt ebaprofessionaalne, ma ütlen!

Seal oli tüdruk! Ma pole siin kunagi naist vahtkonnas näinud...

No mis karikatuuri see mulle meenutab? Ma tean, et ma tean mingit sellist joonistust või karikatuuri või multikat või midagi, aga ma ei tea, kust ma seda tean. Äkki meenutavad nad mulle raamatu "Nublu" illustratsioone? Või Švejki???

Sedagi pani Helle kogenud silm tähele, et Luxi sõdurite saapaninad läikisid :P. Päris peen!

Brüsselit avastamas

Kõigepealt tuli mulle meelde, et emme tõi mulle suure karbiga kukeseeni. Nämm, küll olid head. Siin on ka juba poes seeni müüa. Tikreid ja sõstraid ja mustikaid ja muud säärast ka. Hinnad on muidugi ebareaalsed. Tikrid näiteks maksavad 6 euri peotäis (ca 200 g vist). Kukeseente hinda ei mäleta, see on kindlasti veel hingelisem. Marjad tunduvad kohe järsku kohutavalt eksootilised asjad. Ei suuda kohe uskudagi, et kõik mu lapsepõlve suved möödusid kümnete sõstrapõõsaste ja jubehirmuskoledate maasikapõldude vahel. Sõstarde vastu ei ole mul õnneks midagi, tikrid meeldivad mulle koguni väga, aga maasikate vastu on mul siiani nii suur tõrge, et vabatahtlikult ei pane mind neid miski sööma...

Aga jah, hästi. Lubasin Brüsselist rääkida, sest seal sai igasuguseid uusi asju tehtud. Nüüd koju jõudes leidis emme muidugi värske põneva raamatu "100 põhjust minna Belgiasse", kust ta veel terve portsu põnevaid ideid välja luges, aga no midagi peab ju järgmiseks korraks ka niikuinii jääma. Muuseas, kas mõni brüssellane teab rääkida, kas 21. juuli rahvuspüha on seal midagi väga erilist? Nägin plakateid ja olin intrigeeritud, aga ma ei ole sugugi kindel, et viitsiksin juba selle nädala lõpus uuesti 2x3 tundi rongis loksuda. Võib-olla on see kurikuulus lillevaip seda sõitu rohkem väärt? 

Mm, enivei, me alustasime siis eurokvartalist. Luxembourgi väljakul toimus parajasti järjekordne põllumeeste meeleavaldus. Elus visside asemel olid kohale toodud kipslehmad, aga munakivide vahel pragudes voolas piim. Seda vist juhtub seal sageli. Igatahes seekord ei jõudnudki ma taibata, mida need väikepõllumajandustootjad (mhmh, eelmine aasta tegin ma kõigile palju nalja, sest kasutasin sõna "talunik", mis on eurokõnepruugi jaoks kaugelt liiga lihtlabane sõna) seekord tahtsid. Mingi subsiidiumide teema kindlasti...

Eurolinnakusse läksime sellepärast, et tahtsime teada, kui kaua sealt jala kesklinna läheb. Gruppidega pole me kumbki sinna jalutama sattunud, aga eelmisel aastal juba siin praktikal olles ei jäänud meil jälle piisavalt aega, et parlamendi juurest linna lonkida. Nii läksimegi siis spetsiaalselt sellepärast seal maha ja jalutasime linna poole. Uskumatu, see on kuningalossile NII lähedal! Bussiga tundub see Brüsselisse sissesõit megapikk ja ma olen alati pidanud kõvasti pingutama, et kogu tee eurohoonete juurest katedraali juurde midagi asjalikku seletada.

