Päikesepäev

Noh, kuna seda lubatud vihma veel pole tulnud ja täna hommikult ärkasin ma hoopis mõnusalt soojas päikeselaigus, vormus mul kiirelt mõte - tuleb ruttu välja pildistama minna, enne kui vananaiste suvi otsa saab. Ja eks ma siis kargasingi voodist otse pükstesse ja mugavatesse kingadesse (tavapäraste kontsakate asemel :D), haarasin õuna ja fotoka ja kihutasin linna. Alustasin enda koduaknast, siis Rotermanni kvartalist, edasi turnisin Linnahalli juures, käisin veel korra Oleviste tornis, traavisin pisut vanalinnas... ja oligi kell kaks nagu niuhti ja vaja ruttu kooli ronida ja presenteerida seda, mida ma polnud absoluutselt teinud :D Seal läksid asjad sellegipoolest tippen-toppen, lõppkokuvõttes sain jälle mitme asja võrra targemaks ja sain lõputöö suhtes ka pisut nõuandeid ja nüüd ongi parajasti enne järgmist kooriproovi nii palju aega, et pildid üles riputada. Voilà...

Minu absoluutne lemmik - Roostemaja

See Rotermanni peatänav seal

Oleviste torn hullult vahvalt paistab sealt - täpselt selline mulje nagu oleks tehasele kirikutorn otsa pandud ja see oleks ka sealsamas

Täiesti müstiline - hele pilt küll, aga mina ei saa aru, kuidas saab Olümpia tagant hakata mingi mets ja linna enam ei paistagi. Mitte ainult pildi asi pole see, vaid tegelikult ka ei paistnud sealt metsa tagant enam midagi... Kuhu Tallinn jäi???

Seal taga natuke paistab üks trepp, mida mööda torni saab :P

Toompeakene

Üks uks Tallinna vanalinnas ja teine Roomas...

Hullult äge veerenn

Elamusi ooperilavalt

Jajah, esimene oktoober tuleb muudkui galopiga lähemale ja nüüdseks oleme oma proovidega kolinud ringi juba Estoniasse. Täna veetsime seal 5 ülitoredat tundi - noh, olid muidugi varjuküljed ka asjal (jõlehirmusumbneproovisaal näiteks ja mikrite puudumine, mistõttu me kõik lõpuks natukene kähisesime), aga üldiselt oli megamõnus atmosfäär ja seltskond on meil igatahes ka apsaluutselt-täiesti viis pluss. Noh, ja lõpuks kui meid nelja tunni pärast lavale lasti, siis kõlas vingelt kah, see õhtujuht ise ütles, et kuradi kihvtilt kõlate, tehke kauemgi :D (me oleme nimelt õhtu kõige viimane ülesastuja ja paugu-kärtsu ja mürtsuga muusikaauhindade jagamise tseremoonia ülekande ja ooperigala lõpetajad, meil on aega rohkem käes kui teistel :D). Ja noh, vahepeal saime täna vaadata teiste proove ja käisime Karja keldris söömas ja siis tantsisime pimedas pargis kankaani ja jalutasime poole öö aegu teatrist tagasi ja - ühesõnaga et vahva aeg on. Väga vahva. Ja siis veel üks asi. On väga vahva :D

Selle peale, et homme on vaja mingi projekti suund ära rääkida, selle peale ei taha nagu eriti mõelda. Eks me vaata, mis homme saab - peedistamist missugust, on alust arvata. Aga ega ma lase sel praegu oma taevasseulatuvat tuju rikkuda :D Küll kuidagi ikka välja veab. Meid on õnneks päris mitu, kamba peale ehk kokutame asjad kokku... Igatahes, praegu ma olen nii vaimustuses ja teatri-muusika lainel, et ma küll ei viitsi/suuda/taha end maa peale tagasi kukutada ja tüpomorfoloogiaga tegelema hakata... Ehk hommikul ka jõuab natukene vaadata. Ah, poogen :D

Ja siis veel et - on väga vahva :D:D:D

Ja ma ei mäletanud, et see saal nii tilluke on.

Ja homme jälle siis, ei jõua juba ära oodata :D

Transpordiäpardustest kah

Viimastel päevadel ei ole mul transpordiga kohe mitte üks raas vedanud. Aruma’isaa, kas ma olen mingiks äpuks muutunud või mis, äpardusi juhtub igal sammul. Võta või eile näiteks – läksin õhtul külla ja istusin täiesti süüdimatult vale trolli peale. Rääkisin parajasti telefoniga, eriti ei keskendunud ka ja mõtlesin, et ah, ju ma kuuega ka saan. No võta näpust – kui ma juba hipodroomist olin mööda sõitnud, siis tuli pähe mõte, et oi, natuke kaugele olen sattunud justkui, ta ju siin küll ei ela. Kiire telefonikõne kinnitas, et ega mul muud varianti pole, sõitku aga linna tagasi ja istugu ümber. Võite isegi arvata, et ma polnud just eriti õnnelik, ma parem käin jala kui ühistranspordiga üldiselt.

Noh ja siis markantne juhus täna hommikul – ajasin end kell 8.15 suure surmaga voodist välja – no nii oleks tahtnud edasi magada, et isegi seeneleminekualternatiiv ei tundunud piisavalt ahvatlev. No suutsin ennast lõpuks siiski voodi ülaltkorruselt alla kukutada ja bussijaama vedada… Aga mis selgub? Buss on välja müüdud. Oi pagan, ma olin tige. Ega’s midagi, läksin mina ja veel mitu-setu vanakest uurima, millal järgmine buss läheb. Aga läks alles kahe tunni pärast. Ma ei tea küll, mida nad mõtlevad – muidu käivad bussid iga poole tunni takka, aga laupäeva hommikul äkki piisab nende meelest siis sellest, kui üle kahe tunni üks käib. Eurolines’i kassast saadeti mind ka üpris tõredalt minema, et see nende ainus buss, mis pidi kohe Riiga minema, see ei tohi võtta Pärnusse rahvast peale.

Läksin mina siiski kurjade kavatsustega otse Eurolines'i bussijuhi käest asja uurima – too osutus õnneks hästi toredaks meheks ja kui ma olin talle oma kurva jutu ära rääkinud, et muidu ma pean siin ilusast laupäeva hommikust poolteist tundi lihtsalt maha passima, võttis mu peale. Aga unustas ütlemata, et enne kui see buss ükskord minema hakkab, tuleb tõeline Tallinna-tuur veel ära teha. Nimelt käisime me läbi pool linna ja sadamad ja selleks ajaks, kui iga normaalne buss oleks juba Pääskulast möödas olnud, jõudsime meie ringiga alguskohta tagasi. Oh jah. Ainsad kaks meetilka tõrvapotis olid asja juures need, et see bussijuht mu ikkagi peale võttis – noh, isegi pooletunnise ekstratiiruga jõuan ma niimoodi koju poolteist tundi varem kui järgmisega… ja see, et siin on mingid kanadalased bussi peal, kes kõva häälega prantsuse keelt kaagutasid ja kellega ma siis juttu alustasin ning sain natukene oma prantsuse keelt harjutada jälle. Aga imelikult räägivad küll, pole ikka päris prantsuse keel – selline ilma põriseva rrrrrr-ita ja kohati ingliskeelsete sõnadega. Naljakas kohe. Ma tükk aega nuputasin, kust nad võiks olla, enne kui küsisin – ise kahtlustasin, et Québecist, aga tegelikult Montréalist. Ja teevad kolmenädalast põhjamaade-tuuri viiekesti perekonnaga. Vot nõnda.

