Ma vaatan, et mul on isegi õnnestunud iga kuu vähemalt üks postitus kirja saada! Mis siis, et kahes neist pole juttu ollagi, on ainult pildid. Aga siiski, elumärk on maas. Polegi kõige hullemad lood.
Igatahes. 2018. aasta on siis alanud nii, et kirjutamistuju pole kohe üldse, see-eest olen endale aga äärmiselt reisiküllase aasta alguse tekitanud ning tegelenud hoopis täiel rinnal uute muljete kogumisega. Nagu näha, sai jaanuaris Šveitsis käidud, veebruaris Sri Lankal möllatud ja eelmine nädalavahetus Pariisis laiatud. Igal pool on olnud nii tore. Kõik reisid on olnud nii teistmoodi. Rääkimist oleks küll, kui ainult selleni jõuaks. Aga aeg muudkui kimab mööda, nii et tegelikult tundub Sri Lanka juba hirmammuse projektina. Noja nüüd kolmapäeval suundun kohe veel Sevillasse, aprilli lõpus Hollandisse ja mais Eestisse. Tõeliselt tore, vahelduseks jälle niimoodi ohjeldamatult ringi tuulata :). Vahepeal on saanud muidugi ka mitu korda teatris käia, jõudumööda inimestega kohtuda ja mõnikord isegi trenni teha. Imeline! Tõesti väga meelelahutuslik on olnud.
Kui nüüd teha igast reisist üks lõik, siis Šveitsis oli jube tore, sest ilmad olid ilusad, lund oli palju, Šveits on tore, mäed on ka ägedad... Ma küll tegin sporti märksa vähem, kui plaanitud, sest no mu kondid on ju sellised, nagu nad on. Aga sellegipoolest oli tore - kui me just parajasti ei suusatanud või kelgutanud, käisime Jungfraujochi otsas või niisamas suusaliftiga sõitmas või saunas... Üksiti leidsime me Grindelwaldist jube asjatundliku massööri ja hävitasime ära üksjagu šnitsleid ja hõõgveini. Lõpp hea talvepuhkus oli!
Paar nädalat hiljem läksime Sri Lankale. Ma kohe üldse ei teadnud, mida sealt oodata, nii et olin üsna äraootaval seisukohal. Õigupoolest ma tegelikult natuke kartsin, et see on äkki liiga India moodi. India mulle teadupärast väga ei meeldi, inimesed on seal kohutavalt tüütud ja pealetükkivad ja iga inimese silmist on näha, et nad kõik üritavad sul aktiivselt iga viimase kui pisiasjaga nahka üle kõrvade tõmmata. Aga Sri Lanka ei olnud üldse selline! Seal vaatasid inimesed silma ja naeratasid, rääkisid kenasti juttu, keegi ei tüüdanud, isegi hommikul kell 6 üksinda rannas ringi jalutades ei hakanud keegi sabas jõlkuma ja iba ajama... Loodus oli mitmekesine, rannad ilusad, elu tsiviliseeritud ja tänu koloniaalpärandile suhteliselt euroopaliku taustaga... Teeistanduste kant oli väga vahva ja rannad ka... Ja millised lained! Seal võiks küll surfamist õppida! Kui see ainult nii kaugel ei oleks. 17,5 tundi üks ots on ikka natuke liig, et seal regulaarselt käima hakata. Vot.
Eelmine nädalavahetus otsustasime aga enam-vähem üleöö Pariisi minna. Mina polnud seal vist oma kaks aastat käinud, Marika ja Katrin veel kauem. Noja nii me siis panime hotelli kinni, ostsime kabaree- ja rongipiletid ära ja läksime. Oli väga tore. Põhimõtteliselt šoppasime natuke, sõime palju, jõime veel rohkem ja käisime läbi ohtralt kabareesid. Õigupoolest plaanitud oli ainult Crazy Horse, aga ühel õhtul vedasin ma Katrini siiski ka Michou juurde ja teisel õhtul pärast Crazy Horse'i Lido uut etendust vaatama. Vot. See viimane oli eriti äge! Franco Dragone teeb tavaliselt Cirque du Soleil' asju, aga nüüd telliti Lido viimane etendus temalt. Ja see oli tõesti ahhetamapanev! Milline lava, millised atribuudid, millised, kostüümid... Vau! Üldse oli meil fantast laupäev muidugi, see ka aitas Lidod nautida, et me olime puhta üles löödud ja ägedad! Marikal tuli nimelt mõte lasta meile ka soengud pähe teha, et kui juba laiata, siis vägevalt. Noja justkui tellitult oli meil hotellist 100 meetri kaugusel juuksur, kes ainult soenguid tegigi. Nii me sis lasimegi endale kõik soengud pähe teha, läksime Fouquet'sse õhtustama ja sealt edasi kabareesse. Väga luksuslik ja hedonistlik päev. Ja täitsa aristokraadi tunne tekkis, kui õhtusöögiks valmistumist ja riietumist tuli alustada kell pool viis :). Et siis ilusasti sädelevate ja läikivatena ja üles pandud juustega šampanjat jooma minna :).