Nojah, jalutasime siis sealt linna poole ja meie esimene suurem eesmärk oligi kuningaloss, sest ma avastasin alles millalgi eelmisel aastal, et see Brüsseli esimene palee oli ka sealsamas ja et selle täiesti külastatavad varemed asuvad siiani kuskil kesklinnas, otsapidi veel praeguse kuningalossi all. Nüüd tuli emmel mõte, et me võiks need siis üle vaadata. Mõeldud, tehtud. Minul oli selleks ajaks kere kohutavalt hele (parlamendi keskpäevane lõuna on mulle nüüd nii sisse kodeeritud, et nälg võtab mul ka puhkepäevadel kell kolmveerand kaksteist silmanägemise ära), nii et ega ma väga detailidesse ei suutnud süveneda ja pilte tegin seal ka mõned üksikud, aga huvitav oli sellegipoolest. Ma ei olnud endale sellisest järjepidevusest seni küll nii selgelt aru andnud ja kogu see maa-alune kompleks oli üsna mastaapne. Noh, ja seda ma ei hakka ütlemagi, et mul on nii ehk naa maa-aluste kohtade vastu nõrkus. Selles mõttes oli hullult äge.

Ühest küljest oli see krüpt aga hästi naljakas - nimelt selle väljapääs oli kuskil täiesti suvalisel kitsal hoovitänaval prügikonteinerite vahel, nii et me olime mõneks hetkeks kohe täiesti segaduses. Hea küll, jõudsime sealt natuke suuremale tänavale välja, aga kuningaloss, mille ühest nurgast me maa alla olime läinud, oli täiesti kadunud. Selle asemel vahtisime tõtt ühe suure kirikuga, mida me kumbki polnud varem näinud, ning teisele poole paistis ilus suur park, mida me samuti kumbki varem näinud ei olnud. Seisime, kratsisime kukalt ja imestasime. Siis avastasime sealtsamast ka ühe tõsiselt ägeda juugendmaja, milles emme tundis ära muusikainstrumentide muuseumi. Valgus hakkas koitma... 

 

Kui olime kirikus käinud, avastanud sealtsamast veel I-punkti, rahvusraamatukogu ja Magritte'i muuseumi, võtsime suuna vanalinna poole, sest mul oli lihtsalt tappev kebabi isu. Aga ausõna, mina olin vähemalt küll arvanud, et Brüsseli keskosa ei saa mulle enam VÄGA palju üllatusi pakkuda, sest seal oleks juba nagu küll käidud. Eksisin!

Mulle nii meeldis, et üks tüüp oli sinna posti otsa lugema roninud. Posti ees mängis üks viiuldaja, nii et tal oli seal üleval ilus vaade, mõnus meeleolumuusika ja värske õhk ka. Täiesti idülliline!

Hotellis saime seekord rõduga toa ja puha... Jah, hotellis, mitte hostelis. Emme taipas küsida sealt hotellist, kus meil tavaliselt grupid on. See on sihuke hullult pentsik vana maja, kus on hästi palju soppe ja käänakuid ja nurgataguseid ja kriuksuv lift, aga minule ta meeldib. Asukoht on tal ka hää. Voh!

Muidugi sattusime me mingil hetkel jälle poodidesõltuvusse. Käisime kogu vanalinna poetänava läbi ja mina sattusin seitsmendasse taevasse, kui Hilfigeri poest oma igatsetud teksased leidsin. Suure soodukaga pealekauba. Siis mõtlesime, et otsiks üles selle pissiva koera ja võtaks midagi hamba alla. Pissiv poiss on juba klišee, pissiva tüdruku otsisin eelmisel korral üles, nüüd on siis pissiv koer ka nähtud. Oi, andis seda ikka otsida. See on iseenesest puhta kesklinnas, aga me ei osanud järsku enam kumbki kaarti lugeda. Kratsisime iga tänavanurga peal kukalt nagu pesuehtsad turistid :). 

 

Sööma jõudsime kohta, kus olid imehead sinikarbid. Need olid kohe tõsiselt maitsvad - ja kui me olime just potitäie hinge alla pannud, kuulsin üht möödujat teisele seletamas, et see pidavat olema Belgia kõige kuulsam karbirestoran. Mõni ime siis! Ja meie kõrvallauas istus üks äärmiselt kena tasane noorpaar, kes tegi meile täieliku tillika, sest nad rääkisid mingis täiesti tundmatus keeles. Me emmega mõistatasime ja mõistatasime, et mis keel see küll võiks olla... Lõpuks emme küsis. Ja arvake ära, nad olid türklased! Tõsiselt piinlik lugu muidugi, et me kumbki türgi keelt ära ei tundnud, aga muidugi nemad panid meie puhul ka täiesti põõsasse - nende meelest olime me portugallased!