Aga positiivsest küljest vaadatuna – täna oli ikka veel ilus ilm, aga eilse õhtu järgi olin ma juba arvestanud, et kohe täna hakkab kallama ja läheb külmaks ja koledaks. Metsas sai jälle käidud, nagu allolevast näha. Praegu keedame jälle fanaatiliselt seeni. Ega's midagi.

Mets ja kassi karbi sisse mahutamine vol 2

Vot oli selline ilus, valge ja helge (ma loomulikult tean, et ülevalgustatud pilt on jah - meelega vastu päikest tegin, aga mulle meeldib :D).

Jõhvikad. Ilma tuhksuhkruta veel.

Kanarbik ja põdrasammal ja võib-olla mõne põdra ampsukad kah...

Perekond (vanemad juba koonduslaagrisse saadetud):

Talle juba on omane selline pisut nukker-üleolev kaugussesuunatud pilk - ja ta omandab selle eriti kiiresti fotoka ees.

Moosi jaoks sai piisavalt:

Ega ma vägisi seda vaest kassi käsi pisikestesse karpidesse pugeda, talle meeldivad sihukesed asjad...

Järjekordsed avastusretked Tallinnas

Ma üllatan iseennastki. Täna võtsin ma tänu ilusale ilmale ette veel ühe ringkäigu Tallinna linna peal - avastasin sedakorda vanalinnast tundmatuid nurgataguseid (kus mingid ratastele pandud raudrüüs rüütlid mulle mööda munakive vastu koperdasid ja neid saatnud fotograaf minu jahmunud-hämmeldunud näoilme peale laginal naerma hakkas) - näiteks leidsin ma mingi pisikese kolmekäelise jumalaema kiriku, mis on kuskile vanasse kaupmehemajja tehtud - see on ainult reede hommikuti ja pühapäeva õhtuti lahti, peab kunagi tagasi minema, et see imeasi seestpoolt ka ära näha. Käisin Oleviste kirikus ja turnisin 15 krooni eest üles sinna torni, mis kunagi Euroopa kõige kõrgem oli... See oli küll täiesti vahva, seal üleval oli nii megakitsas, umbes nagu kolm puulauakest oli jalgealuseks kokku löödud ja kogu moos. Aga vaated olid ilusad, eriti arvestades tänast päikest. Ja jälle ei jõua ma ennast ära needa, et ma kõik fotokad koju jätsin. Nojah, nagu ma juba ütlesin, eks ma siis pea lootma, et järgmine nädalgi mõni ilus ilm on, et ma saaksin spetsiaalsele pildistamisretkele minna. Ma tegin täna tornis oma telefoniga küll ka mõned pildid, aga see pole ikka päris. Siis ma veel ukerdasin siin-seal ringi, leidsin antikvariaadist 1937. aastal välja antud Pariisi giidiraamatu, mille ma loomulikult pidin ära ostma, mis sest, et tegu on saksakeelse asjaga ja minu saksa keel on ligadi-logadi, aga nii palju saan ma ikka aru, et seal oli päris ägedat juttu sees. Ja illustratsioonid, ooooooooooo...... Väga põnev! Kõndisin veel Rottermanni kvartalis ja oleks arhitektuurimuuseumigi läinud, aga kiireks läks. Praegugi on kiire, kui järgi mõelda. Kell kuus hakkab linnalabori infotund Raekoja platsis ja pärast on jälle poole ööni kooriproovi. Ma vist ei ole avaldanud, miks meil need meeletud pikad ja sagedased proovid praegu on - me nimelt lähme kolmapäeval Estoniasse esinema ja ETV-gi kannab seda üritust üle, nii et... nagu meile eile öeldi, on meil vaja saada jõle ruttu Eesti kõige parema koori kõla :D:D:D Nojah siis...

Veel mõned kiired tähelepanekud (hiljemalt 9 minuti pärast pean uksest väljas olema): jõle hea on nari ülemisel korrusel magada; kui kell tiriseb ja sealt alla turnida kella kinni panema, pole nii lihtne uuesti magama kukkuda - see on mind mitu hommikut päästnud! Täna ka, mis siis, et ma hommikul surmväsinud olin (jälle ei tulnud kella poole viieni und noh, ega siis pole kell kümme tõusmine mingi lihtne asi :D)... Ainult et pärast oli pea küll nii tühi, et ma unustasin ennast kassi moodi laua taha päikeselaiku vedelema :D

Ahjaa, siis oli minu tänane suursaavutus munakeetmine. Võtsin kohe kaks tundi hoogu, enne kui kümme muna potti kupatasin. See on lihtsalt seetõttu raskendatud, et meil nüüd on ühikas mingi venku koll, kes luurab koridoris, kui keegi kempsu või kööki läheb ja siis loodab, et tuba on tühi ja läheb vargile. Kellelgi läks niimoodi telefon, teisel arvuti ja kolmandatega oli nii, et kaks toanaabrit läksid toast välja ja tüüp arvas, et nüüd on tuba tühi, aga kolmas tüdruk oli toas ja tegi talle tuule alla. Asja point on selles, et nüüd peab vetsu ja kööki minnes uksed lukustama ja kui niisuguseid ettevalmistusi kohe teha, tundub isegi munakeetmine ilgelt raskena. Aga hakkama sain, juhhei.

Ja siis - olgu taevas tänatud sõprade eest, kes viitsivad mõnikord kaasa mõtelda ja huvi tunda. Täiesti absoluutselt ootamatust allikast langes mulle sülle magistritöö jaoks täiesti asendamatu dokument... Juhhuuuuuuuu! Aitähhhhh!

PS: venkud olid kunagi külma sõja ajal tahtnud teha sellist projekti, et mingi kunstpilv-plaat oleks taevas ja see peegeldaks päikesekiiri kogu aeg, ükskõik mis kell ja kas päikest konkreetselt selles kohas sellel hetkel on või ei ole - ma lugesin ühest targast raamatust. Nemad tahtsid niimoodi põllumajandust tootlikumaks muuta. Mina mõtlen, et kuidagi võiks orgunnida nii, et Eestis tihemini ilus selge ja päikeseline ilm oleks, küll ma oleks õnnelik!

Meeldivalt üllatunud (urbanistlikke tõdemusi Tallinnast)

Täna (ja ka eile ka, kui harukordne) oli nii ilus ilm, et ma kohe ei raatsinud koolist otse ühikasse tulla ja läksin seega mõlemal päeval linna peale lonkima. Tallinnas ei ole ma sedasorti tegevust kunagi väljaspool vanalinna eriti harrastanud - justkui pole kuskil väga kõndida olnud ja kuidagi kole on ka tundunud alati see alternatiiv (noh, koledad rajoonid, rääkimata koledast ilmast). Aga nojah, ühesõnaga, Pariisis tekkis harjumus sisse ja ma mõtlesin, et ehk on aeg siingi üritada. Ja teate, tulemused olid täiesti hämmastavad...

Mõte oli selles, et tahtsin minna Linnahalli katusele, sest Linnahalli teema on millegipärast mu ümber jõle aktiivne olnud viimasel ajal. Läksingi siis Viru keskusest mööda ja Coca Cola Plaza nurga taha... ja jäin hämmastusest absoluutselt tummaks. Esiteks ma polnud tõesti arvanud, et see Rottermanni kvartal omadega juba nii kaugel on, teiseks polnud ma ilmaski mõistnud, et need hooned hakkavad seal nii ägedad välja nägema. Nojah, tähendab, see kolme roosa "kuusekesega" asi on kergelt sürreaalne ja mitte just ehk kõige ägedam lahendus, aga no sellelgi pole tegelikult väga viga... Ja ülejäänud majad on seal täiesti šeffid... need kaks tekstuuriga tellistest asja ja eriti too roosteplaatidest asjandus olid tõeliselt vinged, täiesti uskumatu. Ma olin eelnevalt suhteliselt õnnetult meelestatud selle kandi koha pealt, mõtlesin, et need on seal kindlasti samasugused käkid nagu neid tavaliselt Eestisse tehakse. Aga võta näpust. Ja asja võlu oli veel see, et kuna see kant on endiselt ehituses ja valmis majades on ka veel suht vähe asunikke, siis see on nii ilus ja rahulik ja vaikne, päikeselise ilmaga täiesti armas ja äge. Ma olen suisa vaimustuses ja ei jõua ennast ära kiruda, et ma nüüd just fotoka koju viisin... Ilusa ilmaga oleks sealt saanud apsaluutselt fantast pilte... Noh, eks ma looda, et järgmine nädal siis ka mõni päikeseline ilm tuleb, kus mul ka linnas jalutamiseks aega on.

Igatahes, ja siis Linnahalli juurest leidsime veel mingisuguse äärmiselt lihtsustatud versiooni Pekingi olümpiastaadionist - valge, väike ja mitte nii kumer, aga üldjoontes tekitas see meis mõlemis üheaegselt sama seose, nii et ju ta siis ikka sinnapoole kisub...

Linnahalli katusel harjutasid pisikesed iluuisutajad hüppeid kellegi kiitsaka onu käe all ja mingid välismaalased tulid meie käest küsima, et mis peletis see plats on, kus me istume, ja kas sellel otstarve ka on. Kopterit nägime tulemas ja minemas. Tuulevarjus sai täitsa ilma jakita-mantlita päikese käes peesitada. Ja seda tehes tõdesime me, et kaldaäär on siin ikka uskumatult kole. Brr. Ma ei tea, mujal maailmas ikka rannaäärt ja jõgede ääri ikka nimme väärtustatakse ja tehakse atraktiivseks ja ligipääsetavaks; meil aga on need aga siiani jäetud nii tühermaaks kui võimalik - ja siis nüüd on tulnud mõte, et appike-appike, peaks midagi sinna ikka tegema, ja siis hakatakse väevõimuga tegema mingisuguseid terviklahendusi, mis on nii mastaapsed ja utoopilised, et keegi nende tegemiseni kunagi ei jõua... Ja kui ka jõutaks, oleks need majad ilmselt järgmised kümme aastat tühjad, sest need on tehtud kohe nii kaugele tulevikkukiikamise ja perspektiivitundega, et reaalsus ei jõua järgi ja rahvastki pole Eestimaal nii palju. Ühesõnaga - midagi on selle linnakorrastusskeemi juures viltu, aga ma ei oska ise täpselt ka öelda, mida tuleks teistmoodi teha, et kuskilt muust küljest väga suurt lõivu maksta ei tuleks... Ja siis samas nad tahavad nagu promoda hullult rannaäärt, aga teha mingi krdi kiirtee, mis selle linnast ikkagi täiesti ära lõikaks. Ei saa mina aru, kuskil kellegi loogika (või vähemalt koostöö) longab mõlemat jalga ja kepp on kah veel kõver...

Ahjaa, nii, ja siis veel see õnnetu postimaja - ma tõesti vaatasin eile ja täna, et Narva maantee äär on täiesti kummaliselt ühtne tekkinud - kõik need uued hooned on täpselt ühekõrgused (!!! oleksite te uskunud, et see on võimalik? Kõrgusepiirangutest hoolimata on need tavaliselt ikka pisut sakilised, aga siin tulid kuidagi sellised äärmiselt ühtlased välja) ja ühte stiili klaasfassaadidega; nende vahel näeb see postimaja ikka eriti õnnetu ja kökats välja. Varemalt ei olnud mul selle maja vastu midagi, aga nüüd on tema seltskond ikka kõvasti teistsugune ja ta lihtsalt tundub nii armetult matsakas seal... Ma nüüd ei oskagi kumbagi poolt toetada - ühest küljest ei saa ju võtta kõiki selle aja asju maha - see on ka siiski ajalugu ja päris nulliga paljaks ajada nõuka perioodi nagu ka ei saa ja ei tohi, aga samas ta ei sobi sinna enam küll jah... (Linnahalli peaksid nad aga päris kindlasti korda tegema ja sellele rohkem kasutust leidma minu meelest, seda oleks küll päris lollus maha lõhkuda).

Ja seda mõtlesin ma ka, et enne aerofotosid ei ehitatud linnu ainult sellest vaatenurgast, et kuidas plaan ülevalt vaadatuna ilus mustriline välja näeks, vaid ehitati nii, kuidas selles linnas elada oli. Nüüd on aerofotod ja satelliidid ja Google Earth ja millegipärast on kõigil hiiglama vaimustus peal, et kui teeme kavandeid ja plaane, teeme ilmtingimata sellised, et need mustrid ülevalt vaadates ägedad tunduksid. Teeme näiteks kristalli ja korrutame seda lõpmatuseni. Aga asja juures on see nüke, et mustritele ja majade paigutamisele keskendudes minu meelest nad tihtipeale unustavad terve mõistuse ära ja teevad suhteliselt imelikke otsuseid ja loovad üsna veidraid mittefunktsionaalseid keskkondi... Linnaplaneerimine ikka ei tohiks olla ainult mingi vormi- ja mahuõpetus, kuskil peaks elamise ja sotsioloogia pool ka esindatud olema. Ja isegi siis, kui tõdetakse, et mingi hullem geograafiline paigutus reaalsuses ei ole tööle hakanud, tahetakse asja sotsioloogilisest vaatepunktist lähenedes parandada, ja ikkagi hakatakse tegema elumajadest mustreid, noma'isaa aru küll...

Ega ma just hästi siia ei mahu, aga noh, kannatab ära...

Tänase päeva saavutused:

14 purki marineeritud seeni; kaks plaaditäit seenepirukaid ja terve pannitäis seenepraadi... Hmm, päris seene tunne hakkab tekkima.

Seened on siin ja seened on seal [lambalaulu viisil]

Aga meie käisime täna hommikul metsas...

Kompositsioon punasega

Hihii, nunnu

Natuke värvi ka

Minu lemmikud

Ja nad kasvasid täitsa keset teed...

Emme ja abiline

Küll on raskkkkkkkkke see sündimine

Täheldage, kuidas pohlad läbi seene kasvavad

Lillseen või seenlill???

Minule ju meeldivad sihukesed tibatillukesed; need on purgi sees nii ilusad.

Uppis oli. Kõik olid uppis, seal kust Nublu läbi tormas

Muuseas, kas keegi teab, mis seen see on? Kas seda sünnib ka süüa või?

Osa saagist...

POSTSCRIPTUM: täna aasta aega tagasi olin ma sellel ajal jõudnud oma kimpsude-kompsudega Pariisi, need Triinu esimesse pisikesse elukohta tarinud ja katsusin ümber orienteeruma hakata...

Kohutavalt tore on olla

Ma tulin just kooriproovist. Kolm minutit tagasi. Ja kell on 23.38. Ja üleüldises plaanis hakkas kooriproov kell 19.00. Lõpuks tulime me ära, sest turvamees tuli vaatama, kas ikka kõik on korras või - et miks võtit tagasi pole toodud. Hihii. Viimased 2,5h olime me seal neljakesti. Noh, tegelikult kuuekesti, aga pmst neljakesti laulsime. Ja jube ilusti tuli välja. Tükk aega sai positud ja pusitud küll, aga lõpuks õnnestus meil nii ilusasti kokku laulda, et kõik (ok, va üks kahtlane akord) oli ilus, helisev ja puhas, hääled sobisid parfait kokku ja me olime kõik täiesti korralikult kogu aeg helistikus ja kõik kargasime ja plaksutasime ja rõõmustasime lõpuks, kui esimest korda kõik täiesti välja tuli. Muide, me laulsime "Ta lendab mesipuu poole". Jajah, ma tean, et enamiku meelest see nüüd on kiiksuga värk, aga mul poogen. Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii tore oli ja niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus oli. Hihii, koori pole vajagi, saab ka ansambliga :D Ja kohe nii tore oli, et me leppisime kokku, et saame homme hommikul uuesti kokku ja laulame midagi muud. Vot nõnda. Noh, eks ta põhimõtteliselt oli esimesel koolinädalal ka samamoodi - sama seltskonnaga (kuigi mõned olid juures) need projektid, mis nii nakkavad olid, et poole ööni tuli laulda. Nojah. Ja arvake ära - jõudsin praegu koju ja mida ma kuulan :D Hihii... see on tõesti äärmiselt külgehakkav... Ja ilgelt tore mõnus väike fanaatikute seltskond :D

OK, aga üldiselt. Ma nüüd panen arvuti kinni ja valin oma tohutust pooleliolevate raamatute kuhjast mõne, mida paar peatükki edasi arendada. Mul on nimelt praegu pooleli mingi neli raamatut, millest kolm on suht paksud - sellised vahemikus 600-1100 lk, eks, mis tähendab, et see hunnik on lihtsalt kõrge. Puhtalt ääremärkusena võib ju ära mainida, et need on siis Jane Jacobs "The death and life of great American cities"; Maurice Leblanci "Arsène Lupin 1" (kogutud teosed); "Sociologie de Paris" ja Luc Gwiazdzinski "Nuit-dernière frontière de la ville".

POSTSCRIPTUM: einoh, ühikas on ka sama hull kui mina, keegi kuulab ja üürgab mu ukse taga täiesti kõrist Georg Otsa :D "Oh keeruta, lennuta linalakk neidu, kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb..."

Ahjaa,

Täna õhtul leiab aset selline ettevõtmine, et kell 9.50 tuleb kustutada kümneks minutiks tuled. Ülemaailmaline asi sihukene, vot. Kliimasoojenemise vastu ja elektriraiskamise vastu jne. Kuigi see vist on tegelikult suht-koht kahjulik igasugustele seadmetele, kui seda massiliselt teha... Aga noh, mina kavatsen igatahes küll 57 minuti pärast kümme minutit pimedas istuda. Muuseas, 9.50 kohaliku kella järgi igas ajavööndis seega eraldi, peaasi, et 9.50 :D Ei tea, miks...

Salatoimikud

Vääääääääga naljakas! Ma käisin täna seda uuemat X-Filesi filmi vaatamas. Noma'itea. Jabur, mis ma muud oskan öelda. Ei, selles mõttes, et OK, mingi sisu oli tõesti olemas, aga samas oleks võinud selle filmi nii umbes poole lühemaks teha - võtta ära igasugused sellised pikad tagasihoitud ja väljapeetud keskustelud à la ma olen alati ufodesse uskunud ja sinna ei saa midagi parata - lõpeta neisse uskumine - ma ei saa, ma uskusin juba enne sinuga kohtumist - no ega ma ei saa sind käskida neisse uskumist lõpetada, aga võta teadmiseks, et kui sa ei lõpeta, siis ma koju ei tule... need oleks võinud nagu lühemad olla :D Või üldse olemata. Ja kristlik haigla, mamma mia. Ja habe! Hirmus! Oi, ja see vene keel, mida seal kuulis - pool kinosaali hakkas ühel hetkel naerma, siis ma alles sain aru, et keegi seal filmis ütles "sssevottttttnjaaaaaaaaaaaaaaaa" vene keeles :D Ühesõnaga veider film. Ja mõelda ainult, et mingil hetkel olin ma selle sarja täiesti pühendunud fänn. Oi-jah, olid ajad. Aga vähemalt sain oma silmaga ära nähtud...

Muide, Kosmoses on alati ilgelt külmad saalid...

Urbanistlikud mõtted muutusid muudeks mõteteks

Tegelikult on nüüd nii, et mul on homme ühe tõlke tähtaeg. Järelikult tegelen ma kõige muuga, kui viimistlustööga, eks. Tukkusin tund aega, siis lugesin Arsène Lupini (jah, ma läksin seda teed, et tõin RR-st need 1100-lehelised koguteosed ära), sirvisin netist uudiseid ja lugesin peatükikese Jane Jacobsit, klõpsisin aknast välja pilti teha ja püüdsin seda miljonivaadet jäädvustada; nüüd kirjutan nähtavasti seda üllitist siin ja üleüldse... Ja tegelikult oli mul küll kavas natukene urbanistlikel teemadel heietada, aga ma juba enam ei viitsi ja meelest läks ära ka, mida ma täpselt öelda tahtsin.

Igatahes, seda ma mäletan, et tahtsin arutada selle ägeda vaate üle, mis mul nüüd koduaknast avaneb. Tähendab siis - öösel on vaade täiesti tip-top, päeval on need kolakad küll suhteliselt koledad, aga no see selleks. Ainult et pildi peale neid kuidagi ei saa hästi, nad on harali ja imelikult hele taust on. Aga otsustage ise :P

Mina, muide, pole selle panga klient.

Jane Jacobsist inspireerituna tundsin ma vajadust siia paigutada ka üks suhteliselt mõttetu pilt, mis demonstreerib siiski ka öist tänavafunktsiooni jätkumist ja turvalisust jne jne jne :D Aga see on juba friigivärk.

Ehk siis - vot sihukene vaatepilt. Aga ma kahtlustan, et siiapaika ma teid jätangi ja lähen katsun siiski oma tõlkega ühele poole saada. Endiselt Vivat, vaeghõivatud ja co.

Ahjaa, uued kingad ostsin ka täna, sest ma lihtsalt ei suutnud teistega enam mitte ühtegi sammu edasi astuda. Ilu nõuab ohvreid küll, aga need ohvrid läksid juba liiga valusaks... Hihii. Nüüd on mul kaks paari vääääääga ilusaid kingi.

Mis on viga lilledel, pinkidel ja purskkaevul?

Istusin see nädal ühes arhitektuuriloengus ja tuli jutuks selle klaasristi teema, mida nad nüüd Tallinna südamesse pikemat aega püstitada tahavad. Noh ja kaks õppejõudu siis, mõlemad nimekad oma valla esindajad, nemad siis tõstatasid teema. Ja jutt läks kuidagi niimoodi, et tulid arutusele alternatiivsed võimalused. Ja kõige põlastavamalt, kõige mahategevamalt ja pilkavamal moel öeldi nii: "No aga teate, mida rahvas tahab? Mida rahvas küsitluse järgi kõige rohkem sinna platsile tahab? Kõige esimese asjana tahavad nad pinke, kus istuda. Ja jalga puhata. Pinke! Teiseks tahavad nad sinna lilli, et ilus oleks. Ja kolmandaks... Teate, mida nad kolmandaks tahavad?" Noh, õpilased pakkusid igasuguseid asju alates parkimiskohtadest ja lõpetades ristiga, aga siis öeldi välja, et kolmanda asjana tahtis rahvas sinna purskkaevu. kõike seda räägiti tõeliselt ülimalt pilkavalt, nagu oleks tegu maailma kõige nõmedamate mõtetega ja et sihukese asja peale tulevad ainult tõelised idioodid. Sellest tulenevalt pean ma tunnistama, et mul ei olnud ka julgust küsida, et miks see nii hull on - mis on viga lilledel, pinkidel ja purskkaevul? Mina istuksin ka hea meelega kuskile ilusa päikeselise ilmaga - tegelikult alles paar päeva tagasi jalutasin hommikul sealt kandist läbi, ostsin pagariärist kaks saia ja kohvi (kusjuures kaks saia kokku maksis 18 krooni, aga kui ma kohvi ka tellisin, oli arve juba 52 kokku... millest ma järeldasin, et äkki tuleks kohvijoomine maha jätta, kui see nii ropult kallis on) - ostsin need kaasa ja tahtsin kuskil väljas maha istuda ja need ära süüa. Lõpuks ühe pingi leidsin ka, aga ilma seljatoeta ja üsna ebamugava - ja mul ei oleks midagi selle vastu, kui neid seal natukene rohkem oleks ja kui inimesed neid actually ettenähtud eesmärgiks kasutaksid. Mis siis selles viga on? Loomulikult ei saa linna planeerida mingiks külaks ja ilmselgelt ei pruugi mingi hiigelsuur pinkide ja peenardega ääristatud purskkaev ilmtingimata just sellesse kohta sobida, aga ma ei leia, et nende komponentide kasutamine on üldises plaanis nii väga halb mõte, et seda kohe nii roppu moodi halvustada. Ja olgugi klišee, saab pinkide, lillede ja veesilmaga väga mõnusa olemise tekitada. Ei maksa seda niimoodi maha teha...

Aga üldiselt - homme hommikul jälle Tallinnasse tagasi.

Ja ahjaa, yours truly peab mõne aja pärast oma esimese loengu.

POSTSCRIPTUM: leidsin siit selleteemalise artikli ka.

Trnn, trnn, trnnnnnnnnnnnnnnn

Kõik võtab muudkui hoogsalt tuure üles. Kohe päris kõik. Kiirendusvõistlused on vist alanud. Kooliprojektid kimavad üliaktiivselt (ja ma pean endiselt tunnistama, et võrreldes üle-eelmise aastaga on asjad selles suhtes küll kõvasti paremuse poole arenenud. või olen ma ise suureks kasvanud ja teistmoodi mõtlema hakanud. seegi võib olla...), nädalad muudkui lippavad, lõputöö tuleb järjest ähvardavamalt lähemale, igasugused kooriprojektid arenevad meeletu kiirusega laviiniks ja mina üleüldse ei saa aru, kuidas mul vanasti kõige selle kõrvalt näiteks trenni jaoks aega jäi. Aga no see selleks...

Muidu käisin ma see nädal näiteks esimest korda elus arhiivis uurimistööd tegemas. Ja lugesin kahe ööga läbi kaks Maurice Leblanci raamatut (kumbki polnud kahjuks nii hea, kui "Õõnes nõel"). Tõlkisin kõvasti (teksti, mis sellele vaatamata kuidagi ei edene). Veetsin mitu ülitoredat õhtut poole ööni kooriproovis :D Sain laulupeo lauliku kätte :P Avastasin, et mu igapäevane suhtlusringkond on varasemaga võrreldes täiesti üllatuslikult ja märkimisväärselt muutunud ja et see ei aja mind mingil määral segadusse, kuigi iseenesest ju võiks. Täheldasin, et millegipärast on mu arvamus hakanud mõningatele inimestele üllatuslikult palju lugema. Leidsin uuesti kinnitust faktile, et EKA sööklas on ükskõik mis praad imehea, kui teda süüa ahjukartuli ja külma kastmega :D Jõudsin igasugustele muudele huvitavatele tõdemustele ka - näiteks (taas)avastasin ma ühika pesemaskäimise süsteemi (mis on seda arvestades, et meil on kahe korruse peale üksainus dušš - kui keldri omad välja arvata - äärmiselt oluline): see on põhimõtteliselt selline, et kolmapäeval ei maksa duši alla trügida, aga muudel päevadel on vaikus. Lihtsalt nädalavahetuseks lähevad kõik koju pesema või sauna või kuhu iganes, pärast seda ei pea esmaspäev-teisipäev end pesemisega "koormama"; kolmapäeval on laupäevasest saunaõhtust juba piisavalt aega möödas, nii et duširuumi ukse taga on kahanematu järjekord; ent tänu sellele valitseb neljapäeval ja reedel seal jälle tühjus, sest nädalavahetus ja kojuminek on ukse ees.

Igatahes, aga kuna ma nüüd olen märkamatult jälle koledasti aega laiaks löönud (ja seda on mul praegu väga jaopärast käes), siis off I go now, vaja tööd teha, asjalik olla ning tarku mõtteid genereerida ja siis veel suhelda kah veel...

Aga homme on Pariisi pidu :P

Oi, tubli olen

Ma siia ei varem kirjutanud, et ma uue kooliaasta puhul andsin endale lubaduse - esimesest septembrist kuni jõuludeni ei joo mitte mingit alkoholi, va üks lubatav erand kuus (Pariisis sai ikka vist natukene üle pingutatud, väike vahe ei teeks paha. Aga no äkki on kellegi sünnipäev, siis võib üks erand olla, ma arvasin :D). Noh, sellekuise ma juba kasutasin ära, sest ma käisin seal veinidegusteerimisel (olgugi, et seal oli tegelikult tops laua peal, kuhu sai veini välja sülitada - näiteks autojuhid jne) ja täna ma siis sain maha selle esimese kangelasteoga, et ütlesin omaenda ühikatoas toimunud peol veinist ära. Heh. Seejuures mina tegin neile pudeli lahti, sest isegi poisid ei suutnud seda korki lahti kangutada :D Mina oma Pariisi praktikaga võtsin pudeli ja sikutasin lupsti korgi pealt ära :D Päris naljakas oli nende nägusid vaadata. Harjutamine teeb ikka meistriks. AGA seejärel ütlesin ma neile rõõmsalt, et ma joon oma mahla edasi ja ise tundsin ennast jõle kangelasena :D Nojah siis...

Muidu avastasin ma täna, et mul on üks kursavend ka. Nii et meid on tervelt kolm! Millised hordid... Ja tänane kooriproov ei veninudki öhe, kummalisel kombel sai see kohe kell 9 läbi. Ja tegelikult on siin koolis ka ikka jumalast äge. Täitsa üdini positiivne päev oli täna. Ainult natukene tahaks Pariisi Pariisi pärast tagasi. Ja et vihma ei sajaks kogu aeg.

Ma mõtlesin välja, et kõige rohkem tunnen ma Eva nimelisi inimesi. Tervelt 7 Evat on minu tutvusringkonnas. Ja 5 Sandrat vähemalt. Kristinaid ja Kristiinasid tuleb ka umbes sama palju ära (kokku 6, kui ma kedagi ei unustanud). Ja Kristisid tean ka vist oma 5-6. Poistest on kõige rohkem Marte, keda ma tean vist nii umbes 5 ja seejärel tuleb 3 Martinit. Päris mitut Madist tean ka ja Mihklit ja Viktorit.

Vahetult keskkoolist tulnud esmaskursuslased on ikka tõelised lapsed... Tited, mis tited...

Väga suur nuhtlus on, kui korrusel ei ole duširuumi. Ja väga suur pluss on, kui otse su ukse taga pole peopidamispaika. AGA üleüldse on elu lill.

Aga eks ma siis nüüd lähen vaatan, kas allkorrusel on duširuumi taga suur saba või mitte...

Naabrivalve

Jaa, enam meil akna all kiilakaid peanuppe ringi ei lippa, aga sellegipoolest on seal midagi hirmus põnevat teoksil...

Täheldage, et mu peni ei saa kordagi akna peale ronida, ilma et ta mingit lelu kaasa ei tariks - ja loomulikult unustab ta need kõik ning läheb toob kohe varsti mõne juurde...

Arsène Lupin

Nojah. Eile öösel sai jälle kaua-kaua lauldud ja täna hommikul kaskede all kuskil muf-il üles astutud :D Päris naljakas oli... Tore ka. Mulle täitsa meeldis selle ürituse mõte - et tänav inimestele tagasi võtta ja tänavaturud ning -letid, skulptuurid, lauljad ja žongleerijad, pasunapuhujad ja rongkäik, seltsimaja ja kõike seda täitsa Tallinna südames. Äge. Šeff mõte. Ja laulda on ka tore, eriti omadega :D

Ülejäänud laupäev on olnud suhteliselt mõttetu. Tulin Pärnusse, sain peavalu ja jäin kell viis teleka ette diivanile magama; magasin maha kõik huvitavad telesaated (à la Laululahingu kõige ägedamad laulud) ja ärkasin üles umbes täpselt selleks ajaks, kui Nublu jälle õue tahtis :D Pärast seda olen talle natukene palli loopinud ja niisama molutanud. Arvutit ega telekat ei viitsi eriti vahtida, pea valutab ikka veel natukene; muud tarka ka ei taha nagu ette võtta :D Isegi mu põnevad raamatud said läbi. Ma nimelt avastasin enda jaoks säärase kirjaniku nagu Maurice Leblanc, kelle Arsène Lupini krimkad on veel palju-palju paremad kui Sherlock Holmesi või Perry Masoni lood. Ma tükk aega arvasin, et neid eesti keelde pole üldse tõlgitud, aga see nädal avastasin, et umbes viis raamatut siiski on... millalgi kolmekümnendatel :D Ühe ostsin ma eile enne kooriproovi antikvariaadist, teise ostsin millalgi suvel - kah antikvariaadist - ja lugesin nüüd kolmapäeval läbi. Eile ostetu osutus aga üldse nii põnevaks, et kui ma poole öö ajal laulmast tulin, siis istusin sellega maha ja lõpetasin temaga kell pool neli hommikul. Ma lihtsalt ei SUUTNUD seda käest panna. Asja nimi oli "Õõnes nõel" ja sellel oli õige mitu võlu - eelkõige loomulikult Arsène Lupini vaimukas ja stiilne karakter ning kohutavalt ootamatu sündmuskäik, aga siis veel ka see, et raamat oli nii vana ja selline koltunud paksude lehtedega, mille vahele keegi kunagi pannkoogi oli pannud; aga isegi eesti keel oli seal sihuke vanamoodne ja armas - ajakirjanikkude, täpsalt ja mis kõik veidraid sõnavorme seal veel ka ei esinenud; lisaks oli hästi nummi see, et kogu raamatust kumas läbi see, et vanasti ei osanud ikka tõlgid ka eriti nii hästi inglise keelt, et neil oleks mingi keeletunnetus olnud - põhimõtteliselt lausestruktuur oli kõik üsna selline võõrapärane ja mõned asjad, mida poleks olnud vaja ära tõlkida (nimed nt), olid ära tõlgitud, sest sellest poldud aru saadud, et need nimed olid... Ühesõnaga - nummi! Ega ma maha tee, vastupidi - ma kujutan elavalt ette, kuidas oli 80 aastat tagasi neid asju tõlkida - puudusid igasugused arvutid ja korralikud sõnastikud, rääkimata online sõnastikest ja internetist, ilma milleta ma ei suudaks küll seda tõlgitööd teha :D Istusid need tõlgid seal ja lappasid oma võib-olla ainukest olemasolevat sõnaraamatut ning ma ei taha üldse ette kujutada, mida nad siis pidid tegema, kui otsitavat sõna seal ei leidunud... Kust sa kaevad niimoodi infi välja, nagu praegu internet seda võimaldab? Hirmus...

Igatahes, ma loodan, et minust on prantsuse kultuuri propageerijana kasu - ma igal juhul soovitan teil Maurice Leblanci lugeda, kui kätte juhtub või raamatukogus leidub. Arsène Lupin on prantsuse kõige kuulsam krimkategelane üldse ja ta on tõesti sama kuulus kui Sherlock Holmes. Ta on kohutavalt vaimukas ja äge, palju etem selles plaanis kui Gardneri nutikamad dialoogid Masoni, Drake'i ja Della vahel... Ta on nii kuulus, et temast on mustmiljoni filmi ja etendust ja raamatut... Ja Maurice Leblanci kohta on öeldud nii, et ta on sama nupukas kui Conan Doyle ja sama andekas kui Alexandre Dumas, sest ta süžeed liiguvad jube ruttu ja ootamatuid radu pidi. Seda ma võin ma omast käest ka kinnitada - ei jõua veel ühest üllatusest toibuda, kui juba on järgmine ja nii ta läheb - nii ma ei suutnudki seda raamatukest käest panna. Ja see on lisaks ka veel kohutavalt nakkav, juba praegu näpud sügelevad, tahaks juba järgmist raamatut lugeda... Esmaspäeval lähen Akadeemilisse raamatukokku järgmiste järgi... ning siis tuleb mõelda, kust võõrkeeles järgesid leiab. Olen ikka loll, neid oleks Pariisist saanud endale paari euroga soetada, aga nüüd läheks tellimine kindlasti kallimaks - järgmise Pariisi sattumise korrani ma aga ka oodata ei jäksa... Ma küll leidsin netist mitme raamatu täistekstid online raamatutena, aga ma apsaluutselt vihkan raamatute arvutist lugemist (eriti uue läikiva ekraani pealt, sest see on kuidagi palju väsitavam kui mu vana arvuti mattekraan) - kolmveerand asja mõju kaob ära selle näol, et ma ei saa ise lehte keerata ja raamatut käe all tunda, vanade raamatute puhul nende lõhna nuusutada jne... Ühesõnaga, mul on nüüd dilemma... võtta prantsuse saalist Lupini teoste täiskogu ja lugeda prantsuse keeles ning mitte oma raamatut (sellega on see mure, et ta täiskogu on 4 köidet, kõik umbes 1100 lk paksud - mulle ei meeldi füüsiliselt nii paksu raamatut lugeda, seda on vastik kaasas kanda ja siis tundub, et ta kuidagi ei edene; ma tahaks prantsuskeelseid küll, aga üksikuid raamatuid - et iga raamat on omaette üksus noh :D Nii 200-300 leheküljelist on hea kotis tarida ja siis saab ikka aru ka, kuidas edeneb ja kui kaugel põnev lõpplahendus on. Lisaks meeldib mulle lugeda OMA raamatut :D:P); tellida amazonist raamatud koju (selle miinus on see, et raamatud maksavad küll keskmiselt 3 eurot tükk, aga saatmiskulu läheb ilmselt viis korda kallimaks...); oodata järgmise Pariisi minekuni (jumal teab, millal see juhtub); tellida krisostomusest ingliskeelsed variandid (vt üleelmine punkt)... ja viimane variant on lihtsalt sõltuvus jõuga alla suruda ning neist mitte ühtegi teha (sellest oleks kasu - koolis on kuidagi ropult kiire ja tööd on ka palju, mulle jääks Lupinist loobudes nendele palju rohkem aega, aga ma kardan, et see ei õnnestu)...

Mine võta siis nüüd kinni, mismoodi kõige parem oleks. Aga Arsène Lupin ruulib.

PS: kõik sai alguse sellest, et ma vaatasin talvel hoopis seda kõige viimast filmi, mis temast tehti - 2004. aastal. See oli sihukene tüüpiline seikluslik ja humoorikas asi, üldse mitte midagi liiga erilist, aga sealt see Arsène Lupini esmatutvus...

ETV2 näitab Öölaulupeo ülekannet. Vinge. Oleks tahtnud minna. Aga suvel on ka laulupidu :D:P Äge. Tahaks juba. Kõige rohkem tahaks "Tuljakut" :D, see annab suisa tiivad :D

Aga ma tegelikult mainisin, et mu pea valutab, nii et ma nüüd panen selle helendava ekraani endal silme alt ära... :D

POSTSCRIPTUM: Reet Linnal oli väga äge sinimustvalge heegeldatud sall kaelas. "Kaunimad laulud" on saanud väga veidra seade - see on muutunud päris muuks lauluks kohe. Ilgelt palju rahvast oli ikka kohal.

Maailma parim vabandus

Ma kuulsin muide ükspäev eriti head vabandust, mis mulle praegu meelde tuli...

Põhjuseks, miks inimene lubatud ajal (hommikul pool üheksa) kohale ei ilmunud (ja üleüldse sõnagi lausumata - ta ei vastanud ka nimelt telefonile - tulemata jättis, mitte ainult ei hilinenud) ütles ta ise vabanduseks: "Ma viisin mantli eile õhtul keemilisse puhastusse, ma ei saanud tulla, mul oli nii kahju"

No daaaaaaaaa, nagu kui tobe saab veel olla?

Öelnud siis kohe, et uni oli magus ja ei viitsinud üles tõusta, aga mitte, et ma viisin mantli keemilisse puhastusse, ma ei saanud tulla...

Usun ma jeh, et ta kell kaheksa aknast välja passis ja kurvastas, et ta tulla ei saanud... Kolm tundi hiljem oli ta kohal küll. ILMA mantlita, kampsuni ja jakiga hoopis. Ja ilm oli täpselt samasugune.

Kuskil võiks mõistlikkuse piir ka olla!

Esimene koolinädal sai mööda

Täitsa lõpp. Täna ma uurisin põhjalikult oma varasemaid tehtud aineid ja eksameid ja muud säärast... Kuidas ma küll vanasti jõudsin poolaastaga mingi pagana kaksteist ainet teha - kõigis ju olid mingid arvestused ja eksamid, rääkimata korralikust kohalkäimistest ja ettekannetest jne... Praegu tundub poole vähemategi ainete tegemine päris suur pingutus... :D Nojah, öeldakse küll, et mida vanemaks, seda mugavamaks ja laisemaks, aga ma ei saa ikkagi aru, kuidas nii.

Ah, aga nojah, sain oma punktide ülekandmisega enam-vähem jaole (ei ütle veel, et päriselt kohe tehtud, sest avaldus on küll on kirjutatud ja kõiges on suuliselt kokku lepitud, aga mul on sinna vaja kahte allkirja ja kuni neid mul seal reaalselt pole, ei tasu igaks-juhuks väga rõõmustada) ja tänu sellele pääsen ma nüüd päris mitmest eksamist-arvestusest. Päriselt see mind siiski konksu otsast ei päästa - on siiski üsna mitu praktilist ainet, mida ma sellegipoolest veel võtma pean ja siis on veel igasugust nipet-näpet - mingid lühikesed kursused, mis tuleb ikkagi päriselt ära teha - arvestustega ja puha. Rääkimata sellest, et tegelikult asendasin ma ka mõned päris huvitavad erialaained, mida ma tahan kuulata sellegipoolest, nii et eks ma käin loengutes siis ikka edasi, aga vähemalt eksamist ja igasugustest töödest/esseedest/muust säärasest peavalust pääsen. Nii et ma olen praegu üsna rahul oma tänase päeva viljadega - ja paberitööga. Oi, kuidas ma muidu bürokraatiat ei salli, aga siis, kui mul actually õnnestub sellega sobivas voolus ja suunas liikuda, noh, siis kannatab veel kuidagi ära.

Aga esimene koolinädala kokkuvõte siis: päris põnev; kindlasti märkimisväärselt tegusam, kui ma oleksin uneski osanud aimata; ootamatult palju huvitavaid asjalikke aineid; uskumatult palju vanu toredaid tuttavaid ja täiesti hämmastavalt palju uusi toredaid tuttavaid. Ja - mõned asjad ei muutu kunagi :D

OK, aga ma nüüd pean jooksma. Kooriproovi.

Hakkab pihta

Ja nii ta läheb. Ma olen muidugi kõigi oma tänaste saavustustega päris rahul, kuigi mulle tundub, et päris normaalne mu eluviis siiski pole. Aga siin on teile ülevaatamiseks ja heakskiitmiseks minu tänane päevaplaan - ja mida ma kõike jõudsin!

05.00 äratus

05.30 uksest välja

06.00 bussiga Tallinna poole

07.55 viskan asjad üle ukse ühikasse

08.10 kohv Kaupsi tunnelist kaasa ja Raadiomaja poole ajama

08.30 ootan koos kursakaaslasega kannatlikult Raadiomaja ees arhitekte

08.45 jõuab kohale esimene arhitekt, läheme Raua kvartalit uurima

09.40 uurimiskäik lõpeb. Jõuan koju. Avastan postkastist uue tõlke. Hakkan tõlkima.

12.00 päeva esimene loeng

14.00 päeva teine loeng

15.45 päeva kolmas loeng

17.15 kihutan otse koolist professionaalsele veinidegusteerimisele (kohutavalt hariv õhtupoolik)

19.20 hüppan tõlkebüroost lahkudes sisse Karja keldrisse ja ahmin sisse esimese ettejuhtunud söögi

19.55 kohtun dirigendi ja altide karjaga Rüütli tänavas

20.00 algab kooriproov

23.20 kooriproov lõppeb

23.35 jõuan koju, hakkan kohvi pruulima ja blogi kirjutama

23.XX asun tõlkima, sest pool lehekülge on veel tegemata ja ma lubasin teksti hommikuks ära saata

XX.XX lähen allkorrusele duši alla

Ja homme näeb välja umbes samamoodi...

POSTSCRIPTUM: oimaivõi, mu tänane õnneküpsise lause: "You are a person of culture" :D:D:D

Tänase päeva avastused

• Ma sain täna teada, milline näeb raps välja siis, kui ta on ära õitsenud ja polegi kollane...
• Ma hakkasin esimest korda lugema Arsène Lupini...
• Ma käisin esimest korda Rakvere vallimäel ja nägin sealse tarvase ära...
• Ma nägin ära ühe suurkõhu ja mul oli vääääga tore päev Kirde-Eestis...
• Ma avastasin, et ma enam-vähem siiski mäletan, kuidas auto juhtimine käis ja me oleme sealt ka eluga tagasi...
• Ma tõdesin, et mu ainus võimalus on homme kell viis üles tõusta ja see ajab mu peaaegu ahastuse äärele...

Ja siis veel palju muid pisiasju, aga ma praegu rohkem ei viitsi...

Jälle tagasi vanas rattas

Jõudsin täna oma kila-kolaga uue ringiga jälle ühikasse tagasi. Sain tuttavaks oma uue toanaabriga. Käisin selle aasta esimeses loengus, mis osutus väga toredaks ja huvitavaks. Rääkisin mehhiklannaga puhtas eesti keeles juttu ja ta sai sellest ilgelt hästi aru. Nägin veel mustmiljonit tuttavat inimest - enamikku WCs, nagu alati kombeks - meie unisex kemps on alati kooli peamine trehvamispunkt :D Ostsin endale vahva läpakakoti ja sain uue raamatu tõlkida. Ja näib, et lähen veel kooriproovi ka õhtul. Ja ongi täpselt vana ring jälle käes - kooli, arvuti taha tõlkima, laulma, arvuti taha tööle, kooli... Njah. Imelik. Eelmine aasta samal ajal uurisin ma paaniliselt netist Pariisi kinnisvaralehekülgi ja närvitsesin, et mis minust seal suures linnas saama hakkab :D Uhhuu. Aga mul on mõnusalt suur tuba nüüd ühikas :P Ainult et see aasta on minu kord lae all magada :D Noh, pole viga, saame hakkama. Aga aitab siis vist küll, ma tegelen siis veel aktiivselt pool tundi sisseelamisega, enne kui laulma lähen... Nohuse ninaga ja kergelt lukus kõrvadega ja puha :D Hihii, tore oleks, kui ma pool oktaavi mööda ei üürgaks :D Eks näis.