Päris elu

Teate kui kaua aega ma pole oma arvutit üldse lahti teinudki? Vist oma kena... kümme päeva? Tuleb välja, et ilma selle vidinata on ka täiesti võimalik elada :)! Ja blogi põhimõtteliselt kannatab ainsana :). Aga mis teha, esiteks saab mu internetidoos tööl täis. Teiseks annab telefon töövälisel ajal teada, kui mõni mail tuleb. Kolmandaks ei ole filmi ka enam vaja arvutist vaadata, sest siin Tallinnas on mul telekas. Neljandaks on elu lihtsalt nii põnev, et kõik muu tundub huvitavam kui arvutiga kodus voodis vedelemine :). Nii et ma siis parem jooksen ringi. Ja elan päris elu!

Tööl on meil siin hirmus huvitavaks läinud. Meil on igasuguseid üritusi toimunud, toimumas ja kavas. Nii vahva! Mulle vahelduse mõttes NII VÄGA meeldib, et mul ei vasarda kogu aeg kuklas igapäevased tõlketähtajad, mis ei saagi mitte kunagi otsa, vaid iga päev on vaheldusrikas. Niimoodi ei tundu töö üldse nii töö kui kella peale teksti väljastades... Siin kogu aeg keegi tuleb, keegi läheb, keegi on infoletis, keegi korraldab pressibriifinguid, keegi orgunnib mõne VIPi tulekut, keegi noorteüritust, kolmas hanget jne jne jne... Mõni koostööpartner ei vasta nädalate kaupa mailidele, mõni on jälle ülitragi suhtleja - jutuainet kui palju! Kõik kontoris räägivad kogu aeg kõigiga ja arutavad asju. Üheski päevas ei ole rutiini. Mõni päev tuleb lõunale üks, mõni päev teine, mõni päev käime ühes kohas söömas, mõni päev kaheksandas, aga mõni päev on meil hoopis cateringiga üritus. Hirmus põnev! Mul on juba natuke mure sellepärast, et kolm kuud saabki sellel nädalal täis ja ainult kolm kuud jääbki veel... Kõik on praegu nii palju värskem ja kergem. Üldse ei tahaks, et nii põnev elu varsti otsa saab...

Enivei. Õhtuid veedan ma neil päevil kas sportimas, sõpradega restoranides või siis - nüüdsest alates - ka mõnikord teatris. Eile õhtul käisime näiteks Klairiga Tai Bohis, kus eelrooga oli topitud vastikult palju koriandrit, aga põhiroog oli siiski ülimaitsev :P. Ühel teisel õhtul käisin üle aastate Mauruse pubis kanasalatit söömas ja pettusin väga, sest see pole enam üldse nii hea kui vanasti. Ujumiskursused ka jätkuvad kaks õhtut nädalas, ehkki täna otsustasin ma poppi teha, sest no lihtsalt hirmus unevõlg on jälle tekkinud ja mul oli kange tahtmine aeg korraks maha võtta ja kell üheksa magama minna. Uisutama ei ole ma ikka veel jõudnud, sest selgub, et jäähallides on nn "vaba jää" enamasti umbes hommikupoolikul, kui normaalsed inimesed tööl on. Mõnikord olen see-eest aga nüüd jõusaali sattunud (mulle tuli nimelt meelde, et peaksin ikka pöiaga ka tööd edasi tegema :D). Neljapäevaks ja järgmiseks nädalaks on mul mitu balleti- ja operetipiletit. Jee. Ja Ugala pileteid tahan juba pikemat aega osta, aga iga päev kogu aeg unustan...

Kõik viimased nädalavahetused on mul aga möödunud, ülla-ülla, seente lainel! :) Viimati tõime metsast tagasi sellise laadungi, et ainuüksi likku pandud männiriisikaid sai pool vanni. Kaseriisikad, kuuseriisikad, puravikud ja kukekad olid veel lisaks. Noja nii siis me muudkui sööme seenesalatit ja seenepirukat, praetud kukeseeni ja purkidesse mittemahtunud marineeritud seeni. Seeneaeg on ka ikka üks maailma kõige ägedamaid aegu! Aga no ma olen nüüdseks ka nõus juba ütlema, et ehkki seenele läheks ma sel aastal veel hea meelega (metsas on tore ja see adrenaliinilaks kuskil kauguses puravikku nähes on ka vinge), tahaks ma nüüd ka tõesti metsas käimisest üle jäänud nädalavahetuse jooksul midagi muud teha kui kümne potiga mässata ja seeni kupatada/marineerida. Nii et aitab siis vast ka selleks aastaks. Vist.

Vot. Aga nüüd on kell juba pool üheksa läbi ja kuna ma unistan juba pühapäevast saadik üks õhtu kell üheksa magama minemisest, panen ma siia suure rasvase punkti, sätin äratuskella seitsmeks tirisema ja keeran end teki sisse ära. Pool tundi võib poolkinniste silmadega telkut ka vaadata. Ja siis edasi värvilisi unenägusid.

Head ööd!

M.