Novat. Ja nüüd tegin endale üle pika aja siis ka sellise rahuliku koduse nädalavahetuse. Meelitasin trikitava arvuti jälle tööle, pesin pesu, sorteerisin kummutisahtleid, viisin sulejoped ja villased mantlid keemilisse, tarisin taara ja äraviskamiseks mõeldud riided vastavatesse konteineritesse, ostsin uue panni, kokkasin imemaitsvaid kanatiibu ja koreapärast vürtsikat sealiha, juurisin aknakastidest veebruari pakasega otsad andnud lilled välja, pikeerisin ülestõusnud tomatitaimed ära, laadisin 200 pilti ilmutamiseks äppi, sorteerisin veel Sri Lanka pilte, laadisin fotokooli kontrolltööks pildid üles, hävitasin krimkasid, tegin süüa, kreemitasin jalgu, vaatasin takkajärgi ära kogu nädala Ringvaated ja Terevisioonid, läksin vara magama, kirjutasin endale rahakotti inimeste vahepeal muutunud aadressid üles, et reisidelt postkaarte saaks saata, ja üldse. Tegin igasuguseid pisikesi toredaid asju. Nüüd mõtlen, et peaks veel korra uisutamas ka käima. Ega siin pikka pidu enam pole, kuu aja pärast pannakse liuväli kinni. Peaks ikka veel võimalikult palju juhust kasutama, muidu jälle enne sügist ei saa...
Aga jah. See nädalavahetus hakkas, muide, meil ka kevad paistma. Luxis on olnud äärmiselt vilets ja hiline kevad. Kohutavalt ärritav! Vanasti oli Luxis elamise üks suurimaid plusse see, et siin läks vara soojaks ja sügis kestis kaua. Nüüd sadas meil paar päeva tagasi veel laia lund ja kraad oli nii korralikus miinuses, et mina ei tea, mida nuppus lilled ja magnooliad selle peale see aasta üldse suutelised tegema on. Kuni eilseni käisin ma igatahes veel paksu tutimütsiga ja mässisin salli silmini. Eile läksin aga mõningaid riideid keemilisse viima ja tundsin see aasta esmakordselt tahtmist tänaval palituhõlmad lahti tõmmata, sest kohe selline... soe õhk oli. Hurraa!
Ja siinkohal ma nüüd lõpetangi. Aeg kellad õigeks keerata ja vaadata, mida siis pühapäevast järele jäänud tundidega veel peale hakata. Olge siis mõnusad ja järgmise korrani. Küll see ka ikka jälle kunagi tuleb :).
M.
Igatahes. 2018. aasta on siis alanud nii, et kirjutamistuju pole kohe üldse, see-eest olen endale aga äärmiselt reisiküllase aasta alguse tekitanud ning tegelenud hoopis täiel rinnal uute muljete kogumisega. Nagu näha, sai jaanuaris Šveitsis käidud, veebruaris Sri Lankal möllatud ja eelmine nädalavahetus Pariisis laiatud. Igal pool on olnud nii tore. Kõik reisid on olnud nii teistmoodi. Rääkimist oleks küll, kui ainult selleni jõuaks. Aga aeg muudkui kimab mööda, nii et tegelikult tundub Sri Lanka juba hirmammuse projektina. Noja nüüd kolmapäeval suundun kohe veel Sevillasse, aprilli lõpus Hollandisse ja mais Eestisse. Tõeliselt tore, vahelduseks jälle niimoodi ohjeldamatult ringi tuulata :). Vahepeal on saanud muidugi ka mitu korda teatris käia, jõudumööda inimestega kohtuda ja mõnikord isegi trenni teha. Imeline! Tõesti väga meelelahutuslik on olnud.
Kui nüüd teha igast reisist üks lõik, siis Šveitsis oli jube tore, sest ilmad olid ilusad, lund oli palju, Šveits on tore, mäed on ka ägedad... Ma küll tegin sporti märksa vähem, kui plaanitud, sest no mu kondid on ju sellised, nagu nad on. Aga sellegipoolest oli tore - kui me just parajasti ei suusatanud või kelgutanud, käisime Jungfraujochi otsas või niisamas suusaliftiga sõitmas või saunas... Üksiti leidsime me Grindelwaldist jube asjatundliku massööri ja hävitasime ära üksjagu šnitsleid ja hõõgveini. Lõpp hea talvepuhkus oli!
