kolmapäev, 19. jaanuar 2011

Viva la Mexico 2. Indiaanlased.

Mehhikos on 111 miljonit elanikku. Neist 15-20% on päris põliselanikud, 60-70% mestiitsid ja ülejäänud täitsa valged. Enamasti on nad hästi tillukesed, heal juhul minusugusele rinnuni, hästi omapäraste ja silmatorkavate näojoontega ja vaesed. Kohutavalt paljud tüdrukud elatuvad sellest, et kõnnivad päev otsa kaubaga ringi ja püüavad seda kellelegi maha müüa. Kui nüüd mina mõtlema hakkan, siis mina olen peale paari tunni pikkust läpakakotiga kõndimist väsinud, õlg tuikab ja pea hakkab valutama... Hellik. Noh, aga  need tüdrukud. Nojah. Vaadake ise. 

Muuseas, mina ei viitsi enamasti nende kaupa vahtida, sest need on neil nii üksteise otsas hunnikus ka veel (ja tihti peas ka kümme mütsi üksteise otsas), aga tänuväärselt kombel kohalikud ikka ostavad ka üht-teist nende käest. Vähemalt mingigi teenistus, eksole. 



PS: ma ostsin ka ühe ilusa punase riidekoti Mehhikost, aga see annab nii kõvasti värvi, et isegi kui nahk on pisut niiske, saab see kohe väga punaseks. Kas keegi teab, kuidas värvi kinnistada saaks? Sest ilmselt kaua ta sellisel juhul punane ei püsi!


Järgnevad umbes kümme pilti on tehtud Zinacantani külas maailma kõige ilusama nimega linna San Cristobal de las Casase lähistel. Seal joonistavad tüdrukud endale pisikesena mustri ja siis edaspidi teevad kõik oma riided selle järgi. Ja nad on nii ägedad ja sinised. Üleni. Nagu sinilillekesed. Muuseas, nemad on seal kõik vanade maiade järeltulijad juba. 






















Tema on tüüpilise maiade profiiliga mu meelest






teisipäev, 18. jaanuar 2011

Värvid kadusid ära

Ma ei tea, kas asi on selles, et on jaanuar, või selles, et mu elurütm on endiselt täiesti vales ajavööndis - või selles, et väljas on nii kole, hall ja tilkuv... Milleski igatahes peab probleem olema. Nimelt see probleem, et nii kole uimane ja kuidagi tardunud olemine on kogu aeg. Mul on tõlkida päris tore raamat ja selle tähtaeg on ka päris lähedal. Ainult et isegi see teadmine ei erguta mind krapsakalt ja rõõmsalt tööd tegema. Mitte midagi ei viitsi, mitte kellegagi ei viitsi isegi suhelda mitte. Isegi laulma minemiseks pidin end eile poolteist tundi koguma. Tahaks lihtsalt talveunne keerata ja ärgata üles siis, kui elu jälle rõõmsaks, tegusaks ja päikeseliseks muutub. Haa. Haa. Haa. Millal iganes see siis juhtub. Mure on ainult selles, et mingi osa mu ajust tahaks, et ma kohe ja praegu asjalik ja energiline oleks. Ei taha istuda arvuti ees ja klaasistunud pilgul ekraani - või aknast välja - põrnitseda. Aga kust võtta sädet, mis päevad jälle värviliseks teeks? 

NB! Kohvi ei aita. Isegi väääääga palju kohvi ei aita. 

esmaspäev, 17. jaanuar 2011

Viva la Mexico 1. Stereotüübid. Niivõrd-kuivõrd.

Et mida siis Mehhikost teatakse. Noh, et on sombreerod, kauboikaabudega mehed, kes tekiilat joovad (äärmisel juhul margariitasid), kaktused, barokkstiilis kirikud, värvilisi maju täis koloniaallinnad, püramiidid, lõunamaale iseomaselt igal pool palju prügi, palju tänavakaubitsemist ja siis veel hulk mõnusaid Kariibi mere ääres asuvaid kuurorte. Kas ma unustasin midagi ära? 

Ehk mitte. Igatahes, siin teile siis mõned Mehhiko pildid selle vaatenurga alt. 