Järgmisel hommikul võtsime kõigepealt suuna Brüsseli suure mošee poole. Me justkui mäletasime, et see peaks olema uus ja uhke, aga võta näpust - hoone osutus hoopis vanaks raskepäraseks tündriks. Kuna me juba kohal olime, astusime siiski koridori... ja kõige naljakam ootas meid alles ees. Seal oli mitu araabia papit suures jutuhoos. Nad tegid meid vaevu märkama, küsisid ainult, et kas me tulime visiteerima või. Ma muidugi ütlesin, et mhmh, misjärel viibati meid täitsa omapäi edasi astuma. See polnud ka selline tavaline mošee, kus on üks suur põhiruum ja siis kõik ülejäänu on seal ümber. Brüsseli mošee oli kohe mitmekorruseline ja palvesaali ei paistnud kuskilt. Küll aga oli seal palju muid asju - väikesi ja suuri palveruume, klassid, juhatuse ruumid jne jne jne. Me siis seisime kahekesti seal koridoris ja ei osanud kohe kuskile minnagi, kuni üks koristaja harjaga viipas, et minge üles teisele korrusele. Või esimesele. 

Hmpf, uskumatu. Eks me siis ronisimegi oma äranägemise järgi üles teisele korrusele. Emmel oli lühike kleit seljas, mina olin üldse põlvpükstes. Meie riietus ja jalavarjud ei huvitanud mitte kedagi. Igal pool olid tuled kustus ja uksed kinni ning seal ülemistel korrustel ei paistnud üldse hingelistki, aga kuidagi leidsime me teiselt korruselt ikka selle põhilise palvesaali üles. Võtsime loomulikust intelligentsist ukse taga kingad jalast ja puha. Hästi pentsik tunne oli.

Edasi jalutasime läbi juubelipargi metroopeatuse poole. Otsisime nimelt Henrilaani, sest seal pidavat olema Brüsseli ainus InterSport. Siin paistab suurte spordipoodide defitsiit olema, aga nett ütles, et aadressil Henrilaan 351 võiks midagi suuremapoolset olla. Noh, see tõepoolest oli tervelt kolmekorruseline, aga mina olen endiselt jalavarjudeta ja emme, kes otsis seljakotti, ei leidnud ka otsitavat. Henrilaan oli aga muidu selline hästi naljakas pisikeste poekeste tänav. Väga... Londoni moodi. Iseenesest hullult äge kant!

Piilusime salaja armeemuuseumi aknast sisse. Tundus hullult äge! 

Jah. Mis veel? Siis leidsime ühe väga ägeda hiinaka, kus ma tellisin omast arust Szechuani siga, mis peaks olema hästi peeneks hakitud sealihast tehtud vürtsikas roog. Lauale toodi meile aga midagi hoopis muud, aga see hoopis muu viis keele täiesti alla ning me saime mõlemad kõhu lõhkemiseni täis ka. Hind oli mõistlik ja asukoht täiesti imeline - sinna võib vabalt teinekordki sööma minna, neil olid ka päris head ja odavad lõuna- ja õhturoad. Mul on hea meel, sest kui mul näiteks kesklinnas ainult paar tundi vaba aega on, olen ma tavaliselt kebabi söönud. Aga hiinakas meeldib mulle ka üliväga! See on suurepärane alternatiiv!

Vot, meil oli kavas poole neljase rongi peale tulla, aga enne tegime veel vanalinnas aega parajaks. Seal oli parajasti mingisugune festivalipäev ja raekoja platsil pidavat kontserte antama. Läksime siis vaatama - ja pidime naerukrambid saama. Kontsert tõepoolest käis, aga keegi geenius oli oma tõstuki täpselt niimoodi lava ette parkinud, et esinejaid nägi ainult teatud nurga alt ja hoolega pingutades. Keegi ainult väga ei imestanud, ju nad siis on sellega harjunud :-D. 