Paar nädalat hiljem läksime Sri Lankale. Ma kohe üldse ei teadnud, mida sealt oodata, nii et olin üsna äraootaval seisukohal. Õigupoolest ma tegelikult natuke kartsin, et see on äkki liiga India moodi. India mulle teadupärast väga ei meeldi, inimesed on seal kohutavalt tüütud ja pealetükkivad ja iga inimese silmist on näha, et nad kõik üritavad sul aktiivselt iga viimase kui pisiasjaga nahka üle kõrvade tõmmata. Aga Sri Lanka ei olnud üldse selline! Seal vaatasid inimesed silma ja naeratasid, rääkisid kenasti juttu, keegi ei tüüdanud, isegi hommikul kell 6 üksinda rannas ringi jalutades ei hakanud keegi sabas jõlkuma ja iba ajama... Loodus oli mitmekesine, rannad ilusad, elu tsiviliseeritud ja tänu koloniaalpärandile suhteliselt euroopaliku taustaga... Teeistanduste kant oli väga vahva ja rannad ka... Ja millised lained! Seal võiks küll surfamist õppida! Kui see ainult nii kaugel ei oleks. 17,5 tundi üks ots on ikka natuke liig, et seal regulaarselt käima hakata. Vot.
Eelmine nädalavahetus otsustasime aga enam-vähem üleöö Pariisi minna. Mina polnud seal vist oma kaks aastat käinud, Marika ja Katrin veel kauem. Noja nii me siis panime hotelli kinni, ostsime kabaree- ja rongipiletid ära ja läksime. Oli väga tore. Põhimõtteliselt šoppasime natuke, sõime palju, jõime veel rohkem ja käisime läbi ohtralt kabareesid. Õigupoolest plaanitud oli ainult Crazy Horse, aga ühel õhtul vedasin ma Katrini siiski ka Michou juurde ja teisel õhtul pärast Crazy Horse'i Lido uut etendust vaatama. Vot. See viimane oli eriti äge! Franco Dragone teeb tavaliselt Cirque du Soleil' asju, aga nüüd telliti Lido viimane etendus temalt. Ja see oli tõesti ahhetamapanev! Milline lava, millised atribuudid, millised, kostüümid... Vau! Üldse oli meil fantast laupäev muidugi, see ka aitas Lidod nautida, et me olime puhta üles löödud ja ägedad! Marikal tuli nimelt mõte lasta meile ka soengud pähe teha, et kui juba laiata, siis vägevalt. Noja justkui tellitult oli meil hotellist 100 meetri kaugusel juuksur, kes ainult soenguid tegigi. Nii me sis lasimegi endale kõik soengud pähe teha, läksime Fouquet'sse õhtustama ja sealt edasi kabareesse. Väga luksuslik ja hedonistlik päev. Ja täitsa aristokraadi tunne tekkis, kui õhtusöögiks valmistumist ja riietumist tuli alustada kell pool viis :). Et siis ilusasti sädelevate ja läikivatena ja üles pandud juustega šampanjat jooma minna :).
Novat. Ja nüüd tegin endale üle pika aja siis ka sellise rahuliku koduse nädalavahetuse. Meelitasin trikitava arvuti jälle tööle, pesin pesu, sorteerisin kummutisahtleid, viisin sulejoped ja villased mantlid keemilisse, tarisin taara ja äraviskamiseks mõeldud riided vastavatesse konteineritesse, ostsin uue panni, kokkasin imemaitsvaid kanatiibu ja koreapärast vürtsikat sealiha, juurisin aknakastidest veebruari pakasega otsad andnud lilled välja, pikeerisin ülestõusnud tomatitaimed ära, laadisin 200 pilti ilmutamiseks äppi, sorteerisin veel Sri Lanka pilte, laadisin fotokooli kontrolltööks pildid üles, hävitasin krimkasid, tegin süüa, kreemitasin jalgu, vaatasin takkajärgi ära kogu nädala Ringvaated ja Terevisioonid, läksin vara magama, kirjutasin endale rahakotti inimeste vahepeal muutunud aadressid üles, et reisidelt postkaarte saaks saata, ja üldse. Tegin igasuguseid pisikesi toredaid asju. Nüüd mõtlen, et peaks veel korra uisutamas ka käima. Ega siin pikka pidu enam pole, kuu aja pärast pannakse liuväli kinni. Peaks ikka veel võimalikult palju juhust kasutama, muidu jälle enne sügist ei saa...
Aga jah. See nädalavahetus hakkas, muide, meil ka kevad paistma. Luxis on olnud äärmiselt vilets ja hiline kevad. Kohutavalt ärritav! Vanasti oli Luxis elamise üks suurimaid plusse see, et siin läks vara soojaks ja sügis kestis kaua. Nüüd sadas meil paar päeva tagasi veel laia lund ja kraad oli nii korralikus miinuses, et mina ei tea, mida nuppus lilled ja magnooliad selle peale see aasta üldse suutelised tegema on. Kuni eilseni käisin ma igatahes veel paksu tutimütsiga ja mässisin salli silmini. Eile läksin aga mõningaid riideid keemilisse viima ja tundsin see aasta esmakordselt tahtmist tänaval palituhõlmad lahti tõmmata, sest kohe selline... soe õhk oli. Hurraa!
Ja siinkohal ma nüüd lõpetangi. Aeg kellad õigeks keerata ja vaadata, mida siis pühapäevast järele jäänud tundidega veel peale hakata. Olge siis mõnusad ja järgmise korrani. Küll see ka ikka jälle kunagi tuleb :).
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar