Huvitav, mis siis nüüd juhtus? Mitu päeva olen juba kodus, aga kuidagi ei suuda ennast kokku võtta, et kirjutada ja meilidele vastata ja pilte sorteerida... Isegi Mehhikos oli tegelikult päris mitmes hotellis internetipunkt olemas, aga mind kohe üldse ei kiskunud sinnapoole - mõtlesin, et ei hakka ma midagi siin oma kirju lugema, saan vähemalt pärast puhta südamega öelda, et mina ei teadnud kõikidest vahepealsetest potentsiaalsetest probleemidest midagi :-D. Üks vanem proua, tema käis küll igal pool netti otsimas ja puha - ma täitsa muhelesin omaette, et ükski kord on põlvkondadel tavalisest vastupidised tahtmised. Aga täna hommikul pidin hambaarstile minema - ja ma loomulikult ärkasin kell kaks päeval alles. Tuli välja, et ma oma äratuskella olin valesti vaadanud ja kella 9 asemel helises see kell 3 pärastlõunal; mobiili aga olin ma niimoodi välja lülitanud, et ei teadnudki seda ise. Kurat, päris piinlik!
Aga heakene küll, Mehhikost siis - Mehhiko on ikka endiselt nii überäge, et mul tekkis jälle kiusatus kohe otsemat teed sinna kolida - Prantsusmaal on minu jaoks ikka veetlevuselt päris tõsiseltvõetav rivaal. Mm, kui maitsvad toidud ja ilusad kleidid ja rõõmsad inimesed ja vahvad värvilised koloniaallinnad ja türkiissinine Kariibi meri ja paks kultuurikihitäis ajalugu... Ma ikka mõtlen mõnikord, et kuidas see meie kateedri mehhiklannast kõigetegija sai tahta sealt ära kolida? Loomulikult meeldib mulle Eesti ka, aga kui ma oleksin Mehhikos sündinud, siis ma küll vist ei tahaks sealt kuskile ära minna.
Muidu oli nii, et grupp oli mul selline väike ja tüüpiliselt eestlaslik. No nii vaikseid ja omaetteolevaid inimesi pole mul kohe tükk aega olnud - üks neist istus terve reisi omaette ja ütles võib-olla kümme lauset kokku (nendest pooled puudutasid ta kassi, nii et järelikult ta ikka on natukene elus). Tegelikult oli suisa nii, et ta istus kogu aeg bussis mu kõrval ja ma harjusin juba nii ära sellega, et ta seal nagu kivikuju oli, et kui ta ükskord midagi päriselt mu käest küsis, siis ma ehmatasin sealtpoolt tuleva hääle peale nii ära, et hüppasin ehmatusest peaga bussi lakke. Nojah, ja kui ühes kohas natuke vihma tibutas (äärmiselt hooajaväliselt ja üllatavalt), siis tema istus mitu tundi üksinda bussis, sest märg oli ju, tema küll ei saa välja tulla, kui märg on.... No ülejäänud inimesed olid pisut seltsivamad ikka, aga ka kuidagi... noh, eestlaslikud, emotsioonitud, äraootaval seisukohal. Õnneks oli meil selline hästi vahva kohalik papi kaasas - lombakas astmahaige diabeetik, kunstnik pealekauba. Too tegi hästi palju nalja ja oli selline kloun/artist - kui teda ka veel poleks olnud, ma ei tea, kuidas nad siis omavahel suheldud oleks saanud.
Reis läks muidu nagu õlitatult, lihtsalt suur rõõm oli. Ma juba ei jõua ära oodata, millal uuesti Mehhikosse saab. Kui kõik hästi läheb, siis novembris peaks järgmine grupp olema muidu... :-P. Nii äge, nii äge, nii äge. Ainus häda on endiselt see, et unerütm on pisut sassis. Mitte nii hullusti kui viimati, aga no enne nelja hommikul ei ole üldse väsimuse raasugi. Muidu võiks ju kella kaheni magada ka, aga tänane hambaarsti lugu oli ikka piinlik.
Ahjaa, ja tagasi tulime me läbi Toronto, nii et mul on passis nüüd Kanada tempel ka. Aga see oli küll üks imelik lennujaam - esiteks sattusin ma sellise passikontrollöri juurde, kes parajasti mu passi lapates telefoniga oma õhtusöögiplaane tegi (kus kell seitse kokku saadakse jne), et ta ööd ega mütsi aru saanud. Võttis mu pardakaardid passi vahelt, pani need riiulile ja siis küsis kurja näoga, et kus mu lennupiletid on. Siis selgus, et kogu lennujaama see tiib, kust meie lend pidi väljuma, oli lihtsalt suur tühi kõle toolidega koridor. Kaks burksiputkat, ajalehekiosk, kaks kohviletti ja transfer desk olid ainsad asjad, mis mingitki tegevust pakkusid. Ja ma tahtsin tolles viimases oma istekohta vahetada, aga andsin alla, sest leti taga oli kaheksa tädi, kellel oli omavahel tähtsamaid asju lobiseda kui kliente teenindada. Neid oli järjekorras umbes 20 tükki, aga tädid leti taga kallistasid üksteist ja rääkisid kellegi sünnipäevast ja muudest säärastest asjadest ja neil oli täitsa ükskõik sellest, et mõnedel ootavatel ameeriklastel juba kõrvust tossu tuli. Mina tulin sealt järjekorrast ära. Ainult kohviletiga olid head kogemused - ma ostsin eelnevalt kaks ajakirja ja sain Kanada münte tagasi, nii et ma otsustasin need kohvi peale kulutada. Aga tahvli peal olid ühed hinnad, kassaaparaadist tulid aga kõrgemad hinnad - väidetavalt arvestas kassaaparaat maksud juurde. Igatahes polnud mul siis piisavalt münte ja ma juba tahtsin kohvist loobuda, aga tütarlaps leti taga luges mu pennid üle ja tõdes, et ainult mõni penn ongi puudu, no võtku ma siis oma kohvi :-D. Kohe meenus too juhtum kunagi Amsterdami lennujaamas, kui ma lennukist maha jäin ja öö otsa seal passisin, sulli enam polnud ja kaart ei toiminud ja kui Starbucksi piiga mulle hommikul tasuta tohutu toobitäie kohvi andis... IRW. Et Starbucksiga on mul kenad kogemused. Aga Kanada lennujaam üldiselt jättis küll sellise mulje, et oleks nagu kuskil Aafrikas - et töötajad on lihtsalt vormitäiteks seal ja klientidest on poogen. Mehhiko teenindus oli ikka teine tera - Cancuni lennujaamas kohe kolme mehega uuriti mu passi, valgustati seda sinise ja valge ja punase valgusega ja kohe nagu ikka hooga tehti tööd. Mitte et see neil oleks kiiremini läinud, aga nad vähemalt tegutsesid kogu aeg!
Ah seda ka veel, et Kanada lennuk jäi jõle palju hiljaks, sest Torontos hakkas ka lund sadama ja keegi ei osanud sellega midagi ette võtta. Sõitsime ühelt õhkutõusurajalt teisele ja jälle tagasi, kuskil polnud rada puhtaks saadud. Siis kui rada puhas, avastati, et lennuk on üleni lumine, tuleb ikka pritsida. Mölutasid senikaua, kuni me järgmisest lennust maha jäime. Ja jõuluvana tõi mulle sammulugeja, seda ma usinasti kasutasin ka. Kohe iga päev kasutasin. (Tulemus: kahel pikemal sõidupäeval ainult jäigi kümnest tuhandest sammust veidi puudu, aga muidu oli iga päev kohe ikka viisteist või üheksateist tuhat sammu ja nii). Tagasilennu päevaks ka panin kaela, et näha, kui palju lennujaamas samme ja kilomeetreid tuleb - need koridorid on igal pool ju üpris pikad. Novat, kokku tuli mööda lennujaamu kõndimist 10,99 kilomeetrit!!! Ja et sotid selged oleksid, siis kuus kilomeetrit sellest möödus Saksamaal, sest meil oli vaja endale uus lend leida. Mul olid veel kõrged kontsad ka jalas ja puha. See oli siis esimene pikem kontsamaraton sandiks jäämise aegadest saadik. Päris sürr. Ei ole need lendamise päevad ka nii lihtsad midagi!
Piltidega on nii, et mul oli uus, sünnipäevaks saadud fotokas kaasas. Ma siis klõpsisin päris palju, kuigi mitte tingimata neis kohtades ja nendest asjadest, mida kõige rohkem pildistada oleks tahtnud. Aga pilte tuli mingi 1500 kanti, nii et nende läbisortimine ja uduste elimineerimine võtab pisut aega. Vot. Küll ma tegelen sellega.
Nii, aga praeguseks siis aitab kah. Mul on veebruariks üks raamat vaja jälle ära tõlkida - selline mõnus, lobedas keeles ja suhteliselt õhuke trükis, aga et seda mitte viimasele hetkele jätta, tuleks mul nüüd temaga paari päeva jooksul kuskile maale juba jõuda. Ja kunagi tahaks piltideni ka jõuda... Oi, ja apteeker Melchiori raamatud, mis jõuluvana tõi, tahaks ka kiiremas korras läbi lugeda! Hii, ühesõnaga, tegevust jätkub.
Aga jah, head uut aastat siis. Ja küll on rumal minust, ma palusin enne reisi, et lumi enne ära ei sulaks, kui ma tagasi tulen. Näete nüüd siis, enne ei sulanudki, aga kohe, kui tagasi jõudsin, hakkas sulama. VÄGA märg on! Andke lumi ja külmad ilmad tagasi!
Homseni,
M.