Vot nii. Vist sai nüüd kõik enam-vähem kirja. Või noh, vähemalt põhiasjad. Tegelikult käisime me ka St. Géry kvartalis, leidsime Etioopia restorani (!), sõitsime metrooga edasi-tagasi, avastasime igasuguseid põnevaid maju, käisime kaks korda Desiguali poes nende ilusaid värvilisi kotte ja riideid proovimas, otsisime Kwaki õlleklaasi, proovisime kingi, kotte ja kübaraid, sõime vahvlit, käisime hästi pentsiku türklase poekese teisel korrusel asuvas internetipunktis, kus arvutitel oli loomulikult prantsuse klaviatuur. Ning lõpuks leidsime tõsiselt ägeda ehtepoe, mis oli otsast otsani täis ülivahvaid portreesid. Pood oli kahjuks kinni, nii et sain pilti teha ainult nendest, mis aknal olid, aga isegi need olid tõsiselt šeffid. Nende piltidega ma tänaseks ka lõpetangi, nii et järgmise korrani! 

Suviseid pildikesi Metzist ja Luxist

Jah, täna ei ole homme. Täitsa lootusetu, viimasel ajal ei suuda ma kuidagi ajaga sammu pidada. Aga OK, eks ma katsun nüüd tubli olla ja ruttu mõned memuaarid kirja panna, sest muidu lähevad pooled emotsioonid ajaloo hägus kaduma. Mul oli algselt plaanis küll reedel-laupäeval piltidega pusida ja nii, aga nädalavahetuseks sattusid Helle ja William mulle külla tulema ning nii ma lükkasingi kirjutamise ja piltide sorteerimise jälle edasi. Aga et kõik nüüd ausalt ära rääkida, siis pöördugem tagasi üle-eelmise nädala neljapäeva juurde. Emme saabus nimelt neljapäeva öösel vastu reedet mulle nädalaks külla. Ta sai veel Frankfurtist varasema bussi peale ja puha, jõudis juba kella ühe paiku Luxi. Mina kimasin sis läbi öö rattaga raudteejaama poole talle vastu. Linn oli üsna inimtühi ja mina sõitsin sõidutee servas rattatee peal, aga vahetult enne vaksalit pidas mind kinni politseinik, kes seisis harkisjalu rattatee peal ees ja ei mõelnudki kõrvale astuda. Mina ei tea siinsetest eeskirjadest muidugi midagi, sestap ei olnud mul ka aimu, kas probleemiks on kiivri puudumine või mis. Tema aga arvas ainult, et tead, et väljas on nii pime ja sinul pole ratta küljes lampi, et äkki sõidad kõnnitee peal. Mina ei osanud üllatusest suurt midagi öelda, aga kuna raudteejaam oli sealsamas ja ma ütlesin talle, et mul on veits kiire, lasku mul minna, siis nii oligi. Esimene kokkupuude Luxi politseiga :). 

 Reede hommikul olin mina tööl, reede pärastlõuna tegime niisama seda-teist-kolmandat, õhtul käisime kohvikus ja laupäeval otsustasime pisut asisemad olla. Kaalusime igasuguseid kohti ja mitmeid variante, aga kuna emme polnud kunagi Metzis käinud, otsustasimegi sinna suunduda. Tahtsime vanalinnas ringi jalutada, poodidesse kiigata ja Pompidou keskuse ära näha. Ilm oli tänuväärselt kena - Luxis olla sadanud (st siin oli tavaline Luxi suvi), aga Metzis sai palja seljaga käia ja puha.   Täiesti super! Ja Metz on selles mõttes äge linn, et see on nagu Lõuna-Prantsusmaa. Värvid ja tänavapilt on täitsa nt Arles'i oma. Majad on sellised sooja tooni liivakivist ja üldse on südalinnas selline teistmoodi õhustik. 

Sain lõpuks siis seda Pompidou keskust uudistama. Arhitektuuri poolest oli see uhke küll, aga näituseid ei viitsinud isegi mina vaatama minna. Mul on natuke konservatiivsem maitse, millest ma isegi EKAs lahti ei saanud :). Aga hoone oli vinge!

Tõsiselt äge, see meenutas mulle araablaste aknavõresid...

Nojah. Pühapäeva olime rahulikult kodus, kokkasime süüa teha, jõime kohvi ning käisime vihmavalingute vahepeal linnas jalutamas. Oli parajalt vilu, aga õnneks me väga märjaks ei saanudki. Kõige suurema valingu veetsime ühes aknaorvas ja siis oli jälle päris mitu tundi kuiv, nii et saime lõpuks päris korraliku tiiru linnale peale tehtud. Muidu algne mõte oli, et lähme linna rokk-kontserte vaatama, maailma kultuuride festival oli ka, aga rokk oli nii kõrvulukustavalt kole ja mööda, et see üritus jäi meist lühikeseks :).

Minu esimene clafoutis. Muidu tuli päris hea, aga alles pärast selgus, et aprikoosid on nagu ploomid ja lähevad kokates puhta hapuks. Mina panin aga niigi poole vähem suhkrut, kui retsept ette nägi, sest värskena olid need aprikoosid ülimagusad. Eks järgmine kord olen targem...

Kolm tasapinda

Hetk enne sadu

Esimese hooga vaatasin, et kole suur ämblik ronib seina peal...

Emme mängis Marilyn Monroed :). Noh, oli pisut tuuline :).

Chocolate House. Ühest küljest mulle täitsa meeldivad nende šokolaadilusikad - see mõte on neil ju hästi äge ja kakao on maitsev ka. Teisest küljest on sealne teenindus täiesti kohutav, nii et see koht ei meeldi mulle kohe silmaotsaski. Sel kohvikul oleks potentsiaali olla meie Kehrwieder, aga seal on kogu aeg tõsine rahvamöll ning laudu ei ole, teenindus võtab terve igaviku aega, ettekandjad on kogu aeg jube ebasõbralikud ja enamuse ajast tuleb parema puudumisel võõrastega laudu jagada. Seal ei saa üldse niimoodi mõnusalt mitu tundi omaette juttu ajada ja nii...

Džinn. Kohutavalt andekas!!!

Trallallaa. Esmaspäeval olin ma tööl ja õhtul käisime me Kirchbergil jalutamas, jalutasime kohe jalad ümmarguseks ja puha. Aga teisipäeva-kolmapäeva veetsime Brüsselist. Sealt on mul palju pilte, aga tänaseks aitab, eks. Kui hästi läheb, siis homme jälle :). 

Sau,

M. 

Olen elus :)

Patune lugu tõepoolest, et kirjutamisse on tervelt nädalane auk sisse jäänud. Muretsemiseks pole siiski põhjust, me leekisime emmega lihtsalt ringi, nii et kirjutamise aega polnud... Tähendab, aega oleks hädapärast  ju leidnud, aga koju tulles polnud ka erilist viitsimist mitte. Me jõudsime päris palju ära teha ja asja ainus halb külg on see, et kõige selle juures läks nädal üliruttu. Käisime paar õhtut Luxis mu kohvikus, siis niisama linnas jalutamas, laupäeval Metzis šoppamas ja teisipäeval-kolmapäeval Brüsselit avastamas. Tegime hästi palju põnevaid avastusi ja leidsime poodidest ka üksjagu ahvatlevat - mina sain endale soodukaga uued teksad (jei, ma olin valmis need paar nädalat tagasi netist 30 euri kallimalt tellima, aga postiprobleemide pärast lükkasin seda muudkui edasi) ja Metzist ühe ülinunnu jaki, emme leidis ilusad kingad, seljakoti ja paar riideasja. Nendel päevadel, mil ma tööl olin, käisime parlamendis söömas ja õhtul linna peal jalutamas - me tegime siin linna eri tasanditele tiiru peale, saime korra-paar natuke märjaks, imetlesime peaväljakul õhus rippuvat džinni, kuulasime täiesti kohutavat rokki, nägime pargis hiirepoissi küpsisepuru söömas ja leidsime Kirchbergil hästi põnevad kaardid, mille peal on selle linnaosa tulevase kümne aasta ehitusplaanid välja joonistatud. Kohvikus vaatasime inimesi, jõime veini ja mõmisesime laulda, kodus küpsetasime laisa inimese kala ja mina keerasin kokku aprikoosidest clafoutise, mis tuli järsku kogu magususe kaotanud aprikooside tõttu hirmus hapu. Brüsselis leidsime pissiva koera ja terve uue väljakutäie põnevaid objekte - me oleks justkui täiesti uude linna sattunud (täiesti petekas, ma olin kogu aeg arvanud, et ma tean vähemalt kesklinna suht-koht okeilt). Siis käisime veel kuningapalee all olevas vanas Coudenbergi palee krüptis ja Brüsseli suures mošees, kuhu meid lihtsalt omapäi (lühikestes riietes ja JALANÕUDEGA) uitama lasti. Veel jalutasime eurokvartalis ja juubelipargis, käisime Henrilaanil spordipoodi otsimas (kas siin ümbruskonnas tõesti pole ühtegi hästi suurt spordipoodi stiilis GoSport või InterSport vms, kus oleks korralik valik asiseid spordijalatseid???), avastasime odava ja hää hiinaka, naersime Thierry Poncelet' maalitud koeraportreid ja sõime Lihunike tänaval hirmus häid mulle, nii et mul kummitas pärast pool õhtut mull-mull-mull-mull-väiksed-kalad... Mm, midagi tegime veel, aga mulle ei tule see praegu meelde...  Ühesõnaga noh, terve nädal aega on muljetest pungil. Sellest siis see pikk paus.

Praegu on ka nii, et ma rohkem ei viitsi kirjutada. Kell on jälle ootamatult palju, piltidega ei jõudnud ma täna IKKA veel tegeleda. Katsun siis homme pildid netti tõmmata ja teile täpsemate kommentaaridega meeleheaks üles riputada (jah, ma tean, et mul on jaanipäeva pildidki veel sorteerimata...). Olgu teile seniks siin isutekitamiseks täpselt kolm pilti.

Hambavalu

Olin eile terve päeva hädas, siis veel terve öö ka takkajärgi. Hammustasin nimelt nii kehvasti pähkliküpsist, et pähkel läks kuidagi korraks igeme serva alla. Ige läks sellest muidugi paiste ja kõige lähem hammas hakkas ka valutama. Valutas terve eilse päeva nagu hull, nii et ma sõin ära terve lehe tablette, tundsin teist ikka veel ja mõtlesin öösel mööda korterit ringi tuiates, et pean täna tingimata mõne hambaarsti otsima.

Keset ööd võetud 800mg ibuprofeeni peale sain siiski kuidagi magama jäädud ja täna hommikul hambavalu enam tagasi ei tulnud. Tänu taevale. Ju ma siis ikka tegin ainult igemele häda ja muud polnud hullu midagi. Ma vahepeal juba kahtlustasin, et äkki lõhkusin hamba ka ära, nii koledasti valutas teine. Paistab siiski, et läks hästi. Ainult terve päev ja pool ööd läks selle nahka. Katsu keskenduda, kui hammas valutab! Või magada! Oi, ma olin täna uimane :-D.

Nojah. Muidu elan ma siin endiselt töölainel. Käin paar korda nädalas trennis ja olen muus suhtes hästi laisaks muutunud. Kirjutada ei viitsi, nädalavahetustel ringi sõita ei viitsi, midagi erilist välja mõelda ei viitsi... Käin aga nädala sees tööl ja nädalavahetuseti oma kohvikus ja olen eluga rahul :-D. No nüüd see nädalavahetus saab pisut erksam olema, emme tuleb täna hilisõhtuse Ryanairiga nädalaks külla, nii et siis me vist kogu aja kodus ei istu. Linnas on rokkfestival ja vabaõhukino, siinsamas akna all on tsirkus püsti. Trieris on mingi festival ja üldse... Me pole veel mingeid plaane jõudnud paika panna, aga küll tegemist leiab. Oleks ainult ilm enam-vähem okei. Noh, selline eilne-tänane. Ma olen tervelt kaks päeva ilma jakita tööl käinud, saate aru!?!?!?. See on siinse heitliku ilma juures ülikõva näitaja!

Hmm... ja ma tulin praegu selle peale, et peaks vist ruttu natuke magama, muidu jääb tänane öö ka poolikuks. Lähen ju emmele öösel raudteejaama vastu, aga hommikul olen tööl. Õnneks on lühike reede...

Aga eks ma siis nüüd lähen ja magan ruttu :).

Pakaa,
M.