Muide, tõe huvides tuleb ära mainida, et nii palju prügi seal tegelikult tavaliselt siiski ei ole. Ma lihtsalt leidsin esimesel jaanuaril ühe täis prügikasti ja ma ei suutnud kiusatusele vastu panna. Mehhiko on päris puhas maa muidu. 












pühapäev, 16. jaanuar 2011

Uus äratuskell

Täna hommikul ärkasin mõnusalt ja pikaldaselt selle peale, et meie korteriviiuldajal tuli harjutamise hoog. Tegelikult on tal vist homme arvestus, aga no see pole oluline. Mulle väga meeldis niimoodi ärgata. Poole vähem valutum - ja palju tulemusrikkam - kui äratuskellaga maadlemine. Ja noh, professionaalsete muusikute harjutamine on ka vähemalt osa ajast nagu kontserdil käimine, nii et see sai mu üsna ruttu ärkvele, aga siis lesisin ma oma tunnikese sooja teki all, vahtisin aknast välja ja kuulasin. Väga ilus oli.

Homme hommikuks sai äratuskell poole kümneks lepitud. 


neljapäev, 13. jaanuar 2011

Annan kohe otsad

Hommikul üles tõusmine on ikka üks raske asi. Eriti kui magama on mindud kell pool kaheksa hommikul. Siis tundub kell üksteist kõnedele vastamine täiesti ilmvõimatuna. Ja nagu kiuste sai minu telefonist kell üksteist telefonikeskjaam, oeh. Elioni klienditeeninduse venelasest konsultandi longavat jeesti kjeelt oli päris raske uimase peaga mõista. Aga näe, und ka lihtsalt ei tulnud varem. Proovisin kell kolm ja proovisin kell pool viis ja ühelgi korral ei näkanud. Vahtisin niisama lakke, kuni alla andsin ja lugema hakkasin. Nii saigi "Oleviste mõistatus" ühe ööga läbi. Ja ma ei saa lihtsalt mainimata jätta, et mulle väga meeldis! Kusjuures kui poleks olnud ühte õnnetut artiklit ajalehes "Sirp", oleks ma sellest toredast krimisarja hakatusest vist senini hoopis õndsas teadmatuses! Kuskil lennukis aga sattusin lehest lugema, et näed, on selline ja selline mees ja selline ja selline sari, kahtlemata Eesti üks parimaid hetkel. Ja tuleb välja - tõesti tõsi. Kui välja arvata see, et Oleviste mõistatuse juhtniidid olid nii selged, et enamik neist juba poole raamatu peal silma kargas, oli raamat igati äge. (Aga võib-olla on see sellest, et tõlkekirjanduses ei tule igasugused keelelised vihjed tihti nii hästi välja kui originaalkeeles lugedes, siis paistab kohe mingi erakordne ja ekstsentriline keelekasutus silma). Igatahes, Hargla kirjutab vahvas vanas kõnepruugis, igati toredate karakteritega ja vanast Tallinnast oli ka nii tore lugeda. Aga no see selleks. Täna öösel tuleb ehk varem uni, nii et taevas ainult teab, millal ma "Rataskaevu viirastuse" ette võtta jõuan. Jee, vähemalt on, mida oodata. (Isegi ei tea, kas ma ootan rohkem und või "Rataskaevu viirastuseni" jõudmist. Miks on küll nii, et hiljem magama minemisega on lihtne ära harjuda, aga tagasi enam kuidagi ei saa - varem lihtsalt uni ei tule, tee või tina!?!?)

Hästi, aga mul tuleb nüüd üle mitme päeva nina uksest välja pista. Lippan. Pakaa. 

teisipäev, 11. jaanuar 2011

Head uut aastat

Huvitav, mis siis nüüd juhtus? Mitu päeva olen juba kodus, aga kuidagi ei suuda ennast kokku võtta, et kirjutada ja meilidele vastata ja pilte sorteerida... Isegi Mehhikos oli tegelikult päris mitmes hotellis internetipunkt olemas, aga mind kohe üldse ei kiskunud sinnapoole - mõtlesin, et ei hakka ma midagi siin oma kirju lugema, saan vähemalt pärast puhta südamega öelda, et mina ei teadnud kõikidest vahepealsetest potentsiaalsetest probleemidest midagi :-D. Üks vanem proua, tema käis küll igal pool netti otsimas ja puha - ma täitsa muhelesin omaette, et ükski kord on põlvkondadel tavalisest vastupidised tahtmised. Aga täna hommikul pidin hambaarstile minema - ja ma loomulikult ärkasin kell kaks päeval alles. Tuli välja, et ma oma äratuskella olin valesti vaadanud ja kella 9 asemel helises see kell 3 pärastlõunal; mobiili aga olin ma niimoodi välja lülitanud, et ei teadnudki seda ise. Kurat, päris piinlik!

Aga heakene küll, Mehhikost siis - Mehhiko on ikka endiselt nii überäge, et mul tekkis jälle kiusatus kohe otsemat teed sinna kolida - Prantsusmaal on minu jaoks ikka veetlevuselt päris tõsiseltvõetav rivaal. Mm, kui maitsvad toidud ja ilusad kleidid ja rõõmsad inimesed ja vahvad värvilised koloniaallinnad ja türkiissinine Kariibi meri ja paks kultuurikihitäis ajalugu... Ma ikka mõtlen mõnikord, et kuidas see meie kateedri mehhiklannast kõigetegija sai tahta sealt ära kolida? Loomulikult meeldib mulle Eesti ka, aga kui ma oleksin Mehhikos sündinud, siis ma küll vist ei tahaks sealt kuskile ära minna. 

Muidu oli nii, et grupp oli mul selline väike ja tüüpiliselt eestlaslik. No nii vaikseid ja omaetteolevaid inimesi pole mul kohe tükk aega olnud - üks neist istus terve reisi omaette ja ütles võib-olla kümme lauset kokku (nendest pooled puudutasid ta kassi, nii et järelikult ta ikka on natukene elus). Tegelikult oli suisa nii, et ta istus kogu aeg bussis mu kõrval ja ma harjusin juba nii ära sellega, et ta seal nagu kivikuju oli, et kui ta ükskord midagi päriselt mu käest küsis, siis ma ehmatasin sealtpoolt tuleva hääle peale nii ära, et hüppasin ehmatusest peaga bussi lakke. Nojah, ja kui ühes kohas natuke vihma tibutas (äärmiselt hooajaväliselt ja üllatavalt), siis tema istus mitu tundi üksinda bussis, sest märg oli ju, tema küll ei saa välja tulla, kui märg on.... No ülejäänud inimesed olid pisut seltsivamad ikka, aga ka kuidagi... noh, eestlaslikud, emotsioonitud, äraootaval seisukohal. Õnneks oli meil selline hästi vahva kohalik papi kaasas - lombakas astmahaige diabeetik, kunstnik pealekauba. Too tegi hästi palju nalja ja oli selline kloun/artist - kui teda ka veel poleks olnud, ma ei tea, kuidas nad siis omavahel suheldud oleks saanud. 

Reis läks muidu nagu õlitatult, lihtsalt suur rõõm oli. Ma juba ei jõua ära oodata, millal uuesti Mehhikosse saab. Kui kõik hästi läheb, siis novembris peaks järgmine grupp olema muidu... :-P. Nii äge, nii äge, nii äge. Ainus häda on endiselt see, et unerütm on pisut sassis. Mitte nii hullusti kui viimati, aga no enne nelja hommikul ei ole üldse väsimuse raasugi. Muidu võiks ju kella kaheni magada ka, aga tänane hambaarsti lugu oli ikka piinlik. 

Ahjaa, ja tagasi tulime me läbi Toronto, nii et mul on passis nüüd Kanada tempel ka. Aga see oli küll üks imelik lennujaam - esiteks sattusin ma sellise passikontrollöri juurde, kes parajasti mu passi lapates telefoniga oma õhtusöögiplaane tegi (kus kell seitse kokku saadakse jne), et ta ööd ega mütsi aru saanud. Võttis mu pardakaardid passi vahelt, pani need riiulile ja siis küsis kurja näoga, et kus mu lennupiletid on. Siis selgus, et kogu lennujaama see tiib, kust meie lend pidi väljuma, oli lihtsalt suur tühi kõle toolidega koridor. Kaks burksiputkat, ajalehekiosk, kaks kohviletti ja transfer desk olid ainsad asjad, mis mingitki tegevust pakkusid. Ja ma tahtsin tolles viimases oma istekohta vahetada, aga andsin alla, sest leti taga oli kaheksa tädi, kellel oli omavahel tähtsamaid asju lobiseda kui kliente teenindada. Neid oli järjekorras umbes 20 tükki, aga tädid leti taga kallistasid üksteist ja rääkisid kellegi sünnipäevast ja muudest säärastest asjadest ja neil oli täitsa ükskõik sellest, et mõnedel ootavatel ameeriklastel juba kõrvust tossu tuli. Mina tulin sealt järjekorrast ära. Ainult kohviletiga olid head kogemused - ma ostsin eelnevalt kaks ajakirja ja sain Kanada münte tagasi, nii et ma otsustasin need kohvi peale kulutada. Aga tahvli peal olid ühed hinnad, kassaaparaadist tulid aga kõrgemad hinnad - väidetavalt arvestas kassaaparaat maksud juurde. Igatahes polnud mul siis piisavalt münte ja ma juba tahtsin kohvist loobuda, aga tütarlaps leti taga luges mu pennid üle ja tõdes, et ainult mõni penn ongi puudu, no  võtku ma siis oma kohvi :-D. Kohe meenus too juhtum kunagi Amsterdami lennujaamas, kui ma lennukist maha jäin ja öö otsa seal passisin, sulli enam polnud ja kaart ei toiminud ja kui Starbucksi piiga mulle hommikul tasuta tohutu toobitäie kohvi andis... IRW. Et Starbucksiga on mul kenad kogemused. Aga Kanada lennujaam üldiselt jättis küll sellise mulje, et oleks nagu kuskil Aafrikas - et töötajad on lihtsalt vormitäiteks seal ja klientidest on poogen. Mehhiko teenindus oli ikka teine tera - Cancuni lennujaamas kohe kolme mehega uuriti mu passi, valgustati seda sinise ja valge ja punase valgusega ja kohe nagu ikka hooga tehti tööd. Mitte et see neil oleks kiiremini läinud, aga nad vähemalt tegutsesid kogu aeg!

Ah seda ka veel, et Kanada lennuk jäi jõle palju hiljaks, sest Torontos hakkas ka lund sadama ja keegi ei osanud sellega midagi ette võtta. Sõitsime ühelt õhkutõusurajalt teisele ja jälle tagasi, kuskil polnud rada puhtaks saadud. Siis kui rada puhas, avastati, et lennuk on üleni lumine, tuleb ikka pritsida. Mölutasid senikaua, kuni me järgmisest lennust maha jäime. Ja jõuluvana tõi mulle sammulugeja, seda ma usinasti kasutasin ka. Kohe iga päev kasutasin. (Tulemus: kahel pikemal sõidupäeval ainult jäigi kümnest tuhandest sammust veidi puudu, aga muidu oli iga päev kohe ikka viisteist või üheksateist tuhat sammu ja nii). Tagasilennu päevaks ka panin kaela, et näha, kui palju lennujaamas samme ja kilomeetreid tuleb - need koridorid on igal pool ju üpris pikad. Novat, kokku tuli mööda lennujaamu kõndimist 10,99 kilomeetrit!!! Ja et sotid selged oleksid, siis kuus kilomeetrit sellest möödus Saksamaal, sest meil oli vaja endale uus lend leida. Mul olid veel kõrged kontsad ka jalas ja puha. See oli siis esimene pikem kontsamaraton sandiks jäämise aegadest saadik. Päris sürr. Ei ole need lendamise päevad ka nii lihtsad midagi!

Piltidega on nii, et mul oli uus, sünnipäevaks saadud fotokas kaasas. Ma siis klõpsisin päris palju, kuigi mitte tingimata neis kohtades ja nendest asjadest, mida kõige rohkem pildistada oleks tahtnud. Aga pilte tuli mingi 1500 kanti, nii et nende läbisortimine ja uduste elimineerimine võtab pisut aega. Vot. Küll ma tegelen sellega. 

Nii, aga praeguseks siis aitab kah. Mul on veebruariks üks raamat vaja jälle ära tõlkida - selline mõnus, lobedas keeles ja suhteliselt õhuke trükis, aga et seda mitte viimasele hetkele jätta, tuleks mul nüüd temaga paari päeva jooksul kuskile maale juba jõuda. Ja kunagi tahaks piltideni ka jõuda... Oi, ja apteeker Melchiori raamatud, mis jõuluvana tõi, tahaks ka kiiremas korras läbi lugeda! Hii, ühesõnaga, tegevust jätkub. 

Aga jah, head uut aastat siis. Ja küll on rumal minust, ma palusin enne reisi, et lumi enne ära ei sulaks, kui ma tagasi tulen. Näete nüüd siis, enne ei sulanudki, aga kohe, kui tagasi jõudsin, hakkas sulama. VÄGA märg on! Andke lumi ja külmad ilmad tagasi!

Homseni, 
M.