Esimene september pole minu jaoks enam ammu nii põrutav olnud kui 2016. aastal. Koolidega olen ma ju juba mõnda aega ühel pool ja see on ikka peamine selle kuupäevaga seonduv teema. Aga nüüd läks nõnda, et esimesele septembrile langes kohe mitu teistsugust suuremat sorti sündmust ja sellest sai jälle natuke nagu märgilise tähendusega kuupäev.
Kõigepealt juhtus nii, et Pärnus ilmutas end poolkogemata tõeline unelmate korter... Kesklinnas, ajaloolises, aga täiesti renoveeritud majas, suure 22-ruuduse terrassi ja sauna JA vanniga ja üldse. Kõik oli seal nii ilus-ilus-ilus, et mul tekkis kohe tahtmine hakata terrassi peale lilli istutama ja kinnisvaramaakler naeris, et ta võib ju mulle võtmed jätta, kui ma peaks tahtma seal magamiskotiga prooviks ööbida. Nii kaugele asi küll ei läinud, aga kange tahtmine selle korteri järgi tekkis küll... Terrassid on seal toredasti elupuuhekkidega üksteisest eraldatud, nii et seal saab täitsa privaatselt istuda ja olla. Kõikidest akendest paistab ka ainult oma terrass, kuhu saab panna lauakese ja toolikesed ja lilli ja roosipuukesed ja võib-olla isegi kiiktooli ja grilli... Aknalauad on mõnusalt laiad, nii et seal saab patjade ja kassiga lebotada. Elutoas on hiigelkõrge valgusšaht, kust saab üles vahtida ja tähti piiluda. Noja nüüd ongi siis nii, et andsin 1. septembril pankadele laenuavaldused sisse ja kõigi eelduste kohaselt on minust varsti saamas korteriomanik ja pangaori. See ei olnud nüüd küll päris nii mõeldud, sest tegelikult olid mul hoopis muud ja ka mõnevõrra odavamad mõtted, aga see korter kohe kutsus, nii et kõik mõtted said käigu pealt ümber tehtud. Olgu siis nüüd nõnda!
Samal päeval said aga vanaema maja võtmed lõplikult uutele omanikele üle antud. Maja sai korralikult ära kasitud ja tühjaks veetud, ainult pööningule jäi veidi kola, mille üle uued omanikud õnneks nina ei kirtsutanud... Üks kõrvits jäi veel paariks nädalaks peenrale, sellele lubati hiljem järele minna. Naabritega istusime ja lobisesime ka veel viimast korda... Nad olid alati väga tänuväärsed, aitasid alatasa, niitsid, tõstsid, remontisid ja üldse... Teab, millal neid nüüd uuesti näeb. Uue omaniku pere tundus ka tore, kahe lapsega ja selline... kenade inimeste pere. Kui me ütlesime, et me ikka jätsime neile ühe vana kapi veel, sest leidsime, et see läheb vist ikka vedamisega liiga katki, ütlesid nemad vastu, et tore, ahah, aitäh, aga ega me jumala eest seda lillat kiikhobust ülevalt korruselt kaasa ei võtnud? Nende lapsed polevat enam muust rääkinudki... Ootamatult kurb oli aga see maja üleandmine lõpuks - teised hakkasid seal pööningutel kohe arutama, et siit lõhume selle ja tolle ja ehitame selle ja selle, siit võtame kohe põranda üles ja sinna peaks panema põranda alla sellise ja sellise soojustuse... Nüüd saab kõik teistmoodi ja maja ise sai sellest ka aru... Igasugused asjad läksid veel viimasel hetkel katki, vana ploomipuu murdus ära ja kuigi me mõtlesime, et võtame näiteks grilli veel pärast viimast grillimist kaasa, kukkus ka sellel täpselt pärast viimast grillimist peopesasuurune tükk põhjast ära, nii et tema jäi ka siis veel sinna, vanasse koju...
Vot selliste suurte muutuste nädal on olnud. Naljakas, et kõik juhtus nii korraga, aga ju siis oli nii mõeldud. Järgmine kord on Eestis käimine hoopis teistmoodi... Polegi maamaja, aga nüüd tuleb valida kööki ja mööblit ja värve ja teenusepakkujaid ja särke-värke... Õnneks on korter vähemalt uus, remonti pole otseselt vaja teha, aga sisustamisega tuleb ikka ju tegeleda ja puha... Voh nii!
