Jah, oli üks selline reede õhtu, et tuli tuju välja minna.
SÄÄSTUkassa :)
Ulmevahvad laternapostid on hertsogipalee ees...
Nii, aga nüüd põnevama osa juurde!
Käisin kõigepealt mööda linna ja pildistasin, aga jalad viisid mu kõige fotokaga justkui omal tahtel nüüdseks juba mu lemmikkohvikuks kujunenud baari - just nii umbes veerand tundi enne seda, kui seal trall lahti pidi minema. No tellisin joogi ära, aga kuna mul üksinda seal midagi enne suaree algust targemat teha polnud, võtsin kätte ja hakkasin joonistama. Seal klaveri kohal seina peal on üht väga kentsakat naisterahvast kujutav maal - sirgeldasin endale parajasti seda vihikusse, kui kõrvaltlauast üks uudishimulik tädi piiluma hakkas, et mida ma ometi teen. Ja sina müristus, ta pidi vaimustusest peaaegu uperpalli tegema. Kui ta jälle hingata sai, pidas ta mulle pika loengu sellest, kuidas naine, keda ma joonistan, oli selle baari endine pianist, umbes 70. aastatel tegutsenud proua Dancy, kes oli peaaegu pime ja muldvana, tuli õhtuti taksoga, puudel kaasas, mängis IMELISELT klaverit ja sõitis igal õhtul taksoga ära, puudel kaasas See oli veel ajal, kui baarides nii palju suitsetati, et õhk oli tossust valge ja puha...
Novat, suure seletamise peale saime me mu naabritega juba niimoodi jutu peale, et kui kelner kenasti küsima tuli, et kas me palun ei istuks ühte lauda, sest tal oleks teist vaja, tõmbas tädi oma koguka kõhu entusiastlikult sisse ja nii me pläkutasimegi nendega ülejäänud õhtu rõõmsalt koos. Tegu oli sellise vanemapoolse luksemburglastest abielupaariga (minu PÄRIS esimesed luksemburglastest ISIKLIKUD tuttavad), kes olid 35 aastat üksteisega abielus olnud (ja mehe nimi oli Armand, mulle väga meeldib nimi Armand, hihii, see on kuidagi väga... aristokraatlik ja lüüriline, naine oli midagi tavalisemat - Marie-Catherine või midagi sellist), mõlemad on umbes 50 aastat kindlustusi müünud ja siis neil on lapselapsed juba ja puha. Ahjaa - ja nad käisid just Krimmis ja Bulgaarias ja Rumeenias puhkamas ja leidsid, et rahvas on seal häbiväärselt vaene, kole lugu! Üleüldse olid nad hästi toredad ja meenutasid mulle kangesti ühte mitteabielupaari, kes minuga mitmeid kordi reisimas on käinud. Mees oli selline vaikne, muigas hästi eneseteadvalt ja hoolitsevalt ja ainult vaatas üle oma õlleklaasi, kuidas ta naine muudkui vahuveini joob ja üha rohkem vinti jääb. Naine seevastu lobises ohjeldamatult ja kõõritas laulda (seekord oli kolmas pianist, kes ise ei laulnud ja lauljat ka polnud, nii et mu lauanaaber võttis selle rolli kuidagi sujuvalt üle - aga tal õnnestus väga tõhusalt korraga laulda ja seletada, nii et nüüd ma tean sellest kohast ja nendest pianistidest juba muuhulgas kõike. Ahjaa, ja mitte ainult pianistidest -kui ma küsisin, et mis selle ettekandjapoisi nimi on, siis ta teatas, et too on VIST Francois, aga kindlasti pede :)! Nagu ma ise pime oleksin...).
Aga noh, ta oli selline tore latatara, see tädi - ja esitas mulle jutu sees loendamatul hulgal retoorilisi küsimusi. Justnimelt, retoorilisi - teda absoluutselt ei huvitanud, mida ma vastan, nii et me rääkisime põhimõtteliselt üks aiast, teine aiaaugust. No umbes nii, et ta küsis, mis usku meil Eestis ollakse, ma jõudsin öelda, et meil on väga segane olukord, et ega me eriti polegi mingit usku, meil on venelased, kes on õigeusklikud ja... - aga edasi ta ei kuulanud, ehkki ma püüdsin mitu korda teda hiljem parandada. Igatahes, ta nüüd ongi päris kindlal veendumusel, et meie, eestlased, oleme kõik õigeusklikud. "Aga vähemalt kristlased!" ütles ta selle peale ja patras edasi sellest, kuidas moslemid seevastu on üsna hirmsad. Ja sakslased ka.
Ärge laske end eksitada minu võib-olla pisut iroonilisest keelepruugist, see daame lihtsalt oli nii ekstsentriline inimene, et no muudmoodi ei saa temast pajatadagi :-D. Mul oli tegelikult nii tore nendega rääkida. Või siis - neid kuulata. Mõnikord on tõeliselt vahva kelleltki väga lobisemishimuliselt inimeselt niimoodi väärtuslikku siseinfi ammutada, et ise ei pea üldse endast rääkima ja kuulama, kuidas inimesed su CV ettekandmisele alati ühtemoodi reageerivad... Igatahes... mina kolmekordistasin selle üheainsa õhtuga oma letzeburgi keele sõnavara (terele lisaks oskan ma nüüd ka öelda head aega ja aitäh :-D) ja õhtu lõppes kombekohaste laksuvate põsemuside ja "adiiiiiii" karjumisega, meie igavese sõpruse terviseks joomisega ja lubadusega veel kokku saada, sest "septembri lõpuni on terve igavik aega".
Vot nii palju võib oma lõbuks sodimisest mõnikord kasu olla!
Ma arvan, et kirjutangi neile nüüd kirja ja tänan neid mu arve tasumise eest...