OK. Aga nüüd jõudsime vahepeal ära käia Jaansoni jooksu vaatamas, edasi on vaja kohver Eesti lihakraami täis osta ja siis valmistuda homseks ärasõiduks. Olge siis praegu mõnusad ja järgmise korrani!
M.
Kõigepealt juhtus nii, et Pärnus ilmutas end poolkogemata tõeline unelmate korter... Kesklinnas, ajaloolises, aga täiesti renoveeritud majas, suure 22-ruuduse terrassi ja sauna JA vanniga ja üldse. Kõik oli seal nii ilus-ilus-ilus, et mul tekkis kohe tahtmine hakata terrassi peale lilli istutama ja kinnisvaramaakler naeris, et ta võib ju mulle võtmed jätta, kui ma peaks tahtma seal magamiskotiga prooviks ööbida. Nii kaugele asi küll ei läinud, aga kange tahtmine selle korteri järgi tekkis küll... Terrassid on seal toredasti elupuuhekkidega üksteisest eraldatud, nii et seal saab täitsa privaatselt istuda ja olla. Kõikidest akendest paistab ka ainult oma terrass, kuhu saab panna lauakese ja toolikesed ja lilli ja roosipuukesed ja võib-olla isegi kiiktooli ja grilli... Aknalauad on mõnusalt laiad, nii et seal saab patjade ja kassiga lebotada. Elutoas on hiigelkõrge valgusšaht, kust saab üles vahtida ja tähti piiluda. Noja nüüd ongi siis nii, et andsin 1. septembril pankadele laenuavaldused sisse ja kõigi eelduste kohaselt on minust varsti saamas korteriomanik ja pangaori. See ei olnud nüüd küll päris nii mõeldud, sest tegelikult olid mul hoopis muud ja ka mõnevõrra odavamad mõtted, aga see korter kohe kutsus, nii et kõik mõtted said käigu pealt ümber tehtud. Olgu siis nüüd nõnda!
Samal päeval said aga vanaema maja võtmed lõplikult uutele omanikele üle antud. Maja sai korralikult ära kasitud ja tühjaks veetud, ainult pööningule jäi veidi kola, mille üle uued omanikud õnneks nina ei kirtsutanud... Üks kõrvits jäi veel paariks nädalaks peenrale, sellele lubati hiljem järele minna. Naabritega istusime ja lobisesime ka veel viimast korda... Nad olid alati väga tänuväärsed, aitasid alatasa, niitsid, tõstsid, remontisid ja üldse... Teab, millal neid nüüd uuesti näeb. Uue omaniku pere tundus ka tore, kahe lapsega ja selline... kenade inimeste pere. Kui me ütlesime, et me ikka jätsime neile ühe vana kapi veel, sest leidsime, et see läheb vist ikka vedamisega liiga katki, ütlesid nemad vastu, et tore, ahah, aitäh, aga ega me jumala eest seda lillat kiikhobust ülevalt korruselt kaasa ei võtnud? Nende lapsed polevat enam muust rääkinudki... Ootamatult kurb oli aga see maja üleandmine lõpuks - teised hakkasid seal pööningutel kohe arutama, et siit lõhume selle ja tolle ja ehitame selle ja selle, siit võtame kohe põranda üles ja sinna peaks panema põranda alla sellise ja sellise soojustuse... Nüüd saab kõik teistmoodi ja maja ise sai sellest ka aru... Igasugused asjad läksid veel viimasel hetkel katki, vana ploomipuu murdus ära ja kuigi me mõtlesime, et võtame näiteks grilli veel pärast viimast grillimist kaasa, kukkus ka sellel täpselt pärast viimast grillimist peopesasuurune tükk põhjast ära, nii et tema jäi ka siis veel sinna, vanasse koju...
Vot selliste suurte muutuste nädal on olnud. Naljakas, et kõik juhtus nii korraga, aga ju siis oli nii mõeldud. Järgmine kord on Eestis käimine hoopis teistmoodi... Polegi maamaja, aga nüüd tuleb valida kööki ja mööblit ja värve ja teenusepakkujaid ja särke-värke... Õnneks on korter vähemalt uus, remonti pole otseselt vaja teha, aga sisustamisega tuleb ikka ju tegeleda ja puha... Voh nii!
OK. Aga nüüd jõudsime vahepeal ära käia Jaansoni jooksu vaatamas, edasi on vaja kohver Eesti lihakraami täis osta ja siis valmistuda homseks ärasõiduks. Olge siis praegu mõnusad ja järgmise korrani!
M.
Palju õnne uue maja puhul:-)
VastaKustutaKüll siiski korteri, aga aitäh ikka! :)
Kustuta